teisipäev, 24. veebruar 2015

Emotsioonid

Viimasel ajal olen üsna tihedalt olnud suhtluses nii vahendusfirma kui ka laevafirmaga, oleme arutanud minu mineku võimalusi, laevade valimistest ning lepingu pikkusest. Ja ma ise olen nii põnevil, iga päevaga üha rohkem, sest ma nii väga tahaks minna.

Pühapäeval oli minu jaoks üsna emotsionaalne päev. Esiteks, kuna minu parim sõbranna, kes on seda olnud 17-aastat, läks tagasi Norra. Kuna ta elab seal juba üsna pikalt ja me näemegi üsna vähe, ei olnud mitte lahkumine minu jaoks raske, vaid minu jaoks oli kurb, et me jälle nii pikalt ei näe. Õnneks on meil sedavõrd kvaliteetne sõprussuhe, et isegi, kui me ei näe, oleme me ikka olemas. Teiseks, veetsin viimase õhtu koos sõbrannaga, kes kolis ööl vastu esmaspäeva Portugali ning ma üritasin talle küll väga toeks olla seoses lahkumisega, kinnitasin, et ta ei kahetse hiljem jnejnejne, aga ma ütlen ausalt, et mul endal oli klomp kurgus, sest mul endal oli meeles, kui raske see kõik tegelikult oli. Ja kuigi ma saatsin neiu naeratades ära ja olin nii uhke ta üle, et ta seda teeb, olin ma ise emotsionaalselt kuidagi nii rusutud.

Mitte selle pärast, et keegi ära läks, vaid sellepärast, et ma sain aru, et ma pean seda varsti ka tegema. Mult on paljud küsinud, kas ma üritan ennast ägedaks muuta, et ma kellelegi ei ütle, millal minek on. Mõnes mõttes ma saan küsimusest aru, aga teises mõttes tahab väike kuradike mu sees mässata, et need, kes ei ole pidanud kunagi lahkuma, ei tea, kui raske see on ja ärgu tulgu mulle tänitama, et ma tahan äge olla. Kui muudmoodi ei saa, siis olgu, ma tunnistan - ma tahangi äge olla. Lugesin uuesti oma Ameerika blogi, ainult neid kohti, kui läksin Eestist ära, kui jätsin Ameerikas hüvasti ema-vennaga, kui jätsin hüvasti oma maailma parima hostperega ja kui jätsin uuesti hüvasti kõikide eestlastega. Ja muidugi seda viimast sissekannet, kuidas ma ootamatult Eestisse tulin. Sellest kõigest on juba ligi 2 aastat möödas, aga ainuüksi need sissekanded panevad mind iga kord uuesti nutma. Jõhker tegelikult. Ma olen lihtsalt nii emotsionaalne inimene, mis puudutab lähedasi, et ma heameelega tõmbaks ennast mineku ajaks lihtsalt pilve, et ma ei saaks midagi aru ja kui "pilvisus" selgineb, oleksin juba laeva peal. 

Tundub hea mõte.

Tegelikkus on aga hoopis see, et seekord olen ma minekuks rohkem valmis kui varem. Mu pere hoiab mulle täiega pöialt ja kuigi ema suust kõlab nii mõnigi kord lause, et ta hakkab mind igatsema, siis sellegipoolest ma näen tuge. On neid sõpru, kes elavad mulle täiega kaasa, on neid sõpru, kes pigem ei ela, sest ei taha mu lahkumist. 

Ja siis olen mina. 

Mina, kelle peas pole grammigi mõtet, et jääks paikseks, looks pere, käiks koolis ja edendaks karjääri. Oh, milleks? Ma ausalt olen väga uhke inimeste üle, kes minuvanuselt seda teevad, aga mina ise küll ei tee. Ma ei muudaks oma elus mitte ühtegi asja ja ei jätaks mitte ühtegi asja ka tulevikus tegemata. Ju ma siis olen seiklejaks loodud. Ja ma ei jõua oma järgmist seiklust ära oodata!

Ilusat Vabariigi Aastapäeva!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar