reede, 27. veebruar 2015

Chit-chat

Mul on nii palju mõtteid peas, millest kõigest tahaks kirjutada, seega teen vahelduseks ühe üldise sissekande kõikide oma mõtetega.

Mul oli au kohtuda ühe lasteaiakasvatajaga, kes rääkis mulle sellest, et ta ei lase lastel enam vikerkaart joonistada, sest see on pedesuse sümbol ja et ta ei hakka iialgi oma rühma lastele rääkima, et kaks ema on normaalne, sest see on täiesti väärastunud mõttemaailm. Ma sõin oma suu tühjaks ja laususin talle viisakalt: "Parem olgu kaks armastavat ema kui mittearmastavad ema ja isa." Ta jäi korraks vait, aga tulistas edasi, kui rõve see ikkagi oleks. Järgmisel päeval võtsin selle jutuks oma sõpradega ning kuigi keegi neist pole otseselt kooseluseaduse vastu, leidsid ka nemad, et kahe homo lapsed kasvavad suurema tõenäosusega homodeks kui hetero vanemate lapsed. Ei aidanud ka minu väide, et kas tänapäeval on siis kõikide homode vanemad homod? Ei ole ju. Ja nii me muudkui vaidlesime ja arutlesime ja ei jõudnudki lahendusele, mis oleks olnud rahuldav kõikide jaoks. Olgu, oma sõpradega ma võin arutleda ja võin nende arvamust arvesse võtta, aga minu jaoks on siiani uskumatu, et haridusasutuse töötaja on 0 tolerantsiga. Üldse ei imestaks, kui ta oma lastele räägiks, et ainult valge inimene on normaalne rass. 

Tööl on mul igal hommikul probleem, kuhu oma auto panna. Okei, tegelikult kui ma tuleks kell 9 kontorisse nagu ülejäänud inimesed, siis ilmselt ei oleks probleemi, aga no kui ma lõunal ära käin ja tagasi tulen, siis ikkagi on. Igal juhul tabasin ma siis ühel hommikul ennast mõtlemast, et parklas võiks olla siuke süsteem, et on jagatud kastikestesse, et a la see kast lõpetab töö kell 16.30 ja see 17.00 jne ja siis kõik autod pargitakse kinni. Nii mahub neid rohkem ja kui nad kõik samal ajal lõpetavad, siis nad võivad ju päev otsa kinnipargitud olla, õhtul lähevad koos koju ning autosid mahuks oluliselt rohkem kui praegu. Ameerikas ma nägin sama süsteemiga parklat, seal oli korrustega, vist 3-4 korrust, kõik olid autosid täispargitud, kõikidel lõppes tööpäev samal ajal ja siis ükshaaval lasti neid autosid sealt alla. No jumala geniaalne ju!

Käisin ka kinos vaatamas varjundite filmi. Ma polnud raamatut lugenud ja olin ennast teadlikult sellest eemale hoidnud, sest ma teadsin, millist sõltuvust see tekitab. Kui film välja tuli, läksid kõik seda vaatama, avanädalavahetusel käis Eestis 30 000 inimest seda vaatamas ja no mismoodi siis ma ei lähe? Ikka lähen. Nii võtsingi sõbrannal käest kinni ja seadsime sammud kinosaali, midagi ootamata ja teadmata. Esiteks, ma muidugi armusin sellesse peanäitlejasse, Jamie Dornanisse, woooww, mis pilk sellel mehel on. Teiseks, mulle meeldis naispeaosatäitja ka ja üleüldse nad kokku tegid suurepärase komplekti. Ja see film. Ma ei jõudnud omi mõtteid üldse mõeldagi, kogu aeg oli mingi action ja möll ja tegevus jne. Olen siinkohal nõus nende inimestega, kes ei mõista neid, kes peavad seda filmi rõvedaks. Mul tekkis küsimus, et mis täpsemalt seal siis rõve oli? Igal juhul veel mitu järgmistki päeva käis film mul silme ees ja peas ringi, hakkasin tõesti mõtlema, et kus minu Mr Grey on, teatud mõttes. Tänu oma super sõpradele sain endale ka kõik raamatud, üks ja pool on läbiloetud, esimesel võimalusel loen kohe edasi ka. Nüüd sain aru, miks ma ennast sellest eemale hoidsin, see tõesti tekitab sõltuvust.

Ja jõudes sõltuvusteni, siis ma kolisin tööl ühest kabinetist teise ja kuna mul on kodus kogu aeg palju kommi, hakkasin neid komme tööle kaasa tassima. Mulle väga meeldib kommi kokku osta, aga ma ei söö neid kunagi ära. Lisaks neid kingitakse mulle kogu aeg ja nii ongi mul üks sahtlitäis komme, šokolaade, kommikarpe jms magusat täis. Tööl süüakse kõik ära. Arutasime, et magusaarmastus on ikka üks hull sõltuvus küll, aga samas ilmselt tunduvalt parem kui suits või "triibu tõmbamine." Ja ma hakkasin mõtlema, et kui ma noorem olin, siis ma sõin küll kogu aeg magusat, üks tahvel šoksi sinna-tänna oli käkitegu, rääkimata neist lõpututest kommidest. On see võimalik, et ma sõin oma elu isu lihtsalt täis? Või ongi nüüd lihtsalt maitseeelistused muutunud ja magus pole enam nii oluline? Samas kooki meeldib mulle küll süüa, lihtsalt kommid-šokolaadid on tahaplaanile jäänud. Kusjuures, see on isegi päris naljakas, kui uskumatu see mõne inimese jaoks tundub, eile, kui ma soolaleivapeol käisin, arutasime seda teemat kahe sõbrannaga, sest see, kelle juures me olime, oli täiskarbi komme pannud laua peale, ütles, et tema ei söö ja teine sõbranna ei suutnud ära imestada, no mismoodi ei söö.

Lõpetuseks, ma ütlen, et ma olen viimastel päevadel meganärvis olnud Kalevi korvpallimeeskonna pärast, sest meilt on lühikese ajaga ära võetud kaks väga head mängijat (üks neist ilusaim valge välismängija, kes meil olnud on ja ma ju ainult seda vaatamas käingi) ja meil on just olulised VTB mängud tulemas ja muu säärane jama, aga täna tuli ametlik uudis, et uus pikk mustanahaline on leitud, nii, et juheei! Rõõmsalt valmis nädalavahetuseks.


2 kommentaari:

  1. Rõve ei olnud, aga olgem ausat sügavat sisu ju ka polnud :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu jaoks küll oli. Just see sügav sisu oli see, millest enamik aru ei saa, kuna seksist kaugemale ei suudeta vaadata.

      Kustuta