reede, 27. veebruar 2015

Chit-chat

Mul on nii palju mõtteid peas, millest kõigest tahaks kirjutada, seega teen vahelduseks ühe üldise sissekande kõikide oma mõtetega.

Mul oli au kohtuda ühe lasteaiakasvatajaga, kes rääkis mulle sellest, et ta ei lase lastel enam vikerkaart joonistada, sest see on pedesuse sümbol ja et ta ei hakka iialgi oma rühma lastele rääkima, et kaks ema on normaalne, sest see on täiesti väärastunud mõttemaailm. Ma sõin oma suu tühjaks ja laususin talle viisakalt: "Parem olgu kaks armastavat ema kui mittearmastavad ema ja isa." Ta jäi korraks vait, aga tulistas edasi, kui rõve see ikkagi oleks. Järgmisel päeval võtsin selle jutuks oma sõpradega ning kuigi keegi neist pole otseselt kooseluseaduse vastu, leidsid ka nemad, et kahe homo lapsed kasvavad suurema tõenäosusega homodeks kui hetero vanemate lapsed. Ei aidanud ka minu väide, et kas tänapäeval on siis kõikide homode vanemad homod? Ei ole ju. Ja nii me muudkui vaidlesime ja arutlesime ja ei jõudnudki lahendusele, mis oleks olnud rahuldav kõikide jaoks. Olgu, oma sõpradega ma võin arutleda ja võin nende arvamust arvesse võtta, aga minu jaoks on siiani uskumatu, et haridusasutuse töötaja on 0 tolerantsiga. Üldse ei imestaks, kui ta oma lastele räägiks, et ainult valge inimene on normaalne rass. 

Tööl on mul igal hommikul probleem, kuhu oma auto panna. Okei, tegelikult kui ma tuleks kell 9 kontorisse nagu ülejäänud inimesed, siis ilmselt ei oleks probleemi, aga no kui ma lõunal ära käin ja tagasi tulen, siis ikkagi on. Igal juhul tabasin ma siis ühel hommikul ennast mõtlemast, et parklas võiks olla siuke süsteem, et on jagatud kastikestesse, et a la see kast lõpetab töö kell 16.30 ja see 17.00 jne ja siis kõik autod pargitakse kinni. Nii mahub neid rohkem ja kui nad kõik samal ajal lõpetavad, siis nad võivad ju päev otsa kinnipargitud olla, õhtul lähevad koos koju ning autosid mahuks oluliselt rohkem kui praegu. Ameerikas ma nägin sama süsteemiga parklat, seal oli korrustega, vist 3-4 korrust, kõik olid autosid täispargitud, kõikidel lõppes tööpäev samal ajal ja siis ükshaaval lasti neid autosid sealt alla. No jumala geniaalne ju!

Käisin ka kinos vaatamas varjundite filmi. Ma polnud raamatut lugenud ja olin ennast teadlikult sellest eemale hoidnud, sest ma teadsin, millist sõltuvust see tekitab. Kui film välja tuli, läksid kõik seda vaatama, avanädalavahetusel käis Eestis 30 000 inimest seda vaatamas ja no mismoodi siis ma ei lähe? Ikka lähen. Nii võtsingi sõbrannal käest kinni ja seadsime sammud kinosaali, midagi ootamata ja teadmata. Esiteks, ma muidugi armusin sellesse peanäitlejasse, Jamie Dornanisse, woooww, mis pilk sellel mehel on. Teiseks, mulle meeldis naispeaosatäitja ka ja üleüldse nad kokku tegid suurepärase komplekti. Ja see film. Ma ei jõudnud omi mõtteid üldse mõeldagi, kogu aeg oli mingi action ja möll ja tegevus jne. Olen siinkohal nõus nende inimestega, kes ei mõista neid, kes peavad seda filmi rõvedaks. Mul tekkis küsimus, et mis täpsemalt seal siis rõve oli? Igal juhul veel mitu järgmistki päeva käis film mul silme ees ja peas ringi, hakkasin tõesti mõtlema, et kus minu Mr Grey on, teatud mõttes. Tänu oma super sõpradele sain endale ka kõik raamatud, üks ja pool on läbiloetud, esimesel võimalusel loen kohe edasi ka. Nüüd sain aru, miks ma ennast sellest eemale hoidsin, see tõesti tekitab sõltuvust.

Ja jõudes sõltuvusteni, siis ma kolisin tööl ühest kabinetist teise ja kuna mul on kodus kogu aeg palju kommi, hakkasin neid komme tööle kaasa tassima. Mulle väga meeldib kommi kokku osta, aga ma ei söö neid kunagi ära. Lisaks neid kingitakse mulle kogu aeg ja nii ongi mul üks sahtlitäis komme, šokolaade, kommikarpe jms magusat täis. Tööl süüakse kõik ära. Arutasime, et magusaarmastus on ikka üks hull sõltuvus küll, aga samas ilmselt tunduvalt parem kui suits või "triibu tõmbamine." Ja ma hakkasin mõtlema, et kui ma noorem olin, siis ma sõin küll kogu aeg magusat, üks tahvel šoksi sinna-tänna oli käkitegu, rääkimata neist lõpututest kommidest. On see võimalik, et ma sõin oma elu isu lihtsalt täis? Või ongi nüüd lihtsalt maitseeelistused muutunud ja magus pole enam nii oluline? Samas kooki meeldib mulle küll süüa, lihtsalt kommid-šokolaadid on tahaplaanile jäänud. Kusjuures, see on isegi päris naljakas, kui uskumatu see mõne inimese jaoks tundub, eile, kui ma soolaleivapeol käisin, arutasime seda teemat kahe sõbrannaga, sest see, kelle juures me olime, oli täiskarbi komme pannud laua peale, ütles, et tema ei söö ja teine sõbranna ei suutnud ära imestada, no mismoodi ei söö.

Lõpetuseks, ma ütlen, et ma olen viimastel päevadel meganärvis olnud Kalevi korvpallimeeskonna pärast, sest meilt on lühikese ajaga ära võetud kaks väga head mängijat (üks neist ilusaim valge välismängija, kes meil olnud on ja ma ju ainult seda vaatamas käingi) ja meil on just olulised VTB mängud tulemas ja muu säärane jama, aga täna tuli ametlik uudis, et uus pikk mustanahaline on leitud, nii, et juheei! Rõõmsalt valmis nädalavahetuseks.


teisipäev, 24. veebruar 2015

1,5 aastat kodus

Avastasin täna, et olen Eestimaa pinnal elanud 1,5-aastat ja kuigi ma täpselt nii kaua aega tagasi ütlesin resoluutselt, et ma ei taha enam kunagi Ameerikasse ega kunagi ära kolida, siis noh.. praeguseks on kõik muutunud.

Käisin mõni aeg tagasi Teeviidal, kus kohtusin Au-Pair in America boksis mõnede tüdrukutega, kes tahtsid au-pairiks minna ning päris mitut, kes minu blogi lugedes olid pigem seisukohal, et aga mis siis, kui kõik läheb halvasti. Sellest ajast saadik lugesin ise oma blogi algusest lõpuni läbi, mõtlesin meeletult palju ja otsustasin, et ma kirjutan kõigest sellest ühe korra veel.

Esiteks, mis on kõige olulisem, on see, et kui inimene ei jää rahule, siis ta ei tahaks seda ju uuesti teha, eksole? Ma ütlen ausalt, et kui mul ei oleks praegu kruiisilaeva töölepingut taskus, hakkaks ma uuesti au-pairi pabereid täitma. Lihtsalt sellepärast, et kogu see kogemus on nii äge, et ma teeks selle iga kell uuesti. Jah, isegi praegu, kui mul endal nii palju asju läks untsu. Lõppude lõpuks mäletame ju ainult head ning mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Teiseks, kõik see, mis toimus Ameerikas, on üks osa. See kestab aasta või kaks. Aga kõik see, mis toimub pärast seda, on teine osa. Ja see kestab igavesti. Teate, kui uhke tunne on öelda, et mul on kaks perekonda? Ja ma tõesti tunnen nii. Ja teate, kui vahva on sõpradega sättida kellaaegu, et skypeda, kui meie vahel on umbes 7 tundi? Tõeliselt lahe. Ja veel lahedam on see, et me üksteisel alles oleme. Me skypeme Zuriga (kes oli terve aasta minu parim sõber, Panamast pärit) igal pühapäeval ja terve ülejäänud nädala kirjutame või saadame häälsõnumeid Whatsappis. Ellen (kes on pärit Brasiiliast) on samuti üsna tihe vestluskaaslane Facebookis ning ei saa mainimata jätta Joannat, Madelene'i, Lidiat, Jordanit ja kõiki teisi. Eluks ajaks sõpradeks, kohe kindlasti. 

Ja kui nüüd korraks jääda pidama halva peale, siis ma ütlen ausalt, et ma peaaegu ei mäletagi seda. Tegelikult ei mäletagi, aga kui nõutakse, siis meenutan. Paljud au-pairiks minevad tüdrukud kardavad re-matchi nagu tuld. Ma ütlen ausalt, ma tean rohkem tüdrukuid re-matchis kui õnnelikes peredes esimese korraga. Selge on see, et lähed elama ju täiesti võõrasse perekonda ja juhtub ikka, et kohalejõudes selgub, et te ei klapigi omavahel. See ei ole maailma lõpp. Pea kõikidele tüdrukutele leitakse uued pered ning üsna tihti minnakse ka vana perega lahku sõbralikult, lihtsalt üksteisega kooselamiseks ei sobita. Esialgu see tõesti tundub õudne, aga praegu tagantjärgi mõeldes.. ikka juhtub. Ja poleks olnud mul esimest rematchi, ma poleks kunagi kohtunud Amee, Adami, Evie ja Graemega. 

Ma ei väsi kordamast, kui palju see aasta mind kasvatas. Ilmselt tegidki katsumused oma töö, aga tegelikult silmavaade avanes üksnes seda elu seal nautides. Ma nägin, millised on inimesed teisel pool maailma, ma õppisin arusaama nende maailmavaatest, ma õppisin keelt, kasvatasin enesekindlust, muutusin avatumaks, rõõmsamaks, positiivsemaks ning ma leidsin oma kõrvale inimesed, keda ma armastan. Kui ma tänasel päeval peaks ütlema, mida ma Ameerikast igatsen, siis ma ütleks Kings Islandi (lõbustuspark Ohios), Steak and Shake'i kokteile ja friikaid juustuga (kuigi ma olen superasenduse leidnud Babybackist), Aeropostale, Guessi, Rue21, Charlotte Russe'i poode, Walmarti, Targetit ja Meijerit, Ben&Jerry'se jäätist (mitte ei tõuse käsi seda Solarisest 6.60€ eest ostma), Mike Ike komme, punasega paremale pööramist, klubipidusid, festivale (nt St Patrick's Day), alati superilma ning normaalset frozen jogurtit (Eesti frozen jogurt EI OLE normaalne). 

Üsna pikk list, onju? Ma nimetasin ainult need asjad, mille peale ma olen viimasel ajal mõelnud. Tegelikult on neid asju paljupalju rohkem ja ma igatsen Ameerikat ikka ülemõistuse palju. Õnneks on hea elada teadmises, et juba selle aasta numbri ees katsuvad mu jalatallad uuesti seda riiki ning et üsna pea saan (loodetavasti) sinna ka juba päriseks minna. 








Uskuge mind, ükskõik kui halvasti ma ennast ka vahepeal ei tundnud, see kõik oli seda väärt, no vaadake neid pilte, kui imearmsa perekonna ma omale sain!

Emotsioonid

Viimasel ajal olen üsna tihedalt olnud suhtluses nii vahendusfirma kui ka laevafirmaga, oleme arutanud minu mineku võimalusi, laevade valimistest ning lepingu pikkusest. Ja ma ise olen nii põnevil, iga päevaga üha rohkem, sest ma nii väga tahaks minna.

Pühapäeval oli minu jaoks üsna emotsionaalne päev. Esiteks, kuna minu parim sõbranna, kes on seda olnud 17-aastat, läks tagasi Norra. Kuna ta elab seal juba üsna pikalt ja me näemegi üsna vähe, ei olnud mitte lahkumine minu jaoks raske, vaid minu jaoks oli kurb, et me jälle nii pikalt ei näe. Õnneks on meil sedavõrd kvaliteetne sõprussuhe, et isegi, kui me ei näe, oleme me ikka olemas. Teiseks, veetsin viimase õhtu koos sõbrannaga, kes kolis ööl vastu esmaspäeva Portugali ning ma üritasin talle küll väga toeks olla seoses lahkumisega, kinnitasin, et ta ei kahetse hiljem jnejnejne, aga ma ütlen ausalt, et mul endal oli klomp kurgus, sest mul endal oli meeles, kui raske see kõik tegelikult oli. Ja kuigi ma saatsin neiu naeratades ära ja olin nii uhke ta üle, et ta seda teeb, olin ma ise emotsionaalselt kuidagi nii rusutud.

Mitte selle pärast, et keegi ära läks, vaid sellepärast, et ma sain aru, et ma pean seda varsti ka tegema. Mult on paljud küsinud, kas ma üritan ennast ägedaks muuta, et ma kellelegi ei ütle, millal minek on. Mõnes mõttes ma saan küsimusest aru, aga teises mõttes tahab väike kuradike mu sees mässata, et need, kes ei ole pidanud kunagi lahkuma, ei tea, kui raske see on ja ärgu tulgu mulle tänitama, et ma tahan äge olla. Kui muudmoodi ei saa, siis olgu, ma tunnistan - ma tahangi äge olla. Lugesin uuesti oma Ameerika blogi, ainult neid kohti, kui läksin Eestist ära, kui jätsin Ameerikas hüvasti ema-vennaga, kui jätsin hüvasti oma maailma parima hostperega ja kui jätsin uuesti hüvasti kõikide eestlastega. Ja muidugi seda viimast sissekannet, kuidas ma ootamatult Eestisse tulin. Sellest kõigest on juba ligi 2 aastat möödas, aga ainuüksi need sissekanded panevad mind iga kord uuesti nutma. Jõhker tegelikult. Ma olen lihtsalt nii emotsionaalne inimene, mis puudutab lähedasi, et ma heameelega tõmbaks ennast mineku ajaks lihtsalt pilve, et ma ei saaks midagi aru ja kui "pilvisus" selgineb, oleksin juba laeva peal. 

Tundub hea mõte.

Tegelikkus on aga hoopis see, et seekord olen ma minekuks rohkem valmis kui varem. Mu pere hoiab mulle täiega pöialt ja kuigi ema suust kõlab nii mõnigi kord lause, et ta hakkab mind igatsema, siis sellegipoolest ma näen tuge. On neid sõpru, kes elavad mulle täiega kaasa, on neid sõpru, kes pigem ei ela, sest ei taha mu lahkumist. 

Ja siis olen mina. 

Mina, kelle peas pole grammigi mõtet, et jääks paikseks, looks pere, käiks koolis ja edendaks karjääri. Oh, milleks? Ma ausalt olen väga uhke inimeste üle, kes minuvanuselt seda teevad, aga mina ise küll ei tee. Ma ei muudaks oma elus mitte ühtegi asja ja ei jätaks mitte ühtegi asja ka tulevikus tegemata. Ju ma siis olen seiklejaks loodud. Ja ma ei jõua oma järgmist seiklust ära oodata!

Ilusat Vabariigi Aastapäeva!



reede, 20. veebruar 2015

Fotograafid

Mul on kuidagi nii hästi läinud, et mu tutvusringkonnas on lausa kolm inimest, kes tegelevad fotograafiaga, üks neist lausa ametlikult. Seega on mul päris suur hunnik photoshootingutelt saadud pilte ja mõtlesin neid ka teiega jagada ja jagada ka oma lemmikuid fotograafe, et kui keegi otsib endale pildistajat. 

Esimene on Evelin, kellel on Facebookis oma leht ka, tasub vaadata, täis ilusaid pilte täiskasvanutest ja lastest. Evelin pildistas mind esimest korda ametlikult kolm aastat tagasi. Tookord oli teemaks valgel taustal valgete riietega modelli püüdmine. Või midagi säärast. Minu meelest oli päris lõbus. 




Me oleme teinud ka shootingu kodustes tingimustes, kasutanud ära koduseinasid ja valgust, see oli siuke omamoodi, ei olnud stuudio pinget (mul millegi pärast tuleb see alati sisse) ja minu meelest olid väga kenad kodukootud pildid.





Evelini pildistamist olen ma kahel korral kinkinud ka teistele. Esimene kord oli emale emadepäevaks ja sünnipäevaks (ning kuna vahetult pärast seda kolisin Ameerikasse, siis tahtsin teha shootingu, et emal jääks minust mälestus), mille tegime õues ja teine kord Kellyle sünnipäevaks, mis toimus stuudios. Üks asi, miks mulle meeldib tuttava inimesega pildistada, on rahulik õhkkond ja teine see, et ei ole ajaliselt täpselt 30 või 60 minutit, vaid vastavalt vajadustele saab sättida. Ja näiteks minu, empsi ja Evelini pildistamine lõppes üldse restoranis kakaod juues, ülimõnus.









Teine on Triinu. Tal on ka oma pildiblogi. Triinu on üks minu parimatest sõbrannadest olnud juba palju aastaid ja see-tõttu oleme me ka palju pildistanud. Temaga me stuudios pole käinud, ainult õues, aga sellegipoolest on kõik pildistamised olnud ülilõbusad ja vahvad ning Triinul on väga hea silm heade piltide tegemiseks. Oskab seda asja.







Kolmas, aga mitte kehvem kui teised kaks, on Merlin. Merlini suhet pildistamisega ma nüüd ei oskagi öelda, minu meelest ta ikka pildistab ainult sõpru, aga see tuleb tal pagana hästi välja. Kuna tal on oma fashion blogi ka, siis seal tal on ka alati ilusad pildid. Nii on minu meelest lausa lust lugeda. Meil on aga kuidagi sattunud nii, et oleme pildistanud alati grupiga, mitte kunagi üksi ja minu siiani kõige armsam photoshoot on ka temaga olnud, sest see oli minu sünnipäevaks pühendatud, koos õhupalli ja lilledega. 












Ma olen paljusid kuulnud ütlemas, et fotograaf maksab nii palju ja ei raatsi ikka jne. Mina leian, et stuudios tehtud pildid on automaatselt teistest paremad kvaliteedi pärast, kuigi eks loomulikult saab ka õues väga kenasid pilte teha (ja nagu näha, ka koduses tingimuses), aga fotograaf peab ikka hea olema. Ja ma leian, et ilusad pildid on ilus mälestus ja mälestusi ei saa mingisse rahaühikusse ringi arvestada. Mul on isegi kodus seina peal suur fotokollaaž, mis on profifotograafi tehtud (küll välismaal, mitte Eestis) ja ma ütlen, et see pilt on üks rahustavamaid asju mu toas.


Eks mul ole pilte teistegi tehtud, stuudiotes ja õues ja kodus, aga hetkel tahtsin ära mainida just need kolm, sest nende kolmega olen käinud korduvalt ja olen ka iga kord väga rahule jäänud. Lõpetuseks ütlen, et mul on küll heameel, et kui mul näiteks oma pulma oleks fotograafi vaja, siis ma saaks kohe mitu tükki võtta, jehuu!

Trennijutud

Nagu ka juba ühe korra varem mainisin, otsisin omale tükk aega spordiklubi, kus hakata aega veetma. Ja natuke trenni ka tegema. Tänaseks olen valiku teinud ja nagu alguses ikka süda kutsus, nii valikuks MyFitness jäigi. Minu koduklubi on Solarises. 

Kui ma mõtlen tagasi oma elu peale, siis kuni umbes 15-16.aastaseni olin ma ikka väga kõva trennitüdruk, käisin kergejõustikus 5-6 korda nädalas, osalesin võistlustel (sprindijooks jäi minu erialaks), käisin spordilaagrites ja nautisin seda, mida tegin. Gümnaasiumis hakkas trenne vähemaks jääma, kuna kool surus kuklasse ja elustiiliga oli veidi raske seda kõike sobitada. Sellegipoolest vedasin sammud Audentesesse ikka 3-4x nädalas. Mingil hetkel võistlustel enam ei käinud, kuna vanuse poolest sobisin naiste vanuseklassi ja siis oli see koht, kus tuli hakata metsikult treenima, et olla hea või jätkata harrastustasemel. Mina jäin viimase juurde. Pärast keskkooli enam kergejõustikus ei käinudki, kuna sealne grupp oli mõeldud kuni 18-aastastele ja niigi treener hoidis mind kauem seal. Eks meie trennigrupi suurem huvi oligi üksteise vastu, kasvasime maast madalast koos, vahepeal oli isegi couple'id meil ning kui kõik sellest "noortegrupi" east välja kasvasime ja eemaldusime, kadus trennivõlu ka. 

Edasi tunduski mulle täiesti loogilise jätkuna minna trenni Audentes Fitnessi. Olin ju ometi Audenteses 10 aastat järjest käinud ning ei kippunudki kuskile mujale. Käisin peamiselt rühmatrennides, mõnel üksikul korral jõusaalis, sest ega ma ei osanud seal suurt midagi tehagi. Vahepeal kolisin Ameerikasse, käisin sealses spordiklubis, ka peamiselt rühmatrennides ja jooksmas käisin niisama õues (vot see on üks asi, mida igatsen, et joosta sai iga kord ilusa ilmaga, seal lihtsalt polnud kunagi ilm halb). 

Kui nüüd uuesti Eestis ennast mõnusalt sisse seadsin, hakkasin otsima uut spordiklubi, sest Audentesesse ma enam hinna pärast ei kipu. Lisaks, kuna mul on plaanis üsna pea uuesti ära kolida, otsisin klubi, kus ma saaks lepingu lõpetada ükskõik, mis hetkel, et poleks mingeid aastaseid või mõne kuiseid ooteaegu. Ja nii jõudsingi MyFitnessi. Alguses plaanisin ma hakata hommikuti enne tööd käima, aga esiteks, kukkus see ära seetõttu, et ma ei suuda elusees hommikul varem ärgata ja teiseks, seetõttu, et mulle meeldib trenni teha rahulikus tempos, mõni õhtu olen lausa 3 tundi seal. Hommikul seaks piirangud töö, sest sinna peaks ju ka ilmuma?

Kutsusin endaga kaasa ka oma sõbranna, kes alguses mõtles tulla, aga siis keeldus, ütles, et ta vist ei viitsi eriti. Ja ma tabasin end järsku mõtlemast, et trenni ei saagi teha sellepärast, et keegi teine käsib. Endal peab olema tahtmine minna ja teha ja seal olla. Ainult nii tuleb energia, ainult nii on sellel mõte ka. Minul just see energia ongi viimasel ajal tulnud, ma ei tea kust, sest ma küll olen spordiarmastaja, aga niimoodi 4-5x nädalas ma eriti küll pole viitsinud käia. Nüüd ootan igal tööpäeval seda aega, kui saaks jope selga ja ruttu ruttu trenni, sest see tunne on nii vabastav ja hea. Ja hiljem saunas lebotades on veel parem tunne, sest oleks nagu tubli ju olnud, eksole?


Eks see nõnda ole, et muutes trenniga koos ka oma toitumist, tuleb igavesti kena keha ja rahu meeles ja hinges ja muu säärane jutt, aga ma olen selle asja jaoks liiga nõrk. Üsna lihtsalt läks minu jaoks cocast loobumine (ja kui ütlen loobumine, mõtlen seda, et varasemalt kulus ikka 2-liitrine pudel päevas lõdvalt ära ja nüüd ehk purgike kuus), noh, kodujuustu hakkasin sööma, soolaste snäkkide asemel, vett joon palju, gaseeritud jooke vähe, jälgin, kus on palju suhkrut, üritan mitte tarbida, pruune makarone söön (kuigi need ikka imelikud), pruuni suhkrut igal võimalusel ja no nii edasi. Aga on endiselt asju, millest ma ei suuda ega tahagi loobuda, sest need meeldivad mulle ja mul on nii ükskõik, et need pole tervislikud. Noh, lemmikud on kartulikrõpsud, dipikaste ja pasta. Nom nom nom. 

Igal juhul tahtsingi ma jutuga jõuda sinna, et trenn peab olema elustiil, muidu muutub see kurnavaks. Olen lugenud mitut blogi, kus blogipidaja on küll hull trenniinimene omast arust, aga kurdab iga kord, kuidas ta minna ei viitsi ning kuidas 1,5-tundi jõusaalis tundub poole päevana. Minu jaoks 1,5-tundi tundub ilmselgelt liiga vähe, see oleks nagu sups sups sups ja ongi tehtud. Ja kuigi ma muidu olen hull seltskonna inimene, siis näiteks trennis meeldib mulle üksi käia. Lihtsalt sellepärast, et siis kuulan oma muusikat, reguleerin oma kiirust ja teen asju oma tahtmise järgi. Ma vahepeal käisin trennis koos oma sõbraga, kes näitas mulle liigutused ette ja ergutas ja tegelikult oli täiega tore, aga iga kord ma niimoodi ei viitsiks, ausõna. 

neljapäev, 12. veebruar 2015

Berliini Trahter

Berliini Trahter asub Rakvere kesklinnas, otse keskväljaku kõrval ja on väga lihtsalt leitav. Vähemalt mina, kes ma olin elus teist korda Rakveres, leidsin selle küll väga kiiresti üles (tegelikult leidsin juba esimesel korral, aga siis see oli kinni). 
Pilt: http://www.berliinitrahter.ee/
Miljöö on sellel trahteril väga mõnus, hubane, laudu on palju ja mugavalt sätitud, ükski klient ei sega teist. Teenindajad on väga sõbralikud, aga pisut võiks ehk kommenteerida aeglast tegutsemist. Seni kuni toitu ootasime, saime ise võtta kahte erinevat sorti saia-sepikut ning määrida peale kahte erinevat määrdevõid. Need olid väga maitsvad ja tühja kõhu peale aitasid küll, et sooja toitu jaksaks oodata. 

Pilt: http://www.berliinitrahter.ee/
 Mina valisin oma praeks koorese linguini röstpardi ja fetajuustuga (5.20€). Mu sõbranna valis sama ning jäime mõlemad rahule. Taldrik oli väga omapärane, esialgu tundus nagu see oleks must, aga tegelikult oligi see nii ettenähtud. Olen mitmel korral varasemalt öelnud, kui olulised on minu jaoks pisidetailid ja juba see taldrik võitis mu südame. Ja muidugi ei saa jätta mainimata riidest taskukest, mille sees olid kahvlid-noad-lusikad. Pisidetailid, eksole.


Ema sõi grillitud kanafileed, rosina-pähkli pilafi ja apelsinisalatiga (8.90€). Kommenteeris ainult, et pilafiga küll tegu pole, pigem on see lihtsalt riis rosinate ja pähklitega, aga üldmulje ja maitse oli meeldiv. 


Meid teenindanud tüdruk oli väga armas, naeratas ette ja taha, muretses, küsis ja tegi tööd rõõmuga. Seda on mul alati hea näha. Mul on kahju, et Eestis ettekandja tööd niivõrd vähe hinnatakse. Üks asi, mille üle ma veidi veel nuriseks, oli tšeki lauda toomine. Nimelt toodi meile tšekk lauda klaasi sees. Olin päris kindel, et kui juba noad-kahvlid olid nii eriliselt pakitud, siis on neil raudselt ka väga ägedad kaaned või karp või muu moodus, kuidas tšekk lauda tuua. Kahjuks ei olnud. Mitte, et see oleks maitset muutnud. Toitude üle kurta ei saa, hinnaklass väga mõnus ning toidud maitsvad ja võrreldes teise kohaga, kus eelmine kord Rakveres söömas käisime, oli pisut parem toit ja teenindus. 

Kuhu veel Rakverre sööma tasub minna järgmisel korral?