pühapäev, 25. jaanuar 2015

Sisukas vs sisutu film

Ühel nädalal õnnestus mul vaadata kahte täiesti erinevat filmi. Üks neist oli üsna sügavamõtteline, sai natuke naerda, aga enamik ajast mõtlesin kaasa, mõtlesin endale ja pärast filmi mõtlesin ka veel tükk aega. Teine aga oli täiesti vastupidine, esiteks ma tundsin pärast filmi, et mu IQ langes paar numbrit ning teiseks, ma naersin südamest (kui üritasin lihtsalt mõelda, et see pole labane) ning tagantjärgi enam eriti filmi peale ei mõelnud.

Esimene neist filmidest kannab nime Metsik (Wild). Peaosatäitja on Reese Witherspoon, kes kuulub minu lemmikute näitlejate hulka, seega ma läksin filmi vaatama juba teatud ootusega, kuigi ma sisu ei lugenud üldse, sest tegemist oli "Anne ja Stiili naisteõhtuga" ja mõtlesin lasta end üllatada. 

Filmi sisuks on Cheryl Strayed'i (Reese Witherspoon) idee teha midagi pealtnäha täiesti arulagedat, ta võtab ilma igasuguse ettevalmistuseta ihuüksi ette umbes 1600 kilomeetri pikkuse jalgsimatka, et endas selgusele jõuda. Pärast aastatepikkust enesehävitust läbi pöörase käitumise ja heroiinisõltuvuse, mis ajas karile ta abielu, mil ta kaotas oma ema, mil ta käitus, nagu ta ehk käituda poleks tahtnud, saab ta lõpuks tänu teekonnale endas selgusele. Film jälgib sel teekonnal ootavaid katsumusi ja rõõme, kui sihikindel naine pressib edasi mööda rada, mis ajab teda vaheldumisi hulluks, karastab ning viimaks ka ravitseb. 

Film ei ole tüüpiline, seal puuduvad mingid eriefektid, seal puudub meeletu taustamuusika (ma peaaegu, et ei märganud üldse, et seal mingi muusika oleks olnud), puudub hollywoodilik sisu. See ongi nii lihtne ja nii loogiline ja nii tõsieluline film, et mul hakkas peaaegu südames valus seda vaadata. Just sellepärast, et see oli nii tõene. Muidugi, hiljem ma lugesin, et see põhinebki autobiograafilisel bestselleril, seega oli loomulik, et see mulle meeldis, sest sellised filmid meeldivad mulle enim. 

Teine film on Loll ja Lollim Kakks (Dumb and Dumber To). Pärast kahtekümmend aastat filmi "Loll ja lollim" ekraanile jõudmisest, seiklevad kaks kurikuulsat tohmanit taas filmis "Loll ja Lollim kakks!" Legendaarsed näitlejad Jim Carrey ja Jeff Daniels taaselustavad oma mitte just kõige targema, ega ka kultuursema rolli – Lloyd'i ja Harry'na.

20 aastat on mööda läinud ja kätte on jõudnud tänapäev. Lloyd on terve selle aja hullumajas veetnud ning psüühilist haigust teeselnud, et oma sõbrale vingerpussi mängida. Kuid kui Lloyd nalja paljastab, saavad sõbrad jälle koos rumalatele seiklustele suunduda.

Juhuse tahtel saab Harry teada, et ta sai 90ndate alguses isaks ning sõbrad suunduvad Harry tütre otsingutele. Mõlemil on aga oma põhjus Harry tütre leidmiseks – Harry vajab hädasti uut neeru ning Lloyd on armunud (jälle!), seekord siis Harry tütresse. Kaks ustavat ning erakordselt lolli sõpra saavad taaskord hullumeelsele teekonnale suunduda.

Naljad on nii jaburad, et mingitel hetkedel oli lausa piinlik naerda, aga olgem ausad, mõnikord tahakski vaadata siukest filmi, kus ei pea mitte midagi kaasa mõtlema ning naeradki selle peale, mida näed ja ei mõtle, et see ei ole tegelikult üldse naljakas. Ja pealegi, Jim Carrey on alati naljakas!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar