laupäev, 31. jaanuar 2015

The Theory of Everything

Film Kõiksuse teooria on viimase aja üks parimaid, mida näinud olen. Aasta on küll alles alguses, aga aiman juba, et sellest saab üks filmidest, mida aasta lõpus top5'te paigutan. Pean tunnistama, et kui filmi vaatama läksin, lugesin sisututvustust väga pealiskaudselt ja jätsin täiesti tähelepanuta fakti, et tegelikult oli tegemist filmiga mehest, teadlasest, keda me kõik tänasel päeval teame.

Film on kahe Kuldgloobuse võitja:
Parim meespeaosa draamafilmis – EDDIE REDMAYNE
Parim filmimuusika – JOHANN JOHANNSSON


See on erakordne lugu tänapäeva tõenäoliselt tuntuimast ja tunnustatuimast teadlasest Stephen Hawkingist, kes armub jäägitult Cambridge’i ülikooli kaastudengisse Jane Wilde’i. 21-aastase tervisest pakatava ja aktiivse noore mehe plaanid purunevad kildudeks, kui talle pannakse hirmuäratav diagnoos. Hawkingil avastatud motoorne närvihaigus viib noorelt teadlaselt peagi nii liikumis- kui kõnevõime ning seab lähiperspektiivis küsimärgi alla ka elu. Abikaasa Jane’i vankumatul toel ja julgustusel paneb Hawking aga just nüüd aluse oma kõige ambitsioonikamale teadustööle, uurides seda, mida tal endal kõige enam napib - aega. Koos saatust trotsides on nad teerajajaiks uutes teaduse ja meditsiini valdkondades, saavutades rohkem, kui nad eales oleksid osanud unistada.

Film on draama, mis tähendab ka automaatselt, et kurb. Ma vist polegi kunagi ühtegi filmi niimoodi vaadanud, et ma nutan iga natukese aja tagant veidi. Nägu polnud meeletult märg ja tunne meeletult kurb, sest emotsioonidega mängiti üles-alla, naljakaid hetki tuli pisarate vahele päris mitu korda. 

Stephen Hawkingina teeb kaasahaarava rolli Eddie Redmayne („Les Misérables” 2012), kelle füüsilist teisenemist võib vääriliselt kõrvutada Daniel Day-Lewise peaosaga filmis „Minu vasak jalg“ (My Left Foot, 1989) või Mathieu Amalrici rolliga filmis „Tuukrikell ja liblikas“ (Le scaphandre et le papillon, 2007). Jane Hawkingit kehastab Felicity Jones, kes on tuntud filmidest „Like Crazy“ (2011) ja „The Invisible Woman“ (2013). Film põhineb Jane Hawkingi memuaaril „Reisides lõpmatusse: Minu elu Stepheniga“. Filmi režissöör on oma filmiga „Mees köiel“ (Man on Wire, 2008) Oscari võitnud James Marsh.

Mulle KO-HU-TA-VA-LT meeldis peaosatäitja. Ta oli omamoodi armas ning näitlemisoskus suurepärane! Selleks, et sellest aru saada, tuleb seda filmi vaadata. Kuna ma aga siis juba enne mainitult alles filmi ajal aru sain, et filmis olev tegelane on päriselt ka olemas, kibelesin väga koju, et tema kohta rohkem lugeda. Siiani oligi ta minu jaoks just kui "see-ratastooli-ja-ekraaniga-teadlane," midagi täpsemat ei teadnud. Kes tahab, siis wikipedias on temast väga hästi ja palju kirjutatud, minu meelest väga huvitav lugemine.


Lõpetuseks ütlen, et see on üks neist filmidest, mille puhul ma tahaks hindeid anda rohkem kui 10 tärni, mida pakutakse. Ei ole palju neid filme, kus näitlejatöö oleks nii suurepärane, kus läheks filmi nii sisse, et 2 tundi möödub 10-minutina ning pean mainima, et muusika selles filmis jäi mulle väga kõrvu ja hinge ning hiljem nägin, et see isegi kuldgloobuse võitnud, seega on väärt ka teiste arvates. Igal juhul väga väga soovitan!

„Olgu elu kuitahes vilets. Kus on elu, seal on ka lootust.“ - Stephen Hawking

pühapäev, 25. jaanuar 2015

Sisukas vs sisutu film

Ühel nädalal õnnestus mul vaadata kahte täiesti erinevat filmi. Üks neist oli üsna sügavamõtteline, sai natuke naerda, aga enamik ajast mõtlesin kaasa, mõtlesin endale ja pärast filmi mõtlesin ka veel tükk aega. Teine aga oli täiesti vastupidine, esiteks ma tundsin pärast filmi, et mu IQ langes paar numbrit ning teiseks, ma naersin südamest (kui üritasin lihtsalt mõelda, et see pole labane) ning tagantjärgi enam eriti filmi peale ei mõelnud.

Esimene neist filmidest kannab nime Metsik (Wild). Peaosatäitja on Reese Witherspoon, kes kuulub minu lemmikute näitlejate hulka, seega ma läksin filmi vaatama juba teatud ootusega, kuigi ma sisu ei lugenud üldse, sest tegemist oli "Anne ja Stiili naisteõhtuga" ja mõtlesin lasta end üllatada. 

Filmi sisuks on Cheryl Strayed'i (Reese Witherspoon) idee teha midagi pealtnäha täiesti arulagedat, ta võtab ilma igasuguse ettevalmistuseta ihuüksi ette umbes 1600 kilomeetri pikkuse jalgsimatka, et endas selgusele jõuda. Pärast aastatepikkust enesehävitust läbi pöörase käitumise ja heroiinisõltuvuse, mis ajas karile ta abielu, mil ta kaotas oma ema, mil ta käitus, nagu ta ehk käituda poleks tahtnud, saab ta lõpuks tänu teekonnale endas selgusele. Film jälgib sel teekonnal ootavaid katsumusi ja rõõme, kui sihikindel naine pressib edasi mööda rada, mis ajab teda vaheldumisi hulluks, karastab ning viimaks ka ravitseb. 

Film ei ole tüüpiline, seal puuduvad mingid eriefektid, seal puudub meeletu taustamuusika (ma peaaegu, et ei märganud üldse, et seal mingi muusika oleks olnud), puudub hollywoodilik sisu. See ongi nii lihtne ja nii loogiline ja nii tõsieluline film, et mul hakkas peaaegu südames valus seda vaadata. Just sellepärast, et see oli nii tõene. Muidugi, hiljem ma lugesin, et see põhinebki autobiograafilisel bestselleril, seega oli loomulik, et see mulle meeldis, sest sellised filmid meeldivad mulle enim. 

Teine film on Loll ja Lollim Kakks (Dumb and Dumber To). Pärast kahtekümmend aastat filmi "Loll ja lollim" ekraanile jõudmisest, seiklevad kaks kurikuulsat tohmanit taas filmis "Loll ja Lollim kakks!" Legendaarsed näitlejad Jim Carrey ja Jeff Daniels taaselustavad oma mitte just kõige targema, ega ka kultuursema rolli – Lloyd'i ja Harry'na.

20 aastat on mööda läinud ja kätte on jõudnud tänapäev. Lloyd on terve selle aja hullumajas veetnud ning psüühilist haigust teeselnud, et oma sõbrale vingerpussi mängida. Kuid kui Lloyd nalja paljastab, saavad sõbrad jälle koos rumalatele seiklustele suunduda.

Juhuse tahtel saab Harry teada, et ta sai 90ndate alguses isaks ning sõbrad suunduvad Harry tütre otsingutele. Mõlemil on aga oma põhjus Harry tütre leidmiseks – Harry vajab hädasti uut neeru ning Lloyd on armunud (jälle!), seekord siis Harry tütresse. Kaks ustavat ning erakordselt lolli sõpra saavad taaskord hullumeelsele teekonnale suunduda.

Naljad on nii jaburad, et mingitel hetkedel oli lausa piinlik naerda, aga olgem ausad, mõnikord tahakski vaadata siukest filmi, kus ei pea mitte midagi kaasa mõtlema ning naeradki selle peale, mida näed ja ei mõtle, et see ei ole tegelikult üldse naljakas. Ja pealegi, Jim Carrey on alati naljakas!

reede, 16. jaanuar 2015

Restoran Basiilik

Ühel lõunal otsustasime sõbrannaga, et vaatame selle kurikuulsa Basiiliku restorani ka ära. Ma olin sinna ammu tahtnud minna, kuna tegemist Itaalia toidu restoraniga ja see teadupärast on ju mu lemmik. 

Juba ükskord varem, kui pakkusin vennale seda kohta einestamiseks, mainis ta mulle, et mis Itaalia köök see on, kus isegi boloneeset ei ole. Mis oli õige, seal tõesti ei olnud spagette bologonese kastmega, mis ometi peaks ju olema igas Itaalia toidu restoranis. Seega, ma teadsin eos, et seda ma sealt ei saa.

Läksime sisse, otsisme omale laua ja jäime ootama. Ja ootasime veel. Ja veel natukene. Ja siis järsku tuli üks neiu, kes tegi meid nähes "oooops" näo ja jooksis meile menüüsid tooma. Menüüd olid väga kahtlased. Iseenesest valge paber ja must tekst, aga tekst oli kirjutatud tindiga, mis juba vaikselt ära kuluma hakkas. Õnneks oli meil menüüsid kaks, seega mis minu menüüst ei paistnud, paistis sõbranna omast ja vastupidi. Samas, kohe alguses jättis see sellise odava mulje (ainult mulje, sest hinnad ei ole seal teps mitte odavad). 

Olime toidu väljavalinud, kui küsisin teenindajalt, et kui suured bruschettad on? Ta tegi käega üsna väikesed ringid ning otsustasin tellida kahed erinevad, saan erinevaid maitseid ja kõhu ka täis. Tegelikkus oli see, et laual olid ikka päris suured saiad. Muidu polekski selle vastu ju midagi, alati on parem rohkem saada, aga tegelikult oleks ühest portsust mulle täiesti piisanud. Kiidan siinkohal apelsinimahla, nii hea ja värske, pole nii head mahla ammu saanud. 

Kui olime tellimuse ära teinud, tuli teenindaja tagasi lauda naerdes: "Oota, kohvi ja mis söök sul oli?" Ma ei ole tavaliselt teenindajate vastu kuri, ei suhtu nendesse halvasti, vastupidi, üritan olla sõbralik, eriti, kui teenindaja on minuvanune, aga see suhtumine oli kuidagi matslik. Küsimus ei olnud isegi mitte minu söögi kohta, aga ta vaatas mulle otsa ning me olime tellinud 10 sekundit enne. Ära siis ürita jätta head muljet oma mälust, kui tegelikult samal hetkel unustad, mil tellimuse anname. 

Lillkapsa püreesupp spinati ja sinihallitusjuustuga
Bruschetta tomati ja sinihallitusjuustuga
Bruschetta külmsuitsulõhe ja mozzarellaga
Apelsinimahl
Kohvi
Toit maitses väga hästi, kuigi minu poolt soojadele bruschettadele rohkem punkte. See tomati ja sinihallitusjuustuga segu oli minu jaoks natukene liiga vänge, pigem uuesti ei sööks. Mozzarellaga saiad olid soojad ja need maitsesid küll imehästi. Sõbranna kiitis ka suppi, minu jaoks on see waaaay to roheline ja püreene. Ma ei suuda püreesuppe süüa ajast, mil olin haiglas operatsioonil ja see oli ainus, mida süüa tohtisin (ma muidugi hakkasin ühel hetkel jäätist püreestama ja väitsin, et see on täpselt sama). 

Kui toidud söödud olid, jäime ootama teenindajat, et maksta ja lahkuda. Kassa oli meie laua kõrval, seega teenindaja käis korduvalt ja korduvalt meist mööda. Mööda, aga ei kordagi meie juurde. Kui lõpuks meie juurde tuli, küsis, kas maksame kaardiga või sulas, me tegime mõlemat. Ta tõi kaardimaksemasina, sõbranna pani kaardi sisse ja põmm, teenindaja oli jälle kadunud. Kuna sõbranna töötab ise poes ja on kaardimakseterminaliga sõber, võttis ta tšeki, vajutas nuppu, tuli teine tšekk kah ja oligi tehtud. Mina oma vahetusraha ootasin veel mõne aja, sest neiu jooksis mu karp käes mööda restorani ringi ja polnud lootustki, et asja kiirelt aetud saame. Lõpuks ta tuli ja mul ei olnud enam mingit tahtmist talle isegi jootraha jätta, no ei olnud seda tunnet.

Lõpuks isegi häiris mind see, et karp, milles tšekk toodi, oli Reval Cafe oma. Mulle meeldib, kui pisiasjadele mõeldakse ja need omapäraseks tehakse, aga Basiiliku restoranis küll Reval Cafe karpi ei tahaks. Muu sisustuse kohta teen aga komplimendi, roheline õhkkond on väga armas ja rahulik.

Kokkuvõtteks võib öelda, et toiduelamus oli hea, aga arvestades, et tegemist oli lõunaga ja meil kulus seal veidi üle tunni, siis ma ütleks, et see aeg on veidi liiga pikk, et kontorist vahepeal ära käia. Ilmselt ajakulu põhjustaski lõunane aeg, aga tegelikult oli see kella 14-15 vahel, nii et prime time oli juba läbi. Esialgu sinna tagasi ei kipuks, aga võib-olla kunagi ikka. 

neljapäev, 8. jaanuar 2015

Kinost ja lastest

Täna külastasime lapsega esimest korda Coca-Cola Plaza korraldatavat "Beebiga kinno" üritust. Film oli väga armas ning korralduse poole pealt pole mul ühtegi halba sõna, aga natukene jäi hinge laste käitumine, mis paistis kordaminevat ainult mulle.

Kes on sellel üritusel käinud, teavad, et suur osa lastest mängib ekraani ja istmete vahelisel alal, mõni neist terve filmi aja. Nii oli ka täna. Esimest korda oli ka minu pliks enamiku ajast seal ja seda rohkem hämmastust minus laste käitumine (või tegelikult ka vanemate käitumine) minus tekitas.

Ikka on olukordi, kus lapsed lähevad asjade pärast kaklema. Ma ei tea, kas asi on minus, aga mina pean normaalseks, et mängib see, kelle käes oli asi esimesena või lihtsalt targem annab järele. Täpselt nii ka mina oma tüdrukule pidevalt ütlesin, et asju tuleb jagada ning kui ta seda ei teinud, ütlesin ka paar kurjemat sõna. Samas, mitu korda oli olukord, kus keegi minu lapselt asja ära kiskus või teda sellega suisa lõi ning vanemad ei teinud mitte midagi. Mingi hetk oligi tunne, et ma lähen ütlen ise lapsele, et kuule tõmba tagasi veits. Raske oma last kasvatada, kui teised kõik võivad teha.


Teine asi, mis oli täiesti absurdikas, oli see, et lapsed olid üksi. Kas oli lapsevanem istumas oma kohapeal (nii 6 rida üleval pool) või vaatas ta filmi ja laps tegi, mis tahtis. Üks laps virutas teisele ühe autoga ma arvan nii 4-5 korda vastu pead, enne kui kuskilt saali teisest otsast lapse nime hõigati, mille peale ta siis hetkeks oma tegevuse katkestas, aga seda hiljem edasi tegi. 


Üks laps nuttis ja ta nuttis ilma naljata ikka päris päris pikalt, enne kui üks "väga mures" ema tema juurde jooksis. Ma küll ei näinud, miks ta nutma hakkas, aga mis iganes selle põhjuseks oli, kas tõesti on see beebiga kinno tulemine lihtsalt ema vabadus filmi vaadata? Ma täiesti saaks aru sellest, kui vaadatakse filmi (üritusel alati üks film, üks multikas), aga et tulla lapsega koos multifilmi vaatama ja kui last ei huvita, siis vaadata ise ja savi, mis see laps teeb?

Veel väga naljakas minu jaoks oli see, et lapsed käisid teiste inimeste toitusid söömas. Ikka üks popcorn ühest karbist, teine teisest, üks õunatükk ühest kotist ja komm teisest. Minu jaoks naljakas on see vanemate reaktsioon, "Äh, ära võta, teise oma ju," aga samas midagi ei keelata ja laps saab oma asja ikka kätte. Iseenesest mul pole ju kahju anda, kui täna mingi neljas laps tuli juba minu lapse popcorni sööma, siis ei pidanud ka tema närv vastu ja jooksis teisest saaliotsast kohale ja karjus "MINU!" 

Muidu on üritus väga vahva ja ma pean tõdema, et Solarises pole mul negatiivseid kogemusi üldse olnud, aga samas on seal ka suurem saal selleks ürituseks, täna oli natuke kitsas tunne, mängimisala oli väiksem ja saal oli põhimõtteliselt välja müüdud. Ma ei tahaks vinguda üldse, aga palun emad-isad-saatjad, jälgige, mida teie laps teeb ja ärge arvake, et see, kui mul on ka laps, paneb mind palju mõistvamalt suhtuma teise lapse poolt tehtavatesse imelikesse asjadesse. Ja siinkohal ütlen, et superarmas on vaadata peresid, kus ema-isa-laps on koos kinos või koos suuremate õdede-vendadega ning kõik hoolitsevad kõigi eest. 

Järgmise korrani!

reede, 2. jaanuar 2015

Lavendli spa

Ühel õdusal laupäeva hommikul otsustasime sõbrannaga, et teeme väikese tüdrukute kvaliteetaja ning lähme vaatame uue spa ka üle. Lavendli spa'd on üsna lihtne segi ajada Viimsi spa'ga, sest kaardi peal nad on samas kohas. Tegelikult nad natuke on teineteisest eemal, Lavendli spa on lihtsalt kuidagi ärapeidetud (parkla näiteks on maja taga ja meie esimese hooga sõitsime üldse kõrvalasuva poe parklasse). 

Me ei käinud otseselt spa poole peal, me käisime seda saunakompleksi vaatamas, mille kohta olin paari kiidusõna kuulnud, aga kuna see uus ja huvitav, siis pigem arvamusi ei olnud. Spa ise on väga ilus, lavendli teemaline, lilla igal pool. Riietusruum oli väga armas, pisike, aga armas, olemas oli kohe mitu fööni ning kapid olid piisavalt suured, et sinna kõik ära mahuks. Duširuum oli samuti pisike, 3-4 dušši ning ruum ise tillu-tilluke, aga ma ei kurda. Kujutan ette, et kui palju inimesi oleks, siis võib-olla oleks veidi ebamugav, aga me olime ühed vähestest seal sel hommikul.

Saunakompleks ise on väga ilus, selline paradiisi astumise tunne on samal hetkel, kui uksest sisse astud. Pakutakse vett, tavalist, kurgi ja apelsiniga. Väga maitsev. Mugavad toolid ja lauad istumiseks on samuti. Minu jaoks veidi arusaamatuks jäi toidutellimine, sest menüü oli küll laua peal olemas, aga samas ühtegi inimest ruumis ei olnud ja kuna ma eriti pikalt ei viitsinud mõelda, jäigi söök tellimata. 

Seal on üks suuremat sorti bassein, jaapani vann, mullivannid, jäävann ja siis saunad. Võimalus saunamõnusid nautida on neljas erinevas saunas: aroomi-lavendlisaunas, aurusaunas, soolasaunas ja eestimaiselt tuttavas suitsusaunas. 



Suitsusauna ligi saja-aastased suitsust läbiimbunud ning tahmased palgid, kivid ja pada tagavad kustumatu elamuse. Suitsusaun on midagi eht-eestlaslikku. Hea tugev leil ja mõnus vihtlemine on meeltmööda igale saunast lugu pidavale külalisele. Kuuma suitsusauna vahele saab end karastada ja jahutada eriti  karges külmavee tünnis. Lisaks saab ujuda kose all väikeses massaažidüüside ning vastuvooluseadmega varustatud kümblusbasseinis ja mõnuleda soojas  41°C veega jaapani vannis. Viimases kusjuures on tõesti nii kuum vesi, et ma pidasin seal vastu vaid minuti ja panin jooksu, jõhker ikka kui kuum. Veel oli seal sidrunilõhnaline mullivann. Külaliste käsutuses on ka lõõgastuskeskuses asuv soolakamber ehk haloteraapia ruum, kus soolaravi pakub leevendust hingamisteede haigustele.


Mulle iseenesest see koht meeldis, see oli väike ja hubane, piisavalt palju erinevaid asju, mida nautida ning inimesi oli ka vähe. Samas olen kuulnud, et nagu seal rohkem rahvast on, ei ole üldse enam mõnus, sest kuna ta on väike, hakkab seal kohe kitsas. Samuti ma veidi kahtlen hinnas, tavahind on 25€ ja seda ma maksta ei tahaks. Praegu on neil pakkumine kaks täiskasvanut 18€, seega kes siiani mõelnud, et peaks minema, käige ära. Pakkumine kehtib vist jaanuarikuu lõpuni.