neljapäev, 4. detsember 2014

Hääletamine

Ma ei pea siinkohal silmas valimisi või mingeid netihääletusi, räägin hääletamisest maanteede ääres, et saada tasuta auto peale. 

Ma elan Tartu maantee ääres, kust otse on 4 kilomeetrit Tallinnasse ja ilmselt 99% autodest, kes minu  nö "hääletuskohast" mööda sõidavad, sõidavadki Tallinna, sest enne seda keerab ära ainult üks tee metsa vahele. Niisiis, kui ma noorem olin ja mõnest marsast või bussist maha jäin, tõstsingi kohe näpu püsti ja sain ka iga kord peale, mõnikord kiiremini, mõnikord mitte nii väga. Mu vend leidis seose mu riietusega üsna ruttu, seelikuga väidetavalt sain iga kord kiiremini. Mul oli häid ja halbu kogemusi, korra sattusin ka ühe perverdi ohvriks, kes roolis ilma püksteta istus, aga enamasti sain kiirelt sihtkohta ja olin ka alati väga tänulik. 

Nüüd sõidan ma ise autoga ja pole hääletanud juba 4,5 aastat vähemalt, pole vajadust lihtsalt olnud. Mu töökoht on Vana-Tartu maantee ääres ja kui ma Tallinnast tulen, on seal Ülemiste järve ääres üsna tihti hääletajad. Enamik neist üsna lapsed. Mina olen iga kord nad peale ka võtnud, sest no tõenäosus, et nad tahavad kuskile kaugemale, kui mu töökoht, on üsna väike. Olen alati mõelnud, et ju nad jäid mõnest bussist maha või tuleb järgmine väga pika aja pärast, sest no seal Peetri kandis neid busse just eriti palju ei ole.

Täna just võtsin ühe tüdruku kaasa, aga mul jäi sellest kuidagi kohe halb tunne. Kui ma auto kinni pidasin, ei öelnud ta tere ega midagi, tegi ukse lahti, ütles Järveküla. Ütlesin, et me sõidame sinna, tulgu peale. Teepeal 0 sõna, no, see pole midagi, lapsed mulisesid tagaistmel ning millest me olekski pidanud rääkima. Kui hakkasime tema kodukanti jõudma, käratas ta ühel hetkel lihtsalt "Siin," ma jäin seisma, ta läks maha ja kõik. Ei aitäh, ei head aega, mitte midagi. Ta tundus siuke 14-15, käes oli tal iPhone'i mingi uuem mudel, riided kõik firmakad, rahaprobleemi tal kindlasti ei olnud, seega see teda ilmselt hääletama ei ajanud, aga no, viisakas võiks ju ikka olla?

Näiteks ükskord ma võtsin ühe vene poisi peale, kes ei tundunud kümmegi olevat, üsna pisike oli. Hästi viisakas, teretas, head aega ütles, ilusat päeva soovis ja enne kui autost välja läks, küsis, kas tohib lapsele kommi anda, ma lubasin ning ta andis ühe kommi minu kätte, et ma selle lapsele annaks. Tõesti oli hea tunne sees kohe tükk aega, oli näha, et poiss oli tänulik, et ma ta peale võtsin. 

Pärast tänast ma hakkasingi mõtlema, et kas ma peaks hääletajaid peale võtma või ei? Iseenesest ju väike ots ja ma sõidan nagu nii ja miks mitte? Samas see ebaviisakas kogemus jättis mulle väga halva mulje, et pagana ärahellitatud jõmpsikas, kutsunud oma emme-issi järgi siis endale... Ma tean, et võib-olla olen ülekohtune ja nii edasi, aga tõesti, aitäh võiks ju ikka öelda? Eksole. 

Sellega seoses mõtlesin, et viimasel ajal on väga populaarseks saanud need igasugused Tallinn-Tartu ja Tallinn-Pärnu jne grupid, kus tühja autoga sõitvad inimesed otsivad endale peale teisigi ja makstakse sümboolne summa. See pole päris hääletamine, aga samas siiski, sest no see üsna odav võimalus ühest linnast teise saada ning vahel võib ju lausa vedada, et minnakse samasse kanti ja saab koduukseni. Ma ise võtsin ka paar tegelast peale, kui ma Tartus käisin tühja autoga ja pean ütlema, et näiteks ühe inimesega suhtlen tänase päevani. Me suhtlesime terve see 2 tundi autos, kui sõitsime ja suhtlesime ka edasi, tõesti väga meeldiv kogemus oli. Samas on mul ka selliseid olnud, kes mu tagaistmel narkoäri (no tegelt ma ei tea, mis äri ta ajas, aga kole kahtlane oli) ajavad ning neid, kelle olemasolu ma autos tähelegi ei pane. Igal juhul ma leian, et taoline "hääletamine" on üks igavesti kasulik värk. 

Kas teie võtate hääletajaid peale või hääletate ise või kasutate viimases lõigus räägitud gruppe Facebookis? Mõtlen, et kui populaarne see hääletamine üldse tänasel päeval on?

1 kommentaar:

  1. Hääletasin tihedalt 2007-2010 perioodil. Liikusin palju ringi ja nii oli lihtsalt odavam. Selle aja jooksul sattusin ka ühe ebameeldiva inimese peale, kes üritas ikka mulle selgeks teha, et me võiks minna Coca Colat jooma ja endale "lõbusa õhtu" teha. Palusin tal selle peale auto kinni pidada ja lahkusin autost. Olen saanud ka erinevate toredate inimestega tuttavaks. Ühega näitlejaga suhtleme vahelduva eduga siiani. Risk on muidugi aga arvan, et risk on liikudes ka ühistranspordiga. Korra tallinnast tartusse sõites palusin terve tee jumalat, et elusalt kohale jõuaksin. Lörtsi täiega sadas, autod olid siin ja seal kraavis. Istusin bussijuhi taga ja nägin, kuidas ta jube napikaid möödasõite koguaeg tegi ning vahepeal 120-130km/h sõitis. Laevas oli rekka kraavis ja ca 10 km enne tartut üks rekka risti tee peal ees. Pidime seal umbes veerand tundi ootama, kuni rekka teelt ära tõmmati ja edasi saime liikuda. Ja jõudsime ikkagi tükk aega varem kohale.. Elu kõige hirmsam bussisõit.
    Gruppe olen vaadanud aga nende kaudu hääletanud pole. Esiteks ei taha kaasa, et hääletaksin. Teiseks väikese lapsega hääletama ometi ei hakka.

    VastaKustuta