kolmapäev, 31. detsember 2014

Lavašiotsingud Tallinnas

Nagu aastavahetusele ikka kohane, ostavad inimesed hästi palju süüa ja poed on tühjad nii elementaarsest kui ka alkoholist, magusast ja üleüldse peaaegu kõigest. Meie pere korraldab väikse peo sel aastal oma kodus, mis-tõttu pidime ka veidi poodides käima ja kraami ostma. Kui kõik muu oli olemas, siis lavaši ei olnud lihtsalt mitte kuskil. Meil oli vaja seda õhukest värki, millega saab lavaširulle teha. 

Kõigepealt käisid ema-isa poes, tõdesid üsna leebelt, et kuule siin polegi, vaatame mujale. Esialgu tundus, et no, mis see siis ära ei ole, see siuke kaup, et üsna tihti peame otsima mitmes poes. Kui siis oli järjest läbi käidud Selver, Solaris, Kaubamaja ja Stockmann ning igalt poolt oli vastu vaadanud tühjus, hakkas juba kerge paanika tekkima. Mitte sellepärast, et nüüd sureks ära, kui ei saa, aga suur hunnik sinki oli ju juba ostetud ja sellega ei osanud küll muud teha. Kui siis ma vastu ööd veel viimases lootuses Sadama Rimisse läksin, püüdsin sealt ühe müüja kinni, kes mind aitas ja lohutas ja ütles, et neil küll ei ole seda, aga no hommikul võib tulla. Seletas veel mulle, et see selline kaup, mis enne avamist poodi tuuakse, seega tuleb kohe hommikul joosta ja loota, et on. Kui ei ole, siis ei tulnud ka. Iseenesest väga armas temast muidugi, aga minu jaoks tundus nii uskumatu, kuidas lihtsalt terves Tallinnas ei ole mitte ühtegi lavaši.

Niisiis täna hommikul, selg vastu seina surutult tuli seda lavaši ikkagi otsima hakata. Viimases ahastuses (kui oli selge, et seda pole ka Maximas, Prismas ega Ülemiste Rimis) helistasin Peetri Selverisse ja küsisin, et kas neil on ja siinkohal suur suur suur aitäh Reelikale, kes läkski minu pärast vaatama, kas on ja leidnud viimased kaks, pani need mulle kõrvale ja lubasin 15-minutiga kohal olla. Ja olin ka. Lavaš see meie majja saigi!

Ausalt, nagu mingi nõukaaeg, kus midagi ei olnud saada, kõike tuli hankida !

Ilusat vana-aasta lõppu kõigile!

esmaspäev, 15. detsember 2014

Tervislik toitumine, uus elustiil

Ei olnud just kaua aega tagasi, kui siin kilkasin, et mul täitsa ükskõik oma elust ja toitumisest ja ma ei kavatsegi seda stiili muuta, mis mul on. Noh, ei möödunud päevagi, kui ühe lugeja soovitusel tegin ära ühe testi ning korras - klikk käis peast läbi ja aitas cocast, krõpsudest ja valgest surmast. 

Ja nii oligi. Suhteliselt üleöö lõppes krõpsude paradiis meie kodus, cocat enam ei ostnud, kadus valge sai, valged makaronid, valge suhkur, gaseeritud joogid (no okei, neid vähesel määral oli veel mõnda aega) ning asenduseks pähklid, sidrunivesi (kodus tehtud), täisteramakaronid, täisterasai ja pruun suhkur. Ma ei ütle, et ma täidan seda 100%-liselt, ma lihtsalt ei suuda, aga step by step. 




Hommikusöögiks söön ma endiselt krõbinaid, sest ma ei ole eriti midagi alternatiiviks leidnud. Viimastel päevadel olen hakanud mõtlema, et smuuti oleks midagi sellist, mida ma suudaks hommikul tarbida. Igasugused võileivad-pudrud jms on minu jaoks liiga raske hommikuks, ma ei suuda. Seega, kellel on mingid mõnusad smuutiretseptid, jagage mulle ka. 

Lõunasöök on nüüd selline, mida ma üritan süüa korralikult, kuna see paratamatult kipub olema ainus, mis mul korralikult alla läheb ja ainus, mida ma tõesti söön ka. Juba varasematest teadmistest söön korraga salatit-liha või kartulit-salatit ning igal võimalikul viisil kala. Sealiha ma ammu ei söö, kana on väga hea. Salatid on mul enamasti kurgi, tomati ja hapukoorega. Kuna mu tervisehäda ei luba tarvitada väga palju maitseaineid, siis viimasel ajal ongi sool ja pipar ainsad, mida tarbin. 

Õhtul ei kipu mul kõht tühi olema, viimastel päevadel vähemalt. Näksin kirsstomateid, pähkleid, joon sidrunivett jääga. Kusjuures, viimane täidab kõhtu väga korralikult, põhimõtteliselt lihtsalt petan oma keha. Ma olen tõesti väga uustulnuk sellel alal, nii et kellel on häid sööke, mis on tervislikud, no andke tuld, ausõna. Enne me sõime hästi palju lasanjet, nüüd me pole seda teinud, ühel õhtul asendasime selle näiteks tacodega, tacod ise on pahad, aga sisse panime ilma õlita praetud hakkliha, tomatit, kurki, salatit ja hapukoort. Selgus tõsiasi, et hapukoor ei olegi paha. 

Mulle väga maitsevad mahlad. Kahjuks on lubatud ainult ja ainult 100% mahl ehk see, mis otse apelsinidest välja pressitud, igasugused poemahlad on täis mingit jama, mida ma isegi ei jaksa enam vaadata ja meeles hoida, õnneks on mul vennake, kes loeb ja uurib ja mulle ka räägib. 100% mahla meil väga aga ei müüda, seega ongi nüüd ainult vesi. Sidruniga maitsetatud ja nom nom. 

Paljud mu sõbrad on küsinud, et kuidas cocast loobumine on, sest ma tarbisin seda enne ikka tõesti megalt. MEGALT. Pean ütlema, et üsna lihtsalt. Täna oli esimest korda veidi isu, siiamaani täiesti savi, isegi restoranides olen suutnud midagi muud tellida. Magusast loobumine samuti eriti raske ei olnud, kuna ma eriline fänn pole nüüd juba tükk aega olnud, aga samas paar kommi päevas ikka rändab hammaste alla. Pigem on häda selles, et ma olen avastanud tõsiasja (mida ma tegelikult selle haiguse kohta ka lugesin), et magus tekitab une ja kuna mulle nagu nii meeldib magada, siis jube raske on vastu panna unele, mis pärast magusa söömist tekitab.

Mis on minu jaoks veel raske, on loobumine makaronidest. Tapke mind või ära, aga need pruunid makaronid EI MAITSE mulle. Ja makaronid on mu lemmiktoit. Tehke omad järeldused.. Pizzat pole ammu söönud, sest esiteks pole poolfabrikaattooted head ning teiseks on seal valge sai. Ma olen ükskord elus teinud tervislikku pizzat, aga ma ilmselt ei viitsiks sellega kunagi ise jamada. Ahjaa, igasugustest hesburgeritest ja mcdonaldsitest käin ka nüüd kaarega mööda. Kui alguses veel veidi isutas, siis nüüd ainus, mis mulle veel seal maitseb, on jäätisekokteil. 

Üks suur probleem tervisliku toitumise juures minu jaoks on see, et ma ei söö pehmeid juurvilju. Enamik inimesi, kes oma toitumise ülevaatavad, hakkavad esimese asjana hautama köögivilju ja neid keetma ja igast trikke tegema, no ma ei suuda. Vastik on. Nii ma sööngi kogu aeg pruune makarone, mis mulle ei maitse ning kana-kala ja hunnikute viisi kurki ja tomatit. Kaugele ma nii ilmselt ei jõua. 

Praegu olen uut kava jälginud paar nädalat ja läheb kenasti. Ma otseselt ei keela endale midagi, näiteks väljas söömas käies ostan ikkagi seda, mis maitseb, aga kodus üritan joont hoida. Ja oma sõpru suunan ka. Ausalt öeldes, alguses, kui ma selle jutuga tulin, naersid enamik mind välja, sest no ma olen maailma kõige pohhuistlikum inimene, mis puudutab tervislikku toitumust. Aga näete, mure tervise pärast toob ikka maa peale. Ahjaa, kas sushi on kasulik või kahjulik toit? Valge riis ei ole väga hea, aga hamburgeritega samale joonele seda ei paneks ju? 

esmaspäev, 8. detsember 2014

Kallid kultuuriüritused

Tänasel päeval on muutunud kultuur väga kalliks, kui pidada silmas kontsertide, muusikalide, teatrite, teleshow'de ja muude kultuuriürituste piletite hindasid. Mind on kasvatatud selles usus, et kultuur on meie jaoks oluline ja sellest tuleb osa saada, seega ma olengi harjunud, et mõnikord tuleb jätta mõni asi ostmata või kuskile minemata, et saada osa just ühele kontserdist või mõnest üritusest. Pean siinkohal suuresti tänama oma vanemaid, tänu kellele ma olen paljust osa saanud ja saan tänaselgi päeval. Minus aga tärkas eile kurbus, kui hakkasin mõtlema, kui palju on neid, kes ei saa mitte kuskil käia, sest neil ei ole selleks lihtsalt raha. Kui kirjutasin selle oma Twitterisse, vastas üks minu sõpradest, et see ongi elu. Ja ongi. 

See, miks ma sellele mõtlema hakkasin, oli eilne üritus Saku Suurhallis, Su nägu kõlab tuttavalt saate finaal. Ma käisin seda ka eelmisel aastal vaatamas, seega tundus loogiline sellel aastal uuesti minna. Kõige odavam pilet üritusele maksis 19€ (!!!) ja kalleim 89€. Olgugi, et kõige kallima sees oli ka õhtusöök, ma ei ütleks, et isegi kõige odavam pilet oli odav. Ometigi oli saal üsna täis. Kutsusin kaasa päris paljusid oma sõpru, kuid enamike suust kõlas lause, et ei taha sellist raha lihtsalt magama panna, veelgi enam kui telekast sama asja näidatakse. Jah, loogika on õige, ma ei vaidle vastu. Ja näiteks kaks minu sõpra jätsid selle vahele see-tõttu, et me lähme täna õhtul Saku Suurhalli Enrique Iglesiase kontserdile, mis maksab jälle vähemalt 49€. Neil lihtsalt ei olnud võimalik kulutada 70€ kahe järjestikuse õhtu peale.

Ma mainin ära, et ma ei virise hindade pärast, ma saan aru, et kõik maksab, artist, esinemiskoht, korraldus, kõik kõik kõik, ma olen lihtsalt kurb, et kõik inimesed ei saa seda endale lubada. 

Mitte just väga ammu käisime emaga Nordea Kontserdimajas vaatamas-kuulamas Ooperifantoomi. Me istusime teisel rõdul, mis tähendab, et pilet oleks võinud olla normaalse hinnaga, aga sellegipoolest maksime ligi 30€ ühe pileti eest. Ma ei taha teada, kui palju maksid piletid põrandal ja neile, kes lausa lava ees istusid. Minu meelest (aga ma võin ka eksida) oligi meie pilet sel etendusel kõige odavam. Jah, see oli seda raha väärt, jah, Vanemuise kollektiiv tegi suurepärast tööd, aga 30 eurot? 450 krooni teatrietenduse eest?

Ma tänan siinkohal uuesti oma vanemaid, tänu kellele pole minul kuskil käimata jäänud ja samas tänan ka oma töökohta, tänu millele ma ei mõtle, kas ma saan seda endale lubada, vaid kas ma peaks seda endale lubama.

Praegu selle sissekande kirjutamise ajal tuli mul meelde Evelin Ilvese aktsioon, kus taarapudeleid äraandes sai annetada raha laste teatrikülastamise jaoks. Ma ei süvenenud sellesse sel hetkel eriti, aga praegu hakkasin mõtlema, et see on tõesti hea üritus. Ma ei tea, kas see on endiselt olemas, ma pole ammu taarat äraviinud, aga arvan, et taolisi asju peaks ka mujal ja muudmoodi tegema hakkama. Kõik inimesed vajavad kultuuri!

Millal teie viimati käisite kuskil kontserdil, teatris või muul kultuuriüritusel ning millise summa eest olete nõus pileti ostma?

reede, 5. detsember 2014

Mängutoad Tallinnas

Kuna ma olen 2-aastase lapsehoidja, on minu ülesandeks leida meile piisavalt palju tegevust ja viimasel ajal olengi otsinud erinevaid mängutubasid, kuhu me saaksime minna. Lisaks, kuna minu sõbranna laps on 11-kuune, üritame leida kohti, mis sobiksid mõlemale. Pean siinkohal silmas neid tubasid, kuhu saab minna tunniks-kaheks mängima, mitte neid, mida saab kolmeks tunniks 100€ eest rentida. Neid on terve internet täis, selliseid tunni kaupa külastatavaid on keerulisem leida.

Olen nüüd paar tükki enda jaoks avastanud ja jagan neid teistega ka. Kui kellelgi on veel mingi koht, kus saab käia, siis ootan väga soovitusi. 

Esimene mängukeskus asub Mustika Keskuse teisel korrusel, Triibu mängumaa. See on 2-aastasele üsna hea, tal on ruumi seal joosta, seal on batuut, kööginurgake, mingid traktorid ja autod, millega sõita, liumägi, legod. Suurematele on ka tegevust. Väiksematel võib-olla hakkab igav. Hinnad on üsna keskmised, 2 tundi maksab 3,5€ ja päevapilet 5€. Samuti on see selline mängutuba, kuhu saab lapse ka üksinda mängima jätta (kui ema soovib poodi minna), aga mina seda ei kasutaks, sest mulle tundub, et see ruum on väga suur ja üks neiu ei jõua korraga vaadata kõiki lapsi ning samal ajal võtta raha vastu uutelt tulijatelt. 

Teine mängumaa on Kristiine Keskuses, Juku mängumaa. See on isiklikult minu lemmik, kuna seal on teematoad eraldi vanustele. On toddlerite tuba, kuhu on oodatud kuni 3-aastased, batuudialasid kaks tükki, suurematele ja väiksematele lastele, ronimisala, legod ja parajalt ruumi joosta. Tunnihind on kuni 2-aastastele 2.80€, üle 2-aastastele 3.60€ (laupäev ja pühapäev on kallim). Nüüd nägin, et Juku mängumaa pakub mängutuba ka veel Mustamäel Juku keskuses ja Rocca al Mare keskuses samuti, kus on lausa pisibeebidele oma ala, kus mängida. Peab minema üle tsekkama. 

Kolmas mängumaa asub vastavatud Stroomi keskuses, Lastepark mängutuba. Seal käisin täna esimest korda. Muidu mulle meeldis, minionide teema oli ja ilus värviline, eriti äge pallimeri ja mõned ronimisalad ning batuut, lisaks mulle meeldis muusika, mis oli seal üsna kaasaegne, kuigi vali natukene. Hind oli veidi krõbe, tunniaja eest 3.5€ ja sama hind nii 2-aastasele kui 11-kuusele. Leti taga oli noormees, kes pani iga lapse nime koos kellaajaga kirja ja iga lisaminut juba maksis, see veidi tekitas ebamugavat tunnet, et pidi minutipealt jälgima. Samuti oli väga palju venelasi ja näiteks minu laps üritas teise lapsega rääkida, aga see ei saanud aru ja minu laps ei saanud temast aru ja tundus, et see veidi tegi teda kurvaks. 

Niisiis, lisaks nendele tubadele on mul veel lemmikud kohad Babybackis Ülemistes ja Kristiines, kust saab lisaks veel süüa ka. 

On kellelgi veel mingeid kohti, kuhu lapsega minna mängima? 

Spetsiaalsed kohad

Olen oma tutvusringkonnas tihti kuulnud, kuidas inimesed käivad spetsiaalsetest poodidest mingit kindlat asja ostmas. Näiteks, et parim juust on ühes poes, aga parim kaste teises, parimad kommid hoopis kolmandas ja käivadki iga asja eri poodides ostmas. 

Minul on ka teatud asjad, mida käin otsimas. Esimesena hüppas kohe pähe Ben and Jerrys'e jäätis, mida Eestis saabki ainult Solarisest (võib-olla mujalt ka, aga see mulle lähim), seega kui ma seda tahan, peangi sinna sõitma. LaMuu ökojäätist käisin siiani Ülemistes mingist mahetoidu poest (ma ausalt ei mäleta nime) ostmas, aga nüüd avastasin, et seda müüakse mu oma kodu lähedal Selveris ka, seega seda enam eraldi ostma sõitma ei pea. 

Parim Caesari salat on viimasel ajal Selveris, aga väga pikka aega käisin seda ainult Stockmannist ostmas, kuna mujal see lihtsalt ei maitsenud mulle. Mõni mu sõpradest pidas mind täiesti arulagedaks, et sõita ühe salatikarbi pärast linna teise otsa. Viimasel ajal on mul veel üks asi, mille nimel ma olen nõus sõitma - sushi. Ma söön heameelega ainult ühte sushit ja ühest kohast, seega minu jaoks ei ole mingi probleem sõita Mustamäelt kesklinna või Assakult kesklinna, et oma lemmiktoitu saada, lähemal asuvad kohad lihtsalt ei rahulda mind. 

Tean, et näiteks mu emal on oma lemmik juustupood - Juustukuningad. Siiani ma olen temaga koos Solarises neid juustusid ostmas käinud, kuigi ta ise vist käis veel kuskil mujal ka. Siiski, ainult juustu pärast kuskile spetsiaalsesse poodi sõita ei viitsi just kuigi paljud.

Samasse patta saab ka panna inimestehulga, kes otsivad Tallinnas parimat kütusehinda. Olen isegi sõitnud spetsiaalselt Mustamäele 5+ tanklasse, sest no seal on linna parim hind ja see on selge, eriti kui veel kliendikaardi omanik ka oled. Mõnikord mõtlen, et mis vahet sel paaril sendil tegelikult on, aga kes senti ei korja, see miljonäriks ei saa. 

Parima hinna otsimist olen oma elus ka mujalt avastanud. Näiteks rahavahetuspunkt on üks neist. Käin valuutat alati Tavidis vahetamas, kuna sealne kurss on kõige kasutajasõbralikum ning need on avatud ka väga hiliste kellaaegadeni (näiteks Sikupillis kella 21ni). Olen üritanud ka oma sõpradele seda Tavidi armastust õpetada, aga enamik neist kehitab õlgu ja ütleb, et astub esimesse, mis teele jääb. See vahe võib aga meeletult suur ju olla. 

Sellel teemal ilmselt võiks lõputult heietada, aga siinkohal küsiksin, mis on teie "spetsiaalsed" kohad, kuhu ühe või teise asja pärast olete nõus sõitma?

neljapäev, 4. detsember 2014

Hääletamine

Ma ei pea siinkohal silmas valimisi või mingeid netihääletusi, räägin hääletamisest maanteede ääres, et saada tasuta auto peale. 

Ma elan Tartu maantee ääres, kust otse on 4 kilomeetrit Tallinnasse ja ilmselt 99% autodest, kes minu  nö "hääletuskohast" mööda sõidavad, sõidavadki Tallinna, sest enne seda keerab ära ainult üks tee metsa vahele. Niisiis, kui ma noorem olin ja mõnest marsast või bussist maha jäin, tõstsingi kohe näpu püsti ja sain ka iga kord peale, mõnikord kiiremini, mõnikord mitte nii väga. Mu vend leidis seose mu riietusega üsna ruttu, seelikuga väidetavalt sain iga kord kiiremini. Mul oli häid ja halbu kogemusi, korra sattusin ka ühe perverdi ohvriks, kes roolis ilma püksteta istus, aga enamasti sain kiirelt sihtkohta ja olin ka alati väga tänulik. 

Nüüd sõidan ma ise autoga ja pole hääletanud juba 4,5 aastat vähemalt, pole vajadust lihtsalt olnud. Mu töökoht on Vana-Tartu maantee ääres ja kui ma Tallinnast tulen, on seal Ülemiste järve ääres üsna tihti hääletajad. Enamik neist üsna lapsed. Mina olen iga kord nad peale ka võtnud, sest no tõenäosus, et nad tahavad kuskile kaugemale, kui mu töökoht, on üsna väike. Olen alati mõelnud, et ju nad jäid mõnest bussist maha või tuleb järgmine väga pika aja pärast, sest no seal Peetri kandis neid busse just eriti palju ei ole.

Täna just võtsin ühe tüdruku kaasa, aga mul jäi sellest kuidagi kohe halb tunne. Kui ma auto kinni pidasin, ei öelnud ta tere ega midagi, tegi ukse lahti, ütles Järveküla. Ütlesin, et me sõidame sinna, tulgu peale. Teepeal 0 sõna, no, see pole midagi, lapsed mulisesid tagaistmel ning millest me olekski pidanud rääkima. Kui hakkasime tema kodukanti jõudma, käratas ta ühel hetkel lihtsalt "Siin," ma jäin seisma, ta läks maha ja kõik. Ei aitäh, ei head aega, mitte midagi. Ta tundus siuke 14-15, käes oli tal iPhone'i mingi uuem mudel, riided kõik firmakad, rahaprobleemi tal kindlasti ei olnud, seega see teda ilmselt hääletama ei ajanud, aga no, viisakas võiks ju ikka olla?

Näiteks ükskord ma võtsin ühe vene poisi peale, kes ei tundunud kümmegi olevat, üsna pisike oli. Hästi viisakas, teretas, head aega ütles, ilusat päeva soovis ja enne kui autost välja läks, küsis, kas tohib lapsele kommi anda, ma lubasin ning ta andis ühe kommi minu kätte, et ma selle lapsele annaks. Tõesti oli hea tunne sees kohe tükk aega, oli näha, et poiss oli tänulik, et ma ta peale võtsin. 

Pärast tänast ma hakkasingi mõtlema, et kas ma peaks hääletajaid peale võtma või ei? Iseenesest ju väike ots ja ma sõidan nagu nii ja miks mitte? Samas see ebaviisakas kogemus jättis mulle väga halva mulje, et pagana ärahellitatud jõmpsikas, kutsunud oma emme-issi järgi siis endale... Ma tean, et võib-olla olen ülekohtune ja nii edasi, aga tõesti, aitäh võiks ju ikka öelda? Eksole. 

Sellega seoses mõtlesin, et viimasel ajal on väga populaarseks saanud need igasugused Tallinn-Tartu ja Tallinn-Pärnu jne grupid, kus tühja autoga sõitvad inimesed otsivad endale peale teisigi ja makstakse sümboolne summa. See pole päris hääletamine, aga samas siiski, sest no see üsna odav võimalus ühest linnast teise saada ning vahel võib ju lausa vedada, et minnakse samasse kanti ja saab koduukseni. Ma ise võtsin ka paar tegelast peale, kui ma Tartus käisin tühja autoga ja pean ütlema, et näiteks ühe inimesega suhtlen tänase päevani. Me suhtlesime terve see 2 tundi autos, kui sõitsime ja suhtlesime ka edasi, tõesti väga meeldiv kogemus oli. Samas on mul ka selliseid olnud, kes mu tagaistmel narkoäri (no tegelt ma ei tea, mis äri ta ajas, aga kole kahtlane oli) ajavad ning neid, kelle olemasolu ma autos tähelegi ei pane. Igal juhul ma leian, et taoline "hääletamine" on üks igavesti kasulik värk. 

Kas teie võtate hääletajaid peale või hääletate ise või kasutate viimases lõigus räägitud gruppe Facebookis? Mõtlen, et kui populaarne see hääletamine üldse tänasel päeval on?