pühapäev, 2. november 2014

Arstlik kontroll

Kolmapäevane hommik oli megakreisi. Esiteks, ma läksin öösel kell 1 alles magama, kuna viimasel hetkel tuli meelde, et ma pidin arsti juurde minekuks printima pabereid ja neid täitma ka. Meie printer ega arvuti allkorrusel eriti koostööd ei tee, seega ei julgenud seda hommikuks ka jätta. Teiseks, helises äratuskell kell 7 ja no appi kuidas ma ei salli enne kaheksat ärkamist. Süüa ka ei tohtinud, kõht oli tühi, cocat juua ei tohtinud, sest see oleks veresuhkrutaset muutnud, seega ei läinud uni silmast ära ka. Ma olin lausa nii unine, et ma ilma naljata sõitsin täiesti valesti, võinoh, ma ei saanud isegi mitte aru, kuhu ma sõitma peaks, mu aju ei reganud üldse ära, kus see haigla on, kuhu ma minema pean. Nimelt aktsepteerib minu firma ainult ühte haiglat Eestis, kes tohib neid pabereid täita.

Lõpuks ma kohale siiski jõudsin, parkisin auto ära ja läksin otsima, kõndisin trepist neljandale korrusele ja mõtlesin, et kui nad nüüd kohe vererõhku tahavad mõõta, siis ma saadan nad kanni. Naistearsti juures oli vanasti nii, et pidid kolmandale korrusele ronima ja kohe mõõdeti rõhku, igakord oli mingi miljon. Nii ei saa asju ajada. 

Igal juhul esimese asjana hakkasime hoopis mu pabereid täitma ja uurima, mis teste vaja on, mulle endale tundus, et neid on ilmatuma palju, aga arst ütles, et Royal Caribbeani omad teevad 100x rohkem teste. Noh, lucky me vist. 

Esimese asjana viis mu tee arstikabinetti, kus mind mõõdeti ja kaaluti (nagu oleks jälle keskkoolis) ning siis kuulati ja siis pidin silmatesti tegema, aga see ei meeldinud mulle üldse. Ta võttis mult prillid eest ära ja ütles, et tuld, loe, mis tähed on. Aga kuidas ma loen, kui Sa mu prillid ära võtsid??? 

Nohjah, mis seal ikka. Riided selga tagasi, vut vut vut järgmisse kabinetti, kus tehti vereproov. Arst täiega naeris mu üle, ma olin nagu mingi haavaleht, värisesin, ma isegi ei tea, miks, doonoriks käimisel kunagi ei värise, haha. Aga endiselt ma arvan, et veenist vere võtmise juures on kõige rõvedam osa see, kui nõel välja tõmmatakse. No ei ole valusamat asja olemas. 

Nii, kui need proovid võetud said, pidin uriiniproovi tegema. Aga kuidas anda uriiniproov, kui pissihäda üldse ei ole? Nii naljakas, ausalt, no tee mis tahad, jääbki tops tühjaks. Noh, okei, sai sellega ühele poole, järgmine oli röntgeni pilt. Kästi jälle paljaks võtta. Davai, ikka meeldib paljas olla. 

See käis imekähku, järgmine samm oli EKG tegemine, topiti mingid mummud mulle tisside peale (jah, ma olin jälle paljas, erakordne hommik) ja siis viimane asi oli kuulmise test, mida ma väiksena olin hullult palju teinud, kuna mul oli kõrvaaparaat väiksena. Pandi kõrvaklapid pähe ja pidin nuppu vajutama, kui piiksu kuulen. 

Lõpuks pärast tundi aega mööda kabinettide jooksmist olidki kõik asjad tehtud. HURRRAA! Võtsin kotist telefoni ja vaatasin, et kell on 9.27, mu tööpäev hakkas kell 9. Sellistel hetkedel mulle meeldib mu töökoht. 

Järgmisel päeval läksin tagasi, et oma analüüside vastused saada, lisaks tegin veel paar testi, näiteks lähedalt lugemine ilma prillideta (mis oli väga tip-top) ning vererõhku mõõdeti ka uuesti. Ahja, kopsumahtu kontrolliti ka, mis oli veel parem, kui siis, kui ma alles spordiga tegelesin. Nüüd on üks paber ikka täitmata, mis puudutab vaktsiine, aga selle saan perearsti juurest teisipäeval. Muud asjad olid enam-vähem korras, mõni üksik asi oli alla normi, aga see ei sega minu ametikohta. Nüüd on jäänud ainult ja ainult viisa.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar