kolmapäev, 26. november 2014

Tülid suhetes

Selge on see, et igas suhtes tuleb ette tülisid, suuremaid ja väiksemaid ning vähesel määral on need isegi kasulikud, kipume ju tülihoos julgema öelda asju, mida muidu ei julge. Või ei taha. 

Mina olin varasemalt ikka väga tulehark, tean, et kiskusin ise tüli üles ning nägin probleemi seal, kus seda polnud, aga liigitaksin selle selle alla, et mul polnud kunagi olnud meest, kes mu paika paneks või vastupidi mu silmad avaks. Kuni viimase suhteni, kus mees oli minust 10 aastat vanem. Hoolimata sellest, et see suhe lõpuks väga inetult lõppes, õpetas see mees mind maailma hoopis teistmoodi vaatama, realistlikult hindama seda, mis mul on ja mitte otsima tüli inimesega, kellest ma tegelikult hoolin. Kõige parem, mis ta mulle õpetas, oli täiskasvanuks saamine. Ise arvasin ju küll, et olen parajalt tark, oma eale vastavalt, kuid nägin, et mis puudutas suhteid, olin tegelikult alles üsna noor. Mul on hea meel selle kogemuse üle, sest tänasel päeval vaatan ma suhteid ikka hoopis teise pilguga kui varem. 

Näiteks ei kannata ma absoluutselt mingeid pisitülisid, mis lõpuks ülisuureks paisuvad. Kasutan siinkohal näidet oma sõprade pealt (loodan, et nad ei pahanda), mis nemad tülli ajas, aga mind ainult naerma ajas. Noh, oli nii, et mees magas kodus (päevasel ajal), kuna tal oli natuke kehva enesetunne ning naine hakkas koristama ja ajas sellega mehe üles. Mees oli pahane, et naine magada ei lasknud, naine oli pahane, et mees selle peale üle pingutas ja tetraalselt näitama hakkas, kuidas täpselt ikka naine ta üles ajas. Ja läksidki tülli. Naine marssis kodust minema, mees torises ja puhises arvutis, et naine nõme, marssis minema. No täitsa jabur olukord ju? Kui ma nende üle natukene naernud olin (nimelt olen mõlema sõber ja mõlemad kurtsid korraga mulle), said nad ise ka aru, et käitusid jaburalt, palusid vabandust ja jälle oli kõik ilus.

Ja see ei ole üldse esimene kord, kui minu jaoks asi nii tühine on, aga mõnda teist närvi ajab. Siis tabangi end mõttelt, et võib-olla mõne olukorra peale oleksin ma isegi mõne aasta eest ärritunud, sest no olin ma ju pahane siis, kui mu kutt ennast pildituks jõi (no see võib-olla ajaks mind endiselt hulluks) või meie plaanid canceldas ja sõpradega kuskile linnapeale läks. Samas, jõudes tagasi selle viimase suhte juurde, pidime ka ühel korral klubisse minema, mina oma sõpradega, tema enda omadega, kuid see ei läinud üldse nii. Minu sõbrad arvasid, et pidu on igav ja läksid ära varem, kui tema üldse sinna klubisse jõudis. Käisin siis korraks tema juurest läbi, veetsime 5 minutit koos ja tema läks ikka klubisse ja mina koju magama. Ja minus ei käinud hetkekski mingi värin seest läbi, et mulle poleks see olukord meeldinud. Usaldus oli see, mis meie suhet üleval hoidis. Miski, mis ilmselt varasemalt mu suhetes on puudunud, sest varasemalt ma nii rahulikult suhtunud poleks.

Nende lihtsate asjade hulka kuuluvad ka paarid, kes suudavad igal peol tülli minna. Mul on ka mõni selline paar oma tutvusringkonnas ja üsna tihti ma ei saa arugi, miks nad tülli lähevad. Mäletan, et ma ise olin ka selline, samas oli ka mu noormees üsna talumatu, kui ta jõi. Nimelt hakkas ta flirtima teiste naistega ja mitte natuke, vaid palju (lõppes see sellega, et minu sünnipäeval suudles ta teist naist) ning kui me näiteks läksime peole ja leppisime enne kokku, et mina olen kaine autojuht ja me lähme pärast koos ära, lõppes see 99% nii, et tema tõmbas kuskile mujale minema ja mina olin üksinda. Ma arvan, et mul oli ka õigust pahane olla. Praegusel hetkel ma reageeriks küll teistmoodi, selles mõttes, et ma ei oleks kurb, et ta nii tegi, vaid ma saadaks sellise mehe kohe pikalt, kui ei oska lubadustest kinni hoida nii lihtsas asjas, ei ole mul vaja oodata kuniks tuleb mingi suurem olukord, millega ta hakkama ei saa. Ma mainin ka ära, et ma suudaks ka täiesti sõbralikult laiali minna (no, et mina autoga koju ja mees kuskil edasi), kui mees suudab selle kenasti selgeks teha, miks on minek olulisem, kui minule antud lubadusest kinnipidada. Kõik on läbirääkimiste küsimus. Nähes praegu pealt aga oma sõpru, kes pidevalt peol tülitsevad, üritan alati arusaada, kas seal on mingi suurem mure või lihtsalt üks või teine paneb üle. No enamasti ongi mingi pisiasi, alkohol suurendab emotsiooni jne, hiljem lepitakse ära, aga teiste piduliste tuju on selleks ajaks ju rikutud. Mul on heameel, et teie suhe on korras, aga mõelge selle peale, et teiste inimeste peo olete oma karjumiste ja nägude tegemistega ära rikkunud. 

Suhetes on ka pidev tüli sellepärast, kes peaks mida tegema. Jällegi oma sõprade näitel - nõudepesu. Minul endal pole sellega probleeme olnud, sest oma kodus on mul nõudepesumasin ja seal, kus pole, seal ma pesengi, sest mulle meeldib nõusid pesta. Roppu moodi. Ma võiks raha teenima minna sellega, ausõna. Samas, kui ma oma sugulasega koos elasin, siis meil oli nõudepesugraafik, sest me kumbki ei viitsinud sellega eriti tegeleda. Ei teagi nüüd kohe, kas see mind suhtes ajaks kellegagi tülli või mitte, sest ausalt öeldes mu "kuttidel" alati nõudepesumasin olnud. Haha.

Praegusel ajal on ka lahkarvamusi elektroonika teemadel, et noh, kas peaks ikka arvutis mingeid mänge mängima poole ööni, kui võiks koos magada või kas peaks telefon kogu aeg käes olema, kui väljas söömas ollakse jne. Kuigi ma ise olen hull telefonisõltlane, siis tegelikult vajadusel suudan ma sellest eemal olla küll, lihtsalt enamasti ma ei näe vajadust, ma tahan oma sõpradega suhelda ja vahet pole, mis hetkel nad mulle kirjutavad, ma vastan, kui selleks on mugav olukord. Öine arvutiga mängimine mind ennast ilmselt ei häiriks, kuna mul vahet pole, kas uinun üksi või kahekesi, aga samas ma saan aru, et on naisi, kelle jaoks on oluline kaisus magama minna. 

Üks natukene "populaarsem" tüli on üksteise juures vigade otsimine. See minu meelest on suurema osa tülide põhjuseks. Näiteks, kui lubatakse kodus olla, aga ei olda, lubatakse helistada, aga ei helistata, lubatakse kuskile koos minna, aga ei minda jne. Rääkimata välimuse probleemidest, hädadeks on nii kaalu, meigi, riietuse kui ka soengu mitte meeldimine. Ma olen nõus, et inimese stiil võib mitte meeldida, seda annab ju muuta ja kujundada, sama kehtib soengu ja meigi kohta, miski neist pole igavene. Veidi ma nõustun ka kaaluteemaga, et inimene tahab olla koos selle inimesega, kellega ta koosolema hakkas, aga samas ma ei leia, et see oleks tüliks piisav põhjus, pigem peaks see olema arutelu, mida koos arutada. Igaüks on omamoodi ja ma väga ei salli seda, kui hakatakse suhtes inimesi muutma. Ma olen see, kes ma olen ja muidugi, Sa võid mind natuke suunata, et "See punane pluus sobib Sulle" või "See must pluus eriti ei sobi minu meelest," aga Sa ei tule mulle ütlema, et "Kuule, Sa nii paks, ära söö seda juustu enam." 

Viimane, mis minu jaoks veel arusaamatu on, on tülid sellepärast, et kokku ei saada. Minu meelest on täiskasvanuliku suhte tunnus see, et suudetakse ka teineteiseta elada ning teha omi asju. Hetkel on väga paljudes peredes see, et mees töötab Soomes, nähakse nädalavahetustel ainult, muidugi on raske, aga sellepärast tülli minna? No pigem ei ju. Oma tutvusringkonnast oskan tuua kaks näidet - üks on paar, kus mehe töökoht on küll Eestis, aga teises linnas, nii, et vahel kohtuvad nad nädalavahetustel, mõnikord jäävad mõned nädalavahetused järjest vahele, aga ma pole veel märganud, et nad sellepärast tülli läheks (võib-olla lähevad ka, aga oskavad kenasti varjata) ja teine paar on selline, kus noormees ja neiu õpivad eraldi linnades ning kuigi noormehel on tunnid ka neljapäeval ja reedel, tuleb ta lihtsalt kolmapäeva õhtuti alati koju, sest muidu nad lähevad tülli ja tüdruk hakkab kahtlustama, kas noormehel pole mitte teine naine seal teises linnas. No appikene, kui ebaterve suhtumine ja ma olen seda talle ka korduvalt öelnud, aga ta ei näe probleemi. "Kui ta mind armastab, tulebki ta koju," kõlas tema vastuseks.

Ja noh, siis on muidugi need tülid, millest ma saan aru - valetamine, petmine, varastamine jne, neid ikka jätkub ka.

Mille pärast teie oma kaaslasega tülitsete ja kas need on pigem lühiajalised või lendavad tassid-taldrikud kah?

reede, 21. november 2014

Magamisharjumised

Mu sõbrad juba teavad, et mu lemmiktegevuste top kolme kuulub ka magamine. Mulle meeldib magada hommikul kaua, mulle meeldib magada lõunal, mulle meeldib magada kogu aeg. Ainult, et kui õhtuti tuleks normaalsel ajal magama minna, siis ma ei lähe. Jumal teab, miks.

Eks ma olen ikka neid uudiseid ja uuringuid lugenud, kus kirjas, et peaks magama 6-10 tundi öö jooksul ja päeval.. noh, päeval ei peaks üldse magama. Ega ma ei pea ka, ma saan suurepäraselt ilma hakkama, aga paratamatult on nii, et kui ma telekat vaatan (sest mu "töö" magab 13-16), siis ma üsna tihti vajun ka ära, kuna oma tekkide-patjade vahel on nii hea olla. 

Öösel ma üritan alati 8 tundi magada. Kuigi tegelikult ma olen avastanud, et mitte mingit vahet ei ole, kaua ma magan, ainus, mis rolli mängib, on see, mis kell ma ärkan. Ma olen absoluutselt anti-hommikuinimene. Mulle ei meeldi hommikud ega hommikutel ärkamine. Ma võin olla super produktiivne ka 4-tunnise unega, kui minu ärkamisaeg on umbes 10-11.

Ma mõtlen pidevalt, et ma olen mingi mastersleeper, sest no ma ei tea ühtegi inimest, kes nii palju magaks, seega ma veidi üritan ennast parandada ja näiteks laupäeva hommikuti, kui ma tavaliselt magan ikka poole lõunani, ärkan nüüd 9st, et trenni minna. Päris hea motivaator. Ja kuigi mul on iga kord pärast trenni tunne, et tahaks ainult magada, hoian ennast rakkes ega anna selleks võimalust, kaks viimast nädalavahetust on lausa vastu hommikut lõppenud. Ja nii toimibki. 

Muidugi nädala sees magan siis nädalavahetusel "saamata jäänud" tunde tagasi, kuigi meditsiiniliselt on see täiesti võimatu. Mu vend ei väsi seda mulle kordamast. Noh, ja näiteks ei väsi mu isa kordamast, et pidev väsimus on suhkruhaiguse tunnus ning nüüd luges mu vend artiklit, et väsimus tekib pärmseene tagajärjel, mis meie kõigi kehas kasvab ja kuna mina seda pärmseent kohe eriti hästi toidan (igast rämpsuga), siis ma olengi kogu aeg väsinud.

Vahel ma lausa kardan magama jääda siin majas, sest kui keegi näeb, tuleb jälle 100 diagnoosi ja vähemalt paar päeva norimist, kuidas mõni preili ainult magaks...

neljapäev, 20. november 2014

Lapsehoidja ja ema teadmised

Üks minu tuttav, kes otsis lapsehoidjat, ütles, et ta ei võtaks vanemat inimest, sest see hakkaks õpetama, kuidas on õige ja parem. Kuigi lapse enda vanaema elab väga kaugel ning minu meelest oleks see just armas olnud, kui laps oleks saanud nii-öelda kasuvanaema endale. Ei, võeti hoidjaks hoopis üks noor neiu, kelle kohta mul ei ole ka halba midagi öelda, aga jäin ikkagi selle peale mõtlema.

Olen töötanud lapsehoidjana 7 aastat, neist umbes 4 aastat täiskohaga ehk sisuliselt veetnud lapsega rohkem aega kui tema vanemad. Minu sõbranna, kes on praegu 11-kuuse lapse ema, ütles mulle ükskord millegi peale, et ta ei oska ega tea, aga mina teadsin ning ühel korral kaubanduskeskusesse sattudes sõitsime ekskavaatoriga alla, noh selline trepiastmetega ning ta ei osanud lapsevankrit kuidagi sinna peale panna ja alla sõita, mille peale ma siis teda õpetasin. Nii tabasimegi end mõttelt, et hoolimata sellest, et tema on ema ja mina kõigest hoidja, on minul kogemusi nii palju rohkem, et ma saangi teda õpetada.

Emaks ei saada üleöö ning kõik teadmised ei tule ka nädala ega kuuga, kõike õpitakse lapse kõrvalt. Iga laps on erinev ning ma ise kasutan iga lapsega erinevat kasvatamise taktikat, just nii, nagu laps laseb mul kasutada. Hoolimata sellest, et ma ei ole vana, tunnen ma siiski üsna tihti, et tean lapse kasvatamisest rohkem, kui mõni lapsevanem, aga ma otseselt ei ole oma arvamust kunagi kellelegi peale surunud, pigem arutanud. Seda enam mulle meeldib, kui minu praeguse hoiulapse vanemad minult üsna tihti küsivad, mida ma paremaks pean või mis mina mingist olukorrast arvan. On nende arvamus ja minu arvamus ning nende otsus, kuidas käituda. 

Teisalt on mul tutvusringkonnas aga üks neiu, kes on minust mõne aasta vanem ja on väikese lapse ema ja vot temal on arvamus, et mitte ükski lapsehoidja ei saa mitte kunagi olla sama tark kui ema. Sest lõppude lõpuks ei ole ta ju ema. Kas siis tõesti see, kui naine sünnitab, teeb ta automaatselt paremaks vanemaks kui see, kes sünnitanud ei ole? Sama loogika järgi siis ju lapsendavad lapsevanemad tuleks kohe puuriidal põletada. 

Samuti räägitakse väga tihti ematundest, armastusest, mis tekib oma lapse vastu, kui ta kõhus on. Mulle on päris mitu korda öeldud, et ma ei saa oma hoiulast armastada samamoodi nagu ema. Palun vabandust, aga kuidas ma ei saa? Ma veedan temaga nädalas 50-55 tundi koos, olen temaga koos olnud juba beebist saadik, ma tean ta esimesi sõnu, samme, nalju, tegemisi, harjumisi, lemmiktoite, kohti, kuhu temaga minna ning absoluutselt iga nädalavahetus ootan ma õhinaga esmaspäeva hommikut, mil saame jälle koos olla. Olgugi, et ma ei ole teda sünnitanud, ta on nagu minu oma laps. 

Ja samal teemal jätkades, ma leian, et minu hoiulaps saabki väga palju armastust minult, sest me käime mängutubades, teiste lastega mängimas, söömas, poes, autoga sõitmas, külas, kohvikus, teeme iga päev midagi põnevat ( ja oleme seda teinud juba üle aasta, iga jumala päev ), samas kui mõne lapse ema istub päev otsa kodus, vahib arvutiekraani, laps mängib omaette ning "vaheldust" otsitakse kord kuus. Ei ole mõtet hakata siinkohal rääkima rahalistest ressursidest, sest põnevaid tegevusi on võimalik teha ka rahata ja kodus. Lihtsalt viimasel ajal olen ma hakanud suhtuma väga negatiivselt neisse, kes räägivad, et hoidjad on lastevanemate laiskus ning lapsevanemad ikkagi ainsad, kes oma last armastavad. 

No ei ole need asjad päris must-valged. 

Mida teie arvate? Kas lapsehoidja palkamine on vanema laiskus ehk ise ei viitsi, las keegi teine tegeleb või pigem positiivne, et lapsega tegeletakse intensiivselt?

Raha on ei ole

Kui palju on palju? Millal me ütleme, et kulutame liiga palju raha?

Ma olen nõus, kui mul ikkagi on juba kolm valget kampsunit, siis neljandat pole mul kindlasti vaja ja ilmselt oli ka see kolmas üleliigne. Samuti olen ma nõus samade kriteeriumite järgi kõikide riideesemetega, mitut samasugust ei ole vaja. See kehtib ka kingade, mööbli, autode ja muude tarbeesemete kohta. 

Väljas söömine on minu jaoks kindlasti suurim kuluallikas. Mul on väljakujunenud oma isiklikud lemmikud kohad, kus ma siis käin vastavalt isule. Ja, ma tean, et ma võiks kodus süüa teha ja tuleks palju odavam, aga ma lihtsalt ei salli kokkamist. Ma ei viitsi sellega tegeleda, ei viitsi poes käia asju ostmas ja mõelda, mida mul vaja on, samuti ei tea ma kunagi, mis isu mul järgmisel päeval täpselt on. Minu jaoks on palju lihtsam minna kuskile kohta, istuda maha, tellida ja süüa ning lahkuda hea enesetundega. Kas ma raiskan sellele liiga palju raha? Kindlasti. Kas ma tahaks seda muuta? Mitte eriti. Ma arvan, et ma olen väärt enda peale rahakulutamist. 

Aga näiteks meelelahutus? Kas kinos käimine on ilmaasjata kulutamine? Kui palju on okei, kord nädalas, kord kuus? Minu üks suurimaid kuluallikaid lisaks väljas söömisele ongi kino. Sel lihtsal põhjusel, et Ameerikas elades harjusin ära uute filmidega, mida polnud netis veel olemaski kui mul juba kinos nähtud oli ning Eestisse tagasi kolides jäi harjumus lihtsalt sisse. Mulle meeldib kinos käia, see on teistmoodi, tuled ikkagi kodust välja, paned viisakamad riided selga, ostad paar snäkki ning naudid pehmet tooli. Pluss muidugi sõpradega ajaveetmise võimalus. Mõni teine ilmselt minestaks, kui kuuleks, mis summasid ma kino peale magama panen.

Siinkohal selgubki, et on asju, mille peale ma olen valmis raha kulutama ja neid, mille pärast mõtlen hoolega. Ütleme nii, et riietega ma pigem olen mõtleja, kuigi see kehtib ainult Eestis. Tavaliselt, kui ma ikka lähen poodi asju lihtsalt vaatama, siis ma ka vaatan, kui ma lähen ühte kindlat asja otsima, siis ma ostan, aga niisama, et ah äkki hakkab meeldima.. noh, seda ma teen ainult netis. Netis raha kulutamine on kindlasti üks mu hobidest. Halbadest hobidest. Kuigi, pean enda kaitseks ütlema, et tarbetuid asju kokku ei osta. Mõnikord lihtsalt juhtub, et ma võidan mõne kingaoksjoni, kusjuures ma ilmselt ei pane neid kingi kunagi jalga, aga no "Niiiiiii odavad ju olid." Ma arvan, et siinkohal pole asi mitte minus kui isikus, vaid selles, et ma olen naine.

Üks mu rahakulutajatest on auto. Kui teil kellelgi on oma auto, mille KÕIK kulud te peate ise kandma, kõik kindlustused, parandused, ülevaatused, kütused jne, siis te saate aru, kui ebanormaalselt palju see väike putukas kulutab raha. Eriti, kui olete teinud selle vea ja ostnud endale prantslase. Mul on natuke isegi hea meel, et ma oma auto vennale nn edasi olen pärandanud, sest mina ise ei jaksaks seda enam parandada. Kuigi kütuse osas ainult kiidusõnad, praegu sõidan tööautoga, mis võtab poole rohkem kütust ja no annab tunda.

Kusjuures, ma jõudsingi nüüd sinna, et minu raha kulutamise probleem on minu laiskus. Ma olen laisk, et minna kuskile autota, et jätta auto kaugemale (ehk maksan parkimise eest), ma olen liialt laisk, et teha endale kodus süüa või osta poest asju, klikkides saab ju palju kiiremini, (ja palju rohkem mõttetuid asju) aga noh, igasuguseid iluvidinaid meeldib mulle osta ainult sellepärast, et ma olen naine.

Mu ema ütleb alati, et raha kulub täpselt nii palju kui seda on. Ja ma olen täiesti nõus. Kui ma teenisin poole vähem kui praegu, elasin ma ikka mõnusat elu, lihtsalt mõni asi oli teisiti. Ja ilmselt kui ma hakkaks teenima poole rohkem kui praegu, kulutaks ma ikka kõik ära. Mul otseselt raha ei põle käes, aga kui ma saan näiteks palka, siis mul on tunne, et ma olen olnud tubli ja ma peaks ennast premeerima. Ja lähen näiteks kinno. 

Ma nägin kunagi instagramis ühte tsitaati: "Me ostame asju, mida meil pole vaja, raha eest, mida meil pole, et avaldada muljet neile, kes meile ei meeldi" ja minu meelest suurel osal inimestel on see probleem tõesti olemas. Mingil määral mul ka, on hetki, kus ma saan oma rahadega suurepäraselt hakkama ja on neid, kus ma lihtsalt jooksen nii kokku, et ma tänan Jumalat, et mul on nii hea ema (küll ta ise teab miks). Samas ma tunnen, et kui ma nüüd hästi hästi väga palju tahaks, siis ma suudaks veel paremini hakkama saada, aga noh, siis ma jälle näen head filmi või uut restorani, sõbrad kutsuvad sushit sööma või sõidaks autoga Tartusse.. Nokk kinni ja saba lahti.

Aga noh, muutma ka nagu ennast ei taha hakata. 

kolmapäev, 19. november 2014

Esialgne kuupäev

Täna on siis see kuupäev, kui ma esialgu oleksin pidanud laeva meeskonnaga liituma. Seda kuupäeva teadsid vähesed, kuna ma teadsin kohe, et sellel päeval ma ei lahku, esiteks, kuna see oli liiga vara, ma ei tahtnud nii vara minna (seega ma natuke susserdasin ise seda hilisemaks) ning teiseks, kuna firmast öeldi ka, et see ikka väga esialgne, lihtsalt viisapaberi peale oli vaja mingi kuupäev panna. Kusjuures, täna oli imelik tunne sees küll päev otsa, mõtlesin, et jeebus, kui ma oleks pidanud praegu minema, appikene, nii õudne tundub. Täna öösel ärkasin korraks nuttes üles, sest ma nägin unes, kuidas ma läksin ja sain paar ideed veel, kuidas ja kellega käituda. Oeh, ei taha mõeldagi, tahaks kohe laeval olla, ilma lahkumata, see pagana lahkumine tundub nii õudne.

Kuu alguses käisin ma oma perearsti juures saamas templit oma vaktsiinide kohta, aga kuna vaktsiinidepaber on lootusetult kadunud, tehakse need mulle ilmselt laeva peal uuesti, võib-olla ei tehta ka. Mul suhteliselt savi, üks vaktsiin siin või seal. 

Üks päev käisin viisat ka tegemas. See oli päris õudne. Saatkonda minnes peab endale aja broneerima, aga kohapeal käib küll elavas järjekorras. Minu broneeritud 10.50 ajal läks sisse neiu, kelle aeg oli 9.30 näiteks. Mina sain sisse 12.15, polnud ju üldse hullu. Kabiinis läks umbes 30 sekundit. Küsis, kelleks laevale lähen, kui kaua au-pair olin, kas mul on vana pass kaasas (see oli minu jaoks üllatus, et kaasa tuleb võtta kõik passid, kus on USA viisa sees olnud, õnneks nägin seda küll kodus, mitte kohapeal) ja küsis, et viis korda olen juba käinud, palju veel tahan. Haha! Ja sellega sisuliselt vestlus lõppes, ütles, et passi saan nädalaga ja aamen. 

Hea tunne on, et kõik on tehtud ja edasi ei sõltu minust enam midagi. Samas see viimane on jälle halb, sest oma elu ei saa absoluutselt planeerida. Ausalt, ma tean, et väga suur hulk inimesi ei usu, et ma ei tea, millal ma lähen, aga ma tegelt ka ei tea. Luban, et kui ma tean, siis ma ütlen, et ma tean, lihtsalt ei ütle, millal. Hihi. 

Tegelikult see huvitab küll, kumma laeva peale minek on. 

esmaspäev, 3. november 2014

10-1 confessions

Leidsin Britti blogist laheda tagi ja mõtlesin ka selle kirja panna. Mainin veel ära, et Britt on minu meelest üks ägedamaid blogijaid, no nii siiras ja nii mõnusad emotsioonid, et kui on vihane, siis ongi ja kui on rõõmus, siis paistab välja kah. Ja nii lahe on kaasa elada tema elule, uuele rasedusele, elukoha leidmisele ning nende aruteludele Brunoga (noh, näiteks, et kas jõulutraditsioon on ikka Britti või nende mõlema traditsioon). Alati on vahva lugeda, soovitan ka teisele.

PS! Kui kardad, et nüüd on hilja ja enam aru ei saa, siis ausalt - üsna kiirelt võtab järgi, mina hakkasin ka alles hiljuti seda lugema ja nüüd on see saanud minu üheks lemmikus. 


10 asja, mis mulle meeldivad

- sõbrad
- korvpall 
- kirjutamine 
- filmid (kinos, mitte arvutis)
- massaaž
- ärkamine siis kui uni ära läheb
- Ameerika
- Itaalia toidud
- muusika
- autoga sõitmine

9 asja, mis mulle vähem meeldivad

- varajane ärkamine 
- lollid inimesed (ma konkreetselt vihkan vestlust inimesega, kelle puhul tean 100%, et ta eksib, aga ta raiub ikka oma õigust)
- vihm
- pehmed herned, mais, kapsas, porgand (jaa nii edasi, pea kõiki juurvilju vihkan pehmetena)
- räpasus
- helistamine (nii uskumatu, kui see ka ei tundu, mulle ei meeldi üldse helistada, eriti võõrastele, ma enne saadan kasvõi 100 emaili, aga no ei tõuse mu käsi toru haarama)
- tolerantsuse puudumine
- mõistmatu käitumisega autojuhid
- pori

8 asja, mida tahan tulevikus teha 

- kolida Ameerikasse
- kirjutada raamat
- asuda tööle New York Times'i
- minna ülikooli
- saada kaks last
- reisida nii kaua kuniks 100 riiki saab täis (hetkel 33, way to go)
- abielluda
- osta sportauto

7 blogi, mida ma loen 


6 sõna, mis mind iseloomustavad

- sõbralik
- abivalmis
- egoistlik
- sihikindel
- jutukas
- spontaanne

5 kohta, kus mulle olla meeldib

- Ameerikas 
- kinos
- kodus
- sõpradega
- restoranis, mis mulle meeldib

4 asja, mida ma kardan

- võlavangi sattumist (haha, see on mul hea hirm)
- õnnetuse juhtumist lähedastega
- looduskatastroof
- suuri ja jõledaid putukaid

3 asja, mida ma ootan

- hüvastijätupidu
- kolimine 
- reisimine

2 head filmi 

- Gone Girl - aasta parim film, ilma naljata
- The Judge

(Ma tahaks siia 25 filmi veel kirjutada, aga no jäägu siis kaks)

1 asi, mida inimesed minu kohta ei tea

Ma armastan meeletult üksi olla, lugeda, kuulata muusikat, jalutada. Kui enamik inimesi kodus üksiolles on õnnetud või ütlevad, et neil on igav, pole mul kunagi igav ja ma naudin neid hetki, kui olen ainult mina ja minu maailm. 

pühapäev, 2. november 2014

Arstlik kontroll

Kolmapäevane hommik oli megakreisi. Esiteks, ma läksin öösel kell 1 alles magama, kuna viimasel hetkel tuli meelde, et ma pidin arsti juurde minekuks printima pabereid ja neid täitma ka. Meie printer ega arvuti allkorrusel eriti koostööd ei tee, seega ei julgenud seda hommikuks ka jätta. Teiseks, helises äratuskell kell 7 ja no appi kuidas ma ei salli enne kaheksat ärkamist. Süüa ka ei tohtinud, kõht oli tühi, cocat juua ei tohtinud, sest see oleks veresuhkrutaset muutnud, seega ei läinud uni silmast ära ka. Ma olin lausa nii unine, et ma ilma naljata sõitsin täiesti valesti, võinoh, ma ei saanud isegi mitte aru, kuhu ma sõitma peaks, mu aju ei reganud üldse ära, kus see haigla on, kuhu ma minema pean. Nimelt aktsepteerib minu firma ainult ühte haiglat Eestis, kes tohib neid pabereid täita.

Lõpuks ma kohale siiski jõudsin, parkisin auto ära ja läksin otsima, kõndisin trepist neljandale korrusele ja mõtlesin, et kui nad nüüd kohe vererõhku tahavad mõõta, siis ma saadan nad kanni. Naistearsti juures oli vanasti nii, et pidid kolmandale korrusele ronima ja kohe mõõdeti rõhku, igakord oli mingi miljon. Nii ei saa asju ajada. 

Igal juhul esimese asjana hakkasime hoopis mu pabereid täitma ja uurima, mis teste vaja on, mulle endale tundus, et neid on ilmatuma palju, aga arst ütles, et Royal Caribbeani omad teevad 100x rohkem teste. Noh, lucky me vist. 

Esimese asjana viis mu tee arstikabinetti, kus mind mõõdeti ja kaaluti (nagu oleks jälle keskkoolis) ning siis kuulati ja siis pidin silmatesti tegema, aga see ei meeldinud mulle üldse. Ta võttis mult prillid eest ära ja ütles, et tuld, loe, mis tähed on. Aga kuidas ma loen, kui Sa mu prillid ära võtsid??? 

Nohjah, mis seal ikka. Riided selga tagasi, vut vut vut järgmisse kabinetti, kus tehti vereproov. Arst täiega naeris mu üle, ma olin nagu mingi haavaleht, värisesin, ma isegi ei tea, miks, doonoriks käimisel kunagi ei värise, haha. Aga endiselt ma arvan, et veenist vere võtmise juures on kõige rõvedam osa see, kui nõel välja tõmmatakse. No ei ole valusamat asja olemas. 

Nii, kui need proovid võetud said, pidin uriiniproovi tegema. Aga kuidas anda uriiniproov, kui pissihäda üldse ei ole? Nii naljakas, ausalt, no tee mis tahad, jääbki tops tühjaks. Noh, okei, sai sellega ühele poole, järgmine oli röntgeni pilt. Kästi jälle paljaks võtta. Davai, ikka meeldib paljas olla. 

See käis imekähku, järgmine samm oli EKG tegemine, topiti mingid mummud mulle tisside peale (jah, ma olin jälle paljas, erakordne hommik) ja siis viimane asi oli kuulmise test, mida ma väiksena olin hullult palju teinud, kuna mul oli kõrvaaparaat väiksena. Pandi kõrvaklapid pähe ja pidin nuppu vajutama, kui piiksu kuulen. 

Lõpuks pärast tundi aega mööda kabinettide jooksmist olidki kõik asjad tehtud. HURRRAA! Võtsin kotist telefoni ja vaatasin, et kell on 9.27, mu tööpäev hakkas kell 9. Sellistel hetkedel mulle meeldib mu töökoht. 

Järgmisel päeval läksin tagasi, et oma analüüside vastused saada, lisaks tegin veel paar testi, näiteks lähedalt lugemine ilma prillideta (mis oli väga tip-top) ning vererõhku mõõdeti ka uuesti. Ahja, kopsumahtu kontrolliti ka, mis oli veel parem, kui siis, kui ma alles spordiga tegelesin. Nüüd on üks paber ikka täitmata, mis puudutab vaktsiine, aga selle saan perearsti juurest teisipäeval. Muud asjad olid enam-vähem korras, mõni üksik asi oli alla normi, aga see ei sega minu ametikohta. Nüüd on jäänud ainult ja ainult viisa.

laupäev, 1. november 2014

ILIL Photography Challenge

Kui on veel keegi, kes polnud sellest üritusest kuulnud, siis ütlen, et tegemist oli ühe neiu väljamõeldud fotovõistlusega, kus osavõtjatel oli iga päev uus teema, mille nad pidid pildiga lahendama. Mina ise osa ei võtnud, esiteks, kuna ma pole mingi eriline pildistaja ja teiseks, kuna ma ilmselt ei oleks sellega absoluutselt hakkama saanud. Paar minu sõbrannat aga võtsid küll osa. Selles sissekandes teen kokkuvõtte enda lemmikutest piltidest, sest ausalt, kui ise osa ei võta, on lemmikuid ikka palju lihtsam valida. Ja et keegi ei arvaks, et valisin ainult sõprade pilte, siis ütlen ära, et ma valisin pilte nimesid vaatamata, seega ma isegi mitte ei teadnud, milline on kelle oma (v.a siis need, kus nad ise peal on).

Üheksal juhul kümnest võitsid minu südame loomade pildid ning need, millega ise seost tundsin, noh näiteks bad habit  teemas või lemmikvärvi otsides. Lisaks meeldisid mulle need pildid, millel oli natuke rohkem funki sees, noh, tehtud midagi lisaks, kui lihtsalt teemakirjeldus. 


Päev 1 - teema "Black and white portrait"



 Päev 2 - teema "Candlelight."



Päev 3 - teema "Close up."



Päev 4 - teema "Clouds."





Päev 5 - teema "Your favourite color."




Päev 6 - teema "From distance."




Päev 7 - teema "Bad habit."




Päev 8 - teema "Morning."





Päev 9 - teema "Books."



Päev 10 - teema "Something sweet."




Päev 11 - teema "Your choice of topic."




Päev 12 - teema "Pattern."




Päev 13 - teema "Glow."



























Päev 14 - teema "From low angle."



























Päev 15 - teema "City lights."
(Need pildid olid nii ilusad, et ma tahtsin need kohe suureks teha, mitte väiksena peita).





Päev 16 - teema "Eyes."



Päev 17 - teema "Childhood memory."



Päev 18 - teema "Love."
(Siin tahtsin ma küll umbes 20000 pilti lisada, no armastus on tõesti midagi väga väga ilusat."



Päev 19 - teema "reflection."




Päev 20 - "from high angle."



Päev 21 - teema "Animal."





























Päev 22 - teema "Guilty Pleasure."




Päev 23 - teema "Black and White Landscape."
(See teema meeldis mulle kõige vähem. Looduse võlu on värvid ja need must-valged pildid olid tõesti õnnetud).




Päev 24 - teema "So cold."





Päev 25 - teema "In motion."




Päev 26 - teema "Sexy."





Päev 27 - teema "Fresh."






























Päev 28 - teema "Paper."




Päev 29 - teema "Your emotion today."





Päev 30 - teema "Your choice of topic."




Lõpetuseks ütleksin kõikidele lõpetajatele, et tublid olete! Mina poleks jõudnud ja mul poleks ideid ka jätkunud. Samuti, ma olen märganud, et paljud kokkuvõtete tegijad ütlevad, et jube raske oli pilte valida, mul küll ei olnud. Mul oli algusest peale paar inimest, kelle pildid mulle kohe eriliselt teistest silma jäid ja enamik neist ei vedanud mind alt lõpuni välja. Üksnes paar teemat olid sellised, kus ma oleks tahtnud valida veidi rohkem kui lihtsalt kolm pilti.