teisipäev, 7. oktoober 2014

Facebook

Mulle tundub, et tänapäeva maailmas on kõikidel inimestel Facebook. Ilma naljata. Okei, ma võib-olla suudaksin välja mõelda umbes viis inimest, kellel pole, aga enamikel on. Mille üle täna arutlen, on see, kas ja kui palju peaksime oma elu Facebookis jagama. 

Noh, esiteks on mind alati vaevanud küsimus, keda peaks oma Facebooki sõbralisti panema. Kas peaks sinna lisama kõik, keda ma tean või ainult lähedasemad sõbrad või need, kellelt mul võib kunagi midagi vaja minna? Või kas lisada kõik sugulased või ainult need, kellega suhtlen. Kas lisada ema-isa või ülemus või mitte?

Minul on hetkel listis 200 inimest, kelle hulgas on mu pere, mu lähedased sõbrad, tuttavad, kellega tihedalt suhtleme ning mõni selline, kelle puhul ma lihtsalt tean, et mul ühel hetkel läheb teda vaja või kelle eluga tahaks lihtsalt kursis olla. Aga 98% inimeste kohta võin öelda, et ma suhtlen nendega kogu aeg. 

Kunagi oli mul neid inimesi üle 500, kõik koolikaaslased (käisin kahes koolis), kõik trennikaaslased (kolmest erinevast trennist), kõik sugulased, tuttavad, peretuttavad, siis tuli neid hunnikus juurde mu USAs elatud aasta jooksul ning põhimõtteliselt olidki seal kõik, keda ma vähegi tundsin. Kui ma aga vahepeal olin koos noormehega, kellel ei olnud üldse Facebooki ja kes ei saanud üldse aru, miks ma oma elu jagada tahan, käis minul ka klõps ära, tõepoolest, miks? Ma kustutasin ära kõik need inimesed, kellega vähemalt pool aastat suhelnud ei olnud ning kuigi mõnest inimesest oli kahju, mõtlesin, et teen oma konto isiklikuks kohaks. Ausalt öeldes, palju kergem hakkas, ma ei pidanud kartma, et keegi mu listist kasutab infot minu kohta halval moel ära või põdema, et infot mu kohta loeb keegi, keda ma tegelikult ei tahaks seda lugema. Pean tunnistama, et hetkel on mul siiski mõni, kes on mul nö "piiratud" listis, mis tähendab, et ta näeb vaid seda, mida avalikult jagan, aga seda sellepärast, et mul oleks vaja temaga chatis mõnikord kiirelt suhelda, aga samas ma ei leia, et ta peaks minu isiklikke asju nägema. 

Teine küsimus ongi see, et kas ja kui palju võiks enda kohta infot jagada. Jällegi, mingil hetkel oli mul mitusada pilti, profiilis kõik küsimused täidetud, kõik sugulased-pereliikmed endaga seotud, rääkimata filmidest, raamatutest jnejnejne. Uskumatu, kui palju infot oli tegelikult minu kohta avalikult kättesaadav ja mis kõige hullem - ma olin ise selle kõik kättesaadavaks teinud. Esimene muutus minu jaoks oligi see, et ma panin oma profiili kinniseks, seda näevad inimesed, kes on minu sõbrad (keda ma väga hoolikalt valin) ning avalik info on see, mida ma ise olen avalikuks teinud. Ja ma olen sellega väga rahul. Samuti kustutasin suure hunniku pilte ära. 

Kolmandaks, kindlasti spekulatsioonid, mida ja kui palju peaks oma seinale kirjutama. Mingil hetkel ma kirjutasin absoluutselt kõike, seda, kui ma jõudsin kell 4 hommikul klubist ja seda, kui mu autole sõideti otsa ja seda, mis värvi pluus seljas on. Noh, põhimõtteliselt kasutasin seda Twitterina. Tundus nagu põnev. Praegu, tagantjärgi neid postitusi kustutades oli küll veidi mark, no milleks see tähelepanuvajadus. Hetkel ma eriti seinale ei postita, vähemaks on jäänud ka igasugu jagamisi, sest kuigi mul oli jube hea käsi ja õnn, võitsin päris palju asju, siis see tegelikult on ikka paras rämps, mida sinna seinale topitakse. 

Ja nii vähenebki Facebooki osatähtsus minu jaoks üha enam. Ükspäev mõtlesin lausa, et kustutan üldse konto ära, et no milleks mul seda vaja. Tegelikult pean tunnistama, et vaja ikka on, on ju kõik mu sõbrad seal ning vestlemiseks see üsnagi hea koht. Vahepeal mul muidugi lööb jälle mingi tähelepanuvajadus välja, siis topin hunniku uusi pilte, tekste, jagan ja möllan ning siis jälle unustan tükiks ajaks selle üldse ära. Ma täiega respekteerin näiteks oma venda, kes ei like'i mitte kunagi mitte midagi, ei jaga, ei kommenteeri üldiselt, kuulub gruppidesse, aga ei võta sõna, ei pane peaaegu mitte kunagi end ühelegi üritusele osalejaks ega lisa pilte. Ta kasutab Facebooki ainult ja ainult suhtlemiseks. Minus on veidi seda edevust rohkem, ma päris nii ei suuda, aga vaikselt õpin küll tema pealt, kuidas saab oma elu rahulikult elada, ilma teistega seda jagamata. 

4 kommentaari:

  1. Nõustun täiesti :)
    Ise ka koguaeg mõtlen, et paneks konto kinni, aga siis tekib selline tunne nagu elaks kuskil kivi all ja vahest harva saab sealt ka tarvilikku inffi. :P
    Siiski jah, mida vähem enda kohta jagada, seda parem on. Aga meie, naised, ei saa ju sedasi :D
    Elame-näeme, ehk sureb see FB varsti välja :P

    VastaKustuta
  2. Naistele omapärane edevus on küll miski, mis seda "tagasihoidlikust" eriti ei abista. Haha.
    Aga viimasel ajal vähemalt mu oma tutvusringkonnas tundub, et instagram on palju kasutatavam portaal, piltide lisamise mõttes, Facebooki nagu kasutataksegi ainult suhtlemiseks. Samas meil on ju viber ja whatsapp ka olemas.. :)

    VastaKustuta
  3. Heh. Viberist ma kuulen küll essat korda. Mis see on?
    Whatsi aga kasutan igapäevaselt. Seal on nii mõnus häälsõnumeid saata :)

    VastaKustuta
  4. Haha, kohe näha, et ei ela Eestis. Kui ma USAs olin, ei teadnud ka keegi Viberist midagi, aga Eestis kasutatakse seda rohkem kui Whatsappi. Muidu samasugune, täpselt samasugune :)

    VastaKustuta