pühapäev, 12. oktoober 2014

"Ma ei tule tagasi"

"Ma ei tule tagasi" on Eesti, Venemaa, Valgevene, Kasahstani ja Soome koostööna valminud film, mis on üles võetud vene keeles ja vene näitlejatega. Meie (eestlaste) jaoks kindlasti äratab huvi see, et filmi režissöör on eestlane, Ilmar Raag ning kuigi stsenaarium pole tema kirjutatud, on minu meelest film üsna tema käekirja sarnane. 

Filmi sisust veidi lähemalt. Anja on edukas noor õppejõud, kes loeb loenguid Byronist ja on romantilistes suhetes professorist kolleegiga (kes kusjuures on abielus ja väikse lapse isa), kuid kohtumine minevikuga keerab ühe hetkega kogu tema elu pea peale. Ta on sunnitud põgenema valesüüdistuse eest ja teeskleb kodutut last, mistõttu ta saadetakse varjupaika, kus ta tänu kähmlusele tutvub Kristiinaga, kes on tõotanud oma vanaema Kasahstanist üles otsida. Teismelise mask ja tutvus sarnase, hulljulge tüdruku Kristiinaga annab Anjale võimaluse alustada uut elu. See on lugu ellujäämisest, südantsoojendavast sõprusest ja perekonna tähendusest.

Üheskoos alustab pealtnäha kokkusobimatu paar ohtlikku teekonda, reisides pöidlaküüdiga läbi Venemaa mõõtmatute avaruste. 

„Ma ei tule tagasi” peaosades on kaks tüdrukut, Polina Puškaruk ja Viktoria Lobatševa. Operaator Tuomo Hutrit võiks pidada Soome üheks tunnustatumaks operaatoriks – teinud muude seas sellised filmid nagu „Mehe töö”, „Kirjad papile” ja „Vuosaari”). Filmi heliloojaks on Soome helilooja Panu Aaltio. 

Tegemist on Ilmar Raagi neljanda mängufilmiga. Raagi sõnul erineb poeetiline film kõigest, mida ta varem teinud on. Oma eelmise kolme mängufilmi stsenaariumid kirjutas Ilmar Raag ise. "Ma ei tule tagasi" on tema jaoks esimene kord töötada juba valmis stsenaariumiga.

Minu arvamus filmist. Teadsin kohe, kui sellest filmist kuulsin, et tahan seda näha. Olin eelnevalt lugenud Ilmar Raagi intervjuusid ja tutvustusi tegelaste kohta ning ootused olid väga kõrged. Film ise on üsna sünge, väga tõsieluline ning mina sain ka paaril korral silma päris märjaks. Samuti oli vahelduseks tore vaadata filmi muus keeles kui inglise keel ning pean tunnistama, et vene keele kõla meeldis mulle seekord kohe eriti. Film on väga hästi tehtud, kuigi mind jäid kohati häirima poolikud situatsioonilõpud, oleksin oodanud 1-2 lauset veel, aga ei, juba stseen vahetus. Tahaksin väga kirjutada, mis lõpus juhtus, aga ei hakka teiste jaoks filmi ära rikkuma, ütlen siis lihtsalt, et lõpp oli minu jaoks MEELETULT ootamatu ning sellist lahendust poleks ma kindlasti oodanud. Kuigi ma olin varasemalt intervjuust lugenud, et lõpp jääb poolikuks, et anda igale vaatajale võimalus mõelda, kuidas see täpselt lõppeb, ei aimanud ma, et see jääb poolikuks sellise koha pealt. Aga film on vaatamist väärt, kohe kindlasti. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar