reede, 31. oktoober 2014

Oktoobris parkimise eest ei maksa

1.oktoobril otsustasin, et mina enam parkimise eest Tallinnas ei maksa. Lihtsalt, niisama. Ühes kuus maksin ma lausa 75€ erinevate parkimiste peale ja olgem ausad, see summa ajab südame pahaks. Seega otsustasin, et vaatan, kuidas ma saan hakkama terve kuu, kui ma ei pargi autot tasulistesse parkimismajadesse või parkimisaladele, vaid eemale ning jalutan oma sihtkohtadesse. Mainin ära ka selle, et mul on Tallinnas tasuta ühistransport. 

Algus oli väga paljulubav. Kohe esimesel oktoobril oli meil plaanis linna minna, sõbranna sünnipäeva tähistama. Tavaolukorras oleks ma ilmselt auto Solarise parkimismajja pannud, seekord panin auto sõbranna maja ette ja sealt edasi sõitsime bussiga. Linnast tagasi üldse jalutasime. Pole eriti minu moodi, mitte, et mulle jalutada ei meeldiks, hullult meeldib, aga no see automugavus on lihtsalt jõhker. Samal õhtul oli mul uuesti Solarisse asja ja ka seekord parkisin auto mujale, oma väiksesse salakohta Vabaduse Väljakul. 

Sama nädala reedel (missioon algas kolmapäeval) läksime sõpradega Sushi Plazasse, mille juures on jällegi tasuline parkla, südalinna tsoon lausa. Parkisin auto Stockmanni juurde, kus on kesklinna tsoon ja pärast seitset tasuta parkimine ning jalutasin sealt Narva maanteele. Tollel õhtul hakkas mulle jalutamine isegi päris meeldima, see siuke hea vaikne hetk oma peas oma päeva üle järele mõelda ning hakata hindama oma elu headust.

Laupäeva õhtul ootas ees klubiõhtu, kuhu ma seekord läksin autoga, kuna joomisplaani ei olnud. Pean tunnistama, et sellel õhtul olin esimese hooga korraks päris segaduses, sest ma ei suutnud välja mõelda ühtegi kohta, kuhu autot tasuta panna, et sealt poleks klubisse liiga pikk maa (sest ma oleks oma kleidiga lihtsalt ära külmunud). Õnneks tuli siinkohal appi ühe mu sugulase endine töökoht, sest seal juures oli paar kohta, mis pärast seitset olid jällegi tasuta. Hurraa!

Kaheksandal ehk täpselt nädal pärast missiooni alustamist oli mul kinoüritus, tavaliselt olen alati valinud Solaris Kino juba sellepärast, et neil on kino all väga hea hinnaga parkla, aga seekord jätsin auto taas sõbranna maja ette ja jalutasime edasi ning kasutasime bussitransporti. Tagasitulles samuti. Õhtul, kui oli plaanis Katusekohvikusse minna (mis asub Viru tänaval), kasutasin jällegi oma salaparkmiskohta Vabaduse väljakul ning jalutasin. 

10ndal kuupäeval nautisin kahel korral seda "tasuta 15 minutit parkimist," esiteks, kui käisin sushil järgi ning siis käisin korraks Solarises kohvikus kakaod ostmas ning andsin baristale eesmärgi see kiirelt valmis teha, sest teatavasti on seal all parklas ka 15 minutit tasuta parkimine. Sain mõlemal korral edukalt hakkama. Okei, tegelikult "sushiparklas" oleksin trahvi saanud, sest neil läks kohutavalt kaua aega ja ma parkisin nõks kauem, aga panin alguskellaaja nõks hilisema ja nii pääsesin.

11ndal olin kohe eriti tubli, tulin linna emaga koos ning sõitsin edasi busside-trammidega. Kusjuures, mulle väga meeldib bussiga sõita, kui ma ainult ei peaks neid iga kord nii kaua ootama. Lõunal läksin emaga kinno, siis oli küll auto Solarise parkimismajas, aga mina ei maksnud, seega ei läinud arvesse. 

17ndal kuupäeval olin aga täiesti valmis loobuma. Esiteks, kuna ma olen jalutamise aja arvutamises väga kehv ning oli ilmselge, et ma ei jõua õigeks ajaks. Mõtlesin, et vahet pole, maksan natukene, aga jõuan õigeks ajaks. Ausalt, see oli nii reaalne lihtsalt, et noh, peaaegu hakkas hinges valus, aga kannatasin ära, parkisin auto ikkagi sinna, kus maksma ei pidanud. Mu südametunnistus hakkas niimoodi vaevama, et kamoon, ma olen nii kaua vastu pidanud, no ei anna alla. Ja ei andnudki. Jalutasin kilomeetri, et sõpradega kokku saada ja siis kilomeetri koos nendega hiljem kinno ning pärast kino veel kilomeetri auto juurde tagasi. Kell oli kesköö ligi ning ma nii nautisin seda pimedust ja rahu, mis linnas valitses, kui jalutasin. 

Edasi kuni kuu lõpuni olin ma ääretult tubli, isegi ühtegi mõtet ei tulnud, et annaks alla. Võinoh, seda 29ndani. Pidin minema ilusalongi Rävala pst 8, väljas sadas paduvihma ning mul polnud vihmavarju ja ma olin veidi tõbine, ma ei tahtnud mitte midagi isegi mitte kuulda sellest, et ma pean kuskilt jalutama sinna. Ometi vasardas peas mõte, et siis oleks siiamaani terve kuu raiskamine olnud, ma ei tahtnud nüüd ju ometi alla anda. Ja nii jalutasingi. Ja nii olingi kuu viimaseks päevaks kodus teki all, nohus-köhas ning ei andnud endale isegi mitte võimalust minna linna ja parkida auto kuskile, kus peaks maksma.

Niisiis, mu missioon oli edukas ja siinkohal tänud kõikidele sõpradele, kes kaasa aitasid ja mind peale võtsid ja vedasid, et ma ometi ei murduks ning tegelikult pean ütlema, et selle kuu jooksul sain selgeks küll, et need parkimisarved on puhas mugavus, ma saaks suurepäraselt ilma hakkama. Kuigi päris päris ilma on natuke keeruline, sest näiteks vihmase ilmaga ma tõesti eelistaks pigem maksta kui külmetada. Edaspidi ma katsun ikka tubli olla ja mitte nii laisa elustiili poole tagasi pöörduda, aga luban endale mõningad patupäevad, kui parkimise kenasti kinni maksan. 

esmaspäev, 27. oktoober 2014

Restoranid lastega

Tegelikult on selline lehekülg internetis täiesti olemas, kus on kirjas, millistesse restoranidesse on oodatud lastega pered (LINK SIIN), aga pean tunnistama, et üle ühe neist ei sobi tegelikult lapsele üldse. Kuigi sealsel lehel on vist rohkem tuginetud lihtsalt menüüle, mitte atmosfäärile. Täpselt ei olegi aru saanud.

Mina käin väljas söömas pea 2-aastase tüdrukuga, kes sööb enam-vähem kõike, aga kelle puhul peab kindlasti söögikohas olema lastele mõeldud nurk, sest ta tüdineb söömisest umbes 10 minutiga ära. 

Meie lemmikkoht Tallinnas on Babyback. Enne käisime Kristiines, nüüd avati Ülemistes ka ja veel ägedama mängutoaga, kui Kristiines. Neil on eraldi lastemenüü, mis tõesti sobib lastele ka, pasta, friikad, pizza, pannkoogid jne. Ja võib-olla ainus asi on see, et portsud on seal kole suured, kui kaks last võtavad ühe, siis on okei. 

Kristiine BabyBack

Veel meeldib meile Lido, sest seal saab esiteks võtta söögiks täpselt seda, mida laps sööb, noh näiteks sööb minu oma kurgi-tomati-hapukoore salatit ja kartuleid või hoopis kana või midaiganes tundub, et ta sel päeval süüa tahaks. Pluss tavaliselt jagame puuviljakausi ka omavahel ära. 



Noh, veel on hea koht Mack Barbque, kus on samuti lastenurk (nii Tartu maanteel kui ka Rocca al Mares) ning lastemenüü lastele sobilik. Sealne mac&cheese on mu pliksi lemmik ja samas siuke hea armas väike kausitäis, et ta jõuab ka kõik ära süüa. 

Paar korda oleme ka käinud kohvikus Klaus, mis on ka ülalmainitud lingis ära mainitud, aga ma ei ütleks, et see nüüd just parim on. Ajab asja ära. Selles mõttes oli seal suvel õues hea, et vankritele oli piisavalt ruumi (käisime tavaliselt jalutuskäigu vahepeal traditsiooniliselt ampsu haaramas) ning keegi ei olnud pahane, kui laps natuke häält tegi. Samas, toidumõttes lastele eraldi midagi ei olnud ning mu tüdruk sõi vahel näiteks crossainti, vahel ka ampsas minu salatist ampsu. 

Mingil määral saab siia listi panna ka Vapiano, sest kuigi nende istmed pole lapsele just parimad, eriti kui on tipptund ja ainult pukitoolid on vabad, siis söök on neil hea ja värske ja meeldib lapsele väga. Ma ausalt öeldes olen kahe kõrvaga ootel uutest pakkumistest, kuhu ühe 2-aastasega minna, sest Babybacki menüü on küll varsti otsast otsani läbi söödud ja hakkab vaikselt vastu juba. 

Nii, et soovitage palun nüüd, kuhu lapsega sööma minna!

neljapäev, 23. oktoober 2014

Uued uudised

Kui nüüd veidi saladuseloori kergitada, siis ma sain 20.oktoobril firmalt kirja esialgse kuupäevaga, millal ma peaks laevaga liituma. See kuupäev aga ei ole kindel ega lõplik, see on rohkem siuke huupi laksimine, tegelikult on neil õigus mulle ka reedel öelda, et ou esmaspäeval on minek. Ja jätkuvalt, nagu ma varasemalt mitu korda öelnud olen, ma ei ütle kellelegi seda kuupäeva, sest seekord ma tahan üksi vaikselt ära minna ja mitte enam kurb olla. 

Nii, et nüüd ma veidi vaikselt ikkagi valmistun, sest ütleme nii, et see kuupäev oli tunduvalt varasem, kui ma ise lootsin ja arvasin. 

Igal juhul sain firmalt sponsorkirja kätte, järgmine samm viisat tegema ja siis Meremeeste haiglasse omale kruiisilaeval töötamiseks vajalikku tervisetõendit saama. Kui need on tehtud, on ka firma poolt ilmselt varsti mulle kuupäev ette söödetud ja nii ongi.

PS! Vähemalt lahkumispeo kuupäev on paika pandud, seega kes arvab, et ta peaks ka seal olema, siis kirjutage mulle. 

kolmapäev, 15. oktoober 2014

Kuidas ma kohtusin kuulsusega

Täna hommikul kirjutas tuntud blogija Mallukas oma Facebooki lehel, et tal oleks vaja spordikotti ja mp3'e ja mina lahkelt lubasin talle enda mp3'e, sest ma ei kasuta seda nagu nii ning olin parajasti samas suunas linna liikumas ka. Niisiis, andiski ta mulle oma aadressi, mina panin igaks juhuks noa pagasnikusse, kui meil peaks erimeelsused tekkima ning asusin teele. Veidi otsimist ja kohale ma jõudsingi. Tal aias jooksis see nodzu ringi, Milvi ja mu laps teda nähes kilkas nagu maailmaime nähes. Ta muidugi kilkas samamoodi ka siis, kui Mallukas välja ilmus ja mu autosse istus. 

Meie tee viis Järve keskusesse. Ise mõtlesin, et sellega asi piirdub, lähme laiali ja rohkem ei pea me ühtegi sõna omavahel vahetama. Nii ei läinud. Me läksime koos lifti ja koos Selverisse ja seal isegi koos teisele korrusele, tema omale spordikotti otsima ja mina paari iluvidinat. Ja siis me sattusime jälle kokku ja läksime koos alla, sest mul oli vaja lapsele süüa ka osta. Seal avastas ta, et lastetoidud on soodushinnaga ja ostis neid. Aga ainult soodushinnaga, mitte ühtegi täishinnaga asja ei ostnud ja nii sai Mari ainult neli potsikut. "Terveks nädalaks," ütles Mallukas. Minu lapsel oli samal hetkel kolm potsikut käes ja ta hävitas need umbes 5 minutiga. "Vaene Mari," mõtlesin mina.

Edasi soovis too Mallukas endale piima osta. Mõtlesin küll, et veidi imelik, ise ju läheb trenni ja ostab siis piima. Ostis toda mahepiima, teate küll, panete pudeli masinasse ja vajutate nuppu ja piim jookseb. Vot, selle jaoks oli tal raha küll. Ahjaa, salati ostis ka endale. Küsisin, et kas ta sööb selle enne trenni ära või? Ütles, et siiski pärast, sest tal pole kööki ja süüa teha ei saa ja ega süüa tegelt pole ka. Ja siis arvas ta, et parim otsus on osta kooki, tahtis kohupiimakooki ja kui ma siis mainisin, et see on soodushinnaga, oli ta nägu selline, et ta ostab reaalselt selle poe tühjaks. Nohjah, soodushinnaga asjad paistsid talle meeldivat. Tema viimane ost oli soe juustusai Leale (vist on see elanik, kes tema majas alumisel korrusel elab), naeris veel, et haha, sooja saia ta küll ei saa, see ju ammu külmaks läinud.

Kuna me aga jätkuvalt koos hängisime, siis ta kurtis kassas, et tal pole Partnerkaarti (ma täpselt ei mäleta, mis vabandus tal oli, aga midagi sellist, et eelmine sai läbi ja uue jaoks pole raha vms) ja ma laenasin enda oma, seega ta sai veel rohkem soodust oma asjadele. Jalutasime koos autosse ja ta arvas, et ta näeb nii imetabane välja, et ma võiks tast pilti teha ja outfit of the day postituse temast teha. No, miks ka mitte. Kahjuks ei tea ühegi riideeseme päritolu, aga roosa trennikott igal juhul on pärit Selverist ja maksis vist 9.50€.


Ja siis me läksime koos autosse ja ma viisin ta tema trenni ära, kuna see jäi mulle tee peale. Ahjaa, ta veel ähvardas, et ta nii haige ja köhib, et läheb annab teistele trennis ka tuberkuloosi. Seda rääkis ka, et Mari mängib kodus süstalde ja alkoholipudelitega, need pidavat ta lemmikud olema.

Lõpetuseks ütlen veel, et Mallukas kurtis, et tal kulub takso peale nii palju raha, et ta ei suuda enam (sellepärast ilmselt Mari süüa ei saagi) ning ta ilmselt algatab korjanduse, et endale load osta. Just nimelt osta, sest autokooli ta ju ometi minema ei hakka.


Vot selline tüdruk.

teisipäev, 14. oktoober 2014

Maailma ägedaim zumbatreener - Marek Tihhonov

Tegelikult, mainin kohe alguses ära, et Marek ei olegi enam mitte zumbatreener, vaid ta teeb brääsnikut. Nii kutsubki oma trenni, aga mina sattusin tema juurde just zumbasse. Minu esimene trenn Marekiga oli 2011.aastal ja armusin koheselt, tema iseloomu, tema energiasse ja tema treeneristiili. Seda ei saa kirjeldada, seda peab ise nägema, see, millise tundega ta oma asja teeb, see on tõesti mõnus.

Minu jaoks isiklikult ei ole tegemist üldse mitte treeninguga, vaid see on hoopis üks väga oodatud ja lõbus pidu, mille käigus saab heade vanade ja uute sõpradega koos tantsu lüüa ja muuta üheskoos maailma natukene rõõmsamaks ja päikeselisemaks kohaks meie kõigi jaoks. Kalorid põlevad mühinal ja füüsiline vorm paraneb selle peo käigus muidugi ka. Alati saab tellida soovilugusid (aga need ei pruugi tulla, kui Marekil sidet ei teki, ma oma Bailandot ootan juba mitu nädalat, haha) ning no julgelt 2/3 trennis kasutatavatest lugudest on tempokad, hoogsad, ülikaasatõmbavad ning väsimus kaob kohe, kui selline lugu tööle läheb. Liigutused ei ole rasked ja kui välja ei tule, tantsidki niisama, just sellepärast see ongi brääsnik. Grupis on noori ja vanu, mehi ja naisi ja lapsi ning pidu ei jäta kedagi külmaks.

Seega, tundub idülliline, et kalorid kaovad, meeleolu on laes, treener on suurepärane ning muusika kaasakutsuv, aga täpselt nii see ongi!

Mina olen mitu korda niimoodi läinud, et mul on kas raske tööpäev seljataga või mingil muul põhjusel tuju paha ning pole kordagi sealt paha tujuga pidanud ära minema. Marek näeb ja tunneb, kui midagi on valesti ning annab endast VEEL ROHKEM, et Sa tunneks, et elu on lill. Ja mina tunnen, iga jumala kord, kui ma ta trennist ära lähen. 

Hetkel tegutseb Marek kolmes kohas - Jüris (Rae Kultuurikeskus), Arukülas ja Tallinnas (Zelluloosis 2x nädalas) ning vahepeal jõuab Rakverre ka. Pluss muidugi kõik need peod veel lisaks, mida ikka aeg-ajalt tuleb. Parim võimalus tema nädalakava jälgida, on lisada ta endale sõbralisti Facebookis, sest sinna postitab ta iga nädala alguses, kuhu uus nädal teda kannab. Jüris maksab kord 5€, Zelluloosis 6€, seega ma arvan, et täitsa okei hind ju ka asjal (Audenteses paar aastat tagasi maksis 13€). 

Ja ütlen ausalt - see on seda väärt!


Pildid võetud Mareki Facebooki lehelt
PS! Aitäh, Marek, kõikide nende kvaliteetminutite eest!

esmaspäev, 13. oktoober 2014

Minna või mitte minna

Vahepeal tükk maad vaikust olnud, kuna mul oli parajalt madallangus ning midagi ei muutunud ka. 

Minu tuleviku kohta on palju küsitud, kuivõrd ma ühel nädalavahetusel panin pildi töövestlusest ja kõik hakkasid uurima, et kus ma siis käisin ja mis toimub, pidin ju laevale juba minema? Noh, tegelikult oli üks tööots, mida ma rohkem tahtsin ja seda ootasingi pingsalt juba augustist saadik (sellest sai ka valitud hilisem kuupäev laevale minekuks), aga kahjuks see ei õnnestunud, seega ma jäin ikka mõtlema, mis saab. Vahepeal olin ma valmis laevatööst täiesti loobuma, ma otsisin endale vabandusi, miks Eestisse jääda ja seda mitte teha ning miks see mulle ei meeldi jne, lisaks selgus, et ma saaks Eestis töötada septembrini ja no nii edasi. Juttu jätkuks kauemaks. 

Praegusel hetkel olen ma siiski kõik nii teinud nagu ma läheks laevale, andsin sisse uue passi tegemiseks avalduse, sain kätte, saatsin firmale koopia ning nüüd saan firmalt paberi, millega tuleb siis viisa ära teha ning siis peaks veel mingi arstiasja tegema, täpselt ei ole süvenenud ja siis peaks minema. Millal, ma endiselt ei tea, kuhu, ma ka ei tea, aga seda, et minna tahan, seda vist tean.. 

Mu ema ütles mind tundes väga õigesti, et see jääks mul kripeldama, et äkki oleks meeldinud, seega ma tahaks ikka proovida. Küll siis hiljem ole aega muid lollusi teha. 

Ükspäev ma avastasingi ennast mõttelt, et appi, ma olen nii vana ja kuidas ma kõike seda teha saan, mida ma tahan, kui ma olen nii vana ja varsti olen juba muld jne. Päris naljakas, aga just siuksed mõtted olidki peas. Ma ei tea, mis imeliku iseloomu need ema ja isa mulle kokku keevitasid, et ma pudeliski paigal ei püsi ning igale poole minna tahaks ja kõike teha tahaks. 

Kusjuures, too teine Eesti tüdruk, kellega koos ma intervjuul käisin, läks ootamatult pea üleöö laevale ning mulle tundub vähemalt tema Facebooki postitustest, et ta on väga rahul. Just täna postitas:

Finally in land. .. swimming and sunbathing after lunch and will maybe some margaritas;) — kohas nimega Turks & Caicos islands.

Ohjaa, ei oleks üldse midagi selle vastu.

Couchsurfing

Täna jagan ma oma kogemusi sellise leheküljega nagu www.couchsurfing.org. Minu teada ei ole see Eestis veel eriti populaarne, vähemalt nii mulle tundub oma kogemuste põhjal ning teistelt surferitelt kuuldu põhjal.

Lühidalt - tegemist on leheküljega, kus inimesed jagavad oma diivanit (voodit, tuba, madratsit) ning need, kellel seda vaja on, kasutavad seda. Kurjalt öeldes võiks öelda, et see nagu tasuta hotell, aga tegelikult inimesed, kes surfivad, enamasti ei mõtle nii. Tegelikkuses on tegemist kultuurivahetusega, Sina lähed Prantsusmaale, otsid kedagi, kes pakub oma kodu elamiseks, kirjutate üksteisele, lepite asjad kokku ning ongi tehing tehtud. See lehekülg keelab teenuse eest raha küsimise, aga viisakas on viia kingitus oma võõrustajale enda kodumaalt. 

Mina kasutasin esimest korda couchsurfingut aasta tagasi, koos oma sugulasega, New Yorgis. Seal ei olnud eriti raske kedagi leida, kes hostida saaks, kui ise väga kapriisne ei olnud, noh, et tahan ainult Manhattanile ja nii ongi. Lõpuks meid hostis selline tore mees nagu Rob, kes elas Bronxis ning oli umbes 40-aastane. Mõtlesin mitu korda, et üksi ma poleks küll julgenud minna, aga kuna mu sugulane on noormees, oli julgem. Tegelikult kadus hirm Robiga kohe, ta oli ülinaljakas ja lõbus mees. Me viisime talle kingituseks pudeli Vana Tallinnat, mis talle väga meeldis ning tema oli meie vastu ka väga hea, tõi hommikusöögi ning viis meid õhtul New Yorki, komöödiaetendusele ja Mehhiko restorani sööma. Jäime suhtlema ka pärast meie külastust ning suhtleme tänase päevani. 

Teist korda kasutasin juhuse tahtel seda lehekülge sama sugulasega nüüd kaks kuud tagasi, kui reisisime Californias. Los Angeleses ei olnudki meie mure mitte ööbimiskoha leidmisega, vaid rohkem tahtsime leida kohalikku, kes oskaks näidata linna, kuivõrd meie teadmised olid üsna piiratud ning tavaliselt need "turismilõksud" ei olegi alati kõige ägedamad. 

Alguses oli meil LAs üks ööbimiskoha pakkuja, aga ta tühistas selle hiljem ning siis valisime oma võõrustaja suuresti tema elukoha pärast, sest kaks kolmandikku talle jäetud tagasisidest mainis tema imeilusat kodu. Mida ma aga ei hammustanud kohe läbi, oli see, et tegemist ei olnud ameeriklasega, vaid prantslasega, kes ise oli ka üsna hiljuti LAsse kolinud, seega pigem meie rääkisime ägedatest asjadest talle kui tema meile. Meie algus oli üsna konarlik, kuna ta oli oma asukoha jagamises üsna kidakeelne ja me otsisime tema maja tund aega pimedas, olles tegelikult kogu aeg õiges kohas. Samuti ei tekkinud meil kohe sooja klappi nagu Robiga ning me olime alguses kohe päris pettunud. Kuigi hiljem läks asi paremaks, meie suhtluses, ei suhtle me enam üldse. Lisaks ei meeldinud mulle väga see, et ta üritas olla nagu miski Jumal ja näiteks ühel õhtul oli tema korteris 9 inimest, ühetoalises! Minu meelest veidi ülepakutud, sest viimased tüdrukud magasid täitsa põrandal, lihtsalt vaiba peal. Viimasel õhtul käisime koos Mehhiko restoranis, seega noh, ei saa öelda, et täiesti ebaõnnestunud kogemus, pigem lihtsalt natuke soolatükikesi magusas asjas.

Siinkohal mainingi, et see, millisesse kohta Sa satud, on võimalik samuti enne minekut kindlaks teha. Enamikel profiilidel on üksikasjalik kirjeldus koos piltidega olemas, samuti mainitud, kas tegemist on eraldi toa või jagatud toaga, kas madrats või voodi, kas tekid-padjad on olemas või mitte. Eks igaüks valib oma tahtmise järgi. 

Meie kolmas kogemus kahekesi koos viis meid San Franciscosse. Siin toimus minu jaoks esimene ebaõnnestumine võõrustaja valimisega. SF on üsna kapriisne linn, sinna niisama lihtsalt võõrustajat ei leia, tahtjaid on umbes miljon, pakkujaid 100. Meil vedas, leidsime ühe noormehe üsna ruttu ning hiljem kirjutas meile veel üks teine noormees, kes pakkus enda kodu, seega me vahetasime nad ära, asukoha pärast. Kaks päeva enne saabumist aga selgus, et see, kes mulle ise kirjutas, pani pange ja tal juba olid surferid kodus, seega ta ei saanud meid enam võõrustada. Ja teate, kaks päeva enne San Franciscosse minekut olla peavarjuta, on üsna üsna üsna halb olukord. Õnneks päästis meid seekord hädast välja noormees, kelle juurde pidime alguses minema, kuigi ka see läks üle noatera. See noormees oli lahe, üsna meievanuses, hästi vaba ja sõbralik ning pakkus ülimugavat voodit, tekki ja patju. Tõesti oli tunne, nagu magaks vati sees. Meil klappisid kenasti ka kellaajad ja plaanid, käisime koos Itaalia restoranis söömas ning tema töökohas (ta töötas bowlingus) mängimas, lisaks jõid nad mu sugulasega koos õlut ja käitusid nagu ühed mees-semud ikka. Kuigi me ei jäänud pikemalt suhtlema, oli mul ääretult hea meel, et ta meid hädast välja aitas ning nõnda sõbralikuks noormeheks osutus.

Võõrustaja valimine ei tohiks käia üle käe, kui ikka tundub profiilis midagi, mis ei meeldi, ei tasu riskida ka. Küllalt on neid pidutsejaid, kes satuvad rahuliku inimese juurde või vastupidi või nudistidest võõrustajaid, kes eeldavad, et ka nende külastajad käivad ringi paljalt. Või mis kõige hullem, mehed, kes võõrustavad vaid naisi ja mitte eriti sõbralikul eesmärgil. Ausalt, neid öösel peavarjuta olevaid tüdrukuid on päris palju, kes lihtsalt korjavad oma asjad kokku ja panevad jooksu. 

Tühistamine ongi selle lehekülje juures kõige kehvem. Eriti olukorras, kus plaani B ei ole. Kuigi tundub, et inimesi saab usaldada ja kõik toimib, siis on neid altärahüppajaid väga palju ning see põhjustab väga palju ebameeldivusi.

Pärast toimivat koostööd, saavad nii võõrustaja kui ka võõrustatav kirjutada teineteisele iseloomustuse, mille abil siis järgmised inimesed kas tahavad või ei taha seda inimest võõrustada või võõrustaja juurde minna.

Iseenesest töötab see süsteem ka Eestis, meil on päris palju võõrustajaid ja ka neid, kes võõrustamist vajavad. Lisaks on igal reedel kohtumine kõikidega koos, kuhu ma kahjuks ise ei ole oma töö tõttu veel jõudnud. Samuti pole mul olnud võimalust veel päris võõrast inimest enda juures võõrustada, aga pooltuttavaid on siia jõudnud küll. Mulle endale tundub see lehekülg ja süsteem väga mõnus, jah, on ka negatiivseid võimalusi, aga tegelikult on see nagu au-pairindus Ameerikas - lihtne ja mõnus võimalus leida sõpru üle terve maailma. 

pühapäev, 12. oktoober 2014

"Ma ei tule tagasi"

"Ma ei tule tagasi" on Eesti, Venemaa, Valgevene, Kasahstani ja Soome koostööna valminud film, mis on üles võetud vene keeles ja vene näitlejatega. Meie (eestlaste) jaoks kindlasti äratab huvi see, et filmi režissöör on eestlane, Ilmar Raag ning kuigi stsenaarium pole tema kirjutatud, on minu meelest film üsna tema käekirja sarnane. 

Filmi sisust veidi lähemalt. Anja on edukas noor õppejõud, kes loeb loenguid Byronist ja on romantilistes suhetes professorist kolleegiga (kes kusjuures on abielus ja väikse lapse isa), kuid kohtumine minevikuga keerab ühe hetkega kogu tema elu pea peale. Ta on sunnitud põgenema valesüüdistuse eest ja teeskleb kodutut last, mistõttu ta saadetakse varjupaika, kus ta tänu kähmlusele tutvub Kristiinaga, kes on tõotanud oma vanaema Kasahstanist üles otsida. Teismelise mask ja tutvus sarnase, hulljulge tüdruku Kristiinaga annab Anjale võimaluse alustada uut elu. See on lugu ellujäämisest, südantsoojendavast sõprusest ja perekonna tähendusest.

Üheskoos alustab pealtnäha kokkusobimatu paar ohtlikku teekonda, reisides pöidlaküüdiga läbi Venemaa mõõtmatute avaruste. 

„Ma ei tule tagasi” peaosades on kaks tüdrukut, Polina Puškaruk ja Viktoria Lobatševa. Operaator Tuomo Hutrit võiks pidada Soome üheks tunnustatumaks operaatoriks – teinud muude seas sellised filmid nagu „Mehe töö”, „Kirjad papile” ja „Vuosaari”). Filmi heliloojaks on Soome helilooja Panu Aaltio. 

Tegemist on Ilmar Raagi neljanda mängufilmiga. Raagi sõnul erineb poeetiline film kõigest, mida ta varem teinud on. Oma eelmise kolme mängufilmi stsenaariumid kirjutas Ilmar Raag ise. "Ma ei tule tagasi" on tema jaoks esimene kord töötada juba valmis stsenaariumiga.

Minu arvamus filmist. Teadsin kohe, kui sellest filmist kuulsin, et tahan seda näha. Olin eelnevalt lugenud Ilmar Raagi intervjuusid ja tutvustusi tegelaste kohta ning ootused olid väga kõrged. Film ise on üsna sünge, väga tõsieluline ning mina sain ka paaril korral silma päris märjaks. Samuti oli vahelduseks tore vaadata filmi muus keeles kui inglise keel ning pean tunnistama, et vene keele kõla meeldis mulle seekord kohe eriti. Film on väga hästi tehtud, kuigi mind jäid kohati häirima poolikud situatsioonilõpud, oleksin oodanud 1-2 lauset veel, aga ei, juba stseen vahetus. Tahaksin väga kirjutada, mis lõpus juhtus, aga ei hakka teiste jaoks filmi ära rikkuma, ütlen siis lihtsalt, et lõpp oli minu jaoks MEELETULT ootamatu ning sellist lahendust poleks ma kindlasti oodanud. Kuigi ma olin varasemalt intervjuust lugenud, et lõpp jääb poolikuks, et anda igale vaatajale võimalus mõelda, kuidas see täpselt lõppeb, ei aimanud ma, et see jääb poolikuks sellise koha pealt. Aga film on vaatamist väärt, kohe kindlasti. 

teisipäev, 7. oktoober 2014

Facebook

Mulle tundub, et tänapäeva maailmas on kõikidel inimestel Facebook. Ilma naljata. Okei, ma võib-olla suudaksin välja mõelda umbes viis inimest, kellel pole, aga enamikel on. Mille üle täna arutlen, on see, kas ja kui palju peaksime oma elu Facebookis jagama. 

Noh, esiteks on mind alati vaevanud küsimus, keda peaks oma Facebooki sõbralisti panema. Kas peaks sinna lisama kõik, keda ma tean või ainult lähedasemad sõbrad või need, kellelt mul võib kunagi midagi vaja minna? Või kas lisada kõik sugulased või ainult need, kellega suhtlen. Kas lisada ema-isa või ülemus või mitte?

Minul on hetkel listis 200 inimest, kelle hulgas on mu pere, mu lähedased sõbrad, tuttavad, kellega tihedalt suhtleme ning mõni selline, kelle puhul ma lihtsalt tean, et mul ühel hetkel läheb teda vaja või kelle eluga tahaks lihtsalt kursis olla. Aga 98% inimeste kohta võin öelda, et ma suhtlen nendega kogu aeg. 

Kunagi oli mul neid inimesi üle 500, kõik koolikaaslased (käisin kahes koolis), kõik trennikaaslased (kolmest erinevast trennist), kõik sugulased, tuttavad, peretuttavad, siis tuli neid hunnikus juurde mu USAs elatud aasta jooksul ning põhimõtteliselt olidki seal kõik, keda ma vähegi tundsin. Kui ma aga vahepeal olin koos noormehega, kellel ei olnud üldse Facebooki ja kes ei saanud üldse aru, miks ma oma elu jagada tahan, käis minul ka klõps ära, tõepoolest, miks? Ma kustutasin ära kõik need inimesed, kellega vähemalt pool aastat suhelnud ei olnud ning kuigi mõnest inimesest oli kahju, mõtlesin, et teen oma konto isiklikuks kohaks. Ausalt öeldes, palju kergem hakkas, ma ei pidanud kartma, et keegi mu listist kasutab infot minu kohta halval moel ära või põdema, et infot mu kohta loeb keegi, keda ma tegelikult ei tahaks seda lugema. Pean tunnistama, et hetkel on mul siiski mõni, kes on mul nö "piiratud" listis, mis tähendab, et ta näeb vaid seda, mida avalikult jagan, aga seda sellepärast, et mul oleks vaja temaga chatis mõnikord kiirelt suhelda, aga samas ma ei leia, et ta peaks minu isiklikke asju nägema. 

Teine küsimus ongi see, et kas ja kui palju võiks enda kohta infot jagada. Jällegi, mingil hetkel oli mul mitusada pilti, profiilis kõik küsimused täidetud, kõik sugulased-pereliikmed endaga seotud, rääkimata filmidest, raamatutest jnejnejne. Uskumatu, kui palju infot oli tegelikult minu kohta avalikult kättesaadav ja mis kõige hullem - ma olin ise selle kõik kättesaadavaks teinud. Esimene muutus minu jaoks oligi see, et ma panin oma profiili kinniseks, seda näevad inimesed, kes on minu sõbrad (keda ma väga hoolikalt valin) ning avalik info on see, mida ma ise olen avalikuks teinud. Ja ma olen sellega väga rahul. Samuti kustutasin suure hunniku pilte ära. 

Kolmandaks, kindlasti spekulatsioonid, mida ja kui palju peaks oma seinale kirjutama. Mingil hetkel ma kirjutasin absoluutselt kõike, seda, kui ma jõudsin kell 4 hommikul klubist ja seda, kui mu autole sõideti otsa ja seda, mis värvi pluus seljas on. Noh, põhimõtteliselt kasutasin seda Twitterina. Tundus nagu põnev. Praegu, tagantjärgi neid postitusi kustutades oli küll veidi mark, no milleks see tähelepanuvajadus. Hetkel ma eriti seinale ei postita, vähemaks on jäänud ka igasugu jagamisi, sest kuigi mul oli jube hea käsi ja õnn, võitsin päris palju asju, siis see tegelikult on ikka paras rämps, mida sinna seinale topitakse. 

Ja nii vähenebki Facebooki osatähtsus minu jaoks üha enam. Ükspäev mõtlesin lausa, et kustutan üldse konto ära, et no milleks mul seda vaja. Tegelikult pean tunnistama, et vaja ikka on, on ju kõik mu sõbrad seal ning vestlemiseks see üsnagi hea koht. Vahepeal mul muidugi lööb jälle mingi tähelepanuvajadus välja, siis topin hunniku uusi pilte, tekste, jagan ja möllan ning siis jälle unustan tükiks ajaks selle üldse ära. Ma täiega respekteerin näiteks oma venda, kes ei like'i mitte kunagi mitte midagi, ei jaga, ei kommenteeri üldiselt, kuulub gruppidesse, aga ei võta sõna, ei pane peaaegu mitte kunagi end ühelegi üritusele osalejaks ega lisa pilte. Ta kasutab Facebooki ainult ja ainult suhtlemiseks. Minus on veidi seda edevust rohkem, ma päris nii ei suuda, aga vaikselt õpin küll tema pealt, kuidas saab oma elu rahulikult elada, ilma teistega seda jagamata. 

esmaspäev, 6. oktoober 2014

Kooseluseadus

Mainin kohe alguses ära, et mul on tegelikult sellest seadusest üsna ükskõik, kuna see ei puuduta otseselt mind. Mul ei ole vaja kellegagi kooselu registreerida, mulle sobib abielu ka ning omasooarmastaja samuti ei ole, seega põhimõtteliselt ongi ükskõik.

Kuna see teema on aga viimasel ajal nii suureks puhutud, mõtlesin ka oma arvamuse sekka öelda. Kui ma peaks nüüd praegu kohe valima, kas poolt või vastu, valiksin igal juhul poolt. Miks? Sest ma leian, et kaks inimest, kes teineteist armastavad, peaksid omama igasugust vabadust seda näidata ja nautida. Kui jääda pidama samasooliste kooselude peale, siis ma olen endiselt poolt. Jah, ma tean, et kui võtta see seadus vastu, hakatakse järgmisena nõudma õigust lapsi saada jne, aga ma arvan, et sellest räägiksimegi siis järgmisel korral, hetkel on teemaks AINULT kooselu registreerimine. Jah, see tähendab ka seda, et samasooliste kooselus saab adopteerida oma kaaslase last (näiteks on naine, kellel on varasemalt laps, koos naisega, kes soovib seda last adopteerida), aga ma ei näe ausalt öeldes ka selles probleemi.

Näiteks, meeldis mulle väga artikkel DELFISs, kus inimene oli vägagi laialt selgitanud ja küsinud, kas keegi küsis temalt (lapsena), kas ta tahab endale joodikust isa, kes ema pidevalt paljaks varastas. Tsiteerides artiklit: "Lõpetame selle silmakirjalikkuse. Kui me otsustame, et peres toimuv on pere siseasi ja kellelgi pole õigust sekkuda, siis ärme sekkugi!  Mitte kunagi. Mitte millessegi. Kui me otsustame, et laste kasvatamine on meie kõigi ühine asi, siis võidelgem minu isa taoliste vastu, päästkem alkohoolikute ja vägivaldsete perede lapsed sama ühiselt ja üksmeelselt kui praegu homoabielude ja lapsendamiste vastu võitleme. Peks, hirm ja viha ei ole pereväärtused. Mees, kes on oma laste käeluid murdnud ning naisele sinikaid silma alla löönud, ei ole pereväärtuste eest võitleja. Pere, kus lapsed ja naine elavad hirmus ja õuduses, ei ole täisväärtuslik pere. Miks me selle vastu sama tõsiselt ei võitle kui homoabielude vastu?!”"

Ma ei saa olla rohkem nõus.

Täna kirjutas ka Mallukas oma blogis suurelt laialt uuesti sellest teemast, rääkis enda perest ja arvamusest, minu meelest väga kenasti. Kuigi olen tema arvamusest juba varasemaltki aru saanud, meeldis mulle viimane sissekanne eriti. Kommentaarid, mis sealt aga tulid.. ohohohoo.. Ja kusjuures, minu meelest KÕIGE ajuvabama kommentaari pani mu oma sõbranna. Ma olin tõesti wow situatsioonis, vabandust sõnavara pärast, aga mis kuradi kelbast Sa suust välja ajad? Saan aru, et nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi ja mul ei ole mitte midagi sõprade vastu, kes on selle seaduse vastu, ka minu kõige lähedasem meessoost sõber on väga selle vastu ning me suudame vägagi edukalt pidada intelligentset vestlust, kus tema räägib oma arvamusi ja fakte ning mina enda omi. Ja ma ei arva, et ta on sellepärast mingi s*tapea, kes elust midagi aru ei saa. Seega, ma ei tauni neid, kellel on teine arvamus, aga ma taunin neid, kes oma arvamust peale suruvad või oma arvamuse kaitsmiseks midagi arukat öelda ei oska.

Leidsin ka ask.fm keskkonnast ühe neiu, keda ma otseselt ei tunne, aga käisime samas koolis ja nägupidi tean. Tema on suhtes teise tüdrukuga ning ta sein on täis surumisi-küsimusi selle seaduse kohta ning ta on väga hästi kõik ära vastanud. Eriti aga meeldis mulle tema vastus ühele küsimusele ning kopeerin selle ka siia.

Kuidas muutub tulevik turvaliseks, kui kooseluseadust muudetakse?????? 
toon sulle ühe ainsa lihtsa näite - olen mina, naisterahvas, elan koos teise naisterahvaga - otsustame saada koos lapse, näiteks kunstliku viljastamise teel - mina läbin protseduuri, rasestun, kannan last ja sünnitan, laps on ainult minu oma - isa tal ju pole ja naine, kellega mina koos elan ja kes minu jaoks ja ka lapse jaoks on samuti tema ema - pole ametlikult mitte keegi
ühel ilusal või mitte nii ilusal päeval jään mina juhuslikult auto alla ja suren ära - ja arva ära mis, minu naisel pole mitte mingit õigust meie lapse üle, kelle me koos oleme üles kasvatanud, sest ema olin ju ametlikult ainult mina, seega minu laps on orb ja läheb ilmselt lastekodusse
oleks meie kooselu registreeritud, oleks toimunud eelnevalt peresisene adopteerimine, oleks minu naisel meie lapse üle endiselt samasugused õigused, mind ei oleks küll enam, aga lapsele jääks tema teine ema - kas nüüd näed kellel ja miks oleks turvalisem?

Inimõiguste Keskuse lehelt saab kenasti lugeda küsimusi-vastuseid, mis inimestel kooseluseadusega tekkinud on ning samuti lugeda kooseluseaduse kohta. Ärge lahmige niisama mingeid mõttetuid artikleid, blogisid ja kommentaare, kui te pole viitsinud ennast sellega isegi mitte kurssi viia. Samuti on andnud oma toetushääle hunnik Eestimaa kuulsuseid leheküljel http://www.kooselu.ee/. Mina olen tolerantne inimene, kuna ma sain päris pikalt elada kultuuris, kus mulle seda õpetati ja ma ei käsi kellelgi teisel seda olla, aga kas mitte positiivsus elus rohkem sihile vii?

Lõpetuseks panen ühe hea tsitaadi, mida kuulsin tänases "Kartulid ja apelsinid" osas:
"Kui vanajumal meest ja naist paari pani, jäin mina kahe silma vahele."