teisipäev, 16. september 2014

Emotsioonid ja võtame reisi kokku

Mainin uuesti, et reisisin Ameerika läänerannikule esimest korda, ma polnud seal varem mitte kunagi käinud, isegi mitte mõnes lennujaamas ümberistumist teinud. Täiesti tume maa.

Lahterdasime oma reisi neljaks - Los Angeles, Las Vegas, San Francisco ja kruiis. Räägingi oma emotsioonidest igas lahtris eraldi.

Los Angeles ei suutnud mulle erilist muljet jätta, olenemata sellest, et Universal Studio oli megalahe ja et Hollywood oli üsna vahva. Kogu linn tervikuna jäi kuidagi puudulikuks. Samas, minu reisi üks kõige lemmikumaid elamusi liigitus ka selle lahtri alla - nimelt Santa Monica ja sealne rand. Appi, see oli paradiis, sõna otseses mõttes. Kui rahulikud inimesed, merekohin, imeilus rand, muusika, kai ja helesinine vesi. Sinna rannaliivale oleks ma heameelega vist järgnevaks paariks nädalaks jäänud, sest mingi imepärane rahu tuli minu sisse ning seal kadusid küll kõik mured peast.

Las Vegas on jällegi selline koht, kus oleks ilmselt megamõnus sõpradepundiga. Panna pidu, möllata, käia kasiinodes, hullata ja tormata. Kuna meie olime parajalt ruukid (algajad) selles asjas ning mina pole isegi mitte kasiinosõber, jäi meil nii-öelda seda lõbu väheks. Käisime ringi pead laiali otsas ja pildistasime kõike, mis säras. Põhimõtteliselt. Samuti on see selline linn, kus tuleb kohe hakata teises ajarütmis elama, magada päeval ja olla öösel väljas, sest just öösel muutub see linn ülemõistuse ägedaks.

San Francisco oli meie reisi kõige külmem punkt. Nagu ma olen aru saanud, on seal kogu aeg külm. Noh, teiste linnadega võrreldes. Meie tulime Vegase 42-kraadist ja maandusime San Francisco 16-kraadi sisse, siis oli küll natuke väristama ajav. Samuti on see üsna tuuline. Kui ma nüüd neid kolme linna võrdlen, siis raudselt oli mu lemmikuks just viimane. Sellel linnal on kuidagi omapärane vibe, väiksed nunnud majad, üles-alla käivad tänavad, loogiline struktuur (noh, näiteks kasvõi tänaval parkimine, tiptop) ning hoolimata suurest turistide hulgast, ei tekkinud seal sellist tüdimust nagu näiteks New Yorgi turistide vahel. Iga üks on oma asja vaikselt ajamas ja nii ongi hea. Vot, vaikus oli ka üks, mis mulle selles linnas meeldis. Mitte nüüd sõna otseses mõttes, et oligi haudvaikus, vaid näiteks liiklus, mainisin juba varasemalt, et autojuhid peatusid-parkisid kusiganes, aga põnev oligi see, et teised autojuhid isegi mitte ei lasknud signaali. Who cares, ega kiiremini ikka edasi ei saa. 

Noh ja siis see kruiis. Käsi südamel võin öelda, et ootasin seda esimesest päevast saadik. Mulle tundus, et Allarile see kruiis ei jätnud nii head muljet, aga ju on siis mul mingi seilaja hing, sest ma nautisin iga minutit. Nii oli ka eelmisel aastal ja no saab ka olema edaspidi, täiesti minu asi, mida kord aastas (noh, raha olemasolul teeks seda kord kuus) nautida. Mult on palju küsitud, et mis see siis on, mida ma seal naudin ja ma täpselt ei teagi. Esiteks, kindlasti kõik puhkuselolevad inimesed, kes tahavad ka kõikide teiste sõbrad olla. Nii ongi. Esimene õhtu on selline tagasihoidlik, edaspidi on pea kõik laevalolijad üksteisega sõbrad. Teiseks, see chillax olemine, muusika, päike ja mitte kuskile tormamine, sest no kuhu Sa ikka seal laeval tormad. Kolmandaks, ookean. Ma olen tohutu ookeani (ja üleüldse vee) laps, ma isegi tahaks kunagi surra vees, mitte uppuda, aga võib-olla tuhastada vette. See on mingi sõnulseletamatu connection meil, mu emal on sama asi näiteks mägedega. 

Üldjoontes võib öelda, et Ameerikas meeldib mulle idarannik rohkem, eesotsas New Yorgiga. Kuigi kõige rohkem meeldis mulle ikka selles "päris-ameerikas," Ohios, kus turistidest polnud väga haisugi. Läänerannik on tõepoolest kallim ning ilm on ainus, millega ta idarannikule ära teeb. Kuigi eks plusse ja miinuseid on mõlemal omajagu. Samas, kuna ma olen New Yorgis juba umbes 200x käinud, siis ma sinna ka ei kipu, pigem läheks ikka läänerannikule (sest seal on vähemalt soe), tegelikult aga peaks nüüd hakkama sisemaad avastama. 

Seekord oli kusjuures esimest korda Ameerikas, kus ma veidi tahtsin isegi koju tulla. Mingi osa minus igatses meeletult sõpru, suur osa minus igatses Loore Mariat, ja ma tabasin ennast isegi mõttelt, et miks ma kodust ära tahan minna, kui kõik on tegelikult ju jumala korras. Ühest koma teisest sain veel aru, näiteks ka sellest, et mu hing on ikka täitsa ameeriklane. Ma nii naudin seda olemist seal. Nagu me Stockholmis maandusime, tundsin, kuidas see negatiivsus voolab mu sisse, teenindaja ei olnud jälle selline nagu Ameerikas jne. Ma tean, et see on alusetu võrdlemine ja teen sellega vaid endale nö haiget, aga ma ei saa. Nii lihtsalt on. 

Ma ei reisi vist mitte kunagi mitte ühtegi teise riiki enam, Ameerika on lihtsalt SUUREPÄRANE. 


1 kommentaar:

  1. Tähelepanu !!!

    minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 2 nädal tehing.

    Attention !!!

    my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 2 week transaction.

    VastaKustuta