reede, 26. september 2014

Lemmik reisimispaigad Euroopas

Olen Euroopas väljaspool Eestit käinud 29's riigis ning seekord räägin, kuhu soovitan ka teistel minna.

Minu lemmikriigid Euroopas on Kreeka, Türgi, Itaalia ja lemmiklinnad London ja Dublin. Räägin igast ühest lähemalt ning panen siia ka lennupileti ja kolme tärni hotelli hinnad üheks nädalaks (suvalisel ajal).

************************

Kreeka on hästi kultuurne maa, seal on palju vaadata ja käia, meeletult ajalugu ning omapärane rahvamuusika ja -tants. Inimesed on sõbralikud ja lõunamaalastele omaselt väga emotsioonirikkad. Kuna Kreekast algas pea kogu Euroopa kultuur ja ajalugu, on seal väga huvitav just inimese jaoks, kellele ajalugu meeldib (mulle näiteks) - Olümpiaküla, Akropolis, tegelikult kogu Ateena ja Amfiteater - on vaid mõned näited, mida seal vaadata saab. 

Kreeka toit mulle eriti meele järgi ei ole, maiustused samas on head. Väga mõnusa elamuse sain rahvusõhtult, kus tantsiti Kreeka rahvustantse ning mängiti tüüpilist Kreeka muusikat, mida ilmselt teavad enamik inimestest. Kliima on seal enamasti soe, kuigi jonnakas, mina oma reisil sain vihma vist pea kõikidel päevadel. Üsna tüütu on kaupmeeste siesta, lõunaajal (kui eestlased üles ärkavad ja rändama tahaks minna) surevad kõik kohad lihtsalt välja. 

Lennupileti hinnaks 250€/inimene ja hotell 196€/nädal kahele. Loomulikult müüakse Kreekasse pakettreise, mis ilmselt on isegi kasulikumad, kuna seal saab valida pakette koos söökidega.



************************

Türgi on jällegi täielik puhkuseriik. Muidugi on seal ka üpris palju kultuuri, mida vaatamas käia (ja näiteks Pamukkale, mis on väga väga ilus), aga minu jaoks seondub see riik kohe rannaliival (või hotelli basseini ääres) lebotamisega. Türgis soovitan kindlasti käia rahvusõhtul, kus pakutakse rahvusroogi, tantsitakse ja saab kuulata Türgi muusikat. Samuti on omamoodi kogemus Türgi saun, kuidas kutid (ja nad on ikka päris kenad) pesevad puhtaks suure suure vahuhulgaga, no väga äge. Igasugused Türgi maiustused on samuti omapärased.

Rahvas on sõbralik, aga kohati pealetükkiv, eriti kaupmehed. Turul on võimalik meeletult kaubelda ja see on omamoodi isegi päris tore. Kaupmehed oma pealetükkivuse ajal on samas ka väga lahked ja sõbralikud, teenindus on suurepärane, pole olemas probleemi liiga pikkades teksades või laias jakis, kõik tehakse kohapeal kohe parajaks. Ma pole päris kindel, kuidas seal praegu on, aga kui mina käisin, siis neil 1$=1€, seega meile oli oluliselt kasulikum dollarites maksta. 

Lennupiletid (Antalyasse) maksavad 290€/inimene ja hotell 176€/nädal kahele.Sarnaselt Kreekale pakutakse Türki pakettreise ja soovitan seda väga. Meie olime ka paketireisiga, meie kolmetärni hotell oli vahepeal saanud neljatärnihotelliks ning ükski ekskursioon polnud kohustuslik, ostsime ise, kuhu minna tahtsime. 

Türgi rahvusõhtu


Türgi saun


************************

Itaalia on nüüd siuke riik, kus ma olen mitu korda käinud - puhkamas ja kultuurireisil. Puhkamas käisin Lido di Jesolos ja see oli ülemõistuse mõnus kuurort. Lihtsalt, mitte midagi ei pea tegema, kõik on käe-jala ulatuses, heade hindadega, ilmad on ilusad ning inimesed sõbralikud, sest kõik on puhkusel. Selle reisi raames käisin ka Veneetsias, mis mulle erilist muljet ei jätnud, aga samas tore, et olen ära käinud.

Kultuurireis viis mind Rooma, kõik teed viivad ju Rooma. Roomas on Colosseum, Roomas sees  on Vatikan, kus saab näha paavsti lossi, Forum Romanum, Rooma Panteon ehk "kõigi jumalate tempel," Hispaania  väljak ja trepp. Vaatamist jätkub mitmeks päevaks. 

Tegelik põhjus miks ma seda riiki üle kõige armastan, on toit. Itaalia köök on minu vaieldamatu lemmik - Caesari salat, pizza, pasta, lasanje, mmm... Iga kell läheks tagasi. Ja kui hästi need kohalikud neid toite valmistavad. Muidugi on ka mingeid haltuuravendasid, kelle toidud nii head pole, aga 98% on tõenäosus, et saab head kraami. Kindlasti tuleb ära mainida Itaalia jäätis - no maailma parim.

Lennupiletid Rooma maksavad 176€/inimene ja hotell 227€/nädal kaks inimest. 

Kusjuures, üks nipp Roomas odavamalt ööbimise saamiseks on võtta see kesklinnast kaugele, aga metroole lähedale või rentida auto. Kuigi see liiklus Itaalias on kohutav ja kesklinna ronimine autoga täislollus, saab käia Rooma ümber ringi reisimas autoga ning kesklinna minnes näiteks auto metroojaama jätta.

Veneetsia
Rooma

Colosseum
************************

Dublinis olen käinud mitu korda. Dublin on väga sarnane Tallinnale, nii oma olemuselt kui ka kliimalt. Miks mulle Dublin meeldib? Peamiselt hindade ja poodide pärast. Olen seal käinud spetsiaalselt shoppamisreisil, just tänu headele hindadele. Üsna kasulik idee on minna hop on/hop off bussiga sõitma, näeb olulisemad asjad ära, näiteks Guinessi õlletehas, Malahide Castle, Trinity College ja muidugi Temple Bar. 

Seal on väga hästi toimiv ühistransport, lennujaama ja kesklinna vahel näiteks ning leides hotelli kesklinna pargi ligidale, saabki kogu aja ausalt öeldes jalutada. See linn on suur, aga tundub tegelikult väga väike.

Lennupilet Dublinisse maksab 230€/inimene ja hotell 344€/nädal kahele. 

Mina käisin seal RyanAiriga ning sain väga väga odavad piletid, mõnikümmend eurot, aga selleks tuleb neid hindasid pidevalt jälgida ning peab väga vedama. Sama on hotellidega, kui lõunamaal tuleks võtta vähemalt kolmetärni hotell, et head kogemust saada, siis Dublinis on ka kahetärni hotellide seast leida väga väga head. 





************************

London. No vot see on rääkimist väärt linn. Seal olen ka käinud mitu korda, aga kuna mulle reisimise juures meeldivad odavad hinnad, siis London selles mõttes minu meelispaik ei ole. London on väga mõnus kultuurne linn - Big Ben, House of Parliament, Buckinghami palee, London Eye ning palju muud. Vahakujude muuseum on samuti väga väärt külastamist.

Minu jaoks üks mõnus osa Londonist on muusikalid. Minu eredaim kogemus on Piccadilly Circuses muusikali "Grease" vaatamine. Terve teater oli roosa, täis Grease'i teemalisi asju, inimesed pidulikult riides ning muusikal more than wonderful. 

Lennupiletite hind 169€/inimene ning hotell odavaim 289€/nädal kahele. 

Lennupiletite osas võib saada parema pakkumise easyjeti kodulehelt, aga hotellide suhtes mul küll ühtegi soovitust pole, need on tõesti kallid seal. Võta või viimase metrootsooni, need on ikka kallid + transport maksab Londonis samuti meeeeeeeletult. See on kallis linn ja mitu korda sinna ei kipuks (ma ei teagi, miks ma teist korda tagasi läksin, haha), aga korra elus võiks küll ära käia.

PS! Kuigi hinnad on Londonis kallid, siis shoppamist see küll ei sega, need hinnad on Eestiga võrreldes ikka paremad.  





**********
Mis sihtkohad Euroopas on teile hea ja millised halva mulje jätnud?

teisipäev, 16. september 2014

Emotsioonid ja võtame reisi kokku

Mainin uuesti, et reisisin Ameerika läänerannikule esimest korda, ma polnud seal varem mitte kunagi käinud, isegi mitte mõnes lennujaamas ümberistumist teinud. Täiesti tume maa.

Lahterdasime oma reisi neljaks - Los Angeles, Las Vegas, San Francisco ja kruiis. Räägingi oma emotsioonidest igas lahtris eraldi.

Los Angeles ei suutnud mulle erilist muljet jätta, olenemata sellest, et Universal Studio oli megalahe ja et Hollywood oli üsna vahva. Kogu linn tervikuna jäi kuidagi puudulikuks. Samas, minu reisi üks kõige lemmikumaid elamusi liigitus ka selle lahtri alla - nimelt Santa Monica ja sealne rand. Appi, see oli paradiis, sõna otseses mõttes. Kui rahulikud inimesed, merekohin, imeilus rand, muusika, kai ja helesinine vesi. Sinna rannaliivale oleks ma heameelega vist järgnevaks paariks nädalaks jäänud, sest mingi imepärane rahu tuli minu sisse ning seal kadusid küll kõik mured peast.

Las Vegas on jällegi selline koht, kus oleks ilmselt megamõnus sõpradepundiga. Panna pidu, möllata, käia kasiinodes, hullata ja tormata. Kuna meie olime parajalt ruukid (algajad) selles asjas ning mina pole isegi mitte kasiinosõber, jäi meil nii-öelda seda lõbu väheks. Käisime ringi pead laiali otsas ja pildistasime kõike, mis säras. Põhimõtteliselt. Samuti on see selline linn, kus tuleb kohe hakata teises ajarütmis elama, magada päeval ja olla öösel väljas, sest just öösel muutub see linn ülemõistuse ägedaks.

San Francisco oli meie reisi kõige külmem punkt. Nagu ma olen aru saanud, on seal kogu aeg külm. Noh, teiste linnadega võrreldes. Meie tulime Vegase 42-kraadist ja maandusime San Francisco 16-kraadi sisse, siis oli küll natuke väristama ajav. Samuti on see üsna tuuline. Kui ma nüüd neid kolme linna võrdlen, siis raudselt oli mu lemmikuks just viimane. Sellel linnal on kuidagi omapärane vibe, väiksed nunnud majad, üles-alla käivad tänavad, loogiline struktuur (noh, näiteks kasvõi tänaval parkimine, tiptop) ning hoolimata suurest turistide hulgast, ei tekkinud seal sellist tüdimust nagu näiteks New Yorgi turistide vahel. Iga üks on oma asja vaikselt ajamas ja nii ongi hea. Vot, vaikus oli ka üks, mis mulle selles linnas meeldis. Mitte nüüd sõna otseses mõttes, et oligi haudvaikus, vaid näiteks liiklus, mainisin juba varasemalt, et autojuhid peatusid-parkisid kusiganes, aga põnev oligi see, et teised autojuhid isegi mitte ei lasknud signaali. Who cares, ega kiiremini ikka edasi ei saa. 

Noh ja siis see kruiis. Käsi südamel võin öelda, et ootasin seda esimesest päevast saadik. Mulle tundus, et Allarile see kruiis ei jätnud nii head muljet, aga ju on siis mul mingi seilaja hing, sest ma nautisin iga minutit. Nii oli ka eelmisel aastal ja no saab ka olema edaspidi, täiesti minu asi, mida kord aastas (noh, raha olemasolul teeks seda kord kuus) nautida. Mult on palju küsitud, et mis see siis on, mida ma seal naudin ja ma täpselt ei teagi. Esiteks, kindlasti kõik puhkuselolevad inimesed, kes tahavad ka kõikide teiste sõbrad olla. Nii ongi. Esimene õhtu on selline tagasihoidlik, edaspidi on pea kõik laevalolijad üksteisega sõbrad. Teiseks, see chillax olemine, muusika, päike ja mitte kuskile tormamine, sest no kuhu Sa ikka seal laeval tormad. Kolmandaks, ookean. Ma olen tohutu ookeani (ja üleüldse vee) laps, ma isegi tahaks kunagi surra vees, mitte uppuda, aga võib-olla tuhastada vette. See on mingi sõnulseletamatu connection meil, mu emal on sama asi näiteks mägedega. 

Üldjoontes võib öelda, et Ameerikas meeldib mulle idarannik rohkem, eesotsas New Yorgiga. Kuigi kõige rohkem meeldis mulle ikka selles "päris-ameerikas," Ohios, kus turistidest polnud väga haisugi. Läänerannik on tõepoolest kallim ning ilm on ainus, millega ta idarannikule ära teeb. Kuigi eks plusse ja miinuseid on mõlemal omajagu. Samas, kuna ma olen New Yorgis juba umbes 200x käinud, siis ma sinna ka ei kipu, pigem läheks ikka läänerannikule (sest seal on vähemalt soe), tegelikult aga peaks nüüd hakkama sisemaad avastama. 

Seekord oli kusjuures esimest korda Ameerikas, kus ma veidi tahtsin isegi koju tulla. Mingi osa minus igatses meeletult sõpru, suur osa minus igatses Loore Mariat, ja ma tabasin ennast isegi mõttelt, et miks ma kodust ära tahan minna, kui kõik on tegelikult ju jumala korras. Ühest koma teisest sain veel aru, näiteks ka sellest, et mu hing on ikka täitsa ameeriklane. Ma nii naudin seda olemist seal. Nagu me Stockholmis maandusime, tundsin, kuidas see negatiivsus voolab mu sisse, teenindaja ei olnud jälle selline nagu Ameerikas jne. Ma tean, et see on alusetu võrdlemine ja teen sellega vaid endale nö haiget, aga ma ei saa. Nii lihtsalt on. 

Ma ei reisi vist mitte kunagi mitte ühtegi teise riiki enam, Ameerika on lihtsalt SUUREPÄRANE. 


pühapäev, 14. september 2014

Reisilõpp ja koju tagasi ehk päevad 15-18

Kruiisilaevalt maha minnes kohtasime esimese asjana kohe uuesti seda Mehhiko tüdrukut ja tema tädi, kes palusid meilt telefoni, et oma sugulasele helistada, kes neid peale pidi võtma ja siis selgus, et nad arvasid terve aja, et me oleme ameeriklased. Sellest ka telefoni küsimine. Haha. Kusjuures, see tüdruk oli teine, kes otse küsis, kas Allar on mu vend. Üks tüüp Mehhiko tänavalt ütles ka Allarile, et osta midagi oma õele vms. Ülejäänud ikka arvasid, et me paar ja mesinädalatel ja nii edasi, päris naljakas. 

Igal juhul kuna meil oli hotelli check-inniks aega lausa 3 tundi, otsustasime, et ei lähe taksoga, vaid tripime natuke nagu kohalikud. Esimene ots läks meil veidi vussi, täpselt ei saanudki aru, kust me selle bussi peale oleks pidanud saama, aga kuna asi läks loogiliselt, ei viitsinud pead vaevata ning sõitsime ühe bussiga Long Beachi kesklinna, sealt läksime metroo peale ja sõitsime Los Angelese kesklinnale lähemale ning poole maa pealt tulime maha ja läksime bussi peale, mis viiski meid siis meie hotelli juurde. Mul oli kaks kohvrit, mõlemad liiga rasked, et ma neid kanda jõuaks ja kui me maha hakkasime minema, küsis üks mees, kas vajan abi, ütlesin, et nooo natukene võib-olla küll. Küsis, et kumma ta võtab, ütlesin, et väiksemast aitab, et jaksan suurt tõsta, siis naeris, et olen tugev tüdruk. Hehe, nii mõnus emotsioon tuli kohe sisse.

Hotelli leidsime üsna ruttu, kusjuures kui ristmikul arutama hakkasime, et kas paremale või vasakule, tuli kohe üks kohalik küsima, kas oleme eksinud. Ah, love those Americans. Hotelli jõudsime ikkagi liiga vara, kuna me saime transpordiga lihtsalt nii hästi hakkama. Ainuke nõme asi oli see, et piletit üksinda osta ei saanud, pidi mingi TAP-kaardi ostma (1$) ja sinna raha laadima, aga ühe kaardiga mõlemad ei saanud ja no seda avastasime küll liiga hilja, pooled otsad sõitsime lihtsalt jänest. Lisaks ei tahtnud see aparaat jälle ühtegi pangakaarti, nõudis ainult krediitkaarti. Siinkohal ütlen, et mul on jube hea meel, et meil mõlemal mitu pangakaarti kaasas oli, sest see oli minu jaoks täielik üllatus, kui paljudes kohtades üks või teine või kolmas kaart ei töötanud. 

Kuna me jõudsime hotelli ligi 2 tundi enne check-inni, küsisin sealse tädikese käest, kas see on okei või peame tõesti ootama. Väsimus oli üsna karm peal. Tädi lasi meid ruumi ning andis queen toa asemel king toa, seega läks väga hästi. Hotell ise oli ka täitsa tore, võinoh ta tegelikult oli motell, midagi kurta küll ei saanud. Esialgu me nautisime interneti olemasolu, siis magasime veidi ning õhtul otsustasime kaubanduskeskusesse minna. See ei olnud meie hotellist väga kaugel, aga siiski piisavalt, et bussiga minna ja kuigi me esimese hooga olime eriarvamusel, kummale poole me sõitma peaks, jõudsime lõpuks kohale küll. Päris tore pood oli, sai veel viimased vajalikud asjad ostetud. Lisaks enne tagasiminekut käisime McDonaldsis, no vapsee ei viitsinud kuskile mujale sööma minna. Ma pärast friikate söömist muidugi ägisesin juba ja wrapi lõpetasin alles hiljem motellis ja veidi hommikuks kah.

Hommikul ärkasime jälle minu jaoks liiga vara, mu kell helises pool üheksa juba. Masendav. Sättisime ennast valmis, kaalusime veel kohvreid ja tundus kõik okei, mu kohver kaalus 21,6kg ja oli ju lausa varugi. Tegelt, no hui oligi. Motellist lennujaama läksime ka ühistranspordiga, taas kord liigse aja tõttu, meid visati motellist välja kell 11 ja lennuk läks 18.15. Kahjuks (või õnneks) me aga olime sellel transpordi asjal juba nii gurud, et sups-sups-sups ja me olime kell 12 juba kohal. Check-inni meil aga teha ei lastud, öeldi, et seda tehakse 3 tundi enne. Daaavaaai. Istusime pinkide peal, netis, ajasime lolli juttu ja lihtsalt ootasime. Lõpuks, kui aeg kätte jõudis, panime mu kohvri lindile ja no taipoh ta nüüd 24,8kg kaalus? Panime koos Allariga, tal oli kaks kilo vähem, mul neli kilo rohkem, onkel ütles, et ma kaks kilo Allari kohvrisse paneks, siis on bueno. Norwegianil on kohvrikaal 20, mitte 23 nagu normaalne oleks. 

Lõpuks meid siiski lasti sealt läbi, siis tuli turvakontroll, mis oli ka nii lebo, et ma ei tea, iga loll tooks igast paska sealt üle piiri, ausõna. Jõudsime lennujaama sisse, istusime restorani maha, ma tegin veel paar shopingut ning jalutasimegi ootesaali, kus pidime veel umbes tunnikese ootama kuniks meid lennukisse lasti. 

Tõusime õhku 18.15 ja maandusime kohaliku aja järgi 13.15, mis meie „kehade“ aja järgi oli veerand viis hommikul. No jeebus kui halb. Ma vingusin pool reisi, lihtsalt sellepärast, et Allar tundus lahe inimene, kellega vinguda. Mulle ei meeldinud mu tool, mu söök, mu asend, lennuk ja kõik kõik kõik. Jonn jonn jonn. Vaatasin ära filmi Runner Runner ning pärast Allariga koos veel Frozeni multika ka, sest ma ei suutnud seda oma telekast leida ja Allar ei näidanud ka, kust saab. Pärast multikat tuli magus uni, nii, et lõpuks 2,5 tundi ikka sain magada. Ärkasin üles selle peale, et süüa anti jälle, väga armas. 

Kui lennuk maandus, tegutsesime ikka üliaeglaselt, sest meil oli jälle nii palju aega. Nimelt, kui me omale pileteid ostsime, ei sobinud ükski teine lend meile ajaliselt, aga kui nüüd uuesti vaatasime, oleks üks veel sobinud. Ilmaasjata passisime 6 tundi Stockholmi lennujaamas. Esialgu tundus, et see aeg on nii pikk, et ei ela küll üle, aga tegelikult väga hull ei olnudki. Jalutasime viiendast terminalist teise ja meil oli see kohvrikäru, hakkasime ekskalaatori peale minema ja see käru ei lukustanud ennast ära ja Allar hakkas nagu tagasi minema, aga see käru kukkus hoopis ümber, nii, et lõpuks olid meie kohvrid kõik lindi peal laiali, hahahahaha. Ma naersin pisarad silmas, see oli nii naljakas, ausõna. 

Oma värava juures istusime netis, käisime söömas, ühes Itaalia toidukohas ning tudusime mõlemad. Allar lasi veidi üle tunni, ma magasin mingi 20 minutit, no abiks seegi. Lõpuks tuligi aeg lennukisse minna, hurraaa! Lennuk lendas 40 minutit  ehk sups õhku, 5 minutit õhus ja sups alla tagasi. Olime jõudnud Helsingisse. Seal meil väga palju aega ei olnud, oma värava juurde ja suht kohe lennukisse. Kõik ümberringi olid eestlased, nii tüütu, ja siis oli mingi täiskasvanute grupp, mingid kuulsused Eestis, eriti ei jaksanud mõelda, kes need olid, tegid mingeid räigeid nalju, naersid kõva häälega üle bussi ja häirisid teisi, no nii tüütu. Ma olin nii väsinud, et nad ajasid mind meganärvi ja mõtlesin ainult, et tahaks kas magada või usasse tagasi.

Lennuk oli nii väike, et ma pole nii väikest lennukit kunagi näinud. Mu käsikohver ei mahtunud mitte kuskile, nii, et see tõsteti lihtsalt ära minu juurest ning lend oli jälle üles-alla, 00.15 maandusime Eestimaa pinnal. Viimase 30 tunni jooksul olin maganud 3 tundi ja kodu tundus üsna mõnus koht, kuhu tulla. 

Emps tuli meile lennujaama vastu, kohvrid saime kenasti kätte, tulime koju ära, lobisesime veel veidi ning mul oli veel jaksu filmigi vaadata kuniks ma 2.30 lõpuks unne suikusin. 

Reisimuljed ja emotsioonid tulevad järgmises sissekandes!

neljapäev, 11. september 2014

Kruiisil ehk päevad 11 kuni 15


Pühapäeva hommikul tegime veel kiire shoppingu, ostsime-vahetasime asju, kulutasime meeletult ning sõitsime siis tagasi Los Angelesse (olime umbes tunni kaugusel). Viisime auto tagasi, kõik oli korras. Siinkohal ütlen, et Midway Car Rent LA’s on väga kasulik alla 25-aastastele, sest seal on nö „alaealise“ maks 10$ päevas, mis ei ole kõige hullem. Mujal rentides me saime hinnad 250+$ sama aja peale. Ja rent ise oli ka väga hea hinnaga, meil läks üheksa päeva kokku koos kindlustusega 450$. Kindlustus maksis 15$/päev.  Ja no auto oli ka superluks, nii, et jah, igal juhul väga rahul. 

Meie plaan autorendist edasi minna oli esialgu taksoga, aga kohalikud noormehed ütlesid, et see läheb 200$ maksma ja seda me küll ei tahtnud. Kruiisifirma pakkus transporti lennujaam-sadam 30$/nägu, seega ma helistasin ruttu siis sinna (mul pole aimugi, miks me enne seda ei broneerinud) ja küsisin, kuidas käituma peaksime. Tädi ütles, et läheksime lennujaama, sinna, kus kotid kätte saab ning seal on inimene, kes meid peale korjab. Läksime siis autorendi bussiga lennujaama ja saime aru, et seal küll kedagi pole. Helistasin uuesti Carnivali, öeldi, et uuups sorry, no meil vapsee läks viimane buss just ära. Aa.. okkkkkk. Kuna meil aega eriti ei olnud, ei jäänud muud üle ka, kui taksoga minna ning igaks juhuks küsisin alguses, et palju see summa siis tuleb, taksojuht ütles, et no mingi 70. Mis asja, mida need autorendi tüübid siis ajasid? Lõpuks saimegi suht sama hinnaga kui Carnivali bussiga oleks saanud.



Sadamas võeti meilt suured kohvrid kohe ära, see oli minu jaoks uus osa, sest mäletatavasti eelmine aasta oli meie suur kohver kadunud sellel hetkel. Ise vantsisime läbi mitme turvakontrolli laeva. Eelmine aasta me olime neljandal tekil, sellel korral oleme kuuendal, aga noh, kajutid on ikka samasugused, meile ainult on üks voodi pandud. Reaalselt kõik arvavad, et me oleme paar, meile tehti isegi rätikust süda. Haha. 

Panime kajutis mugavamad riided selga ning läksime basseini äärde, kus selgus tõsiasi, et DJ, kelle pärast ma just sellele laevale tulla tahtsin, on vahepeal ikkagi teise laeva peale jooksu pannud. Mulle jättis ta selle sujuvalt lihtsalt mainimata. Praegune DJ oli aga eelmise mingi hull semu ja ta oli hullult sillas, et reisijad niimoodi mäletavad töötajaid. Ma ei hakanud talle täpsustama, miks ma seda DJ’d kohe nii hästi mäletan. Sellel korral on ka kaks DJ’d muidu, see üks on Dominikaani Vabariigist ja teine on DJ Andrei. Aga mitte Venemaalt, hoopis Rumeeniast. Tal nii lahe vene aktsent ka. Tegime paar tantsukest, endiselt on neil kolm tantsu, mida kõik koos tantsitakse, seekord ma viitsisin ainult ühe kaasa tantsida, mis mu lemmik on. 

Sõime natuke (liiga palju), vaimustusime laevast ning nautisime sooja ilma. Käisime ringi, viisin Allari kurssi, kus ja mis asub ning tutvusime inimestega. Õhtu poole oli suures saalis etendus Diva, noh, see oli minu jaoks veidike igav, kuna see oli samasugune nagu eelmiselgi aastal, aga enne etendust oli selles mõttes äge, et lavale kutsuti kaks paari, kõigepealt pidid mehed naistele kleidid tegema ühest suurest riidetükist ning siis mehed pidid veel catwalk’ingut tegema. Rahvas valis parema paari ning naine sai etenduse Divaks. Ma ei mäletagi, kuidas eelmine aasta see Diva valiti. 

Pärast etendust oli õhtusöök, seekord istume Allariga suures lauas, kus peale meie veel kuus inimest. Kui esialgu tundus mulle, et ei sealt mingit suhtlust tule, siis lõpuks oli meil päris tore. Samuti on muudetud menüü süsteemi, eelmisel korral oli kaks menüüd, üks, mis kehtis terve kruiisi aja ja teine, mida igal õhtul vahetati. Nüüd on igal õhtul uus menüü. Esimene õhtu oli nii palju häid asju, et ei suutnudki kohe valida. Ma võtsin Kreeka salati ja lasanje, Allar võttis fritüüritud calamari (ei tea, mis see eesti keeles on) ja mingi steigi kartulipudruga. Kõik olid ülihead. Magustoiduks võtsime tiramisu ja maasika-vahu-koogi, ka väga head.

Õhtusöögi ajal käis meie juures üks trikimees, kes oli hullult äge. Ta tegi paar trikki, ühes kasutas minu abi ka. Pani mulle mõlemale käele kaks palli, punased pehmed. Ühelt käelt võttis palli ära, teise käskis kõvasti rusikasse suruda. Ma siis surusin. Ta ütles, et teine pall liigub mööda mu kätt ja kaela tagant teise kätte ja uskuge või mitte, aga kui ma käe rusikast lahti võtsin, oligi seal kaks palli. MIDDDDDDAAAA?? Siis tegi ta näiteks siukse triki, et palus ühel naisel ühele kaardile mõelda. Ta mõtles. Siis ütles, et tegelt võid ära ka vahetada. Ta vahetas. Trikimees käskis naisel endale otsa vaadata ning võttis siis pakist ühe kaardi. Ja võttiski sama kaardi. No mida kuradit? Mõtlesime, et äkki see on mingi naiste loogika, et valitakse alati sama kaart, aga kõrvallauas valiti hoopis teine ja selle võttis ka ära. Noh, siis parim trikk oli näiteks selline, et ta küsis ühe dollarilise, murdis sealt väikse tüki ära, me kõik nägime, et raha oli katki. Järgmisel hetkel tegi tsiki-briki ja raha oli terve. Siis palus ta ühel naisel teha suhkrupakk lahti, naine tegi, mees palus selle endale peopesa peale valada, naine valas. Mees pani käe rusikasse, ütles naisele, et puhu peale, naine puhus, mees tegi rusika lahti ja kaboom – ei mingit suhkrut. Edasi rullis ta dollarilise uuesti kokku, tegi tsiki-briki ja valas sealt dollari seest suhkru taldriku peale. No täiesti ulme. Kuidas kurat Sa seda teed? Üks asi on mingit illusionistide show’d vaadata, aga ta ju seisis meie endi kõrval, üks mees kusjuures oli talle nii lähedal, et võis ta käekarvad ka kokku lugeda ja ta ei saanud ka mitte midagi aru. Igal juhul see trikimees purustaski kõik jäämäed meie vahel ja edasi suhtlesime juba väga sõbralikult.

Ahjaa, ma uurisin kelneri käest, kas ta Nikola’t tunneb, sest ma ei olnud teda endiselt leidnud, aga ta teadis, et ma olen laeval ja mulle tundus see imelik. Ta teadiski, kusjuures, aga hiljem tuli välja, et laeval on 2 Nikolat, mõlemad Serbiast, mõlemad pikad. Haha, väga hull. Lõpuks üks naine aitas mul aru saada, kumba ma otsin (tegelikult ma nägin teist ja see polnud see) ja ütles, et Nikola on haige, aga kindlasti teisel päeval tööl tagasi ja küll me siis kohtume. Ja et kui teda pole, siis ta annab talle teate edasi.

Hiljem läksime me ööklubisse, toimus ladies night, naistele jagati tasuta šampust. Kole kibe oli teine ainult. DJ oli Andrei, mitte see teine ja no Andrei nii väga eimeeldi mulle. Tähendab, ta ise meeldib väga mulle, hullult nunnu kutt on, aga ta muusika on nõks imelik. Võib-olla ma imelik. Klubis istusime nõksa üle kesköö, sest tundus, et ega see asi käima ei lähe ja mingid 45-50+ tädikesed tegid seal postitantsu, no hakkas veits imelik. Mõtlesin, et no jumal, see oleks nagu minu ema ümber posti.. väga halb. 

Pärast diskot läksimegi magama ära.

Hommikul jõudis laev Catalina saare sadamasse umbes 7.30, aga me ei viitsinud ärgata ja ma ei viitsinud eriti järgnevasse infosse süveneda ka. Oleks pidanud. Nimelt, ei saanud maale otse laevast, nagu loogiline oleks, vaid väikesed laevad korjasid inimesi kokku ja viisiid neid mandrile. Noh, kuniks me sõime ja lebotasime ja aru saime, mis süsteem on, oli lootusetult hilja ja me passisime üle tunni aja, et üldse laevale saada.

Catalina saar ise ei tundunud midagi erilist, eks natuke rolli mängis ka ilm, ei olnud päikest, vaid siuke hall ja veidi sadas isegi vihma. Alguses jalutasime mööda mereäärt, käisime mängimas, tegime pilte, poodides kolamas ning otsustasime siis ühte baari maha istuda, et margariitasid juua. Need olid seal hiiiiiiiiiiiiigelsuured ning Allar tellis endale ka ja otsustas siis, et talle nii väga ei maitsegi ehk ma pidin need mõlemad ära jooma. Jeebus, kui ringi see maailm pärast neid jooke käis, Allar ütles, et ma nagu tüüpiline purjus inimene, naeran kõige peale, tahan kõigiga sõber olla ja ajan lolli juttu. Haha. Järjekord laevale oli megapikk, aga õnneks tagasitulek oli paremini organiseeritud ja saime kiirelt peale. Laevas ajasime omavahel juttu ja siis küsis üks naine meie tagant, et kust me pärit oleme. Ütlesime, et Eestist ja ta oli kohe nii rõõmus, ütles, et ta käis seal eelmine aasta ja ta on Tallinnast, vanalinnast ja ringikujulisest hoonest (ehk siis vanalinna müüridest) väga vaimustatud. Ohoh, väga põnev. 

Meie laevale pääsemise järjekorranumber















Nii suured saiad!!!

Laevale tagasi, käisime jälle söömas, tantsisin veidi (Allar üldse ei tantsinud, täielik pidur) jälle seda ühist tantsu, mis mulle meeldib ning käisin ujumas. Hiljem kebis Allar tuppa magama ja kuna õhtul oli elegantne õhtusöök, läksin ka tuppa ennast valmis sättima. 


See elegantne õhtusöök on minu üks lemmikosasid laevas, sest siis on kõik hästi ilusti riides ja no meie lauas üks Mehhiko tüdruk oli nagu nii ULME ilus, ta oli sel õhtul kohe siuke printsess, et oeh. Ausalt, ma kõlan jube kahtlaselt, aga ma pole mitte kunagi reaalses elus nii ilusat inimest näinud. Eelroaks võtsin mina Caesari salati, Allar võttis Kale’i salati, mis oli ka päris huvitav. Pearoaks võtsin lõhefilee ja Allar võttis mingi lihakäntsaka. Pork chop, mis iganes see ei tähenda. Magustoiduks võtsime maasikavahukoogi ja creme brule'd..

Poole õhtusöögi ajal suutsin Nikola ka üles leida, jooksin tema juurde, ta hakkas kohe särama nagu jõulupuu, nii hea meel oli lihtsalt. Ütles, et ta ei usu, et ma tulingi tagasi, haha. Nagu ma oleks mingi Kuu elanik, kes never ever enam Maale ei tule. Leppisime kokku, et saame järgmine päev kokku ja lähme Mehhikosse koos tsillima.

Vahepeal tantsisid teenindajad meile, päris lõbus oli, neil endil oli ka suht savi, mida nad seal tegid, haha. Pärast õhtusööki jäime oma kelneriga rääkima, uurisime, mis see amet tegema peab, kelleks Allar laevale minema peab ja ta siiralt siiralt soovitas Allaril järgi mõelda, et see ei ole geniaalseim idee tema elus. Mõnes mõttes oli hea, siiamaani me ju ei teadnudki täpselt, mis see tegema peab, aga teises mõttes oli halb, kuna Allaril kadus igasugune isu nüüd laevale minna. 

Õhtul oli jälle disko, Allar jättis selle vahele ja istus kasiinos, võitis meile puhkuseraha tagasi, haha. Kui DJ’d klubis vahetusid, läksin ma selle DJ Kapriconiga (kes oli mu eelmise DJ väga hea sõber) tantsima ja meie „teeme-ühe-ruttu“ venis lõpuks kahe tunniseks tantsumaratoniks. Oeh, ma ütlen ausalt, et ma pean endale lõunamaa mehe juba sellepärast võtma, et nad kuradid tantsivad nagu Jumalad. Ja see on miski, mis kohe mu südame sulatab. Igal juhul õpetas Kapricon (kes ei luba oma pärisnime kuskile kirjutada) mulle veidi neid lõunamaa tantse ja lõpuks sain oma puusad ka ikka nii käima nagu vaja oli. Disko lõppes pool kolm, siis vajusin täiesti unesegasena kajutisse, kus Allar juba magas. 

Kolmas päev algas meil pool üksteist. Olime jõudnud Mehhikosse, seekord Ensenadasse. Kui Cozumel oli saar, siis Ensenada on maismaa linnake. Meil ei olnud erilisi plaane, kuna ilm eriti ei soosinud meid, jätkuvalt, mõtlesime, et vaatame lihtsalt linna. Nikola oli ka hommikul kadunud, seega me läksime ikkagi kahekesi ning leidsime siis Nikola linna pealt hoopis, täitsa tainas. 

Allari soovil läksime kohe ühte baari, kus margariita oli  megasoolane ja ei läinud mulle üldse peale, seega me jalutasime edasi ja mõne aja pärast oli meil mõlemal täiesti siiber sellest linnast ja riigist ja inimestest, see oli ULME, kui palju nad jõudsid asju pakkuda. Käia ja lunida ja möllata, apppppppppiiii. Allar ütles lõpuks, et ta ei jaksa neile lihtsalt enam ei öelda. Mingi aja pärast tõmbas üks baarionu meid jälle rajalt maha, seega tegime veel ühed margariitad-õlled ja sealne margariita oli nii hea, et ma oleks neid 27 tükki vähemalt joonud, ainult, et ma olin juba ühest nii täis, et polnud vaja. Tegelikult, kui me pärast videosid vaatasime, siis ma olin juba enne seda sooda, haha. Seal tellisime need tsipsid ka, mida nad kogu aeg pakkusid ja siis kui meil kõht täis sai ja need meil laua peal seisid, tulid kohalikud lapsed-naised meilt neid paluma ja me andsime ja nad võtsid reaalselt peotäitega. Ma saan aru, et me ei söönudki neid enam, aga mis asja?? Väga naljakas. Sealt edasi käisime veel linnakeses ringi ning poodides nänni vaatamas. Enne laeva tagasiminekut tahtis Allar ikka ühte baari veel minna, seega me läksime, aga mina jäin seekord coca peale.  Laeva tagasi jõudsime nelja ajal, läbisime turvakontrolli ja sujuvalt jäeti meie alkohol jälle kahe silma vahele, ostsime kumbki oma isadele kingituseks, pärast Allar oli nii pahane, et oleks võinud siis ju endale ka osta, haha. Mis seal ikka. 







Laevas läksime Lido tekile, mis on siis see nii-nimetatud peotekk, seal käis juba väikest viisi pidu ka, aga ilm oli üsna jahe. Ma olin nii pahane, eelmine aasta me saime 4 päeva ideaalset ilma ja nüüd, kui ma olin kogu oma päevitamispanused kruiisile pannud, siis vot Sulle, ei mingit päikest. Ma tiirutasin jälle oma DJ ümber, kohe nõrkus nende vastu, ma vaatan, ei saa kuskile minna enam. Kui ta oli oma töö ära teinud, ajasime veidi juttu ning tegime panuseid, kas vihma hakkab sadama või ei hakka. Väljas oli hetkega kottpime, ülitumedad pilved, nagu Eestis oleks.. Etteruttavalt ütlen, et ei hakanud sadama. 

Õhtusöök oli rahulik, avastasime Allariga menüüst osa, kus on lause, et „asi, mida oled alati tahtnud proovida, aga pole kunagi julgenud.“ Seal olid mingid konnajalad. Tellisime need kahepeale, et proovime ära. Täitsa head olid. Kusjuures, sellel õhtul oli meile kajutisse tehtud rätikust konn ja siis Allar ütles, et „Näe, tema sõbra jalad sõime ära.“ Väga nõme tunne oli, ma mõtlesin, et hakkan taimetoitlaseks, haha. Pearoaks võtsin spagetid miski kanaasjaga, nägi välja nagu lasanje ausalt öeldes, Allar võttis uuesti oma lihakäntsaka. Magustoiduks võtsin mina kookose-laimikoogi ja Allar jäätise.Pärast õhtusööki tuli kelner meiega uuesti rääkima ja küsis, kas Allar mõtles hoolega järgi, mis ta oma eluga teeb ja Allar ütles, et jah, ikka, aga las see tema otsus jääb tema enda öelda teistele.

Pärast sööki läksime õue, kuna seal hakkas Mehhiko disko, ah, see on nii äge. Jagati mänguasju, kulinaid, kette, värke-särke ja terve õhtu olid mingid merengue lood, need nii head. Tegime paar grupitantsu ka, nüüd mul selle wobble wobble kõrval üks uus lemmik veel. Alguses ma ei osanud, siis mulle ei meeldinud, aga nüüd ma juba päris hea selles. Disko kestis õues kella üheni, seal oli see minu DJ ja siis jätkus sees, kus oli Andrei. Ahjaaaa, ma tegin hullu jama seal õues. Tähendab, mina ei teinud midagi, aga Kapricon tuli minuga tantsima ühe loo ajal ja siis üks tüdruk, kes ka Carnivalil töötab, jõllitas mind ülikurjalt, aga ma ei saanud ju ka midagi teha (mitte, et isegi kui ma oleks saanud, ma oleks teinud) ja siis pärast ma kirjutasin Kapriconile kirja, loo nimega, mida ta võiks panna ja appi, see tüdruk läks nii keema, jooksis kohe ühe teise poisi juurde, kes seal ka töötab ja näitas minu peale näpuga ja hull teema, terve ülejäänud õhtu jõllitas mind nii räigelt, et ma hakkasin elu pärast kartma, haha. Kusjuures, ma ütlesin algusest peale Allarile, et see tüdruk ei meeldi mulle, et ta tundub nii epukas ja nõme. Haha. 

Klubisse ma tol õhtul väga ei jõudnudki. Jäime pärast õuediskot Kapriconiga juttu rääkima ning kui ma klubisse läksin, pandi see põhimõtteliselt juba kinni. See An drei lihtsalt ei saa hakkama. Eelmine aasta oli täpselt samamoodi, Chef Shur oli ülihea ja see teine Rumeenia-Bulgaaria, kesiganes tüüp, oli ülijama. Sellel aastal jälle üks DJ on megahea, teine nii halb. Igal juhul nii vähese aja, kui ma seal klubis olin, veetsin ma Joshiga, kellega me päeval juba natuke tutvusime (ja tegelikult eelmisel õhtul ka), rääkisime juttu, ta oli täiega huvitatud Eestist ja Euroopast ja elust meil ja minust ja kõigest. Väga mõnus oli rääkida, mulle sellised haritud tüübid meeldivad. Hiljem, kui ma aru sain, et klubist tõepoolest asja ei saa, läksin minema ja magama ära, seekord jõudsin mina enne Allarit ja sellel hetkel, kui ta tuli, ei kuulnud ma enam midagi.

Neljas päev algas meil alles pool kaksteist. Ma lihtsalt ei jaksanud üles tõusta, megaväsimus oli peal. Mingi keskpäeva paiku vedasime ennast välja, broneerisime lamamistoolid ära ja läksime hommikust sööma. Ma sõin jälle Caesari salatit. Ei tea, mis teema sellega on, Eestis ma ei ole nii vaimustatud sellest, aga Ameerikasse tulles olen igakord hullult sillas. Edasise päeva veetsin mina oma päevitustoolis, Allar käis vahepeal sisse põgenemas ja vingus kogu aeg, et ta põleb ära. No ilmselgelt, ma ka, aga ma üldse ei põdenud, tulin alles pool kuus päikese käest ära. Vahepeal korraldati paar mängu ka, aga kuna Savannah (see draama queen eelmisest õhtust) neid korraldas, siis ma ei julgenud mängima minna, haha. Ülinormaalne ju. 

Igal juhul esimene mäng oli selline, et oli kaheksa inimest ja neile anti ülesanne midagi otsida, kiiruse peale, kõige aeglasem kukkus kogu aeg välja. Noh, näiteks pidid nad otsima soki. Katsu Sa otsida sokk nii kuumal ilmal, kui mitte kellelgi seda pole. Ahjaa, päike oli lõpuks ometi väljas. Siis pidid nad otsima puuvilja, aga ei tohtinud buffee’sse minna. Mm, paksu kala pidid leidma, aga too päev oli päevakokteil kalakujulises pudelis, seega see oli okei. Plätusid pidid otsima, hmm.. ma ei mäletagi, mis veel. Ahjaa, töötaja rinnasildi ka. Igal juhul finaalis oli üks India mees ja Ameerika naine, aga sellel naisel oli siuke tiim taga, et enne kui ülesannet lubati üldse täitma minna, oli tal juba olemas, sest ta tiim otsis. Viimane ülesanne oli leida kaks jääd täis veeklaasi, aga ei tohtinud olla kollane tops, mida buffee’s saab. Kuna aga sellel naisel olid need kohe olemas, pandi viimane ülesanne , et nad pidid ice bucket challenget tegema ja selle omale pähe kallama, haha. Väga lõbus. 

Teine mäng oli karvaseima rinna valimine, aga see nimi oli suhteline, tegelikult valiti iseloomu järgi ja tantsimisoskuse. See mäng oli tõesti priima, ma naersin hingest lihtsalt, need mehed olid nii tuusad. Kui ma ükskord lõpuks ometi meie reisist video kokku panen, siis saate ka vaadata, lihtsalt nii mõnus, kui vabaks inimesed ennast puhkusel lasevad. 

Terve päev oli DJ ka, nii kaua kui oli Kapricon, oli kõik hästi, tuli Andrei ja no hakkas peale. Vahepeal sai isegi head muusikat, üks Zumba treener tegi trenni, siis ta ütles Andreile, mis laule panna ja siis oli päris mõnus. Lõpuks kui ma pool kuus oma tuppa tagasi tulin, võrdlesime Allariga, kumb rohkem ära põlenud on ja mõnes mõttes oli temast isegi päris kahju, aga see on päris naljakas, kui lahedalt ta põlenud on.

Tsillisime oma toas õhtusöögini, vaatasime videosid, mis me teinud oleme ning täitsime ära tollideklaratsiooni ning pakkisime kohvreid, sest need pidi õhtul ära andma. Üllataval kombel saime isegi mõlemad suured kohvrid õigesse kaalu. 

Õhtusöök oli natuke kurb, sest noh, viimane ju. Tellisime selleks imelikuks söögiks ussid, õõõõõõ mul tõusevad praegu ka veel ihukarvad püsti, kui ma selle peale mõtlen, kui rõve see oli. Konkreetselt mingi mollusk suus ja siis veel söö ära ka. See oli see koht, kus aju ei võtnud automaatset käsklust enam vastu, vaid pidi sundima närima. Muidu proovisime veel ära lõhekoogi, mis oli päris hea ning pearoaks võtsime mõlemad jälle lõhe, sest see oli nii hea. Magustoiduks võtsime juustukoogid jäätisega.



ussid


Kelnerid laulsid meile ning tantsisid gangnam style’i, aga olid uued liigutused teinud, ei olnud samasugune nagu eelmisel aastal. Pärast õhtusööki kelner tuli meid tänama ja meie tänasime teda ning tegime pilte kõik koos ja vahetasime kontakte, et edasigi suhelda. 


Nikola

Hiljem käisime veel klubis diskotamas, aga kuidagi jälle oli nii, et kui DJ ära vahetus, kadus pidu ka ära ja siis ma veidi istusin ja lobisesin veel Kapriconiga ja läksimegi laiali ning mina olin ka veidi pärast ühte kajutis tagasi. 

Hommikul ärkasime pool üheksa, käisime söömas, tsillisime niisama ning läksime siis laevast ära. Turvakontrollist läbi, leidsime kohvrid ka üles ja oligi selleks korraks kruiis jälle läbi.

Nii nunnu hüljes

Peitsin iga päev kujukesed kappi ära, viimasel päeval sain siis komplekti - elevant, konn ja hüljes. Esimese päeva südame Allar lõhkus ära.