esmaspäev, 4. august 2014

1 aasta kodus

Täna, täpselt aasta tagasi, jõudsin Eestimaa pinnale ning minu ilus muinasjutuline lugu Ameerikas sai mitte nii muinasjutuliku lõpu. Lubasin kunagi, et kirjutan postituse oma ajast, kurbadest ja rõõmsatest hetkedest ning võtan selle kokku nii, et see ei tee enam haiget.

Öeldakse, et inimene saab millestki üle siis, kui ta suudab meenutada ainult head. Minuga just nii praegu ongi. Ainus, mida oma aastast mäletan, on õnnelikud ja rõõmsad hetked, inimesed, kellega tutvusin ja minu teine perekond, kelle endale sain. Ja ausalt öeldes, kui ma aasta tagasi ütlesin, et ma ei teeks seda enam mitte kunagi uuesti, olen ma praeguseks selle juba unustanud, ma teeks seda iga kell uuesti (ja kes teab, äkki teengi). 

Aasta on pikk aeg. Täpselt nii kaua sain ma Ameerika pinnal ka olla. Ma elasin New Yorgis, oma esimese hostpere juures, kellest ma küll tegelikult ei mäleta midagi. Mu aju on lihtsalt ära blokeerinud selle osa, mis seal toimus või kes need inimesed olid. Nemad olid esimesed, kes näitasid mulle, millised on ameeriklased tegelikult. Edasi elasin ma Stamfordis, Reelika hostpere juures ja jätkuvalt, ma olen neile surmani selle eest tänulik. Ilma nendeta oleks mu dream õhupall juba nädal pärast saabumist katki läinud. Ja siis kolisin ma Liberty Townshippi, Cincinnati eeslinna. Minu paradiis algas. 

Amee, Adam, Evie ja Graeme on jätkuvalt mu südames, me kirjutame ja räägime, saadame pakke. Mäletatavasti kolisid nad Texasesse, kui ma nende juurest lahkusin ning nüüd on nad valmis saanud ka oma maja ning elavad seal. Adami õde kihlus vahepeal, Amee õde sai lapse. Palju muutuseid on toimunud ning neil läheb endiselt hästi.

Edasi elasin ma Hamiltonis, Richardite perekonnas, kes olid tõesti armsad inimesed, aga tüüpilised ameeriklased ning selle asemel, et rääkida ja asi korda ajada, käitusid nad nii nagu ameeriklased ikka käituvad - endale kasulikult. Kuna seal oli meeletult valesid ja alatut käitumist, ei tahaks ma nendest üldse pikemalt rääkida. Fakt on see, et nad võtsid uue tüdruku umbes 2 kuud pärast minu lahkumist ja kohtlevad teda täpselt sama sitasti kui mind. Ma arvan, et peaksin olema rõõmus, et sellest pääsesin.

Järgmised kodud olid mul Elleni, Lidia ja Zuri hostperede juures mõnede päevade kaupa ning ka kõigile neile olen ma rohkem veel kui tänulik, sest just sellises olukorras Sa näedki, kes on Su sõber. Muidugi tegelikult oli mul öömaja pakkujaid teisigi, aga nemad olid need, kelle juures ma reaalselt olin.

Ma sain endale väga häid sõbrannasid: Zuri Panamast, Madelene ja Joanna Rootsist, Kim, Nele ja Lidia Saksamaalt, Tereza ja Christin Tšehhist ning Ellen Brasiiliast. Pean uhkusega tunnistama, et suhtlen nende kõigiga tänaseni. Kõige rohkem vast Zuri ja Madelenega, kuna viimane käis mul hiljuti külas ning Zuri.. tema lihtsalt oli mu parim sõbranna seal ja kuigi me vahepeal tülli läksime, oli see meie puhul kuidagi mitte midagi ületamatut. Väga palju oleme ka Joannaga rääkinud, temaga saame nüüd ka kuu aja pärast kokku ning muidugi Ellen, kes jätkuvalt kiusab mind piltidega Kings Islandist, sest tema pikendas teiseks aastaks ja on endiselt seal. Ja ma olen endiselt väga kade.

Kui ma võtan oma aja kokku, ütlen ikkagi, et ma ei kahetse midagi. Ma tegin selle aasta jooksul rohkem lollusi kui  oma eelneva elu jooksul, ma tutvusin rohkemate inimestega, ma elasin hullupööra mõnusat elu. Ma õppisin selgeks keele, mida ma räägin sama hästi kui oma emakeelt, ma kasvatasin oma enesekindlust ning avasin oma silmad, et maailm ei ole must-valge ega ka roosa. Õppisin olema realist, õppima oma vigadest ning mis kõige olulisem - õppisin armastama iseennast.

Üks, milleks tuleb valmis olla, on see, et inimesed Su elust kaovad. Kadusid ka minu elust. Kui ma koju tagasi tulin, kustutasin oma elust ära kõik need, kes selle aasta jooksul minuga kordagi vestlust ei aretanud. Milleks see kõik? Lisaks tekkis mu ellu selliseid inimesi, kes tahtsid minu sõbrad olla, kuna olin USAs käinud. Mõni neist siiralt, mõni mitte. Pluss muidugi Eesti aupairide kogukond, oeh, nii palju uusi tüdrukuid minu sõbralistis, enne kui läksin, minu sealolemise ajal ning ka nüüd, kui ma juba kodus olen. Oma kogemustega saan head nõu anda ning ma pean ütlema, et Eesti tüdrukud on ikka ägedad tüdrukud küll.

Kohanemine kodus. Ilmselt veidi aitas kaasa ka minu üsna järsk ja ootamatu lõpp, aga see kohanemine oli ikka väga raske. Alguses läks mul ligi kuu, kui ma olin valmis inimestega kokku saama, kes polnud mul just kõige lähedasemad ja kelle küsimused alles haiget tegid. Muidugi ma pean siinkohal tänama meeletult oma sõpru, kes andsid endast 120%, et ma ennast hästi tunneks ning muidugi mu pere, eesotsas emaga, kes tegid mu olemise ikka väga mõnusaks. Ma kippusin (ja mõnikord kipun siiani) Eestit ja Ameerikat pidevalt võrdlema, kippusin endale kinnitama, et seal oli parem. Kippusin silma kinni pigistama asjade ees, mis olid siin suurepärased, aga ma ei tahtnud seda endale näidata. Ma ei tahtnud tunnistada, et Eestis on ka täitsa okei olla, iga minu rakk tahtis üle ookeani tagasi lennata.

Kolm kuud hiljem läksime me emaga reisile, Ameerikasse, kuhu ta tegelikult pidi mulle külla tulema, aga noh, mind ju seal enam ei olnud. Meie reis oli ülilõbus, naljakas ja tore ning ma olin enda jaoks juba mõelnud enne reisi selgeks, et sellest kas saab minu Ameerika peatüki viimane lehekülg või saan ma vastupidi aru, et ma tahan sinna tagasi. Juhtus viimane. Mu ema, kes ilmselt tunneb mind pea kõige paremini, on sellest ajast saadik rääkinud, et ma muutusin seal totaalselt ja see on totaalselt minu ühiskond. Minu inimesed, minu suhtumine, minu elu.

Ja nii ongi. Ei möödu päevagi, kui ma ei mõtleks, kuidas Ameerikasse tagasi saada, mida seal teha, kellega olla, kuhu minna. Võib vist isegi öelda, ma olen totaalne USA sõltlane. Ilma naljata. Viimased pool aastat olengi teinud ränka tööd, et sinna tagasi minna ning ma ei jäta enne järele, kui ma saan ka. Kui ei saa selle projektiga, saan järgmisega. Kui keegi minult au-pairi programmi ja kogemuste kohta küsib, räägin alati positiivset, mis sest, et negatiivset on ka, positiivne kaalub selle kõik üle. Ma ei oleks see, kes ma olen, ilma selle kogemuseta.

Lõpetuseks jõuangi sinna, et 28.augustil sean juba koos Allariga sammud jälle USA poole, küll ainult reisile, aga seekord läänerannikule ehk kõik on jälle uus, juhhuu! 

2 kommentaari:

  1. Väga äge, et saab jälle Su blogipostitusi lugeda, need olid mu lemmikud :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga armsad sõnad, aitäh :)

      Kustuta