kolmapäev, 23. juuli 2014

Põhjaka mõis - naturaalne kõhutäis otse maantee kõrvalt

Ühel pühapäevasel päeval tuli isal tee peal koju hea mõte oma naised (mina ja ema) restorani viia ja nii käisime Põhjaka mõisas söömas. Polnud meist keegi varem seal käinud ja ahvatlev silt Tartu maantee ääres seisis juba ammu. Niisiis, proovisimegi ära.

Lauad olid suveks õue tõstetud (pole päris kindel, kas neid talvel on, ilmselt siiski mitte), muidugi sai istuda ka mõisamajas sees. Menüüd olid kohe laua peal olemas, sai mahaistudes kohe valima hakata. Kuna mina teadupärast olen üsna pirts söögi osas, siis emps naeris, et mu nägu esialgu menüüd lugedes oli päris priceless. Mainin kohe ära, et menüü on igal päeval uus, seega tõenäosus, et kaks korda sama toitu süüa saab, on väike. 



Tegelikkus oli see, et süüa leidsin ma küll, ainuke asi, mis mulle ei meeldinud, oli see, et juua ei olnud cocat. Oli morss. Rabarberimorss. Ma ilmselt liialt linnabeib, et seda ma hinnata ei osanud. Saan aru küll, et kõik on kohapeal tehtud ja armas, aga see natuke jäi häirima. 

Atmosfäär on samuti mõisalik, kõigepealt mõisamaja muidugi, kus sees saab istuda, isegi tualettruumid olid nagu kunagi mõisas (mitte, et ma ise teaks, aga isa ütles nii). Õues oli mõnus kividest müür ümberringi, jala all krudises liiv, kõik oli lihtsalt mõnus kodukootud.





Mina sõin ribisid (ülemine vasak pilt) sinepimee ja rohelise salatiga, maksis praad 11€, isa sõi praetud lesta jogurtikastme, majoneesi ja munaga (12€) ja ema valis endale metsseakotleti köögiviljade ja tomatikastmega (12€).  Ja magustoiduks tellisime emaga kahe peale Pavlova koogi rabarberikreemi ja maasikasorbeega (4.20€). Jeebus kui hea see oli ikka. Nom nom nom. Ainult sellepärast lähekski tagasi sinna.





Toidu ooteaeg oli omajagu, täpselt ei vaadanud. Enne toodi lauda leiba koos võiga, mulle väga maitsesid selle leiva seemned koorikul, seega ma sõin ainult koorikut. Teenindajad olid armsad noored neiud, tegid oma tööd väga püüdlikult ning said suurepäraselt hakkama ka.


Väljaspool söömisala "piirab" ainult roheline igal pool, naljakas mõelda, et see on tegelikult nii maantee ääres, aga samas nii vaikne ja nii puhas ning roheline ala. Parkimiskohti autodele on täiesti piisavalt, ilmselt kehtib ka seal põhimõte, et kui Su auto ei mahu, ei mahu Sa ka ise. Meie sattusime täpselt enne tipptundi sinna, oli neli autot, kui saabusime ja kui lahkusime, lugesin kokku 13.



Minu jaoks on see koht natuke võõras. Nagu eelnevalt mainitud, ma olen toidu suhtes üsna pirts ning näiteks vaadates mõne teise päeva menüüd kodulehelt, siis nii mõnelgi päeval oleks ma päris nälga jäänud. Noh, jäätise assortii oleks asja ära ajanud. Ahjaa, jäätist teevad nad ka ise ja see oli tõesti imemaitsev. Lisaks saab igast manti sealt kaasa osta. Vahva oli seal ükskord ära käia ja teada saada, mida pakutakse, aga ilmselt edaspidi ma sinna ei läheks. Kui siis ainult väga erilise sündmuse puhul. 

2 kommentaari:

  1. Anonymous24/7/14 10:44

    Kas sa saaksid veidi selle asukohta kirjeldada?

    VastaKustuta
  2. Kui Tartu poolt tulla, siis veidi enne, kui Tartu maantee neljarealiseks läheb. Veidi pärast Mäeküla kõrtsi. Suur silt on tee ääres, ei tohiks olla raske märgata.

    VastaKustuta