laupäev, 12. juuli 2014

Film: Süü on tähtedel

Film, mis baseerub John Greeni viimase aja populaarseimaks raamatuks nimetatud „The Fault in our stars“ sündmustikul, on kindlasti selle aasta üks oodatuimaid ja populaarsemaid linateoseid üle terve maailma. Kuigi mitmed filmikriitikud on maininud, et enne filmi vaatamist tuleks raamat läbi lugeda, julgen öelda, et seda tegemata on samuti võimalik filmi nautida. 

US Magazine ajakirjanik Mara Reinstein mainib oma arvustuses esimese lausena, et kindlasti saab filmi ajal Sinu ümber olema nuukseid, kuid ära jäta filmi vaatamata pidades seda tüüpiliseks naiste pisarakiskujaks.  Kuigi pean tõdema, et saalis minu ümber olid tõepoolest ainult naised. Eks ma isegi kutsusin filmi vaatama kaasa sõbranna, mitte mõne noormehe, sest tundus, et noormeeste maailma jaoks jääb see liiga imalaks ning võib-olla ehmataks mõni neist üldse ära, kui saalitäis neidusid korraga nutma hakkab ja päris pikalt seda tegevust jätkab.

Pisarakiskuja on see film küll. Mida rohkem üritad tugev olla, seda kauem hiljem nutad, tasudes just kui karma võlga selle eest, et kohe alguses kurvaks ei muutunud. Ja kui alguses tundub, et tegemist on küll kurva, aga mitte südantlõhestava filmiga, siis hetkel, mil üks peategelastest mängib läbi oma matust, sest päris matusel ta ilmselgelt osaleda ei saa ning tema parim sõber ja tüdruksõber loevad ette oma kõned, sain aru, et kuiva silmaga saalist lahkuda ei ole võimalik. Ja ma ei üritanudki enam tugev olla. 

Eks see nii ole, et esimene armastus on eriline igal juhul ning kui elada teadmises, et sinu elu pikkus on teadmata, oskad sellist asja veelgi rohkem hinnata. Film ei ole tüüpiline armastuslugu, kus Romeo armub ja Julia langeb kohe tema käte vahele, vaid pigem kassi-hiire mäng, kus noormees näitab ennast parimatest külgedest, teeb nalja kõige, ka enda üle ning toob romantilise žestina tüdrukule ukse taha lilled samal hetkel kui too vanematega koju saabub. 

Usun, et ma pole ainus neiu, kes saalis istudes mõtles, miks kõik noormehed ei ole sellised või kus minu prints on. Peategelane Augustus (Ansel Elgort) tõestas ennast nii härrasmehelikus rollis kui ka armastava kaasana, nii jahimehena, kes hellalt oma saaki püüab kui ka suurepärase huumorisoonega noormehena. Ja nagu ka päriselus tuleb meil ette oma nõrkushetki, näeme filmis ka ära selle „alati särava ja nalja tegeva“ noormehe murdumishetke, millele rõhub ka teine peategelane Hazel tõdedes, et ta poleks uskunud, et näeb Gus’i autoroolis üksinda nutmas. 

Film paneb elu üle järgi mõtlema. Hindama hetki, mil tegelikult ei olegi kõik halvasti, aga me ise enda jaoks kõik hullemaks mõtleme. Paneb mõtlema, kui lihtsates olukordades oleme tahtnud alla anda ning lõppude lõpuks teeb endale väga valusalt selgeks, et meie elus on rohkem ilusat kui me oskaks üldse tahta. Üle kõige õppisin pärast kahte tundi „nutulaulu“ vaadates hindama inimesi enda ümber, tervist, mis on ju suurepärane ning vabadust, mis minu elus on, ilma, et mingi haigus takistaks mul lendamast maailma teise otsa või liiga paljudest treppidest üles ronimast. Ja olgugi, et mu elus ei ole võib-olla olnud veel sellist printsi nagu Augustus Hazelile oli, arvan, et see on hetkel vähim, mille pärast nukrutseda.


Kõikvõimalike filmisõprade veebilehekülgedel teenib film üha rohkem kiidusõnu. Nii näiteks kinnitab „Mäda tomatite“ (http://www.rottentomatoes.com) lehekülg, et filmiga jäi rahule 93% külastajatest. Samal leheküljel võib leida top kriitikute seas oleva Connie Ogle üsna kokkuvõtva arvamuse: „Süü on tähtedel on südamemurdja, kohe kindlasti, aga see on ka armas, romantiline film, täis ootamatut soojust ja huumorit.“  

IMDb’is on film saavutanud kõrge skoori 8,6/10st ning asub hetkel reitingus 13ndal kohal. Minu isiklike filmikogemuste põhjal on see viimase aja üks väheseid, millele kohe 10/10st hindamiseks andsin. Tavaliselt on ikka mingi väike konks, mis jääb häirima, aga selles filmis ei jäänud. Stsenarist (või siis hoopis raamatu autor) on hoolega läbi mõelnud iga detaili. Või oli asi lihtsalt liialt märgades silmades ja valusas südames, mis ei lasknud filmis vigu otsida. Sarnaselt „tomatite“ fännilehele, kirjutatakse ka IMDb’is suurtest pisarahulkadest, ootamatust lõpplahendusest ning sellest, kui hinge võib üks film pugeda.  Ja sellele ei saa vastu vaielda. 

Esilinastuse nädalavahetusel teenis film ainuüksi USAs 58 miljonit dollarit.
Film on ka juba esitatud „Golden Trailer 2014“ nominatsioonile.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar