reede, 25. juuli 2014

Raamat: Süü on tähtedel

Kui läksin Süü on tähtedel filmi vaatama, öeldi mulle päris mitme inimese poolt, et enne oleks parem raamat läbi lugeda. Ka rahvusvahelised filmikriitikute lehed soovitasid sama. Mina aga ei saanud raamatut osta, sest kahjuks tuli selle populaarsus nii ootamatult, et hetkel, mil ma läksin seda poodi otsima, oli see lihtsalt välja müüdud. Apollo raamatupoest siis hetkel jutt.

Mingil hetkel, kui see uuesti tuli, maksis see nii palju (ligi 20 eurot), et ma ei raatsinud ja muudkui nuuksusin omaette ja otsisin sõbrannat, kellel see oleks, et ma saaks laenata. Kuniks ma ühel päeval leidsin selle juhuslikult Prismas jalutades juba 16€ eest. Seekord ei suutnud seda enam maha jätta ja ostsin ära. Algasid lõputud õhtud seda lugedes.



Ma ütleks küll, et olles esialgu filmi näinud, oli lugeda palju parem, pidevalt olid näitlejate näoilmed silme ees, hääletoon ning näiteks üks väga kurb koht filmis, ei olnud pooltki nii kurb raamatus, aga ma mõtlesin ta lihtsalt sama kurvaks, sest filmis see ju ometi oli kurb. Väga paljud hetked olid filmis-raamatus erinevad, isegi olulised asjad, see oli minu jaoks üllatav. Tean, et alati ei olegi teos ja film 1:1le (Harry Potter on ju hea näide), aga kuidagi selle raamatu ja filmi puhul tundus, et need peavad samasugused olema. Päris mitu asja oli filmis paremaks tehtud, paar asja olid jälle raamatu järgi paremad. 

Ausalt öeldes samal hetkel, kui raamatu lõpetasin, tahtsin seda uuesti lugema hakata, aga emps läks reisile ja võttis selle endaga kaasa. Loodan, et see liigutab teda sama palju kui mind. Olles aastaid ja aastaid olnud suur suur Harry Potteri fänn ja pidevalt tõdedes, et ükski raamat ei küündi samale tasemele, pean nüüd tunnistama, et olen leidnud uue lemmikraamatu. Lemmikfilmi ka. Ainult, et häda on nende mõlemaga see, et pisarad on garanteeritud. Päris tropp tunne on endal, kui tean täpselt, mis kohas filmis nutma hakkan ja mis leheküljel raamatus kraanid lahti keeran, aga mis seal ikka - hea asi on seda väärt. 

neljapäev, 24. juuli 2014

Uudised




Minu puhul on see häda, et kui ma midagi pähe võtan, siis nii on. Kolmapäeval sain pakkumise, terve öö mõtlesin selle peale ja neljapäeval otsustasin, et no ja mis mul kaotada on? Nii, et, Ameerika - HERE I COME AGAIN! 

(Hihi, ja see ju tähendab jälle uusi blogipostitusi, hurraa!)

Kohvik Klaus - peatu hetkeks keset linnakära

Siinkohal on tegemist kohvikuga, millest ma olen tuhandeid kordi mööda jalutanud. Käime sõbrannaga ja lastega tihti vankritega kultuurikilomeetril jalutamas ning see jääb täpselt poole maa peale. Esimene kord, kui sisse otsustasime põigata, tellisime vaid joogid ja jäime hetkeks. Järgmisel korral (ja ka sellest järgmisel) otsustasime, et istume maha ja vaatame, mis toiduasju seal pakutakse. 

Klaus on hea, mugav ja vaba koht, kus igaüks saab mõnusalt ja viisakalt ära olla. Tegemist on väikse restoran-kohvikuga, mis asub vist täpselt selle koha peal, kus peabki üks linnainimestele avatud mugav äraolemise ruum ja paik olema – mere ääres, popis piirkonnas, südalinna lähedal ja mitte kellegi jaoks liiga kaugel. 

"Kui meile külla kõndida, ei kulu kaua aega. Kui meie juurde rattaga kimada, oled üsna kohe kohal. Ja mugavatel inimestel on hea põhjus mitte jalgsi käia, tulla autoga, kuna kohvikul on oma parkla, mis ei maksa muud kui ühe kohvi või koogiostu kohvikus," lubab tekst kodulehel.

Väga meeldiv on see, et lauad on õues ja piisavalt suurte vahedega, et saab ka kaks vankrit sinna kõrvale ära parkida. Keegi ei vaata kurjalt ning toolidki on piisavalt mõnusad, et seal saab ka 1,5-aastane laps istuda. Teenindaja märkas meie tulekut üsna ruttu, tõi lauda menüüd ning tervitas väga viisakalt.

Mina tellisin endale sooja kanasalati (5 €), mis sisaldas mozzarellat, kirsstomatit, sparglit, maitserohelist, mangodressingut ja paprikat, mille sisse kanatükid olid ära peidetud. Sõbranna tellis hiidkrevetirisotto (6 €), mille sees olid suhkruhernes, sibul, peedileht ja roosa ingver. Jäime mõlemad väga rahule. Lisaks tellisime kakaod (2.50€), millel oli imearmas liblikas peal. 



Teist korda kui käisime, tellis sõbranna kanasalati, mille mina esimene kord ning mina tellisin 3 croissanti moosiga (4€). Saiakesed olid imehead, moos oli ka super, nautis nii laps kui ka mina. 

Uuesti kiidan siinkohal teenindust, meid teenindas mõlemal korral üks kiilakas meesterahvas, ei tea, kas ta ongi seal üksi või meil kuidagi vedas niimoodi. Igal juhul on tegemist väga meeldiva teenindajaga, jäi tal pähe, mida me tellisime, tõi kiirelt tšeki ning tagasi ka vahetusraha, mille tegelikult mina olin jootrahaks jätnud. Ausus ennekõike. 

Väga meeldiv kogemus ja kift kohvik, kodulehel on kirjas, et järgmisel suvel ehitatakse veel ka sisehoov, kus hakkavad toimuma kontserdid, seega kindlasti kasvab asi korralikult. Kui kellelgi hakkas veel huvi pakkuma, siis asub see täpselt Linnahalli kõrval, seal, kus laevad lähevad näiteks Aegna saarele. Lindaline'i sadamasse sõites sõidate ka kohvikust mööda. 

kolmapäev, 23. juuli 2014

Põhjaka mõis - naturaalne kõhutäis otse maantee kõrvalt

Ühel pühapäevasel päeval tuli isal tee peal koju hea mõte oma naised (mina ja ema) restorani viia ja nii käisime Põhjaka mõisas söömas. Polnud meist keegi varem seal käinud ja ahvatlev silt Tartu maantee ääres seisis juba ammu. Niisiis, proovisimegi ära.

Lauad olid suveks õue tõstetud (pole päris kindel, kas neid talvel on, ilmselt siiski mitte), muidugi sai istuda ka mõisamajas sees. Menüüd olid kohe laua peal olemas, sai mahaistudes kohe valima hakata. Kuna mina teadupärast olen üsna pirts söögi osas, siis emps naeris, et mu nägu esialgu menüüd lugedes oli päris priceless. Mainin kohe ära, et menüü on igal päeval uus, seega tõenäosus, et kaks korda sama toitu süüa saab, on väike. 



Tegelikkus oli see, et süüa leidsin ma küll, ainuke asi, mis mulle ei meeldinud, oli see, et juua ei olnud cocat. Oli morss. Rabarberimorss. Ma ilmselt liialt linnabeib, et seda ma hinnata ei osanud. Saan aru küll, et kõik on kohapeal tehtud ja armas, aga see natuke jäi häirima. 

Atmosfäär on samuti mõisalik, kõigepealt mõisamaja muidugi, kus sees saab istuda, isegi tualettruumid olid nagu kunagi mõisas (mitte, et ma ise teaks, aga isa ütles nii). Õues oli mõnus kividest müür ümberringi, jala all krudises liiv, kõik oli lihtsalt mõnus kodukootud.





Mina sõin ribisid (ülemine vasak pilt) sinepimee ja rohelise salatiga, maksis praad 11€, isa sõi praetud lesta jogurtikastme, majoneesi ja munaga (12€) ja ema valis endale metsseakotleti köögiviljade ja tomatikastmega (12€).  Ja magustoiduks tellisime emaga kahe peale Pavlova koogi rabarberikreemi ja maasikasorbeega (4.20€). Jeebus kui hea see oli ikka. Nom nom nom. Ainult sellepärast lähekski tagasi sinna.





Toidu ooteaeg oli omajagu, täpselt ei vaadanud. Enne toodi lauda leiba koos võiga, mulle väga maitsesid selle leiva seemned koorikul, seega ma sõin ainult koorikut. Teenindajad olid armsad noored neiud, tegid oma tööd väga püüdlikult ning said suurepäraselt hakkama ka.


Väljaspool söömisala "piirab" ainult roheline igal pool, naljakas mõelda, et see on tegelikult nii maantee ääres, aga samas nii vaikne ja nii puhas ning roheline ala. Parkimiskohti autodele on täiesti piisavalt, ilmselt kehtib ka seal põhimõte, et kui Su auto ei mahu, ei mahu Sa ka ise. Meie sattusime täpselt enne tipptundi sinna, oli neli autot, kui saabusime ja kui lahkusime, lugesin kokku 13.



Minu jaoks on see koht natuke võõras. Nagu eelnevalt mainitud, ma olen toidu suhtes üsna pirts ning näiteks vaadates mõne teise päeva menüüd kodulehelt, siis nii mõnelgi päeval oleks ma päris nälga jäänud. Noh, jäätise assortii oleks asja ära ajanud. Ahjaa, jäätist teevad nad ka ise ja see oli tõesti imemaitsev. Lisaks saab igast manti sealt kaasa osta. Vahva oli seal ükskord ära käia ja teada saada, mida pakutakse, aga ilmselt edaspidi ma sinna ei läheks. Kui siis ainult väga erilise sündmuse puhul. 

teisipäev, 22. juuli 2014

Vanaõue puhkekeskus - maapealne paradiis

Ühel juulikuu nädalavahetusel õnnestus mul põgeneda Tallinna linnakärast ja minna aega nautima ühe firma suvepäevade raames maapealsesse paradiisi, kohta nimega Vanaõue Puhkekeskus. 

Asub see Viljandimaal, meie sõitsime nõks alla kahe tunni sinna. GPSiga sõites tuleb natuke ettevaatlik olla, sest see tahab saata läbi 13-kilomeetrise kruusatee, mis on küll lühem, aga oluliselt tüütum, lisaks mattub auto sellise ühtlase valge tolmu alla. 

Kohalejõudmine iseenesest raske ei ole, teeviitasid on piisavalt. Asub puhkekeskus mõnusa Navesti jõe kaldal ja kuna mul vedas ilmaga täiega, oli ka vaade lihtsalt I-M-E-I-L-U-S! 


Teispool jõge algavad suured sood ning rabad, läheduses asub Soomaa Rahvuspark. Puhkekeskuses on soome saun ja suitsusaun. 

Magamiseks on olemas üks suur maja, kus on kaks sviiti: teise korruse sviidist (kus mina olin) saab nautida jõevaadet mullivannist ning esimese korruse avaras sviidis, kus on käsitööna valminud mööbel, lõõgastab toas olev saun. Mulle isiklikult meeldis alumise korruse sviit rohkem, kuna seal oli eraldi tuba suure voodiga ja veel eraldi tuba kahe väikse voodiga ning lisaks siis elutuba ja saun ja telekas. Meie sviidis oli üks tuba, laia voodiga ja teine tuba (ust nende vahel ei olnud) siis elutuba, aga mullivann oli ka seal samas, eraldi vannituba ei olnud. See oli veidi naljakas olukord, vann jäigi kasutamata.

Teistes tubades ma väga ei käinud, ühte nägin, kus oli kolm ühe inimese voodit, tundus ka päris okei. Lisaks tubadele on kämpingumajakesed, neid tundus ka päris suur hulk olevat. 


Aktiivse puhkuse huvilistel on võimalik matkata ainulaadsel maastikul (Navesti Looduskaitseala), kus on omavahel ühendatud nii rabakooslus kui ka liivaluited. Korraldatakse ka pikemaid jalgsi- ja jalgrattamatku Soomaa Rahvusparki. Vanaõuest läbi voolaval mitmepalgelisel Navesti jõel korraldatakse kanuumatku nii algaja marsruudil kui ka juba põnevust pakkuvaid retki kogenenumale sõitjale. Sportlikematele on teenuste nimistus veel vibulaskmine, paint-ball ja seiklusmängud, mida viiakse läbi ka pimedal ajal.

Peamajas asub kaks saali, kus on võimalik pidada moodsa tehnikaga konverentse, meeleolukaid tantsuõhtuid ja ka nautida köögi hõrgutisi- sealhulgas firmarooga kohapeal kasvatatavast forellist või lambast. Ilusatel suveõhtutel on mõnus grillida grillikojas.

Kuna jõkke eriti ujuma ei kiskunud, leidsid osa meie seltskonnast võimaluse minna sealsamas asuvasse tiiki. Vesi oli küll külm, aga ajas asja ära küll. Õhtul pidutsesime katuse all, nii, et isegi kui oleks vihma sadanud, poleks sellest midagi olnud. 

Söögid olid imehead, hommikuks pakuti putru, mida isegi mina sõin kaks portsu (ma tavaliselt eriti suur pudrusõber ei ole), lõunaks pakuti frikadellisuppi, mis oli samuti nom nom nom, õhtuks pakuti riisi-kartulit ja kolme erinevat liha. Rääkimata kringlist ja koogist, mida magustoiduks pakuti. No ei saanud kohe üldse kurta. 

Ahjaa, selle teise korruse sviidiga oli veel see lugu, et aknad olid täpselt peoplatsi poole, muusika kostus sisse päris korralikult, aga kui positiivselt mõelda, siis kui see muusika häirib, oleks pidanud ilmselgelt peole kauemaks jääma. Mind ei häirinud, aga lihtsalt tasub ära öelda. 
Kohalik kiisu
Idüll vee ääres

Koht ise pakub palju võimalusi, lisaks võimalus asju juurde tellida, on ka sooduspakkumised (praegused kehtivad kuni 31.oktoober 2014). Uurige lähemalt www.vanaoue.ee/. Kui mina pühapäeval Tallinnasse tagasi tulin, oli küll hea värske tunne sees, hea on olla linnakärast eemal, niivõrd ilusas kohas.

esmaspäev, 21. juuli 2014

Victoria's Secret

Ameerikas elades jõudis ka minuni paljude neidude armastus Victoria's Secreti vastu. Minu õnneks seal need asjad maksavad ka täitsa normaalset hinda, kuigi USA mõistes on see pood kallis, mis puudutab pesu, riideid ja muid kraami. Kreemid ja lõhnad aga on taskukohase hinnaga ning nendest ma täna kirjutangi. Ma ei saa eriti anda infot hindadest, sest ma pole kindel, mis need Eestis maksavad, aga vähemalt jagan kogemusi, mis on hea. Ühe vihjena võin öelda, et Chilli.ee poodides, mis asuvad Sikupillis ja Mustika keskuses, leidub nii kreeme kui ka spreisid ja neid päris hea hinnaga.


Esiteks, nende väga populaarne toode, sprei. Kuna sain neid kõiki kohapeal nuusutada, võin öelda käsi südamel, et Love Spell on minu vaieldamatu lemmik nende lõhnadest. Sprei on selline imelik asi, et ta nagu pole lõhn, aga samas antud sprei lõhnab küll nii vängelt, et mingi lõhnaga teda segi panna on natuke keeruline, ta nagu oleks kehaniisutamiseks, aga samas ei niisuta ka nii väga. Seega, esialgu ma olin päris kimpus, et mis ma õige temaga siis peale hakkan. Vahepeal piserdasin seda lihtsalt oma toas, sest see lõhn on nii nii nii hea kuniks ma sain vihje, et kui seda pärast pesu juustesse panna, lõhnavad juuksed nagu lilled väga kaua. Proovisin järgi ja nii oligi. Nüüd ongi selle kasutus minu jaoks jäänud juustespreiks, piserdan pärast pesu peale ning juuksed lõhnavad värskelt ja mõnusalt ning paljud on tulnud küsima, mis šampooniga ma oma pead pesen, et juuksed nii hästi lõhnavad.



Sama seeria kehakreem on mul ka, aga see ei ole jällegi mu lemmik, millegi pärast. Imendub küll hästi ja lõhnab ka, aga ei niisuta pikalt ning ma ei tea, ma ei oska öelda, kasutan aeg-ajalt küll, aga pigem naudin VSi teist kehakreemi.

See toobki meid minu praeguse lemmiku juurde - kookose kehakreem. Nuusutasin seda esimest korda laeval, teel Helsingisse, aga tagasiteel paraku oludesunnil seda ostma ei jõudnud. Olin päris kurb, kuna laeval oli see päris hea hinnaga (12.90€ kui ma ei eksi). Õnneks leidsin alternatiivi ebayst ning tellisin sealt, kohale jõudis superkiiresti. See kreem lõhnab täpselt nagu kookos ja kohe ikka tugevalt. Mina kui suur kookosefänn, naudin seda täiega. Kreem on hästi pehme, imendub naha sisse väga kiiresti ning hoiab naha niisutatuna terve päeva. Ma ei saaks rohkem rahul olla. Totaalne lemmiktoode.












Ja kolmandaks siis VS'i lõhnad. Mul on neid hetkel kaks, ühte kasutasin siis, kui Ameerikas elasin. Üks vahva asi Victoria's Secreti poodides on komplektid, mida nad müüvad. Pakutakse lõhna-kreemi või kolme lõhna või lõhna väiksemaid pudeleid jne, superhindadega. Nii näiteks soetasingi kaks lõhna endale 25$'ga, polnud küll sama suured pudelid, kui tavaliselt, aga diil oli ikka väga äss. 

Niisiis, praegu kasutusel olevad lõhnad on "Noir Tease" ja "Victoria's Secret Angel." Esimene neist on hästi magus ja minulik lõhn, meenutab natuke kommi, teine on jällegi hästi hea värske ja mitte nii minulik, aga siiski väga hea. Kui ma kahe vahel valima peaks, ei oskakski ilmselt, mõlemad on head. Üks asi, mis mind natuke häirib, on see, et lõhn ei taha kaua püsida, päeva jooksul peab ikka värskendama, aga samas neid lõhnasid on vähe, mis hommikust õhtuni peal püsivad, seega, ma arvan, et ei ole vingumist väärt. 


Viimase lõhna lõhnaga on mul ka kehakreem, mis oli mu lemmik kuniks see otsa sai. See lõhn oli lihtsalt nii mõnus värske, käisin ringi nagu mingi kummikomm ja ei jäänud see lõhn ka teistele märkamata. 

Pean ütlema, et kuigi ma alguses suht naersin nende neidude üle, kes VSi fännasid, siis nüüd saan täitsa aru. Lõhnad on neil tõesti imehead ja juba mainitud spreisid on neil ka oma 20 erineva lõhnaga, minu meelest. Iga inimene leiab oma maitsele vastava, lõhnadest rääkimata. Hea on näha, et kett on laienenud ka Eestisse, kusjuures selle tõi siia üks minu kunagine paralleelklassiõde, aga ma pean tunnistama, et vähemalt minu käsi ei tõuse neid siinse hinnaga ostma, sest ma tean, kui vähe need Ameerikas maksavad ja kuna mul on seal endiselt "käpp" sees, lasen endale sealt saata. Tuleb ikka odavam kui siit soetada. Muidugi on teine asi, kui osta esimest korda, siis tahaks ikka nuusutada ja proovida, aga kuivõrd mina olen oma lemmikud juba välja valinud, siis minul vahet ei ole.

Kohvik Mmuah - õdus paik otse Kaubamajas

Üks mu sõbranna tutvustas mulle kohvikut nimega Mmuah, mis asub Kaubamaja esimesel korrusel, kohe trollipeatuste vastas. Minu jaoks oli see nimi ja koht tundmatu, aga tema oli seal korduvalt varem käinud ja nõudis tungivalt, et me läheks ka. Teisel korral olin mina see, kes sinna minna tahtis. Mul kuidagi vaikselt kujuneb välja iga sõbrannaga oma kohvik, kus käia, naljakas minu meelest. 

Niisiis Mmuah. Esimene suur pluss ja miinus korraga on asukoht. Super asukoht jala liikuvale inimesele, täiesti loll asukoht autoga inimesele. Muidugi on seal ümberringi igasugu parkimismaju ja tasulisi alasid, aga kes eelistab söömas käies maksta vaid toidu eest, sellega ei lepi. Minul iseenesest on savi, praegusel hetkel on väga paljud söögikohad tasulise parkimise alas. 

Järgmiseks positiivseks punktiks nimetaksin atmosfääri. See on linna südames, aga kui sisse astud, muutub hetkega nii õdusaks. Interjöör on more than super. Mulle meeldib tume mööbel ning ei saa jätta mainimata pisidetaile nagu näiteks armas menüü, küünlajalad ning padjakesed diivanitel. 





Teenindus on selle kohvikus lihtsalt WOW. Kuna elasin Ameerikas ja seal on teenindusklass lihtsalt üle igasuguste piiride, igatsen seda pidevalt. Ütleme nii, et see kohvik suutis mu igatsust täitsa leevendada. Esiteks, märkas teenindaja koheselt meie saabumist, teiseks, võttis kohe joogitellimused, kolmandaks, käis mitu korda uurimas, kas oleme valmis tellima, neljandaks, uuris söömise ajal, kas kõik on hästi ja viiendaks tõi kiirelt arved. No ei ole ju rasked viis punkti ka teistele teenindajatele täitmiseks? Sellises kohvikus on lausa lust jootraha jätta. 

Samuti mainis mu sõbranna kohe, et seal on maailma kõige paremad cupcake'sid. No pidin ära proovima. 


Minule kuulus see roosa, sefiiri ja moosiga. Ma päris täpselt nüüd ei mäleta, mis moos see oli, aga hapu oli, äkki oli vaarikas. Igal juhul maitses megahästi, polnud liiga magus, just tänu sellele hapule moosile. Roheline oli piparmündi muffin ja no see maitses mulle rohkem. Piparmünt on üldse minu teema rohkem. Kõik koogikesed maksavad 2.50€ ja neid on terve lehekülje jagu.

Praeks tellisin endale juustušnitsli, friikartulite, kastme ja köögiviljadega. Väga maitsev, kuigi šnitslit oli minu jaoks palju, ühe jätsin täitsa järgi. Hinnaks 6€.


Mu sõbranna tellis veise sisefilee sinepikastmes täidetud šampinjonidega, hinnaks 9€. Mina ise ei ole ei sinepi ega seente fänn, seega ma isegi mitte ei maitsenud seda praadi. Sõbranna kurtis liha üle, aga samas jalapenod olid väga mõnusad. Liha olevat olnud kuiv ja sellise hinnaga arvas ta, et uuesti seda praadi ei ostaks.


Mulle jättis kohe eriti armsa mulje see karbike, mille sees toodi arve. Lisaks oli väga hea sinna sisse jootraha ju jätta.


Ühesõnaga, kuna mulle hakkas see kohvik väga meeldima, meelitasin ühel õhtul jälle sõbranna välja ja seadsime sammud sinna tagasi. Seekord olin autoga ehk tuli leida ka parkimiskoht, aga õnneks oli kogu rahvas Merepäevadel, seega linn üpris tühi. Sel korral tellisin endale Mmuahi burgeri, millega olid friikartulid ka kaasas ning sõbranna tellis sametise omletti soolalõhega (5.50€).  Burger oli minu jaoks kohe erakordselt suur, aga samas teenindaja hoiatas ka, et see nende suurim praad. Burgeri sees oli hapukurk, tomat, peekon, pihv, sibulad, rohelist salatit-kapsast ja kaste. Väga hea üldmaitse. Sõbranna jäi oma praega ka rahule, aga kurtis, et lõhet oleks võinud veidi rohkem olla. 

Cupcake'sid valisime seekord mina kookosega ja mu sõbranna karamelliga. Ei olnud nii head kui esimene kord, aga sellegi poolest, teist kohta ma Tallinnas ei tea, kust nii häid koogikesi saab. 



Ja lõpetuseks pilt ka pakutavast lattest.


Soovitan seda kohvikut vaieldamatult kõigile, ma ise olen küll natuke pettunud, et selle alles nüüd avastasin. Portsud on korralikud, hinnad ka täiesti okeid, söök maitsev, teenindus super ja ainus koht, kus alati magustoidu ka telliksin.

pühapäev, 20. juuli 2014

Teised blogijad - keda jälgin ja miks?

Olen suur blogide fänn, aga samas otsin blogist teatud kvaliteeti. Mõne blogi puhul lihtsalt on nii, et isegi kui sellel on palju lugejaid, ei suuda mina seda lugeda. Näiteks, mis mind meeletult häirib, on ebakorrektselt kirjutamine. Appikene, no ei suuda. Teiseks, ei kannata ma pidevaid emoticon'e tekstis. No saab ju ilma :D :D :D ja :) :) :('deta ka kirjutada. Ausõna saab. 

Aga mul on tekkinud juba omamoodi list blogidest, mida mulle meeldib igapäevaselt jälgida ja neist täna kirjutangi.

Erle blogi - http://erlekaasik.blogspot.com/. Siin tegemist puhtalt fotoblogiga, aga Erle pildid on lihtsalt imeilusad. Pluss ta ise on imearmas, nii, et kui shooting tuleb temast, on jälle väga ilus silmale vaadata.

Evelini blogi - http://efkaphoto.com/. Teinegi fotoblogi, siin on tegemist elukutselise fotograafiga juba vaikselt. Olen ise käinud Evelini juures 3 korda pildistamas ja neljas kord on kohe kohe ukse ees, seega on väga huvitav jälgida, kuidas ta teisi pildistab. Samuti meeldib mulle blogikujundus, lihtne ja mõnus.

Jane blogi - http://janeintheusa.blogspot.com/. Jane veetis samuti mõne aja Ameerikas au-pairina. Nüüdseks on ta küll kodus, aga mulle meeldis tema blogi alati lugeda, kuna see sisukas ja alati pildid ka juures. Mulle kohe eriliselt meeldivad piltidega blogid. Samuti oskas ta suurepäraselt kirjeldada ja oma emotsiooni sisse panna, kohati oligi lugedes tunne, nagu oleks ise seal. 

Janne blogi - http://ameerikasolen.blogspot.com/. Janne kirjutab oma elust Ameerikas. Lugesin ta blogi juba siis, kui ta Ameerikas alles vahetusõpilasena käis, nüüd läks ta uuesti ja aupairiks. Kirjutab küll harva, aga see-eest mõnusalt, hästi minu stiili kirjutamine on ja loomulikult selle pärast see mulle ka meeldib. 

Katre blogi - http://helevalgus.com/. Katre blogi on beebiblogi. Kuigi viimasel ajal tuleb järjest rohkem ka muid teemasid sisse. Mulle meeldib see meeletult ilusate piltide pärast, korraliku teksti ja mõnusa välimuse pärast. Ja muidugi ei saa jätta mainimata tema imeilusat last. No tõesti nii ilus laps lihtsalt, et oeh, lausa kadedaks teeb. Samuti meeldib mulle Katre roosamannalisus, mida mõni talle küll etteheidab, aga minu meelest on see väga armas. Positiivseid inimesi on vaja.

Kirsika blogi - http://sissykiku.blogspot.com/. Kirsika elab Austraalias ja kirjutab igasugu asjadest, riietest, meigiasjadest ja muust lahedast. Alguses oli tal Austraalia blogi ka, aga selle pani ta kinni ja nüüd ma siis toitungi ainult tema sellest blogist, lahe on vaadata, kui vähe mõned asjad ikka seal maksavad. 

Kristella blogi - http://kanadalane.blogspot.com/. See on minu sõprade Rasmuse ja Kristella blogi elust Kanadas, kuhu nad juuni alguses kolisid. Kristella kirjutab mõnusalt ja värvikalt nende seiklustest seal ning noh, alati on ju hea teada ja kuulda, kuidas sõpradel läheb. Mõnel võõral võib-olla pole nii huvitav lugeda. 

Kristiina blogi - http://xinternationalstudentx.blogspot.com/. Jälle üks "ameeriklane." Mingil hetkel läks Kristiina USAsse au-pairiks, aga siis jäigi sinna hoopis õppima. See blogi ongi tema teekonnast üliõpilasena Ameerikas. Väga mõnusalt kirjutab ja siiralt ka, kui ikka on paha tuju, siis nii kirjutabki. Värvikaid seikluseid jätkub ka. Samuti meeldib mulle lugeda Ameerika koolielust, üpris põnev.

Liisa blogi - http://ojaliisa.blogspot.com/. Tema blogi hakkasin lugema siis, kui ta veel USAs au-pair oli. Nüüd on ta tagasi kodus ja hakkab varsti abielluma, seega huvi säilib ka edaspidi. Hoian täiega pöialt, et ta pulmad õnnestuks. Muidugi, keda huvitab aupairi stuff, siis tasub seda blogi algusest peale lugeda, sest see on veidi teistsugusem rikka hostisa tõttu. Liisa elu oli päris kadestamistväärt seal lombi taga.

Marianni blogi - http://www.mallukas.com/. See on üks igavesti kurikuulus blogi tänasel päeval.  Teda kas armastatakse või vihatakse. Mina jälgisin ta blogi juba enne, kui ta "kuulsaks" sai, kuna õppisime ühel kursusel ja minu meelest oli ta üks igavesti äge tsikk. Kirjutab elust, heast ja halvast ja kõigest, mis sülg suhu toob. Minu meelest saab siit kvaliteethuumorit, kas sissekannetest või hiljem kommentaaridest. 

Marii blogi - http://maraiatruestoryoflife.blogspot.com/. Jälle üks au-pairi blogi, seekord siis Marii elust Californias. Marii kirjutab küll pigem harvem kui tihti, aga samas on ta postitused alati mõnusalt pikad ja no mulle meeldib see elustiil, mida ta elab, see-tõttu mulle meeldib lugeda ka. Pilte võiks küll rohkem olla, aga ajab asja ära kah. Kuna pikendas oma aega Ameerikas, on jällegi üks blogi ka pikendatud.

Merje blogi - http://merjeaus.blogspot.com/. Merje blogi hakkasin ma juba ammu lugema, seal oli alati palju huumorit ja mõnusad gifid alati sissekannetes. Viimasel ajal loen vähem, kuna mulle tundub, et Merje vingub liiga palju ja kui keegi talle ütleb, et ära vingu, siis ta paugub vastu. Iseloomuga tüdruk, aga kohati tundub, et paneb üle. Sellegi poolest vahepeal on igavusest hea lugeda, sest kirjutada see tüdruk oskab. 

Merlini blogi - http://www.merrific.net/. Merlin on üks nendest, kelle blogi on mõnus lugeda, kuna see on nii ilus. Ilus kujundus, korrektne tekst, ilusad pildid. Mulle meeletult meeldivad teema outfiti postitused, sest tal alati no megailusad pildid juures neil. Tal fotograafina hea käsi ka, olen isegi lasknud tal ennast pildistada ja meenutan, et need olid ühed mu lemmikud pildid läbi aegade. Samuti on see mõnusalt positiivne ja pakatab rõõmust. 

Siku blogi - http://loomaaedonkirju.wordpress.com/. Siku kirjutab oma elust, igapäeva tegemistest ja arvamustest asjadest. Ütlen ausalt, kui tegemist ei oleks mu sõbrannaga, siis ma võib-olla ei loeks seda. Mitte sellepärast, et see oleks halb, vaid sellepärast, et mulle tundub see liialt negatiivne kohati. Ja kuna Siku on hästi sellise iseloomuga, et talle meeldib, kui tema arvamus jääb peale, siis ma väga tihti ei ole ka sissekannet kommenteerinud, kuigi tahaks öelda, et päris nii need asjad ei ole ka. Samas sealt leiab ka väga huvitavaid ja asjalikke postitusi. 

Tiiu blogi - http://ttiiujjourney.blogspot.com/. Tiiu on aupair Ameerikas (hetkel küll Eestis puhkusel) ning ta blogi on alati siuke mõnus ja vaba, räägib kõigest suhteliselt ning ütleb ka ausalt välja, kui miski ei meeldi. Mulle selline asi meeldib. Kuna ta nüüd pikendas oma aega, tähendab see ka minu jaoks pikemat blogi lugemist, jee.

Triinu blogi - http://costany.blogspot.com/. Triinu-Liis pole küll praegu ammu kirjutanud,  aga loodan, et ta varsti blogimaailmas tagasi. Igal juhul on tegemist üdini armsa, positiivse ja rõõmsa inimesega,  kelle iga sissekanne oli täis päikest ja rõõmu, ilusaid pilte ja positiivseid soove. Kirjutab elust, moest, ilust ja kõigest, mis päeva jooksul toimub. 

Ma ei hakanud siia panema kinniseid blogisid ja blogisid, kuhu pole vähemalt kuus kuud kirjutatud. Nö väljasurnud blogisid ei viitsi ju keegi lugeda. Igal juhul kui keegi teist leidis uue blogi, mida jälgida, on rõõm minupoolne.

Uued asjad Joikist

Vahepeal jälle pea pool aastat mööda läinud viimasest JOIKile pühendatud sissekandest ning vahepeal olen juurde saanud jälle mitu uut toodet ning nendest nüüd lähemalt jälle räägingi. 





Metsamarja sorbet - südasuvine marjasaak mustikatest, vaarikatest ja põldmarjadest - mahlane ja mitte liiga magus. Põlemisaeg ca. 30 tundi.

Seda küünalt pole ma isegi põlema pannud ja see on minu toas paar nädalat ikka juba olnud. Põhjus on lihtne - see lõhn täidab mu tuba niisamagi. Kujutan veel ette, et kui selle põlema ka paneksin, oleks terve maja seda lõhna täis. Lõhn ise on täpselt metsamarja lõhnaga, magus, värske ja mõnus, heaks kiidetud isegi mehe poolt. 




Luksuslik kehakreem kitsepiima ja sheavõiga - Rikkaliku koostisega ehtsat kitsepiima sisaldav ihukreem on suurepärane turgutus igale nahatüübile, kuid eriti sobilik kuivema naha hoolduseks. Sheavõi ja oliivõi ning naturaalne E-vitamiin niisutavad nahka ja jätavad selle tõeliselt sametiseks. Isuäratava vanilje lõhnaga! Kogus 150 ml. 

Pean tunnistama, et see on minu esimene pettumus JOIKis. Kreem ei imendu nii hästi kui teised, ilmselt ongi selle põhjuseks see, et see on kuivema naha hoolduseks, aga minu nahk praegusel ajal on väga hästi niisutatud, seega niisutamise mõttes ma kreemi ei vajagi. Samuti jääb selle kreemi lõhn minu jaoks liiga igavaks, mulle meeldib JOIKi asjade juures just nende intensiivne ja hea lõhn, sellel kreemil peaaegu polegi lõhna. 



Greibi-mandariini kehakoorija valge suhkru ja jojoba graanulitega - Värske ja särtsakas greibi-mandariini lõhn ja õrnalt kooriv suhkur koos jojoba graanulitega annavad nahale mõnusa toonuse ning eemaldavad surnud naharakud jättes samas naha pehmeks ja niisutatuks. Eriti mõnus tsitruselõhn püsib nahal veel kaua muutes tuju rõõmsaks. Sobib kõikidele nahatüüpidele. Kogus 220ml (225g). 


Kasutamine: Võta spaatliga vajalik kogus kehakoorijat, kanna niiskele nahale, masseeri ringjate liigutustega, loputa.

Üks minu lemmikuid tooteid! Jeebus, ma nii armastan seda lõhna ja tutvustuses öeldud lause, et lõhn püsib nahal veel kaua, on täiesti tõsi. Lisaks muudab see naha ülemõistuse pehmeks. Alguses ma kasutasin seda üksnes saunas käies, et siis sai mõnusalt mõjuda ka, siis mingil hetkel hakkasin ma seda kasutama lihtsalt ühe osana oma "koduspaast" ja saab ka täiesti edukalt lihtsalt märgadele jalgadele kanda ja no uh.. mõnus. Pluss kohe välja minnes läigivad jalad päikese käes kohe eriti hästi. 




Rohelise õuna kehakreem rahustava aaloega - JOIK rohelise õuna kehakreem sisaldab kergeid, ent tugevalt niisutavaid õlisid - ohakaõli, kookosõli, päevalilleõli. Tulemuseks on kreem, mis imendub koheselt ning jätab naha pehmeks ja korralikult niisutatuks. Aaloe ekstrakt rahustab ja jahutab nahka. Naturaalne E-vitamiin aitab võidelda naha enneaegse vananemisega. Kreemil on mõnusalt värskendav õunalõhn, mida ilmestab killuke kurgi ja piparmündi aroomi. Kogus 150 ml.


Selle kreemi ostmist lükkasin mitu korda edasi, kuna testreid kasutades tundus mulle, et lõhn kadus kiirelt. Lõhn sellel kreemil on aga väga hea ja seega pidasin seda ostu natuke riskantseks. Ühel hetkel aga oli see üks väheseid, mida ma veel proovinud ei olnud, seega ostsin ära. Ei pidanud pettuma. Imendub kiirelt, lõhnab hästi ja kuigi lõhn ei püsi NII kaua kui mõne teise kreemi oma, lõhnab siiski piisavalt kaua, et nautida. 







Küünal Mandariin - Tõetruu mandariinilõhn, karge ja värske. Mitmekihiline lõhn seob kokku apelsini, virsiku, maasika, mimoosi ja roosa greibi aroomid. Värske, puhas ja suurepärane! Põlemisaeg ca 30 tundi. See on selline lõhn, mis aitab üle elada mandariini-jõulutunde igatsuse. Teate ju küll, jõulude ajal on kõigil mandariinid kodus ja see lõhn, kui neid kooritakse.. See küünal on täpselt samasuguse lõhnaga, mõnus värske.











Toniseeriv näovesi astelpajuõli ja aaloega - toniseeriv näovesi on rikastatud A, E ja C vitamiini rikka astelpajuõli, rahustava aaloe ning spetsiaalselt valitud nahka turgutavate eeterlike õlidega. Näovesi toetab naharakkude uuenemist, trimmib, aitab säilitada naha elastsust ning vähendada poore. Näovesi sobib õhtuse näopuhastuse viimistlemiseks ning naha hommikuseks värskendamiseks.


Kasutamiseks loksuta pudelit tugevalt näovee täieliku segunemiseni, niisuta näoveega vatipadi ning puhasta õrnalt nägu.

NB! Säilita toodet toatemperatuuril (18-20 C), madalamal temperatuuril võib toode osaliselt hanguda. Kui see juhtub, siis too toode toatemperatuurile ja mõne aja pärast on see taas kasutamiseks valmis. Kogus 100 ml. 

Selle toote sain kingituseks, ise olin seda küll vaadanud, kuid ostma ei kutsunud. Tundmatu minu jaoks, nagu öeldakse. Mõtlesin pikalt, mida see toniseeriv üleüldse tähendab, aga googeldades selgus, et see tähendab värskendav. Olengi kasutanud seda iga päev, kõigepealt meigieemaldajaga meik maha ja siis selle näoveega nägu üle. On kohe vahe sees, kui ma seda ei kasuta. Ülimõnus ja hea kaaslane mul. 


Hea on näha, et JOIK pakub jätkuvalt iga kuu soodustooteid, tasuta transporti üle 35€ tellimuste puhul ning ka uusi tooteid. Eelmise JOIKi sissekande kohta sain päris mitu kommentaari ja soovitust, järgmine kord tellin jälle uusi asju, mida varem pole olnud. Kuidagi hea tunne on kasutada kosmeetikat (ja muid vidinaid) firmalt, kus 99% asjadest ei vea mind alt. 

Tallinna Merepäevad - Öölaulupidu

Eile toimus Tallinna Merepäevade raames Tallinna Lennusadamas Öölaulupidu "Hoiame Ühte." Esialgu oli märgitud ürituse alguseks 19.00, aga tegelikkuses esimene tund kuulus Kukerpillidele. Kuulsin küll rahva seast selle üle nurinat, aga minu meelest olid need vennikesed laval ülimõnusad ja tekitasid hea tunde küll. Umbes 20.15 ajal algas siis mainitud laulupidu.

Ka laulupeo kohta on kostunud nurinat, et laulupeoga pole midagi ühist, koore pole ja pigem Reet Linna saade "Laulge kaasa" ja muud säärast. Ma ei tea, kas pole need inimesed varasematest öölaulupidudest Tallinnas midagi kuulnud või osa võtnud, minu meelest oli see ülesehitus sarnane Tudengipäevadel korraldatava öölaulupeoga.







Ütlen kohe ära, et kogu ürituse üldmulje - SUPER. Tunduvalt parem mulje kui varasemalt. Puudusid purjus noored, mingi lärmamine ja lagastamine. Kuigi, lapsi-noori (a la 10-12.aastased), kes lava ette ronisid ja siis üksteist jalgadega peksma hakkasid ja pubeka naljasid tegid, oli küll. Mõtlesin pool aega, et kas nende vanemad üldse teavad, kus nad on või on neile jaganud MINGEIDKI viisakusreegleid. Olgu, see selleks. 

Lauljad olid seekord Uku Suviste, Nele-Liis Vaiksoo, Artjom Savitski, Elisa Kolk ja Triin Niitoja, Carl Philip Madis. Ainus, kelles ma tõsiselt pettunud olin, oli Elisa Kolk. Väga ilus ja armas tüdruk, aga esinemisoskus täiesti null. Lava ees oli üks mees, kes polnud mingi 25-aastane ilueedi, aga oli terve õhtu väga sõbralik, tantsis ja laulis kaasa ning ta ütles Elisale "Neiuke nooruke," heal toonil ning ainus, mis Elisa tegi, oli põlgav pilguheit talle. Sama mees hiljem ütles Nele-Liisile, et armastab teda ja Nele-Liis saatis vastu õhumusi. Vot on artisti vahe. See tegelikult nii oluline ei olnudki, aga jättis natuke nõmeda mulje lihtsalt. Mis aga olulisem oli, oli see, et tegemist oli üdini isamaaliste lauludega ning Elisa ei suutnud ära laulda mitte ühtegi laulu ilma sõnadeta. Ma ei ütle, et teised oleksid seda suutnud (tegelikult suutis seda ainult Nele-Liis), aga natuke naljakas oli vaadata, et kui lauldi grupis, loobus lõpuks isegi Uku Suviste talle mikrofoni andmisest (üks mikrofon oli paari peale seal), sest häält ega sõnu sealt nagunii ei tulnud. Seda sama märkasid ka teised pealtvaatajad. Nele-Liisile aga veel üks kord SUUR SUUR AITÄH! Ütlesin seda talle kohe pärast kontserti ka, aga ütlen veel. Ülemõistuse andekas artist, laulab suurepäraselt, suhtleb rahvaga ja on näha, et on eestlaste üle tõeliselt uhke. Tema ja Uku duett oli ka üks mõnusamaid etteasteid õhtu jooksul.

Pilt: Delfi.ee (Tiit Blaat)
Pilt: Õhtuleht.ee (Küllike Rooväli)
Pilt: Õhtuleht.ee (Küllike Rooväli)
Pilt: Facebook (Triin Niitoja)
Esitamisele tulid isamaalised laulud, enamik tuttavad ja võimalik etteantud sõnadeta ära laulda, kordusesinemisele tuli paljude lemmik "Koit", "Isamaa ilu hoieldes" ja "Eestlane olen ja eestlaseks jään." Rahvast oli meeletult, lippe meeletult ja no tõesti oli ilus kontsert. Mina, kes ma olen välismaal elanud ja kipun sinna tagasi, tabasin küll end ühel hetkel märgasid silmasid kuivatamas, sest tõesti, sellistel (ja väga paljudel teistel) hetkedel saan aru, kui armas ja hea on isamaa. Tundsin ennast lausa halvasti, et seda hüljata tahan.

Pilt: Facebook (:: Music Events | Estonia ::‎)