teisipäev, 8. aprill 2014

Kuidas saada lapsehoidjaks?

Mina alustasin oma lapsehoidmise "karjääriga" juba 7 aastat tagasi. Olin siis 16-aastane plikatirts, kes otsis omale suveks tööd. Kuna ma ei elanud Tallinnas, kasutasin selleks kohaliku valla lehte, kust leidsingi pakkumise veidi üle aastase poisi hoidmiseks. Võtsin ühendust, läksin kohale ja saingi töö endale. Esialgu käisin hoidmas vahel harva, hiljem veetsime hommikust õhtuni päevi koos ja nii see läks. 

Ma täpselt enam ei mäletagi kõiki peresid, kes mul olnud on, mõni on olnud väga lühikest aega, on olnud pikemaid. On olnud õhtuseid-nädalavahetuseti hoidmisi, on olnud täiskohaga töid. 90% kogemustest on olnud ka positiivsed ja olen peredega lahkudes ikkagi sõpradeks jäänud, kuid eks muidugi on ka halbu kogemusi, millest eriti rääkida ei taha.

Niisiis, kuidas lapsehoidjaks saab? Minu kogemuste põhjal loeb peredele väga eelnev kogemus. Aga kuskilt tuleb ju siiski alustada? Eks ilmselt sõltub see ka vanusest ning tahtmisest ja SUURESTI Sinu enda iseloomust. Kuulutusi on mööda internetti igal pool, mina isiklikult soovitan teha omale profiil leheküljele www.pere24.ee, sest mulle tundub, et sealt tuleb pakkumisi kõige rohkem. Muidugi saab ka lugeda tööpakkumisi ja kandideerida väljaspool lehekülge, kuid lapsehoidja jaoks on lehekülg tasuta ja seega ei tohiks probleeme tekitada. Teine lehekülg, kust ma olen mõned pered leidnud, on Perekool. Siiski eelistan esimest varianti, kuidagi tundub mulle endale usaldusväärsem.

Tavaliselt on protsess järgmine: lapsehoidja lisab profiili, pere võtab ühendust, lepitakse kokku kohtumine, kohtumisel vaadatakse klappi lapsega, arutatakse graafikut ja töötasu ning järgneb proovihoidmine (mõned tunnid) või lepitakse kohe kokku esimene hoiupäev. Mina isiklikult ei salli seda pikka protsessi üldse, mulle meeldib, kui ma võtan perega ühendust (või nemad minuga) ning me alustame kohe hoidmisega. Muidugi ma saan aru, et lapsele on harjumisruumi vaja jätta, aga mu omad kogemused näitavad, et kui proovihoidmise ajal on ema kõrval, võiks see sama hästi olemata olla. Laps harjub minuga hetkest, kui me oleme kahekesi.

Peresid on väga erinevaid. Hetkel tuginen siis täiskohaga hoidmisele. On neid, kes teevad lepingu lapsehoidjaga, kirjutavad graafiku paberile, maksavad tunnitasu piinliku täpsusega, määravad reeglid ja nõudmised, keelud ja käsud. On ka neid, kelle jaoks on oluline, et laps oleks õnnelik ja jätavad lapsehoidjale vabad käed. Minult on palju küsitud, kumb variant mulle meeldib. Selge on see, et palju lihtsam on töötada, kui mulle antakse vabad käed. Samas, see oleneb suuresti ka perekonnast, on hea, kui lapsel on kindel graafik, mille järgi elada. Samuti loeb palju see, mitu last hoida on vaja. Ma ausalt öeldes eelistan ühe lapsega tegeleda, eriti, kui ma töötan täiskohaga, sest niimoodi on palju lihtsam igasuguseid asju organiseerida. Mõne tunni kaupa õhtuti võin mitut last ka hoida.

See, mida lapsehoidja peres tegema peab, on individuaalne. Minult on küsitud, et kas see on okei, et lapse magamise ajal peab midagi tegema, näiteks koristama, triikima, süüa tegema. Ma isiklikult arvan, et on küll. Eriti, kui tegemist on tunnipalgaga. Olgem ausad, mida Sa teed ajal, kui laps magab? Saad palka selle eest, et oled arvutis või vaatad telekat. Pole vist päris aus. Lisatööd tuleks kokku leppida kohe alguses, hiljem neid juurde pannes oleks veidi lapsehoidja suhtes ebaaus. Päris paljudes peredes viimasel ajal on muutunud populaarseks, et lapsehoidja käib koos lapsega mõnes huviringis, laulmas, tantsimas, ujumas.. kus iganes. 

Palk on veelgi individuaalsem kui tööülesanded. On tunnipalk, päevapalk, nädalapalk, kuupalk. Mina isiklikult eelistan tunnipalka, kuivõrd ma töötan väga erinevatel kellaaegadel. Vahel saan varem ära, vahel hiljem. Muidugi, eks ole hea tunne, kui on fikseeritud palk kuus, et tead alati arvestada summaga, mille teenid, aga mina isiklikult eelistan tunnipalka. Kogemustega lapsehoidjana võin öelda, et palk on selline asi, mis tuleb kohe ära rääkida. Ja kui palk ei sobi, tulebki ei öelda. Olen mina ka öelnud. Enamasti olen ikkagi peredega kokkuleppele jõudnud. Mõtle enda jaoks selgeks, kui palju töötad, kui palju raha selle eest saada tahad ning ära hakka perele vestlusel valetama, et nende pakutud summa on okei, kuigi kodus hiljem mõtled, et ega ikka ei ole küll.

Praeguses peres kehtib mul põhimõte, et peaasi, et laps õnnelik on. Ja ta on ka. Ja mina olen ka. Me klapime omavahel väga hästi. Mulle meeldib, et mul on vabad käed selles suhtes, mida me päev otsa teeme. Me käime mu sõbrannadega jalutamas, väljas söömas, kinos, mängutubades, niisama linnas uudistamas, minu juures kasside-koertega mängimas. Ta on musterlaps ning mul pole mitte mingit probleemi temaga kuskile minna. Samuti saan väga hästi läbi tema vennaga ja tema vanematega. Ja just sellistes peredes meeldibki mulle töötada, ma tulen hommikul tööle rõõmsana, olen rõõmus terve päev ning lähen õhtul rõõmsana koju ka. 

Kes veel töötab lapsehoidjana ja millised tingimused teil on? Kui pikalt tööl, palju lapsi, milline tasu?

2 kommentaari:

  1. Anonymous8/4/14 05:09

    Mina töötan lapsehoidjana, Tallinnas. Hoian 3a poissi ja 2a tüdrukut. Hoian neid iga nädal T, K ja N, sest siis on ema graafiku järgi tööl. Iseenesest on mu töö mõnus, nad mängivad omavahel ning ma võin samal ajal telekat vaadata või olen netis telefoniga, aga samas veidi on igav ka. Ma ei saa nendega eriti õue minna, sest nad väsivad ära ja kahte ma ju sülle ei võta ning toas (nad elavad korteris) hakkab ka ühel hetkel igav. Arvan, et ma kaua ei tööta nendega. Praegu olen olnud 4 kuud. Palka saan 3€ tunnist. Kuna nad on mu esimene pere, siis ma ei oska öelda, on see palk palju või vähe, aga tundub, et pere on rahul ja ma ka praegu.

    VastaKustuta
  2. Kas 3€ kahe lapsega mitte väga vähe pole? Ma võin eksida, aga minu meelest selline summa on okei ühe lapsega, aga ka mitte väga hea.

    Minul on endal lapsehoidja olnud, võtsin esimese 17a tüdruku, kes tundus väga kohusetundlik ja oli ka, ausalt öeldes. Maksin talle tol ajal 25kr/h, ta oli sellega rahul, mina olin rahul, päevatasu tuli kuskil 150kr. Oli päris hea palk. Kuna ta kooli tõttu käis meil ainult suvel, siis sügisest võtsin ühe 50a tädikese, kelle tasu oli küll kõrgem, aga arvasin, et ju kogemused maksavad ka. Üsna pea avastasin, et tädikese jaoks oli meie kodu rohkem koht, kus tasuta seebikakanalid olemas on ning lapse kasvatamises osales ta vaid nii palju, et heitis meile ette, mida meie valesti teeme. Tema aegumatu klassika lause käis poisi valgete sokkide kohta "Raiskamine on nende valgete sokkide jalga panemine, aga no kui ei ole raha mujale panna, mis siis ikka." Üsna pea ajas ta mu mehel kopsu üle maksa ning katkestasime temaga töösuhte. Praegu on meil poiss 7a, vahepeal sündis uus poja, kellele olemegi otsinud nooremad hoidjad. On olnud pettumusi, kohusetundetuid ja "arvutiarmastajaid," aga enamik on ikkagi positiivsed kogemused. Arvan, et noored peavad ka kuskilt alustama.

    VastaKustuta