teisipäev, 8. aprill 2014

Eksperiment Flirtic.ee's

Üks päev ma mõtlesin, et oleks hullult äge teha endale tutvumissaidile kasutaja ja seal siis "laineid lööma" hakata. Minu valikuks sai lehekülg flirtic.ee. Lehe ülesehituselt meenutas ta väga kunagist rate.ee lehekülge (kas see töötab üldse enam?), seega oli lihtne ja loogiline. Mu missioon oli leida sealt mõni normaalne mees, kellega edaspidi ka suhelda või võib-olla midagi enamatki leida. Ja kuidas mu missioon siis läks?

Esimene noormees, kellega ma välja läksin, oli Jaan. Ta ausalt öeldes jättis mulle väga normaalse mulje, meil jutt klappis ning naljad olid ka üsna sarnased. Me kohtusime esimesel korral jalutades, mis kestis umbes tunni. Pärast seda kammis ta täitsa ära. Ta hakkas mulle kogu aeg kirjutama, sõnumeid saatma, Facebookis likes pilte jne, rääkis, et ta tahab minuga koos olla ja ma nii armas ja hea ja ilus ja tore. Muidugi on tore seda kõike kuulda, aga mind on alati jahimeheks nimetatud, mulle ei meeldi kedagi nii lihtsalt kätte saada. Edaspidi ma lükkasin meie kohtumisi kogu aeg edasi kuniks me ühel korral kogemata kohtusime korvpallil ja ma pidin kaasfänni abi kasutama, et temast lahti saada. Rohkem me ei suhelnudki. 

Teine noormees oli rohkem lootustandev. Tegemist oli 27-aastase mitte enam nii noormehega, kes elas mulle üsna lähedal ning tänu sellele meie kohtumised olid ka üsna lihtsalt organiseeritavad. Esialgu oli meil muidugi jälle tore, me käisime jalutamas jälle ning tutvusime. Tegelikult oli meil edaspidi ka tore. Ta oli väga edukas noormees, oma elamise, töökoha, auto ja eluvaatega. See meeldis mulle, et ta ootas ka minult täiskasvanulikku käitumist ja ma vaikselt kasvasin ta kõrval. Meil oli neid kohtinguid ikka päris mitu, tegime õhtusööki koos ja vaatasime filme ja no alati oli lõbus ka. Kuniks ma aru sain, et tema süüdistused minu pihta, et ma olen laps, rääkisid tegelikult temast endast. Pidev korrutamine, kuidas ta on nii edukas ja kuidas ta ei taha ennast siduda ja kuidas ta tahab lõbutseda, hakkasid mulle ühel hetkel närvidele käima, kellegi kaisukaru ma küll olla ei viitsinud. Kokkuvõttes, ta oli rohkem laps kui mõni minust nooremgi noormees. Meie suhtlemine lõppeski üleöö, ma tormasin tema juurest minema lambist ja rohkem me enam ei kirjutanudki.

Ja kolmas (ühtlasi viimane) noormees, kellega ma välja läksin, oli lausa omaette ooper. Ma hakkasin temaga suhtlema, kuna ta oli välismaalane ja ma igatsesin nii väga inglise keeles rääkimist. Üsna pea selgus, et tal on naine, kellega ta pole enam koos, aga nad elavad koos, neil on kaks last ja naisel on uus mees, aga ta on armukade kõikide naiste peale, kellega kutt väljas käib. Ütlen ausalt, sellest hetkest ma enam ei uskunudki, et meil üldse mingit suhet võiks tulla, aga naljakas ja põnev oli ikkagi. Me käisime vist 2-3 korda väljas ja tegelikult oli ta vahva kutt, aga ma tundsin, et ma mingis seebikas küll elada ei viitsi. See naine hüppas mulle juba kaela, et mida ma õige mõtlen, et tema meest sebin, et tal ju on Facebookis suhteseis "suhtes" ja pildid, kus ta oma naist suudleb. Tõepoolest, nii see ka oli. Ma isegi ei tea, miks ma temaga välja läksin, aga no tundus põnev. 

Niisiis, minu kokkuvõte - ma ausõna usun, et kuskil netis on võimalik normaalne mees leida ja suhet alustada, aga hell no, ma ei viitsiks enam kunagi. Ma sulgesin oma konto üsna kiirelt pärast selle avamist ja arvan, et kiftid kogemused ja jällegi targem meeste poole pealt, aga mõttetu ajaraisk lihtsalt. Mul on hullult hea meel inimeste üle, kes tõesti oma teise poole netist on leidnud, aga minu jaoks see vist ei olnud.

1 kommentaar: