neljapäev, 17. aprill 2014

Aprill toob uusi uudiseid

Lõpuks ometi ma tunnen, et miski liigub, hurraa!

Täna oli mul intervjuu Ismiraga, jälle, jah, aga kuna ma olin juba suurema osa tööst ära teinud, rääkisime läbi vaid teise firma nõudmised, mida ma peaks veidi oma CV's muutma ning millele täpselt pean ma rõhku panema. Kogu vestlus võttis ainult 10 minutit aega. Kuna ma olin juba õppinud selgeks positsiooni assitant waiter tööülesanded ja need on kõik seotud toiduga, oli mu uue ametinimetuse kadalipu läbimine eriti lihtne, sest mul olid kõik salatid, kastmed, kartulid, juustud jne selged. Uueks ametinimetuseks, kuhu pürgin, on snack attendant. Ega ma täpselt ei teagi, mis see tähendab, umbes nagu buffee-laua teenindus vist. Tegelikult on üsna ükskõik, tahaks jala sinna laevale saada ja küll siis on aega edasi pürgida ja õppida ja korraldada seal. 

Niisiis, minu jaoks väga olulisena olnud firma Carnival on nüüd kadunud ja kandideerin Royal Caribbean Cruise Lines laevadele. Mõnes mõttes on kahju, sõbrad on ju Carnivalil, aga selles mõttes savi, et küll ma leian sealt uued. Ja emps tahtis ka kruiisile minna, RC'ga, seega äkki me isegi kohtume. Huh, nii põnev. Hea, et see vaimustus jälle tagasi tuli. 

Allar, kes on mu sugulane, ja kellega koos me kandideerime, läbis ka täna intervjuu (no me teeme kõike ikka koos). Talle küll lepinguid ei saadetud, aga kandideerib ta samale kohale, kuhu minagi ning kuigi me nüüd oleme üksteise konkurendid, siis katsume ikka mõlemad hakkama saada. Tal veel üks vaheintervjuu Ismiraga.

Nüüd pöidlad pihku, minu järgmine intervjuu on Royal Caribbeani esindajatega 8.mail!

laupäev, 12. aprill 2014

MC Ühistellimused

Tean, et mõni aeg tagasi ma alles kirjutasin, et inimesed, kes tellivad netist kaupa läbi kellegi teise, on laisad. Seega see praegune postitus tuleb veidi irooniline, aga ma pean enda kaitseks ütlema, et mina otsustasin läbi kellegi tellida, kuna paljudel lehtedel on lihtsalt ÜLEMÕISTUSE suured postikulud ja üksi küll neid maksta ei tahaks. Seega grupis on see kenasti ära jagatud ja löök rahakotile väiksem.

Kuulun juba tükk aega Facebookis gruppi nimega MC Ühistellimused. Seda haldab neiu nimega Mari Piht. Ta tellib väga erinevatest kohtadest, peaks igale maitsele olema küll. Näiteks teeb ta faili nimega E5P, kus siis rahvas valib endale Everything5pounds lehelt kaupa, postitab lingid sinna faili, paneb suurused-värvid, valib kättesaamise viisi ning jääb siis tellimust ootama. Selliste odavate asjade lehtedega on nii, et mõnikord on kaup tellimise ajaks juba otsas, aga no mis seal ikka, odavaid asju tahavad kõik. Tavaliselt lisandub tellitud asjade hinnale postikulu (mis on igal lehel erinev) ning sümboolne tasu 1€, mis jääb Marile. Väga mõistlik minu meelest. 

Igal juhul olin siiani seal grupis siis üsna passiivselt olnud, vaatasin, mida pakutakse ja ostetakse, vastasin küsimustele, kui neid oli, aga ei tellinud kunagi. Polnud seda tunnet peal. Ükskord siis tuli tunne peale ja tegin tellimuse lausa kolmest erinevast kohast. 

Esimese tellimuse tegingi Everything5pounds lehelt (30.märts), kust ma tellisin endale ühed vabaajapüksid. Alguses, kui tellimuse tegin, oli seal minu number väga kenasti olemas, tellimise hetkel enam ei olnud. Aga mulle meeldisid püksid nii väga, et ma ei jätnud jonni ja tellisin number väiksema. No mõnikord ju joppab sedasi ka. Ütleme nii, et no natukene on väiksed, aga nagu ma ise naersin, ongi põhjust rohkem jooksmas käia ja küll lõpuks on päris parajad. Igal juhul on nad tõesti sama ilusad nagu pildil ja ma olen nii rahul!

Sain Marilt kirja, et kaup on kohal ja komplekteeritud 3.aprillil. Seega, kaup liikus üsna kiirelt, lausa 5-päevaga oli see kohal ja Mari valmis selle mulle edastama või postiga saatma. Kuna ma teadsin, et mul kahest kohast tuleb veel asju, palusin püksid esialgu kõrvale panna ja jäin teisi pakke ootama. 

Pilt E5P lehelt
Järgmine tellimus oli Sportsdirect leheküljelt (1.aprill). Olen sealt varem ka tellinud, nii emaga kui ka Triinuga ja alati rahule jäänud, see on üks selline hea koht minu jaoks. Sealt otsustasin endale aga esimest korda tellida riided, siiani olin tellinud jalanõusid või mingeid muid spordi-ja vabaaja asju. Valisin endale hallid dressipüksid ja teksapüksid. Suurustega jäin veidi jänni, teksadega oli lihtsam, vaatasin mõõtude järgi, aga hallide dresside puhul ma selle peale ei mõelnud, et need, mis mul olemas on, on ka paar numbrit teksadest väiksemad, muidu need lihtsalt nii lohvakad jalas. Tellisin selle numbri, mis tundus minu oma olevat ja lootsin lihtsalt parimat. 

See pakk jäi mu kolmest viimaseks tulijaks, Mari kirjutas, et needki asjad on kohal, 10.aprillil. Aga siiski, väga kiire paki liikumine, ma olen meeldivalt üllatunud. 

Pilt Sportsdirecti lehelt

Teksade originaalhind oli 59.99£ ja soodushind 11.99£. Pean tunnistama, et pärishind oli see, mis minu usaldust tõstis, sest no peavad ju head teksad olema, kui need enne hingehinda maksid. Nad nägid ilusad välja, tagasiside oli samuti positiivne, hind hea, seega tellime! 

Kätte saades esimese hooga ehmatasin ära, et wow, nii õhukesed. Kuigi nad on teksad, siis nad on tõesti õhukesed, peaaegu annavad jegginsi mõõdu välja. Samuti olen ma veidi segaduses, miks mõlema sääre alumises osas on kulunud jälg. Noh, teate küll, kui teksade ääred mööda maad käivad, siis need kuluvad ära. Pildi pealt ma seda ei näinud. Iseenesest ei häiri ka, lihtsalt segadus. Seega, kokkuvõtvalt võib öelda, et praeguse hinnaga ma olen nendega rahul, kui ma oleks maksnud 60£, siis ma ilmselt nutaks praegu teki all, sest seda raha ei ole nad kohe kindlasti väärt.


Dresside kohta pikka juttu ei ole, seest väga pehmed, näevad väga korralikud välja ja on ülimugavad, aga mulle on nad lihtsalt natukene suured. Mitte, et see takistaks neid kandmast muidugi. Originaalhind on 24.99£, soodushind 6.49£. 

Ja kolmas tellimus sai siis tehtud Ital-design leheküljelt (30.märts), kus enamasti müüakse jalanõusid. Seal on mingeid aksessuaare ka. Sealt ma pole kunagi varem tellinud, aga jeebus kui head hinnad seal olid, ma läksin kohe lolliks ära. Valisin endale umbes 20 paari kingi ja hakkasin siis "see või see" meetodil neid veidi vähendama ja valisin lõpuks kahed. Seda ka mitte sellepärast, et rohkem poleks meeldinud, vaid sellepärast, et ma ei suutnud sealt lehelt kuskilt leida mõõdutabelit ja mõtlesin, et tellin ühe tellimuse ära ja vaatan, kuidas suurused on ning kui sobivad, tellin teine kord veel.

Kaup jõudis kohale 8.aprillil, seega jällegi üsna kiirelt. 


Minu esimene leid olid need baleriinad. Seal leheküljel sõltuvad hinnad suurusest, mille tellid. Minu suuruse hind oli 6.99€, seega ma pean ütlema, et väga hea hind. Ma hullult kartsin, et neil on mingi konks kuskil, sest no miks peaksid ilusad kingad nii vähe maksma. Ja kui kätte sain ja jalga panin - fell in love. Ausalt, need on nii mugavad ja mõnusad ja ilusad. Ülirahul!

Teine leid olid täistallaga roosad kingad. Nende puhul mõtlesin tükk aega, kas mul on neid vaja ja kas mul on neid millegagi kanda, aga no vähem mõtlemist ja tellime! Nende puhul oli minu suuruse hinnaks 5.99€. Kingad on sama ilusad kui pildi peal, värv on ka samasugune (minu pilt veidi moonutas). Jalas on veidi võõrad, täistallaga jalanõud ongi, aga veidi sissekandmist ja ongi uued lemmikud olemas. 



 Mina sain oma kauba lõpuks 11.aprillil kätte. Sõitsin ise Mari juurde pakile järgi, kuna mulle tundus mõttetu hunnik raha postile magama panna, kui ise nagunii seal kandis olin. Asjad olid kenasti ära pakitud, minu nimigi peal, haha, ja Mari andis paki sooja sooja naeratusega. 

Pean oma sõnad tagasi võtma selle koha pealt, mis puudutab läbi teiste inimeste tellimist, sest kuigi ebay ja aliexpress on lihtsad kohad, kus omapäi tegutseda, siis igasugused everything5poundsid ja sportsdirectid usaldan nüüd küll Mari kätesse. Head teenindust on ju alati hea saada. 

Aitäh, Mari!

teisipäev, 8. aprill 2014

Eksperiment Flirtic.ee's

Üks päev ma mõtlesin, et oleks hullult äge teha endale tutvumissaidile kasutaja ja seal siis "laineid lööma" hakata. Minu valikuks sai lehekülg flirtic.ee. Lehe ülesehituselt meenutas ta väga kunagist rate.ee lehekülge (kas see töötab üldse enam?), seega oli lihtne ja loogiline. Mu missioon oli leida sealt mõni normaalne mees, kellega edaspidi ka suhelda või võib-olla midagi enamatki leida. Ja kuidas mu missioon siis läks?

Esimene noormees, kellega ma välja läksin, oli Jaan. Ta ausalt öeldes jättis mulle väga normaalse mulje, meil jutt klappis ning naljad olid ka üsna sarnased. Me kohtusime esimesel korral jalutades, mis kestis umbes tunni. Pärast seda kammis ta täitsa ära. Ta hakkas mulle kogu aeg kirjutama, sõnumeid saatma, Facebookis likes pilte jne, rääkis, et ta tahab minuga koos olla ja ma nii armas ja hea ja ilus ja tore. Muidugi on tore seda kõike kuulda, aga mind on alati jahimeheks nimetatud, mulle ei meeldi kedagi nii lihtsalt kätte saada. Edaspidi ma lükkasin meie kohtumisi kogu aeg edasi kuniks me ühel korral kogemata kohtusime korvpallil ja ma pidin kaasfänni abi kasutama, et temast lahti saada. Rohkem me ei suhelnudki. 

Teine noormees oli rohkem lootustandev. Tegemist oli 27-aastase mitte enam nii noormehega, kes elas mulle üsna lähedal ning tänu sellele meie kohtumised olid ka üsna lihtsalt organiseeritavad. Esialgu oli meil muidugi jälle tore, me käisime jalutamas jälle ning tutvusime. Tegelikult oli meil edaspidi ka tore. Ta oli väga edukas noormees, oma elamise, töökoha, auto ja eluvaatega. See meeldis mulle, et ta ootas ka minult täiskasvanulikku käitumist ja ma vaikselt kasvasin ta kõrval. Meil oli neid kohtinguid ikka päris mitu, tegime õhtusööki koos ja vaatasime filme ja no alati oli lõbus ka. Kuniks ma aru sain, et tema süüdistused minu pihta, et ma olen laps, rääkisid tegelikult temast endast. Pidev korrutamine, kuidas ta on nii edukas ja kuidas ta ei taha ennast siduda ja kuidas ta tahab lõbutseda, hakkasid mulle ühel hetkel närvidele käima, kellegi kaisukaru ma küll olla ei viitsinud. Kokkuvõttes, ta oli rohkem laps kui mõni minust nooremgi noormees. Meie suhtlemine lõppeski üleöö, ma tormasin tema juurest minema lambist ja rohkem me enam ei kirjutanudki.

Ja kolmas (ühtlasi viimane) noormees, kellega ma välja läksin, oli lausa omaette ooper. Ma hakkasin temaga suhtlema, kuna ta oli välismaalane ja ma igatsesin nii väga inglise keeles rääkimist. Üsna pea selgus, et tal on naine, kellega ta pole enam koos, aga nad elavad koos, neil on kaks last ja naisel on uus mees, aga ta on armukade kõikide naiste peale, kellega kutt väljas käib. Ütlen ausalt, sellest hetkest ma enam ei uskunudki, et meil üldse mingit suhet võiks tulla, aga naljakas ja põnev oli ikkagi. Me käisime vist 2-3 korda väljas ja tegelikult oli ta vahva kutt, aga ma tundsin, et ma mingis seebikas küll elada ei viitsi. See naine hüppas mulle juba kaela, et mida ma õige mõtlen, et tema meest sebin, et tal ju on Facebookis suhteseis "suhtes" ja pildid, kus ta oma naist suudleb. Tõepoolest, nii see ka oli. Ma isegi ei tea, miks ma temaga välja läksin, aga no tundus põnev. 

Niisiis, minu kokkuvõte - ma ausõna usun, et kuskil netis on võimalik normaalne mees leida ja suhet alustada, aga hell no, ma ei viitsiks enam kunagi. Ma sulgesin oma konto üsna kiirelt pärast selle avamist ja arvan, et kiftid kogemused ja jällegi targem meeste poole pealt, aga mõttetu ajaraisk lihtsalt. Mul on hullult hea meel inimeste üle, kes tõesti oma teise poole netist on leidnud, aga minu jaoks see vist ei olnud.

Kuidas saada lapsehoidjaks?

Mina alustasin oma lapsehoidmise "karjääriga" juba 7 aastat tagasi. Olin siis 16-aastane plikatirts, kes otsis omale suveks tööd. Kuna ma ei elanud Tallinnas, kasutasin selleks kohaliku valla lehte, kust leidsingi pakkumise veidi üle aastase poisi hoidmiseks. Võtsin ühendust, läksin kohale ja saingi töö endale. Esialgu käisin hoidmas vahel harva, hiljem veetsime hommikust õhtuni päevi koos ja nii see läks. 

Ma täpselt enam ei mäletagi kõiki peresid, kes mul olnud on, mõni on olnud väga lühikest aega, on olnud pikemaid. On olnud õhtuseid-nädalavahetuseti hoidmisi, on olnud täiskohaga töid. 90% kogemustest on olnud ka positiivsed ja olen peredega lahkudes ikkagi sõpradeks jäänud, kuid eks muidugi on ka halbu kogemusi, millest eriti rääkida ei taha.

Niisiis, kuidas lapsehoidjaks saab? Minu kogemuste põhjal loeb peredele väga eelnev kogemus. Aga kuskilt tuleb ju siiski alustada? Eks ilmselt sõltub see ka vanusest ning tahtmisest ja SUURESTI Sinu enda iseloomust. Kuulutusi on mööda internetti igal pool, mina isiklikult soovitan teha omale profiil leheküljele www.pere24.ee, sest mulle tundub, et sealt tuleb pakkumisi kõige rohkem. Muidugi saab ka lugeda tööpakkumisi ja kandideerida väljaspool lehekülge, kuid lapsehoidja jaoks on lehekülg tasuta ja seega ei tohiks probleeme tekitada. Teine lehekülg, kust ma olen mõned pered leidnud, on Perekool. Siiski eelistan esimest varianti, kuidagi tundub mulle endale usaldusväärsem.

Tavaliselt on protsess järgmine: lapsehoidja lisab profiili, pere võtab ühendust, lepitakse kokku kohtumine, kohtumisel vaadatakse klappi lapsega, arutatakse graafikut ja töötasu ning järgneb proovihoidmine (mõned tunnid) või lepitakse kohe kokku esimene hoiupäev. Mina isiklikult ei salli seda pikka protsessi üldse, mulle meeldib, kui ma võtan perega ühendust (või nemad minuga) ning me alustame kohe hoidmisega. Muidugi ma saan aru, et lapsele on harjumisruumi vaja jätta, aga mu omad kogemused näitavad, et kui proovihoidmise ajal on ema kõrval, võiks see sama hästi olemata olla. Laps harjub minuga hetkest, kui me oleme kahekesi.

Peresid on väga erinevaid. Hetkel tuginen siis täiskohaga hoidmisele. On neid, kes teevad lepingu lapsehoidjaga, kirjutavad graafiku paberile, maksavad tunnitasu piinliku täpsusega, määravad reeglid ja nõudmised, keelud ja käsud. On ka neid, kelle jaoks on oluline, et laps oleks õnnelik ja jätavad lapsehoidjale vabad käed. Minult on palju küsitud, kumb variant mulle meeldib. Selge on see, et palju lihtsam on töötada, kui mulle antakse vabad käed. Samas, see oleneb suuresti ka perekonnast, on hea, kui lapsel on kindel graafik, mille järgi elada. Samuti loeb palju see, mitu last hoida on vaja. Ma ausalt öeldes eelistan ühe lapsega tegeleda, eriti, kui ma töötan täiskohaga, sest niimoodi on palju lihtsam igasuguseid asju organiseerida. Mõne tunni kaupa õhtuti võin mitut last ka hoida.

See, mida lapsehoidja peres tegema peab, on individuaalne. Minult on küsitud, et kas see on okei, et lapse magamise ajal peab midagi tegema, näiteks koristama, triikima, süüa tegema. Ma isiklikult arvan, et on küll. Eriti, kui tegemist on tunnipalgaga. Olgem ausad, mida Sa teed ajal, kui laps magab? Saad palka selle eest, et oled arvutis või vaatad telekat. Pole vist päris aus. Lisatööd tuleks kokku leppida kohe alguses, hiljem neid juurde pannes oleks veidi lapsehoidja suhtes ebaaus. Päris paljudes peredes viimasel ajal on muutunud populaarseks, et lapsehoidja käib koos lapsega mõnes huviringis, laulmas, tantsimas, ujumas.. kus iganes. 

Palk on veelgi individuaalsem kui tööülesanded. On tunnipalk, päevapalk, nädalapalk, kuupalk. Mina isiklikult eelistan tunnipalka, kuivõrd ma töötan väga erinevatel kellaaegadel. Vahel saan varem ära, vahel hiljem. Muidugi, eks ole hea tunne, kui on fikseeritud palk kuus, et tead alati arvestada summaga, mille teenid, aga mina isiklikult eelistan tunnipalka. Kogemustega lapsehoidjana võin öelda, et palk on selline asi, mis tuleb kohe ära rääkida. Ja kui palk ei sobi, tulebki ei öelda. Olen mina ka öelnud. Enamasti olen ikkagi peredega kokkuleppele jõudnud. Mõtle enda jaoks selgeks, kui palju töötad, kui palju raha selle eest saada tahad ning ära hakka perele vestlusel valetama, et nende pakutud summa on okei, kuigi kodus hiljem mõtled, et ega ikka ei ole küll.

Praeguses peres kehtib mul põhimõte, et peaasi, et laps õnnelik on. Ja ta on ka. Ja mina olen ka. Me klapime omavahel väga hästi. Mulle meeldib, et mul on vabad käed selles suhtes, mida me päev otsa teeme. Me käime mu sõbrannadega jalutamas, väljas söömas, kinos, mängutubades, niisama linnas uudistamas, minu juures kasside-koertega mängimas. Ta on musterlaps ning mul pole mitte mingit probleemi temaga kuskile minna. Samuti saan väga hästi läbi tema vennaga ja tema vanematega. Ja just sellistes peredes meeldibki mulle töötada, ma tulen hommikul tööle rõõmsana, olen rõõmus terve päev ning lähen õhtul rõõmsana koju ka. 

Kes veel töötab lapsehoidjana ja millised tingimused teil on? Kui pikalt tööl, palju lapsi, milline tasu?

teisipäev, 1. aprill 2014

Uued filmid märtsis

9.märtsil käisin Coca-Cola Plaza kinos vaatamas filmi "Dallas Buyers Club (Elujanu)." Kui see film alguses kinno tuli, mõtlesin kohe, et see oleks üks nendest, mida äkki tahaks näha. Kohest elevust ei tekkinud, aga miski huvi säilis. Pärast Oscari galat, kus see film võitis 3 Oscarit, kaasa arvatud parima meesnäitleja oma ja minu lemmik Leonardo Di Caprio jäi ilma, otsustasin, et ma pean selle lihtsalt ära nägema, et näha, miks Leonardo ilma jäi. Puhtalt selle pärast läksingi. 

Film põhineb tõsielul ning jutustab loo Ron Woodroofist. Texasest pärit Ron on elektrik ja rodeokauboi, kes elab metsikut elu, mis pööratakse 1985. aastal pea peale kui tal diagnoositakse HIV ja arstid annavad talle 30 päeva eluaega. Kuid mees ei mõtlegi surmaotsusega leppida. Saades teada, et USAs ravi AIDSile on alles eksperimentaalfaasis, hakkab ta otsima teisi väljundeid ja jõuab otsapidi Mehhikosse, kus teda aitab arst, kellel küll enam litsentsi ei ole, aga kes paistab asjast teadvat rohkem kui USA arstid. Ta leiab alternatiivravimeid ja hakkab neid USAsse smuugeldama. 

Kuna heterost Ron ei ole geikogukonnaga (kelle seas AIDS on väga levinud) seotud, saab tema ootamatuks liitlaseks AIDS-i põdev transseksuaal Rayon. Ühises hädas ühendavad nad jõud ning asutavad "ostuühistu", mis hakkab vahendama HIV-positiivsetele ravimeid, mida kodumaal müüa ei lubata. Uuendusliku põrandaaluse ettevõtmise klientide ring aina kasvab ning Roni elu jätkub diagnoosile järgnevate aastate jooksul jätkub rinnal nagu ei iial varem.

Filmi mõte oli hea ning veidi sai ka nalja, kuigi ma pean tunnistama, et see ei kuulu minu lemmikfilmide hulka. Võib-olla oli asi minu skeptilisuses, sest ma lihtsalt ei suutnud uskuda, miks Leonardolt Oscar ära võeti, aga ma päris mitu korda filmi ajal mõtlesin, et kaua veel.. Mõnes mõttes see isegi meenutas mulle "We're the Millers," filmi, ka Mehhiko-USA piir, millegi üle smuugeldamine, mingid jamad. Olgu, näitlejatöö oli hea, eriti Jared Leto poolt, aga no ei olnud selline film, mida ma tahaks veel paar korda  vaadata. 

Oscari galal võideti siis Matthew McConaughey poolt parim meesosa, lisaks parim meeskõrvalosa Oscar Jared Letole ning parima grimmi auhind võeti samuti. Samuti võitis film 2 Kuldgloobust, parim meespeaosa draama žanris ja parim meeskõrvalosa. 

Osatäitjad: Matthew McConaughey, Jennifer Garner, Jared Leto, Dallas Roberts

********************************************************************

Ka teine märtsikuu film oli Coca-cola Plazas. 30.märtsil käisin vaatamas filmi "Non-stop (Otselend)." Esimese asjana ütleksin kohe ära, et viimasel ajal on kaks uut filmi, mõlemal filmil nimeks Non-stop, üks on halb, teine on hea. 

See film vastupidiselt eelmisele kuulus mu must-see listi kohe nagu ma selle trailerit nägin. Võtsin tükk aega hoogu, aga ei saanud kedagi endaga kaasa, kuna see sisututvustuse poolt tõesti tundus mingi ulme ulme ulme ja nii see muudkui lükkus ja lükkus edasi. Viimase lükke andis perekond, kelle juures töötasin, kes seda vaatamas käis ja naine ütles, et ta pole kunagi actionfilmide fänn olnud, aga see oli nii hea. 

Veidi filmist. Bill Marks on suure kogemuspagasiga, ent tülpinud korrakaitsetöötaja. Minnes järjekordsele reisile, kus ta peab pardal nii-öelda ohutust tagama, ei oska ta aimatagi, et teda ootab ees lennureis, mis on kõike muud kui rutiinselt igav. Lennul New Yorgist Londonisse hakkab Marks saama salapäraseid sõnumeid võrgus, mida peaks kasutama vaid valitsus ja pardasaatjad, kus tundmatu saatja nõuab salajasele kontole 150 miljoni ülekandmist. Selle mitte juhtumisel lubab ta, et iga 20 minuti tagant sureb üks pardalviibija. Järgneb pinev kassi-hiire mäng 12 000 meetri kõrgusel, mille käigus pole ohus ainuüksi Marks, vaid 200 pardal olevat reisijat. 

Lõpp oli vägagi ootamatu, ikka selliste filmide puhul mõtled kaasa, kes siis süüdi võiks olla ja ma kahtlustasin lausa kolme inimest, aga ükski polnud õige. Seda põnevam see minu jaoks oli. Lisaks mulle meeldis, et põnevus säilis viimase minutini, see oli tõesti hästi tehtud. Samuti tõdesime koos sugulasega, kellega vaatamas käisime, et poleks uskunudki, et filmis näidatakse nii-öelda murekohti lennukis, kuidas üht või teist teha saab. See film sai minult küll 10/10, ei ole midagi ette heita. 

Osatäitjad: Liam Neeson, Julianne Moore, Anson Mount