teisipäev, 4. veebruar 2014

Kuus kuud kodus

Täpselt täna sai täis 6 kuud Eestimaa pinnal. Naljakas, et ma sellist asja tähistan või oluliseks pean, aga eilne oli väga emotsionaalne minu jaoks just selle tõttu. Tegelikult ei tulnud see kurb tunne eile sisse, see tuli teatud põhjustel juba varem, olin mitu päeva mõelnud ja silmnähtavalt nukker olnud. Eile suhtlesime Zuriga, üle väga pika aja. Me skypesime viimati mingi ma ei tea, oktoobris vist ja pärast seda oleme mõned sõnumid vahetanud, aga that's it. Eile rääkisime pikalt, meist, minust ja temast ja sellest, kuidas me ei saa teineteise eludest ära kaduda. Lihtsalt ei saa. See kõik, mis meil oli, see ei kao, meie mälestustes on see alatiseks. Ta viis mind kurssi sellega, mis seal praegu toimub, ma enda eluga, nutsime veidi koos ning lubasime sidet hoida. Tundub, et tulevikus oleme me ikkagi samas riigis ning võib-olla siis ka kordame neid aegu, mis meil koos olid.

Ja nii läkski minu tuju veel kurvemaks, sest ausõna, teil pole aimu ka, kuidas ma sinna tagasi igatsen. Ja üks asi on võidelda selle igatsusega, teine asi on võidelda üksi, sest mitte keegi ei mõista. Ka need, kes ütlevad, et nad mõistavad ja saavad aru, ei tea tegelikult, mis tunne see on. See on nagu Harry Potteris Voldemort, kes oma hinge kaheksaks tükiks rebis, minu hing on küll ainult kahes tükis, aga see on piisavalt valus, et haiget teeks. Kui ma siis oma kurvas meeleolus veel neid pilte vaatama hakkasin ja neist ainult 12 valisin, et kollaaž teha ning selle peale veel teisedki au-pairi tüdrukud, kellega me koos olime, minuga rääkima tulid, oli mul ausalt tunne, et ma lihtsalt ei saa selle olukorraga hakkama. Ma ei suuda olla kahe riigi vahel, kahe inimeste hulga vahel. 

Kui ma pildi üles panin, kirjutasin alla: "6 months back home. It drives me crazy how much I miss my life there, my people, my home, my family. I miss my second half of heart what I left there and I miss my soul what never came back to Estonia." Ja siis mu hostvanemad, Amee ja Adam kirjutasid mulle, et mu naerukilked kajavad nende südametes alati ning mu hing, mis minuga Eestisse tagasi ei tulnud, on ka kenasti nendega koos, et ma ei pea üldse muretsema. See oli lihtsalt nii nii nii armas neist. Ning kuna me olime varasemalt juba oma taaskohtumisest rääkinud, ütlesid nad, et ootavad juba väga, et ma külla tuleksin. Ja mina ootan ka. Neid, kõiki teisi ja seda riiki. Seda, mis kunagi oli nii kauge ja tundmatu ja mis nüüd on nii kodune.


Täna sain ma ka aru, et see, mida ma teen ja ajan, ongi õige. Et ongi õige siit ära minna, sest just seda mu süda tahab. Samuti mõtlesin ma täna esimest korda, et teeks selle blogi juba avalikuks, aga miski minus tahab ikka peita veel. Varsti varsti!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar