kolmapäev, 5. veebruar 2014

Firmadega jamad

Kuivõrd minu ja Allari projekt on ühine, tegeleme selle asjaga praegu väga palju koos. Meie esimene valik, firma "Ismira," millel on töökuulutus ka cvkeskuses (mis peaks ju usaldust äratama), on meid hakanud alt vedama. Kui ma ei teaks kindlalt inimest, kes läbi selle firma läinud on, ei usuks ma üldse, et see töötab. Igal juhul siis tundub, et neil on tööd rohkem kui nad suudavad teha ning kuigi mina pole kandideerimisega veel tegelema hakanud (mäletatavasti tahtsid nad, et ma ootaks veel, kuna tahan hiljem minna), näen Allari pealt, kuidas neil on seal pudru ja kapsad.

Niisiis hakkasime otsima alternatiivvarianti. Mind aitas veidi nö "tugiisik" laeval, kes rääkis personalijuhiga, kes kinnitas, et ilma vahendusfirmata sinna laevale ei saa, kuna laeva personaliosakonnal lihtsalt ei ole aega suhelda iga matsiga, kes arvab, et oleks äge oma riigist põgeneda. Nemad intervjueerivad vaid neid, kes on vahendusfirma intervjuust läbi saanud. Kuna aga Eestil ei ole oma vahendusfirmat, andis mu tugiisik mulle paari firma nimed, kes võiks meid aidata. Mina valisin neist välja kolm. Üks on Türgis, ühe Euroopa kontor on Inglismaal, peakontor Kanadas ning üks on Ungaris. 

Täna siis suure hurraaga alustasime jälle koos Allariga kandideerimist, ühest tema sai vastuse, mina ei saanud. Nad kas ei vastanud, sest ma kirjutasin, et tahan suvel minna või sellepärast, et ma olen sitapea. Allar arvas, et kindlasti see teine variant. Haha! Igal juhul Allarile saadetud emailist piisas meile mõlemale, sest tegemist oli Türgi firmaga, kes soovib teha intervjuusid silmast silma. Hurraa! Seega 1/3st jälle maha kantud. 

Varsti tuleb ausõna masendus peale, kui otse laevale ei saa ja vahendusfirmad ei tea mida korraldavad. Vähemalt oli selle Türgi firmaga vajalik lihtsalt passi omada, näiteks Aasia firmad nõuavad firmaga sama kodakondsust. Keeruline protsess, aga tegelikult päris põnev. Kusjuures, selle Ungari firma kandideerimine koosneb neljast sammust, internetis, testide täitmine ja lõpuks videovastused. Viimase sammuni ma pole veel jõudnud, testid tegin ära, päris huvitavad olid, näiteks, et millist veini pakutakse lõhe kõrvale ning mis jook on after-dinner jook? Mitte, et ma sellest eriti midagi tean, aga nii me ju õpimegi. Hea küsimus oli veel situatsiooniküsimus, et kui restorani tuleb ilmselgelt purjus seltskond, siis kuidas ma käitun ja üks vastusevariant oli, et pakun neile õlut, et neil kergem hakkaks. HAHA! Eks nalja peab ka elus saama. 

Seega, tegelikult olen tagasi alguspunktis, kuivõrd mul pole mingit infot, aga ma olen endiselt üsna rahulik, kuna ma enne augustit nagunii kuskile minna ei plaani. Kuus kuud kodus oldud, kuus kuud veel ja läinud ma olengi. Jee!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar