kolmapäev, 19. veebruar 2014

Emme ja beebi kinopäev

Tallinnas korraldavad mõlemad kinod emme ja beebi kinopäevasid, kus siis vaadatakse filme, mis lastele mõeldud (kuigi on ka olnud mitte selliseid) ning emad saavad tulla koos lastega, keegi ei vaata pahaselt, kui mõni beebi nutab või keegi ringi jookseb ning heli on vaiksem, tuled hämaras põlevad ja kohti müüakse üle ühe, et saaksid turvahälliga oma beebi kindlasti enda kõrvale istuma panna.

Ma olen selle ürituse reklaame mitu korda näinud, aga olen mõelnud, et ah mu beebi liiga väike selleks või et film ei sobi või et tal uneaeg või jumal teab veel mis. Eelnevad vabandused ongi olnud põhjuseks, miks ma kunagi varem sinna jõudnud ei ole. Eile võttis mu sõbranna mul lausest kinni ja moosis nii kaua kuni lõpuks ütlesin jah. 

Niisiis sättisime täna Loore Mariaga (ta on 1a ja 3k) ennast Solarisse, kus juba 10.15 hakkasid emmed-beebid kogunema, jagati igasugu beebikraami, testreid, mähkmeid, süüa isegi, Loore väga nautis seda olukorda. Lisaks oli seal käruparkla ning saalis sees hunnik mänguasju põrandal, millega kõik lapsed mängida said. Film ise hakkas kell 11. Meie filmiks oli "Frozen (Lumekuninganna ja igavene talv)." 


Ma olin selle filmi kohta varem juba väga palju head kuulnud, mu hostpere kiitis seda taevani ja ütlen ausalt, et kuigi mul oli väike kihk seda juba ammu näha, olen ma seda tüüpi inimene, et ma väga multifilme kinno vaatama ei lähe. Nagu täna selgus, mul on isegi Despicable me vaatamata. Igal juhul see film tõesti oli hea, väga väga hea, muusika oli nii ilus ja ma isegi hakkasin mõtlema, et tahaks seda inglise keeles näha, sest originaalis ilmselt on need laulud veelgi paremad.



Loore Maria pidas tublisti terve filmi vastu, lõpuks lasi oma silma ka looja, kaua Sa ikka jaksad ühte ja sama filmi vaadata, eksole. Aga ta ei karjunud, ei nutnud, ei jooksnud ringi, tantsis muusikaga kaasa ja naeris, kui naljakad kohad olid. Tõesti musterlaps, kellega kinno minna. Minul endal tekkis aga meeletu tänutunne inimeste vastu, kes sellist üritust korraldavad. Mõelge, kui hea, emadel nagu nii pole eriti palju võimalusi kodust välja minna, kinost rääkimata ja siis tuuakse neile võimalus kätte koos beebiga minna. Kusjuures, pilet maksis vähem kui tavaseanssidel, nii et igal juhul väga hea pakkumine. Lisaks eelnevalt mainitud käruparklale, olid ka mähkimislauad ja niisked salvrätikud kättesaadavad ( + enne seanssi ju jagati tasuta mähkmeid ka Brittoni poolt). 



Mina sain pisiku sisse ja kui vähegi veel mingeid ägedaid filme pakutakse, astume Loorega sealt läbi. Saab tema sotsialiseeruda ja õpib ka vaikselt, kuidas mõnes kohas on viisakam olla tasa. 

PS! Sain isegi Solaris Kinoklubis endale Kinoemme vapi, hurraa!

neljapäev, 13. veebruar 2014

#100happydays

Eile õhtul käisin õhtusöögil kahe sõbrannaga, kellega me saime kusjuures tuttavaks tänu au-pairi programmile. Me ei olnud samas programmis, aga olime suhteliselt samal ajal kõik Ameerikas ning lugesime üksteise blogisid. Kui siis riburada pidi kõik Eestisse tagasi jõudsime, saimegi kokku ning pean ütlema, et selline side ja klapp tekib ainult inimeste vahel, kes on täpselt sama kogenud. Ja nende vahel, kes lihtsalt klapivad. Meil on tegelikult neljas liige ka, aga tema on ennast Tartus sisse seadnud ja nii jääb ta kahjuks meie üritustest pea alati kõrvale, kuid ega see meid morjenda - südames oli ta ikka meiega.


Üks meist, Merlin, on aga juba 10 päeva teinud kaasa aktsioonis "100 õnnelikku päeva." Ühesõnaga point on lihtne - tuleb leida sajal järjestikkusel päeval iga päev üks õnnelikuks tegev asi/sündmus, see üles pildistada ning märkida ära hashtagiga #100happydays. 

Eile hakkasime sel teemal Kadiga rääkima ja otsustasime, et alustame tänasest ka. Meie aktsioon kestab siis 13.veebruarist kuni 23.maini. Üsna pikk aeg, peaks ütlema, aga ongi motivatsioon suurem. Registreerisin ennast ka ülalmainitud lehel ära ning valisin portaaliks Instagrami. See on lihtsalt minu jaoks kõige mugavam ja kodusem ning see ka minu meelest ainus koht, kus on normaalne kasutada hashtage (Twitter ka muidugi). 

Niisiis, täna on minu esimene päev sajast õnnelikust päevast. Pean tunnistama, et hommikul mõtlesin küll, et täna lihtsalt ei ole mitte midagi, mis mind õnnelikuks teeks. Esiteks, pidin ma tööle minema tund aega varem ning eile õhtul sai piisavalt hilja magama mindud, et uni kergelt tappis. Teiseks, valutas mu pea, ilmselt mitmest järjestikusest nohuga veedetust päevast, sest mis pea see ikka talub 20x tunnis nuuskamist. Kolmandaks, jäi ära minu tööintervjuu, mida ma väga ootasin. Seega, kõik, mis halvasti olla sai, oli ka. AGA, mul on veel lootust, sest õhtu tuleb tore ja küll ma siis saan ka esimese pildi tehtud ja linnukese kirja.

Kogu üritus on lähemalt kirjas veebilehel http://100happydays.com/. Kodulehel on räägitud ka sellest, kuidas 71% alustanutest ei jõua lõppu, sest nad ei suuda leida iga päev ühte asja, mis neid õnnelikuks teeks. Mina jään selle 29% sisse, vähemalt üritan kõigest väest ja eks muidugi aitab kaasa see, et mul on keegi, kellega koos alustasime ja keegi, kes on meist juba 10 päeva ees. Noh, võiduka lõpuni siis!

Ja kui Sina pole veel liitunud, liitu ka, omamoodi põnev on selliseid asju ju otsida, mis meid tõesti rõõmsaks teeks. Ja nii iga päev. 100 päeva järjest. Kes juba osalevad, jagage oma kontosid, et saaksin ka jälgida, mis teisi rõõmsaks teeb. Minu enda instagram on gerlipommer.

kolmapäev, 12. veebruar 2014

Internetikaubandus

Mina tellin 95% asjadest, mida mul vaja on, internetist. Lemmik leheküljeks on ebay.com ning tegelikult on väga heaks leheküljeks ka aliexpress.com. Täna keskendun ebay lehele, kuna aliexpressi hülgasin mõneks ajaks pärast viimast umbes 70 päeva ootamist. 

Olen ebayst tellinud tänaseks vist tõesti peaaegu kõike. Jalanõusid, riideid, salle, kindaid, ehteid, tehnikat, korpuseid, telefoniekraane, akusid, auto varuosi.. No mida iganes mul on vaja läinud, olen alati esimese variandina sinna pöördunud. 99% olen ka rahule jäänud. Mõnikord venib tarneaeg pikaks ehk vajalikuks hetkeks pole asi käes ning paar korda on sattunud alguses hästi töötav asi hiljem mitte töötavaks, aga need on väiksed kaotused selle kõrvalt, mis kõik on hästi olnud.

Minu jaoks on meeletult suur pluss hind. Seda vast teavad kõik, kui naeruväärselt odavalt on võimalik ebayst üldse asju tellida. No see on ausõna naeruväärne. 

Ühel korral tellisin endale 3 korpust, Samsung Galaxy S3'le. Üks korpus vedas mind alt sellega, et seal peal olnud kivid kadusid umbes kolme päevaga ja see polnud enam ilus, samas praegu on ta lihtsalt valge kaas, mis kriimude eest kaitseb endiselt. Teise korpusega oli see mure, et tegemist oli 3D korpusega, kuigi seda kuskil kirjas polnud. 3D tähendab seda, et lill korpusel ulatus umbes sentimeetri kõrgusena väljaspoole ning näiteks tasku ei mahtunud see enam ära (ja ma ei räägi ainult teksapükste taskutest). Kolmas korpus oli hoopis huvitav. See oli tasapinnaline, ilusat värvi, kõik oli hästi, aga see hakkas takistama levi. Alguses ma ei saanud arugi, aga kui juba mitu inimest ütlema hakkasid ja ise erinevatest kohtadest helistades märkasin, et levi tõesti halb, panin tähele, et ka wi-fi näitab ainult 2-3 pulka, tavaliselt oli nii tööl kui ka kodus ikka 5 pulka. Mõtlesin, et võtan korpuse ära ja voila! Kõik pulgad olid tagasi. Panin korpuse peale ja pulgad kadusid. 
Selline vasakpoolne lilla oligi mul, see, mis levi ära võttis

3D korpus
Mina isiklikult väga ei olnud pettunud, maksin korpuste eest umbes 2$ tükk, aga täna leidsin lehekülgi, mis tegutsevad Eestis korpuste müügiga ja kujutate ette, et need mainitud korpused on 10-20€ tükk? Kui ma telliks endale 20€-ga korpuse, mida ma ei saagi kasutada, sest see võtab mu telefonilt levi ära, ma vist läheksin kallale kellelegi. 

Minu jaoks üks üllatavamaid hetki polnud mitte see, kui 2$-list korpust müüdi 20€-ga, vaid see, kui mu oma tutvusringkonnas olev inimene müüs 28€-ga pluusi, mille mina ebayst leidsin 8$ga. Tahtsin teda raputada, mis ta ometi teeb? Tal ei ole firma, ta ei maksa palkasid, veel vähem makse ja ta teeb endale siukest kasu? Õnneks nagu ma aru sain, ei olnud ka inimesed lollid ja selliste hindadega asju talt ei ostetud. 

Kuulun Facebookis mõnda gruppi, kus vahendatakse välismaa lehtedelt tellimist ning ma küll kunagi ei telli sealt, aga mulle meeldib vaadata, mida inimesed tahavad. Mõnikord on neil tõesti head leiud ning siis tellin endale ka. Ilma vahendustasuta. Ma tean, et inimesed, kes sellega tegelevad, tahavad veidi teenida ja nende tööd tuleb tasustada, aga ma mõnes mõttes ei saa aru, miks iga üks ise ei telli? Need "Mul pole krediitkaarti," vabandused on ka täiesti iganenud, sest kui päris aus olla, mul ka pole. Mul on swedbanki deebetkaart krediitkaardi omadustega. Töötab suurepäraselt. See raha, mis tellimuste pealt võidan, on tunduvalt suurem, kui see kuutasu, mis on veidi suurem kui tavalisel kaardil. 

Mis puudutab PayPali (mida on ebays enamike ostude jaoks vaja), siis ausalt, see on veel lihtsam. Mul on kaks Paypali kontot, üks seotud Ameerikaga, teine Eestiga ning ma ei kurdaks nüüd küll, et enese kinnitamine või aadressi kinnitamine või pangakaardi kinnitamine mingi raske tehing oleks. Pigem laiskus on see, mis inimesi takistab.

Arvan, et inimesed muutuvad iga päevaga üha targemaks netiostude alal ning järjest rohkem jõutakse tõdemuseni, et ise valida ja otsustada (mitte kellegi kuupäeva arvestades) ning ise oma pakki oodates ja ise makstes, ei ole see asi üldse nii keeruline nagu arvatakse. Muidugi on teine asi, kui tellib Su oma hea sõber ning vahendustasu ei võta, minagi tellin oma sõpradele, kui nad paluvad, aga seda vahendustasudega gruppide asja pean küll jaburaks. Pole lihtsalt aru saanud, mis takistab inimesi ise sellega tegelemast? 

Ootan selle teema kohapealt vägagi arvamusi, nii neilt, kes ise tellivad kui ka neilt, kes kasutavad selleks kedagi teist.

esmaspäev, 10. veebruar 2014

Osman Kebab - allakäigu algus?

Minu üks suur lemmik söögikohtadest Tallinnas on Tammsaare teel asuv Osman Kebab. 

Esiteks, on sellel superhea asukoht, kuna ma ei ela Tallinnas ning pean kohale jõudmiseks kasutama autot, on seal alati garanteeritud parkimiskoht. Lihtsalt, kui parkimiskohta pole, pole ka sees lauda ja pole mõtet üldse trügima hakata.

Teiseks, hinna ja kvaliteedi suhe on alati olnud tasakaalus, lastepraed on veidi üle 3€, minu lemmik döner kebab 4.90€. Samuti on teenindus üsna kiire, kunagi ei pea toitu oodates nälga surema.

Kolmandaks, on see piisavalt hubane, et saaks rahulikult sõbraga juttu rääkida ning nautida õhtusöögi (või mõne muu söögikorra) atmosfääri.

Ja neljandaks, on seal minu meelest maailma parim mulliga jäävesi. Totaalselt armastan seda!

Miinuseks nimetaksin letist tellimist, mõnikord on see parajalt jama, kui seal ees seisavad inimesed, kes alles toitu valivad, tekib ummik ning ei saa keegi vaadata ega toitu tellida. Mina ise olen alati lauda istuma läinud, ära valinud ja siis leti äärde läinud, kui see tühi on.

Kanašašlõkk keedukartuliga
Pilt: https://www.facebook.com/photo.php?fbid=720428861323936&set=a.362323507134475.89318.106771182689710&type=1&theater

Pealkirja juurde tagasi pöördudes, käisin eile oma sõbra ja sugulasega jälle seal istumas ning koheselt märkasin, et döner kebabi hinda on tõstetud, endise 4.90 asemel maksab see 5.20€. Ma ei saa kunagi sellistest väikestest hinnatõusudest aru, kas loodetakse, et inimene ei märka või vabandust, aga mis asi teil nüüd 30 senti rohkem maksab, panete rohkem kapsast? 

Otsustasin tellida friikartulid viineritega, mis ametlikult läheb lasteprae alla. Üks, mida ma siiani alati Osmanis armastanud olen, on valge kaste, mida nad toidu kõrvale pakuvad ning õlivabad friikartulid. Hoolimata sellest, et need on fritüüris tehtud, on alati taldrik pärast üsna õlivaba olnud. Eile siis, esiteks kuhu jäi valge kaste? See oli asendatud mingi punase plögaga, mis ei andnud kartulitele mingitki maitset ning seal peal oli kiht õli. Esimese hooga ei tekitanud üldse isu. Teiseks, friikartulid ujusid konkreetselt rasvas, pehmetest ja headest kartulitest olid saanud krõbedad tükid taldrikul, mida oli üsna keeruline kahvli otsagi saada. Olin silmnähtavalt pettunud, ütlesin seda ka oma kaasas olnud seltskonnale ning nemad tunnistasid ka, et kaste oli päris halva vastu välja vahetatud.

Täna hakkasin siis uurima, kas tõesti on peakokk vahetunud? Leidsin nende Facebooki lehelt kuulutuse, mis oli sinna lisatud 29.jaanuaril, et tõepoolest otsitakse uut kokka. Ma ei oska öelda, kas ta on juba ametisse astunud või mis täpselt sellel pühapäeva õhtul seal köögis toimus, aga minul oli küll veidi halb tunne sees. Seda enam, et tegemist on ühe mu lemmik kohaga ja senini pole ma seal küll pettuma pidanud. Ja see on seal olnud ikka juba VÄGA PALJU aastaid. 

Arvan, et lähen mingi aja pärast sinna uuesti ja annan neile ühe võimaluse veel. Noh, öeldakse ju, et lootus on viimane mis sureb.

Millised on teie kogemused Osman Kebabiga ja milliseid söögikohti üldse Tallinnas soovitate?

pühapäev, 9. veebruar 2014

Uus blogi

Kutsun kõiki siinlugejaid ka mu uude blogi keskkonda: http://thesidrun.blogspot.com/.

Tegemist siis minu iga päevase jonnimise, vingumise, arvamuse ja kogemuse blogiga. Kirjutan kõigest, mis peas, südames ja hinges ning ootan vastukaja samuti.

Tere tulemast :)

Pikad filmid kinos

Ma olen üsna suur kinofänn, armastan filmide vaatamist just nimelt kinos, mitte kodus ja veel vähem naudin ma filmide allalaadimist. Ma olen lihtsalt arvamusel, et kui inimesed on näinud nii palju vaeva ja kulutanud aega, närve ja raha, siis miks mina ei võiks kulutada veidi raha, et vaadata filmi kinos? Eriti pärast USAs elamist, kus kinopilet maksis vähemalt 10.50$ (erinevates kinodes erinevad hinnad), ei näe ma mingit probleemi maksta Eestis 3-6€ mingi filmi nägemiseks.

On erinevaid filme, mis mulle meeldivad, tavaliselt ma teiste arvamust ei kuula, aga seekordsel valikul aitas see väga palju kaasa. Filmi treilerit nägin juba Ameerikas, kuna selle filmi esilinastus pidi olema tunduvalt varem kui see lõpuks oli. Räägin filmist "Wall Streeti Hunt (The Wolf of Wall Street)." Ameerikas esilinastus see 17.detsembril, Eestis 6.veebruaril.



Filmi peaosas on Leonardo DiCaprio, mis oli minu jaoks juba suur suur pluss, ta väga meeldib mulle nii näitlejana kui ka kompuna, kes ta tegelikult on. Film on esitatud 5 Oscari nominendiks, mis on juba omaette väga hea saavutus (parim meespeaosa on ka üles nimetatud). Niisiis, minu sõbrad, nii Eestist kui ka mujalt maailmas, kes seda filmi näinud olid, ainult kiitsid. Kui film Eestis esilinastus kolmapäeva õhtul, kuulsin ka enamasti positiivseid arvamusi, kuid hakkas ka negatiivset sekka tulema. Neljapäeva hommikul kiideti filmi Skyplusi hommikuprogrammis ning mina lugesin juba tunde, et seda näha.

Neljapäeva õhtul seadsingi sõpradega sammud kinno, seanss algas kell 21 ja pidi lõppema kesköö paiku. Pikkus on sellel filmil kohe omaette nähtus. 2 tundi ja 52 minutit. Ma arvan, et see mu elu pikim film või vähemalt top5 kindlasti. Kartsin mingil määral, et kui see mulle ei meeldi, on meeletu ajaraisk.

Film ise.. Ütleme nii, et see oli huvitav esimesest minutist peale. Seal olid pidevalt mingid liinid, mis vahetusid, inimesed, nimed, näitlejad. Ja see film meeldis mulle kohe eriti sellepärast, et ma pidin kogu aeg kaasa mõtlema, et aru saada. See meeldis mulle. Vahelduseks mingile komöödiale, kus midagi mõtlema ei pea, lihtsalt naerad. Mulle meeldis meeletult filmi süžee, kuidas see algas, kuidas mees jõudis tippu, kuidas ta langes põhja ning kuidas ta uuesti oma elu alustas. Kõik oli nii hästi ja loogiliselt tehtud ning lõpp oli tegelikult väga üllatav. Kuna film on tehtud Jordan Belforti memuaaridel (filmis kannab peategelane sama nime), on see tõsieluline ning seda enam vägagi loogiline.

Nii, et kokkuvõtlikult, liiga palju filmist rääkimata, soovitan filmi pikkuse peale mitte ära ehmatada ja mõelda, et pikad filmid ei tähenda alati seda, et tegemist on lohiseva ja sisutu jamaga (kuigi eks ole neid ka). Mina igal juhul jäin väga rahule, selle aasta TOP10 film kindlasti.

JOIK - yes or no?

JOIKi lugu algas 2005. aastal. Minule kingiti esimene kreem aastal 2009. Sellegi poolest oli tegemist sel hetkel veel üsna tundmatu firmaga, vähemalt minu tutvusringkonnas. Tänaseks on mul on umbes kaks miljonit asja, seega ma mõtlesin veidi arvustada, mis on hea ja mis halb.

Kes veel ei tea, siis JOIK on Eestimaine firma, toodab küünlaid, seepe, kreeme, lõhnu, vannisoolasid, koorijaid ja ka beebidele asju. Tootevalik on tõeliselt lai. Ja mul on heameel tõdeda, et ka minu sõbrad jõuavad või on juba jõudnud selle firmani. Ikka on hea tunne osta Eesti kraami ja mõelda, et ikka oma ja hää. Koduleht: http://www.joik.ee.

Muidugi lisaks olemasolevale kraamile on mul 20 asja, mida ma sealt lehelt veel tahaks. Hea, et ma selle lehe leidsin, seal on kõik tootetutvustused kirjas + odavamad hinnad kui poes ja kui tellides on summa üle 35€, on veel kohaletoimetamine ka tasuta. Hurraa! Uskuge mind, see 35 eurot pole üldse suur summa, et seal üksigi täis saada. Minu viimane tellimus oli mõni nädal tagasi, tegin tellimuse neljapäeva õhtul ja reede lõunal sain juba teate, et pakk on postis. Uskumatu kiirus! Ma poleks ise kindlasti sellele kiiremini järgi jõudnud.

Igal juhul mina käsi südamel soovitan enamikke asju sealt. Küünlad on ikka meisterklass.




Sügavpuhastav näoõli. Suurepärane abiline meigi mahavõtmisel õhtuti, kuigi tuleb öelda, et laisale inimesele ei sobi, kuna see eeldab kindlasti vannituppa minemist ja vee kasutamist (tean, et mõni inimene eelistab meigi mahavõtmisele kulutada võimalikult vähe aega). Näonaha muudab super klaariks ja pehmeks, märgatavad muutused ilmnesid juba mõne õhtu järel. Lõhnab hästi, samuti on seda üsna mugav näole kanda hoolimata sellest, et tegemist on õliga. See on toode, mille ma kohe kindlasti tellin veel, olen väga väga rahul.

Link: http://www.joik.ee/tooted/naohooldus/sugavpuhastav-naooli/




Talvine apelsini-kaneeli kehakreem sheavõiga. Tegemist on mingi jõulu- või talveeriga ehk see pole saadaval aastaringi. Mina sattusin sellele peale ükskord niisama Stockmannis ringi vaadates ja armusin kohe. See apelsini lõhn oli nii kutsuv. Samas pean tunnistama, et pikema kasutamise peale hakkas see mulle vastu ning ma pöördusin tagasi teise JOIKi kehakreemi peale. Samas mulle meeldib see, et ta on valget värvi, sest mitme eelmise kreemiga on mul tekkinud probleem riietemäärimisega. Sellega õnneks seda probleemi olnud ei ole. Link: http://www.joik.ee/tooted/kehahooldus/talvine-apelsini-kaneeli-kehakreem-sheavoiga-erivaljalaselimited-edition/





Elustav ja trimmiv šokolaadi näomask. Mask nõuab kõvasti mäkerdamist, pakis olev pulber tuleb segada vee või piimaga, mina segan ühe supilusika šokolaadi ühe supilusika piimaga ning pärast pisikest segamist tekib selline mõnus ollus, mis tuleb siis näkku panna ja 10-15 minutit hoida. Mulle väga meeldib see, et terve selle aja, kui mask näos on, lõhnasin nagu šokolaaditahvlike. Maha pesemine on samuti üsna mäkerdav, mul esimene kord oli ikka kohe terve vannituba seda pläga täis. Samas pärast on nahk hea pehme, samuti säilib šokolaadilõhn mõneks ajaks. Ma ei oska öelda, kas poolt või vastu, iseenesest on mask hea, aga pean tunnistama, et olen piisavalt laisk, et seda jamamist on liiga palju minu jaoks. 
Link: http://www.joik.ee/tooted/naohooldus/elustav-ja-trimmiv-sokolaadi-naomask/




Sametine kehakreem kookospiimaga. Minu kõige esimene kokkupuude JOIKiga. Selle kreemi kinkis mulle ema ning see oli mul ikka väga suur lemmik, kuna ma olen hull kookosefänn. Seda mul oli lausa kaks pudelit järjest (kui mitte kolm isegi), sest selle magus lõhn käis terve päev üle pea ja ma väga nautisin seda. Samas inimene, kes nii väga kookost ei fänna, kindlasti ei armasta ka seda kreemi. Mis aga on sellel teistest veidi parem, on koostis ehk ta on väga pehme, ei voola laiali ning muudab naha rohkem pehmeks, kui teised. Kui peaksin tänasel päeval uue pudeli valima, valiksin selle.










Greibi-mandariini kehakreem vitamiinirohke porgandiõliga. Selle kreemi kinkisid mulle esimest korda mu sõbrannad, pärast seda kui neil endal juba see olemas oli. Lõhn oli hea, sarnaselt mõnele teisele tootele käib mandariinilõhn väga üle pea ning need tsitruselised kohe on sellised mõnusad. Probleem selle kreemiga oli ka pidev määrimine, näiteks kui käed sellega kokku tegin, pidin ikka tükk aega ootama enne kui heleda kampsuni selga sain ning valged rinnahoidjapaelad määrisin ikka korduvalt ära. Lõhn hea, aga mäkerdamist oli lihtsalt minu jaoks liiga palju.








Piparmündi huulevõie. See on siuke lahe toode, mille ma ka soetasin endale selle peale, et mu sõbrannadel juba oli ja nemad kiitsid taevani. Mulle see aga nii väga meeldima ei hakanud. Olen hull piparmündifänn, aga seda oli minu jaoks veidi liiga palju. Huuled hakkasid puhta õhetama. Lisaks, ta teeb huuled lubatult pehmeks, aga näiteks nagu mingi lõhe on või näiteks nahk tuleb maha, siis see koht hakkab valutama. Lisaks on see minu jaoks natuke ebamugav topsik, mulle meeldivad need huulepulgalaadsed palsamid rohkem.




Sära andev kehakreem magusmandli õliga. See nüüd mul viimane kreem, mille tervenisti ära kasutasin. Selle sain ka kingituseks. Pean ütlema, et suvel on see tegija - tõmbad jalad kokku, sillerdavad ja on veidi pruunimad kui tavaliselt. Aga no talvel on täielik nuhtlus. Esiteks, see määrib meeletult riideid. Teiseks, Sa sädeled ikka reaalselt, näkku panna pole seda üldse võimalik. Kolmandaks, ei niisuta see eriti, mis kohe ERITI paistab välja just talvel, kui nahk topeltniisutust tahaks. Seega, suvel sääred sädelema, talvel pigem jätaks selle kapi peale. (Kus ta mul ka praegu on.)

Link: http://www.joik.ee/tooted/kehahooldus/sara-andev-kehakreem-magusmandli-oliga/

Küünal maasikas & rabarber. No vot see on nüüd selline küünal, millesse ma armusin kohe kui ma seda poes nägin. Ma pean tunnistama, et ost võttis ikka megakaua aega, sest ta on ikka pagana kallis poodides, aga lõpuks võtsin südame rindu ja tellisin nende kodulehelt. Nagu kätte sain, panin kohe põlema ka. Maasikaosa lõhnas tõepoolest suurepäraselt, pannes lõhnama terve maja teise korruse, mitte üksnes mu toa, kus see põles, samas rabarber jälle on tagasihoidlikum. Mulle meeldib see, et küünal põleb lõpuni tühjaks, hiljem võib klaasi mujal edasi kasutada. Mulle ei meeldinud aga see, et see ots, mis põlema tuleb panna, vajus mitu korda küünla sisse ning kuivas sinna ära, mistõttu ma pidin hullult vaeva nägema, et küünal järgmine kord jälle põlema hakkaks. Kui ta ühe korraga põlema panna, siis ilmselt seda probleemi ei ole, aga väidetavalt on põlemisaeg umbes 30 tundi, nii kaua keegi vist ei põleta küünalt järjest. 








Küünal "Magus kiusatus." See nüüd jällegi mu uus leiutis ja avastus, lõhna poolest nagu apelsin ikkagi, kodulehel kirjeldatakse seda ka apelsinikoogina, aga samas pole see selline tugev, vaid pigem pehme. Nagu jõuludel, kui mandariinid igal pool laiali on, siis on selline ühtlane lõhn terves toas. See küünal on umbes sama, magus, aga mitte NII magus, et süda pahaks läheks. Minu lemmikute hulka ei kuulu, uuesti ei ostaks. Link: http://www.joik.ee/tooted/kuunlad/magus-kiusatus/





Vaatasin just neil kodulehel ringi ka, selle kuu pakkumine on bambuse küünal ning jalavannisoolad on kõik -20%. Küünal tundub iseenesest päris huvitav. Millised on teie kogemused JOIKiga ning kuidas ja millega olete eriti rahul?

laupäev, 8. veebruar 2014

Welcome!

Tere tulemast minu väiksesse chit-chat nurgakesse, mida kutsun hellitavalt "Piece of Lemon." Seda sellepärast, et tegemist ei ole roosamulli blogiga, kus räägin vaid head, vaid see on blogi, kus ma avaldan oma arvamust kõikvõimalikel teemadel, mis minu jaoks oluliseks on saanud. Samuti ootan lugejatelt kommentaare nende kogemustest, et meie vahel tekiks arutelu.

Loodan, et kõik mu varasemad blogi fännid leiavad ka oma tee siia ning tere tulemast veelkord!

kolmapäev, 5. veebruar 2014

Firmadega jamad

Kuivõrd minu ja Allari projekt on ühine, tegeleme selle asjaga praegu väga palju koos. Meie esimene valik, firma "Ismira," millel on töökuulutus ka cvkeskuses (mis peaks ju usaldust äratama), on meid hakanud alt vedama. Kui ma ei teaks kindlalt inimest, kes läbi selle firma läinud on, ei usuks ma üldse, et see töötab. Igal juhul siis tundub, et neil on tööd rohkem kui nad suudavad teha ning kuigi mina pole kandideerimisega veel tegelema hakanud (mäletatavasti tahtsid nad, et ma ootaks veel, kuna tahan hiljem minna), näen Allari pealt, kuidas neil on seal pudru ja kapsad.

Niisiis hakkasime otsima alternatiivvarianti. Mind aitas veidi nö "tugiisik" laeval, kes rääkis personalijuhiga, kes kinnitas, et ilma vahendusfirmata sinna laevale ei saa, kuna laeva personaliosakonnal lihtsalt ei ole aega suhelda iga matsiga, kes arvab, et oleks äge oma riigist põgeneda. Nemad intervjueerivad vaid neid, kes on vahendusfirma intervjuust läbi saanud. Kuna aga Eestil ei ole oma vahendusfirmat, andis mu tugiisik mulle paari firma nimed, kes võiks meid aidata. Mina valisin neist välja kolm. Üks on Türgis, ühe Euroopa kontor on Inglismaal, peakontor Kanadas ning üks on Ungaris. 

Täna siis suure hurraaga alustasime jälle koos Allariga kandideerimist, ühest tema sai vastuse, mina ei saanud. Nad kas ei vastanud, sest ma kirjutasin, et tahan suvel minna või sellepärast, et ma olen sitapea. Allar arvas, et kindlasti see teine variant. Haha! Igal juhul Allarile saadetud emailist piisas meile mõlemale, sest tegemist oli Türgi firmaga, kes soovib teha intervjuusid silmast silma. Hurraa! Seega 1/3st jälle maha kantud. 

Varsti tuleb ausõna masendus peale, kui otse laevale ei saa ja vahendusfirmad ei tea mida korraldavad. Vähemalt oli selle Türgi firmaga vajalik lihtsalt passi omada, näiteks Aasia firmad nõuavad firmaga sama kodakondsust. Keeruline protsess, aga tegelikult päris põnev. Kusjuures, selle Ungari firma kandideerimine koosneb neljast sammust, internetis, testide täitmine ja lõpuks videovastused. Viimase sammuni ma pole veel jõudnud, testid tegin ära, päris huvitavad olid, näiteks, et millist veini pakutakse lõhe kõrvale ning mis jook on after-dinner jook? Mitte, et ma sellest eriti midagi tean, aga nii me ju õpimegi. Hea küsimus oli veel situatsiooniküsimus, et kui restorani tuleb ilmselgelt purjus seltskond, siis kuidas ma käitun ja üks vastusevariant oli, et pakun neile õlut, et neil kergem hakkaks. HAHA! Eks nalja peab ka elus saama. 

Seega, tegelikult olen tagasi alguspunktis, kuivõrd mul pole mingit infot, aga ma olen endiselt üsna rahulik, kuna ma enne augustit nagunii kuskile minna ei plaani. Kuus kuud kodus oldud, kuus kuud veel ja läinud ma olengi. Jee!

teisipäev, 4. veebruar 2014

Kuus kuud kodus

Täpselt täna sai täis 6 kuud Eestimaa pinnal. Naljakas, et ma sellist asja tähistan või oluliseks pean, aga eilne oli väga emotsionaalne minu jaoks just selle tõttu. Tegelikult ei tulnud see kurb tunne eile sisse, see tuli teatud põhjustel juba varem, olin mitu päeva mõelnud ja silmnähtavalt nukker olnud. Eile suhtlesime Zuriga, üle väga pika aja. Me skypesime viimati mingi ma ei tea, oktoobris vist ja pärast seda oleme mõned sõnumid vahetanud, aga that's it. Eile rääkisime pikalt, meist, minust ja temast ja sellest, kuidas me ei saa teineteise eludest ära kaduda. Lihtsalt ei saa. See kõik, mis meil oli, see ei kao, meie mälestustes on see alatiseks. Ta viis mind kurssi sellega, mis seal praegu toimub, ma enda eluga, nutsime veidi koos ning lubasime sidet hoida. Tundub, et tulevikus oleme me ikkagi samas riigis ning võib-olla siis ka kordame neid aegu, mis meil koos olid.

Ja nii läkski minu tuju veel kurvemaks, sest ausõna, teil pole aimu ka, kuidas ma sinna tagasi igatsen. Ja üks asi on võidelda selle igatsusega, teine asi on võidelda üksi, sest mitte keegi ei mõista. Ka need, kes ütlevad, et nad mõistavad ja saavad aru, ei tea tegelikult, mis tunne see on. See on nagu Harry Potteris Voldemort, kes oma hinge kaheksaks tükiks rebis, minu hing on küll ainult kahes tükis, aga see on piisavalt valus, et haiget teeks. Kui ma siis oma kurvas meeleolus veel neid pilte vaatama hakkasin ja neist ainult 12 valisin, et kollaaž teha ning selle peale veel teisedki au-pairi tüdrukud, kellega me koos olime, minuga rääkima tulid, oli mul ausalt tunne, et ma lihtsalt ei saa selle olukorraga hakkama. Ma ei suuda olla kahe riigi vahel, kahe inimeste hulga vahel. 

Kui ma pildi üles panin, kirjutasin alla: "6 months back home. It drives me crazy how much I miss my life there, my people, my home, my family. I miss my second half of heart what I left there and I miss my soul what never came back to Estonia." Ja siis mu hostvanemad, Amee ja Adam kirjutasid mulle, et mu naerukilked kajavad nende südametes alati ning mu hing, mis minuga Eestisse tagasi ei tulnud, on ka kenasti nendega koos, et ma ei pea üldse muretsema. See oli lihtsalt nii nii nii armas neist. Ning kuna me olime varasemalt juba oma taaskohtumisest rääkinud, ütlesid nad, et ootavad juba väga, et ma külla tuleksin. Ja mina ootan ka. Neid, kõiki teisi ja seda riiki. Seda, mis kunagi oli nii kauge ja tundmatu ja mis nüüd on nii kodune.


Täna sain ma ka aru, et see, mida ma teen ja ajan, ongi õige. Et ongi õige siit ära minna, sest just seda mu süda tahab. Samuti mõtlesin ma täna esimest korda, et teeks selle blogi juba avalikuks, aga miski minus tahab ikka peita veel. Varsti varsti!