esmaspäev, 16. detsember 2013

Emotsioonid

Hetkel on seda sissekannet hea kirjutada, kuna see blogi on kinni ja seda ei näe mitte keegi. Kohe mitte keegi. Kunagi, kui ma selle blogi lahti teen, naeran ilmselt isegi selle sissekande peale ning siis pole enam vahet, kes seda loeb ja kes mitte.

Täna on mul sees imelik tunne. Laupäeva õhtul käisin Kariinaga (üks mu parimatest sõbrannadest juba 15 aastat) söömas ning rääkisin talle oma plaanidest minna laevale tööle ning oma tunnetest, keerdkäikudest. Ta küsis päris mitu nii-öelda õiget küsimust, mille peale mu meel korraks kõikuma lõi. Lisaks laupäeva öösel vastu pühapäeva skypesime Shuriga (see kurikuulus DJ laeval), ta uuris, kuidas mu tööle kandideerimine läheb, rääkisin talle ka kõik ära ja kui alguses olin meeletult elevil, siis järsku mõtlesin, et jessas, mida ma ometi teen?!

Ilmselt mängib praegu suurt rolli see, et jõulud on tulemas ja mul on väga värskelt alles meeles, kuidas ma eelmine aasta esimest korda Ameerikas elades murdusin. Jõuludel. Sest ma tahtsin oma pere juurde. Ka siis, kui keegi oleks mulle Ferrari kinkinud, ma oleks ikka nutnud. Sellepärast mul sel aastal ongi üsna ükskõik, kas ma üldse mõne kingi saan, sest minu jaoks on oluline, et lähedased on mu lähedal. Ja siis tahan ma jälle ära minna? Minu esialgne mõte-plaan on minna augusti lõpus, üsna sarnasel ajal kui au-pairiks läksin, saab suve Eestis ära olla ja uuesti sooja tagasi. Laeva peal on aga graafik umbes 8 kuud merel ja siis 2 kuud kodus. Lihtsad arvutused näitavad, et kui ma otsustan kasutada oma viisat 100%-liselt, ei ole mind kodus järgmised paar jõulu...

Mind veidi lohutab see, et olles laeva peal, veetes pühad võõraste inimestega, ei ole mitte keegi neist sel hetkel kodus. Okei, enamik neist ilmselt jõuavad paar päeva hiljem koju ja on siis ikkagi kallite inimestega, aga see pole enam oluline. Mind viis rivist välja eelmine aasta just see, et teised kõik olid koos perega, mina olin üksi. Seekord on kõik üksi. Ja selge on see, et ma otsin hetkel lihtsalt vabandusi. Oeh..

Olen praegu kodus olnud 4,5 kuud. On asju, mida ma igatsen meeletult Ameerika elust ja mida ma nägin ka kuu aega tagasi reisil olles, et armastan rohkemgi kui arvata oskan, aga tegelikult on ju siin ka palju. Näiteks minu inimesed. Üks, mida ma kohutavalt vihkasin Eestist eemal elades, oli see, et kui mina tahtsin midagi teha, oli mu kompanjon piiratud. Ma sain helistada heal juhul 3-4le inimesele ja 99% juhtumitest nad kõik keeldusid. Eestis tekivad plaanid töö käigus ja ma leian 99%-liselt ka endale kaaslase(d). Jälle lohutab mind see, et laeva peal ei saa ma ju midagi teha. Ma ei saa otsustada lõunal, et tahaks õhtul kinno minna, kui ma ise kuskil middle of Caribbean sea olen.

Ma arvan, et tegelikult on asi selles, et seekord ma tean, et see on mu lõplik otsus. Et seekord ma tean, et ma ei lähe lihtsalt riiki uudistama, vaid ma tean, et see ongi riik, kus ma tahan olla.

Aga tegelikult ju 8 kuud on tunduvalt vähem kui 12 kuud ning on lohutav, et ma iga aasta mõneks ajaks hakkan enamasti koju saama. Hurreeei.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar