esmaspäev, 16. detsember 2013

Emotsioonid

Hetkel on seda sissekannet hea kirjutada, kuna see blogi on kinni ja seda ei näe mitte keegi. Kohe mitte keegi. Kunagi, kui ma selle blogi lahti teen, naeran ilmselt isegi selle sissekande peale ning siis pole enam vahet, kes seda loeb ja kes mitte.

Täna on mul sees imelik tunne. Laupäeva õhtul käisin Kariinaga (üks mu parimatest sõbrannadest juba 15 aastat) söömas ning rääkisin talle oma plaanidest minna laevale tööle ning oma tunnetest, keerdkäikudest. Ta küsis päris mitu nii-öelda õiget küsimust, mille peale mu meel korraks kõikuma lõi. Lisaks laupäeva öösel vastu pühapäeva skypesime Shuriga (see kurikuulus DJ laeval), ta uuris, kuidas mu tööle kandideerimine läheb, rääkisin talle ka kõik ära ja kui alguses olin meeletult elevil, siis järsku mõtlesin, et jessas, mida ma ometi teen?!

Ilmselt mängib praegu suurt rolli see, et jõulud on tulemas ja mul on väga värskelt alles meeles, kuidas ma eelmine aasta esimest korda Ameerikas elades murdusin. Jõuludel. Sest ma tahtsin oma pere juurde. Ka siis, kui keegi oleks mulle Ferrari kinkinud, ma oleks ikka nutnud. Sellepärast mul sel aastal ongi üsna ükskõik, kas ma üldse mõne kingi saan, sest minu jaoks on oluline, et lähedased on mu lähedal. Ja siis tahan ma jälle ära minna? Minu esialgne mõte-plaan on minna augusti lõpus, üsna sarnasel ajal kui au-pairiks läksin, saab suve Eestis ära olla ja uuesti sooja tagasi. Laeva peal on aga graafik umbes 8 kuud merel ja siis 2 kuud kodus. Lihtsad arvutused näitavad, et kui ma otsustan kasutada oma viisat 100%-liselt, ei ole mind kodus järgmised paar jõulu...

Mind veidi lohutab see, et olles laeva peal, veetes pühad võõraste inimestega, ei ole mitte keegi neist sel hetkel kodus. Okei, enamik neist ilmselt jõuavad paar päeva hiljem koju ja on siis ikkagi kallite inimestega, aga see pole enam oluline. Mind viis rivist välja eelmine aasta just see, et teised kõik olid koos perega, mina olin üksi. Seekord on kõik üksi. Ja selge on see, et ma otsin hetkel lihtsalt vabandusi. Oeh..

Olen praegu kodus olnud 4,5 kuud. On asju, mida ma igatsen meeletult Ameerika elust ja mida ma nägin ka kuu aega tagasi reisil olles, et armastan rohkemgi kui arvata oskan, aga tegelikult on ju siin ka palju. Näiteks minu inimesed. Üks, mida ma kohutavalt vihkasin Eestist eemal elades, oli see, et kui mina tahtsin midagi teha, oli mu kompanjon piiratud. Ma sain helistada heal juhul 3-4le inimesele ja 99% juhtumitest nad kõik keeldusid. Eestis tekivad plaanid töö käigus ja ma leian 99%-liselt ka endale kaaslase(d). Jälle lohutab mind see, et laeva peal ei saa ma ju midagi teha. Ma ei saa otsustada lõunal, et tahaks õhtul kinno minna, kui ma ise kuskil middle of Caribbean sea olen.

Ma arvan, et tegelikult on asi selles, et seekord ma tean, et see on mu lõplik otsus. Et seekord ma tean, et ma ei lähe lihtsalt riiki uudistama, vaid ma tean, et see ongi riik, kus ma tahan olla.

Aga tegelikult ju 8 kuud on tunduvalt vähem kui 12 kuud ning on lohutav, et ma iga aasta mõneks ajaks hakkan enamasti koju saama. Hurreeei.

reede, 13. detsember 2013

Esimene vastus firmalt

Kruiisile tööle minekuks tuleb kasutada vahendusfirmat, Carnivali kruiisil ei ole Eestis tegutsevat firmat ja meile kõige lähemal asuv on Leedus. Nende tööpakkumine on täitsa CVkeskuses üleval (kui keegi veel tahab tulla) ning konkurss on täiesti ausal teel toimuv.

4.novembrist kuni 4.detsembrini toimunud konkursil oli 31 kandideerijat, mis minu jaoks oli üpris suur arv, arvasin, et sellele kohale eriti palju tahtjaid ei ole, sisuliselt ju hülgad terve oma elu, miks peaks tahtma. Kandideerisime mu sugulasega koos, samal konkursil ning täna saadeti siis firmale meeldinutele kirjad.

Kuna see sama firma vahendab töötajaid mitmele erinevale kruiisifirmale, oli ühes kirjas väga palju erinevaid pakkumisi väga erinevatele laevadele ja firmadesse, aga kuna mina tahan ainult ühte firmasse ja ideaalis ühele laevale, siis minu soovitud ametikohta mu soovitud firma hetkel ei otsi. Seega, peab uurima, mis edasi saab ja kuidas edasi käituma peaks.

Jätkuvalt põnevil!

esmaspäev, 2. detsember 2013

Väike kokkuvõte

Niisiis ongi minu kaua oodatud puhkus Ameerikas läbi. Kõige eredamad momendid on ikkagi kruiisilt pärit, kuigi me empsiga mõlemad tõdesime, et kruiis lõpus oleks parem olnud. Esiteks temperatuuri vahetus ja teiseks see, et seal saab tõsiselt lõdvaks lasta. 

Mul on heameel tutvuste üle, mis tänu kruiisile sain. Esiteks muidugi teised eestlased Malle ja Hindrek, kes olid lihtsalt nii ägedad, et seda raske kirjeldada. Mul pole kunagi olnud probleemi võõraste inimestega läbi saada, aga nad olid kohe ekstraägedad. Teiseks Nikola, noormees Serbiast, kes laeva peal meie õhtusöögi kelner oli, kellega me tänase päevani kirjutame ja arutasime, et ta võiks puhkuse ajal Eestisse tulla. Ja kolmandaks, Shurland, noormees Trinidad ja Tobagost, varem mul siin blogis DJ nime all olnud, kellega me samuti tänase päevani aeg-ajalt kirjutame ja Skypeme. Rahvusvahelised suhted on alati kasulikud.

Nikolaga, pärast seda, kui me Gangnam Style'i olime ära tantsinud. 
Kui ma peaks 15 päeva jooksul ütlema ühe KÕIGE meeldejäävama ja lemmikuma hetke/koha, siis selle hõivab 100%-liselt delfiin Amaya. Inimesed, kes pole kunagi delfiiniga sõitmas käinud, tehke seda. See, miks lapsed käivad delfiinidega ravil, on nüüd minu jaoks nii selge, nad suudavad ravida ka terveid inimesi. Selle tunni aja jooksul, mis vees oled, unustad absoluutselt kõik oma mured, mis vaevavad, on vaid kaks elusolendit - Sina ja delfiin. Rahasse ei anna seda väärtust üldse panna. See on väärtus kogu eluks.


Muidugi oli reisil ka palju muid lahedaid asju - Cozumel ja Key West, Chicago Cloud Gate (ehk Uba), Willis Tower, Niagara Falls, Kanada. Sõita läbi riigi oli vahva, kõik hotellid olid vahvad. Neid oli meil ühtekokku 7 terve reisi jooksul, seega paras ports. Ja mitte ükski ei olnud halb. See on vist küll rekord.  Terve aja, kui me sõitsime, oli meil sama raadiojaam (no 95% ajast) ja ausalt, seal oli umbes 10 erinevat lugu, mida siis lasti kogu aeg uuesti ja uuesti ja uuesti. Lõpuks olid kõik sõnad peas. Haha.

Seltskond reisil oli mul vahva. Emps. Me oleme piisavalt sarnased inimesed, et saaks nalja ning piisavalt rahulikud, et üldse mitte tõmmelda, kui GPS meid valesti juhatab või ise veidi puusse paneme. Mis halvasti, see uuesti. Isegi siis, kui meil kohvrid ära kadusid Miamis, panime kained pead kokku ja leidsime lahenduse, samamoodi Chicagos, pingelises olukorras, kus kõik hotellid olid välja müüdud. Ütleme nii, et kaks pead on ikka kaks pead. Ja nalja sai meil ka, päris palju, üsna tihti naersime pisarad silmas. Kuigi emps ütles, et nüüd mul ilmselt temast tükiks ajaks kopp ees, pole üldse nii hull, tegelikult oli väga väga vahva. Aitäh Sulle!

Kuna ma sain samalaadset küsimust enne reisi ja ka reisi ajal mitmelt inimeselt, otsustasin sellest pikemalt kirjutada. Mõnes mõttes kartsin seda reisi väga. Aimasin, et on kaks varianti, ma kas saan seal aru, et ma lihtsalt igatsesin USA elu ja tõmban nüüd niidid kokku või ma saan aru, et see on minu jaoks ja ma tahan sinna tagasi minna. Esimesed päevad ma olin kui kala vees, kõik oli nii hästi, kõik tegi nii rõõmsaks. Mingil hetkel sain pakkumise, mis pani mind tõsiselt mõtlema ja kui ma olin tõsiselt juba tükk aega mõelnud, mõne inimesega arutanud, aga sisuliselt üksi otsustanud, sain aru, et asi ei ole igatsemises, asi on selles, et ma tõesti olin seal riigis õnnelikum. Võib-olla ei olegi küsimus riigis, vaid nendes inimestes, võib-olla on asi milleski muus, aga ma ei saa pigistada silma kinni selle ees, kes olin 12 kuud seal, kes olin ligi 4 kuud siin ja kes olin 2 nädalat jälle seal. Ma näen ise, mis on õige ja mis parem. Minu jaoks.

Ja et mitte midagi ära sõnuda ja põnevust hoida, jätan praegu otsad tuleviku mõttes lahtiseks, aga ütleme nii, et on mida oodata. Vähemalt ma ise küll ootan.

Ja veelkord suur-suur aitäh kõikidele osalejatele, kes minu jaoks selle reisi nii ägedaks tegid. 

Reisilõpp ja seiklused ehk 14.-15.päev

Laupäeval olime kohe eos sellised lebotajad, läksime kodust välja alles ühe ajal, käisime kõigepealt uuesti Outletsis, mina ühtesid pluuse vahetamas (sest ma ei viitsinud neid proovida ja ei olnud õiged) ja ühte pusa tagasi viimas ning ema veel mõndasid asju ostmas. Mul oli kuidagi tüdimus peal, ei meeldinud ükski pood, ei meeldinud shoppamine, ükski asi. Kolm päeva jutti oli lihtsalt liiga palju.


Edasi läksime Burlingtoni, kus ostsime endale uue ilusa kohvri. Tõesti väga ilus ja mahukas ka. Seal käidud, siis läksime Forever21'te, kuhu minu ühed jalanõud jäid. Kahjuks neid ei olnud selles, või tegelikult olid, aga liiga suured või liiga väiksed. Mu tuju aga oli endiselt üleval, sest üks variant oli veel neid saada. Leidsime mingi Charming Charlie poe, kus müüdi ehteid, kotte, salle ja muud kraami värvide järgi. Rohelised, sinised, mustad, valged. Väga lahe. Soetasin endale ühe käekoti ja emps soetas endale väga fancy telefonikoti, käis ja eputas sellega terve õhtu.

Viimast õhtusööki läksime Steak and Shake'i sööma. Esiteks, kuna see mu lemmik, teiseks, kuna see oli seal samas ja kolmandaks, kuna seal on maailma parimad jäätisekokteilid. Meie teenindaja oli väga armas tüdruk ja pean tunnistama, et mina tellisin oma joogi valesti, mul oli näpp menüül mint-cookie shake'i peal, aga ütlesin cookie-shake ja ta tõigi tavalise. Ma siis vabandasin ja ütlesin, et ma ikkagi soovisin minti ja ta tõigi uue ning vabandas ka veel. Uskumatu. Isegi, kui mina olen sitapea, ta ikka vabandab. Lihtsalt armastan seda nende suhtumist ja armastust töösse, mida nad teevad.

Hotelli tagasi, algas missioon kohvrite pakkimine. Mina olin optimistlik ja muudkui rääkisin, et küll mahub, küll mahub. Kusjuures, mahtus ka. No üldse ei olnud probleeme, ei mahtuvusega, ei kaaluga. Käsipagas küll kaalus 12kg + käekott veel 5kg, kuna arvuti oli seal sees, aga no lebooo.. ABC Family kanal näitas Harry Potteri seitsmenda osa esimest osa ja siis teist osa ja siis näitas teist osa uuesti, et no kui keegi ei näinud veel. Väga naljakas.

Hommikul arvas emps, et äratuskella pole vaja, et küll ärkame. Ärkasime mu ehmatuse peale 8.38, hommikust sai süüa kuni kella 9ni. Ma vist nii padjanäoga pole kunagi söömas käinud, konkreetselt püsti-riidesse-sööma-tuppa tagasi. Toas panime veel viimased asjad kohvritesse ning hakkasime siis ära tulema, mõtlesime, et pigem olgu lennujaamas suurem varu, kui et passime hotellis tühja.


Mäletatavasti meie auto oli nii väike, et sinna midagi sisse ei mahtunud ning tulles oli meil 1 suur kohver, nüüd oli kaks. Ja me mahutasime ära. 2 suurt kohvrit + 2 käsipagasit + 2 käekotti. Ja minu sombreero. Selle tõin ikka vapralt koju ära.

Sõitsime umbes tunnikese, käisime veel ühes kaubanduskeskuses, lootuses mu jalanõusid leida, aga neid ei olnud. Ju ma siis ei pidanudki neid saama. Lohutuseks käisin frozen jogurit söömas ning siis läksimegi lennujaama. Leidsime autorendi imeilusti üles, ilma ühegi probleemita. Emal oli leping kaasas, et lisajuhti ei ole ja siis mina sõitsin sinna, haha. Selle katki läinud kojamehe susserdasime ka sinna külge, seega mingeid lisatasusid ei rakendunud. Hurraa!

Lennujaamas oli meil 3,5 tundi aega ja olime mingis tillukeses terminalis, kus polnud isegi eriti palju poode, kus aega surnuks lüüa. Kuna mul oli internetiühenduse saamiseks kasutaja juba olemas (sest Chicagost ei saa ju kunagi õigel ajal minema), sain vähemalt netis olla. Seoses selle Chicago lennujaamaga, ma olin empsile juba mitu päeva rääkinud, et olgu valmis, et me jõuame kolmapäeval koju, et ei ole võimalik, et kõik hästi läheb.

Meie lend pidi väljuma 16.25. Sellel kellaajal hakati meid alles sisse laskma. Läksime siis kenasti oma kohtadele, meie rida oli 62. Kokku oli ridasid 68 ja meie tagant olid kõik tühjad. Siuke lebovärk, palju ruumi pikutamiseks. Kui rahvas oli lennukisse lastud, ei juhtunud midagi. Pool tundi hiljem ka ei juhtunud. Siis ütles kapten, et meil on ukse damage (ma ei teagi, mis sõna see eesti keeles on, katki noh) ja nad üritavad hinnata, kui tõsine see on, kas me saame minna või võtab aega. Lõpuks tõusime õhku 18.10. Meie selle ja järgmise lennu vahel oli veidi üle kahe tunni, seega meil vaikselt hakkasid närvid läbi minema.

Reis iseenesest oli minu meelest kiire, aga üsna rappuv. Kuna oli üsna hiline kellaaeg (arvestades kellakeeramist), magasin mõnuga. Vahepeal sõin, siis vaatasin ära filmi "We're the Millers," mis on üks mu lemmikuid sel aastal ning siis magasin edasi ja magasingi terve reisi kuni kohale jõudsime. Vahepeal ärkasin selle peale üles, et lennuk värises nii kõvasti, et mu padi kukkus maha ning ma mõtlesin juba, et kui palju inimesi mu matusele tuleks ja mis nad seal räägiks. Tõsiselt, nii hullult raputas. Vahepeal, kui lennukiirust vaatasin, näitas see 998km/h, tavaliselt üle 900 ei ole, seega piloodid tegid tõsist tööd, et varem jõuda.

Õhtusöök

Jõudsime Amsterdami 8.10, pidime jõudma umbes kell 7. Järgmise lennu check-in aeg oli 8.45 ja see oli täiesti teises lennujaama otsas. Emps hakkas hullu tuhinaga jooksma, ma lihtsalt ei jaksanud. Kohver + käekott olid nii rasked, et käed olid nii valusad, et pisarad olid silmas, seega mul oli nii savi, nagu nii minuta see lennuk ei lähe kuskile. Tänu sellele, et meil kiire oli, ei pidanud turvakontrollis pikas järjekorras seisma, saime eelisjärjekorras, kuigi emps korjati seal jälle maha. Chicagos ei meeldinud neile meie ilusad küünlad või noh see geel seal sees, Amsterdamis ei meeldinud neile külmkapimagnet. Minu kinkepakki ka veidi kommenteeris, aga ma pilgutasin silmi ja ütlesin, et ma järgmine kord olen tublim.

Jooksuga siis sinna teise lennujaama otsa, jõudsime väravasse, kohe tuli buss, kohe viis lennukisse. Käsipagasi kohvrid korjati ära, aga see enam ei üllata, enam ei paki ka sinna mitte midagi sellist, millest kahju oleks. Lennuk oli täis korvpallureid, ma nii lootsin, et saan ühe nunnu musta poisi kõrvale istuda, aga vot ei saanud, haha. Nüüd tuli välja, et see on see meeskond, kes homme Rakverega mängib. Mine või Rakverre vaatama..

Igal juhul lend kestis kaks tundi ja kümme minutit ning mina suures osas põõnasin, ei osanud lihtsalt muud teha. Kui maandusime, tervitas meid esimese hooga üsna karge ilm. Kuigi temperatuur oli üsna sarnane USA omale, on ikka vahe sees. Lennujaamas ootasime siis oma kohvreid, muudkui tulid, rahvas muudkui sai ja sai ja pool lennukitäit ikka veel ootas ning lint pandi kinni ja kõik. Oota, mida? Ilma naljata, pool lennukitäit polnud oma kohvreid saanud. Ei tundunud loogiline. Meie ka muidugi ei saanud, ilmselgelt. Kuigi me veidi olime seda aimanud, sest arvestades, mis jooksuga meie lennukisse läksime, ei pruukinud kohvrid üldse jõuda.

Läksime siis pabereid täitma, et oma kohvreid saada, kogu see pool lennukit tuli kaasa, mees seal laua taga läks jumala närvi, et misasja, üks alus on laadimata või milles küsimus on? Aga vot küsimus oli ikka selline, et kõik kohvrid jäid Amsterdami. Vahva. See tekitas minus siukse jonni, et kui me koju jõudsime, kommenteeris mu väike vend, et see on imelik, et ma autosõidu jooksul ei öelnud ühtegi sõna. No ei olnud tuju üldse. Kurat te ei saa oma kohvritega hakkama, ma pole kolm viimast reisi mitte kuskile saanud ilma, et mu kohvrid kadunud poleks.

Lennujaamas vastas olid meil isa ja vend, kodus tervitasid kutsud ja kiisud. Sõin kohe taldrikutäie makarone ära, lõpuks normaalne toit, jess. Ja nii meie seiklus lõppeski. Ilma kohvrideta. Loodetavasti need tulevad ka järgi.