pühapäev, 6. oktoober 2013

Au-pairide kokkusaamine

Olime mõne Eesti au-pairiga rääkinud, et tahaks kokku saada, kui me kõik jälle Eestis oleme ja nii panin ükskord Eesti au-pairide facebooki gruppi ka üleskutse kokku saada ning asjaolude tõttu seekord Tartus. Valisime kohaks Creppi ning ajaks laupäevase päeva.




Kõige pealt kohtusin Lauraga, kes veel ei ole au-pair olnud, aga plaanib minna (tema blogi http://llauraas.blogspot.com/) ning jalutasime Creppi, kus ukse ees kohtusime Alinaga, kes oli aupair New Yorgi ligidal (tema blogi on kinnine), Kadiga, kes oli samuti New Yorgi ligidal, (tema blogi ka kinnine) ja Merliniga, kes elas Rockvilles, Marylandis (tema blogi http://merpoppins.blogspot.com/). 
Tulime kõik august-septembris koju tagasi pärast aastat seal olemist. Kohtumine oligi nii-öelda meie võimalus omavahel tutvuda, sest üksteise blogisid olime põhimõtteliselt terve aasta lugenud, ainult kohtunud ei olnud.

Esialgu istusime me ukse ees pinkide peal, sest ühtegi kohta Creppis lihtsalt ei olnud. Kui kohad saime, läksime mõnusalt omale pannkooke valima, mina võtsin banaani, šokolaadi ja mandlitega ning jagasime Alinaga mõnusalt teed ja jutustasime, jutustasime, jutustasime. Ma ei teagi, kui mitu tundi me seal istusime, lõpuks otsustasime minna jalutama ja pilte tegema. Need, kes Tartust pärit olid, juhatasid meid veidi ning leidsime armsa paiga, kus jälle mõned kümned minutid veeta.


Alina, Kadi, mina, Merlin




Alina, Kadi, Merlin, mina, Laura











Pildid tehtud, otsustasime minna Ristiisa pubisse, tahtsime kokteile teha, aga jama oli see, et mina olin autoga. See muidugi ei takistanud seda teistel teha. Tellisin omale kana ja sinihallitusjuustuga pasta, mis oli aga täis mingeid rohelisi juurikaid ja need mulle üldse ei maitse ja üleüldse, kelner ajas joogid sassi ja ma ei tea, halb mulje jäi sellest pubist. Naljakas, et mu sõbranna Kelly oli samal õhtul ka seal käinud ja tema oli ka ülipettunud.

Lõpuks oli kell juba seitse ja meil oli aeg laiali minna, minu kartus, et veedame tunni-kaks vaikselt koos, oli veninud viie tunniseks väga lärmakaks ja lõbusaks olemiseks. Üliülitore oli nende tüdrukutega aega veeta ning nii hea, et juba teisest sekundist tekkis meil täielik klapp. Alguses ikka oli hirm täiesti võõrastega niimoodi tsillima minna, nii uskumatu kui see ka ei tundu, mul oli hirm, haha.

Saime omavahel vahetada lugusid ja kogemusi, rääkida asjadest, mida me keegi blogides ei kirjutanud ning jagada neid emotsioone, millest need inimesed aru ei saa, kes ise käinud pole ega selles olukorras olnud pole. Igal juhul on mul super hea meel, et ma olen nüüd jälle endale kolm sõbrannat juurde saanud ning et see kohtumine ei jäänud viimaseks!