esmaspäev, 30. september 2013

Kuidas ma käisin Saaremaal

Neljapäeval kella poole kaheteistkümne ajal korjasin linnas oma kaaslase peale ning sõitsime piisavalt suure varuga, et osta hommiklõunasöögiks hotdog, sadama poole. Sadamas oli meil vaja umbes 10 minutit oodata ja saimegi praamile. Praamisõit möödus kiirelt, sõime seljankat (siinkohal pean ütlema, kui väga ma Ameerikas igatsesin suppi) ja nautisime õues ilusat ilma.


Sadamast Kuressaarde oli umbes tunni aja sõit, õnneks leidsime Grand Rose Spa päris kiiresti üles, tegime check-ini ära ning panime asjad ära. Siis läksime raamatukogu otsima, nagu suurlinna lapsed ikka, koos GPSiga. Üles ma leidsin. Läksin sisse, igal pool olid plakatid minu nime ja näoga, ma panin päikseprillid ette (jaa, vihma sadas endiselt) ja mõtlesin, kuhu ma ennast mässinud olen. Uurisin ühest lauast, kellega ma kus peaks kohtuma ja mind saadeti saali. Astusin sisse, nägin sama suurt saali, kui mu lõpetamise aktusel oli, koos jookide-söökidega, kõnepult ja mikrofon. Oi-oi-oi. Läksin ruttu välja tagasi ja mõtlesin, et ei ei ei, siia ma küll tulema ei pidanud.



Õnneks üsna pea tulid Katrin ja Anu, kes selle taga olid, et ma üldse seal Saaremaal olin ning mu esinemishirm läks ka üle. Rääkisime juttu, tegime nalja ning nad rahustasid ka mind, et pole hullu midagi. Ma ei oska öelda, palju seal rahvast oli, palju oli igal juhul ning mu jutt oli alguses konarlik, aga nagu vanaema ütles, ma ju teen asja, mida mulle kõige rohkem meeldib teha - räägin. Haha. Seega ma siis rääkisin ja rääkisin ja tegin nalja ja rääkisin ja tegin nalja. Lõpus rääkisin sellest šokist, mis ootab ees, kui USAst tagasi Eestisse tuled ning siis mul korraks võttis ikka klombi kurku ja tuli jälle meelde see tunne, kui kurb ma olin ja kui kaua ma kurb olin. Oeh jah. Ei tea, millal ma jõuan sinna staadiumisse, kus see asi enam haiget ei tee. Igal juhul lisaks mu katkematule mulisemisele näitasin pilte ning vastasin küsimustele ja nii see asi hästi läkski. Mina jäin väga rahule.




Pärast jutustamist tegime veel pilte, vastasin veel mõnele küsimusele, sain kingituse ka korraldajate poolt, suur-suur aitäh ning muidugi palju coca-colat. Jee! Hea, et Ameerika on võrdusmärgiga coca-colaga.



Kui olime ära jutustanud ja hüvasti jätnud, sadas jälle paduvihma, suht jooksin spaasse tagasi. Lebotasime veidi aega seal, käisime spaas ujumas ja saunades ja kokteile nautimas ning õhtust söömas La Perla restoranis, mida mu Saaremaaga Sina peal olev sõbranna mulle soovitas. Toit seal oli lihtsalt ülimõnus, samuti õhkkond ja teenindaja, ma jäin väga rahule. Õhtu veetsime oma toas, jõime šampust ja vaatasime filmi "Kaubandukeskuse kangelane." 

Hommikul olin mina juba kuuest saadik üleval ja jaurasin, et tahaks süüa, aga süüa sai alles kella kaheksast. Nii ma siis jonnisin ja möllasin seal kuniks lõpuks saingi süüa. Hommikusöök oli lihtsalt imehea, istusime ligi tunni seal. Hiljem magasime veidi veel toas ning hakkasime siis koju sõitma. Jõudsime praamile sekundilise täpsusega, meie auto pandi peale ja siis pandi praam kinni. Läks hästi.

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Saaremaa meid ainult ja ainult vihmaga kostitas terve aja, mis me seal olime, oli sellegi poolest väga mõnus linnakärast eemale saada ning nii-öelda patareisid laadida. Ja ürituse poole pealt suur-suur aitäh korraldajatele, mu meelest oli väga lahe ning andis vast julguse meile mõlemale uuesti osaleda ja korraldada selliseid asju. 

7 kommentaari:

  1. Naerma ajas see 'gpsiga raamatukokku' koht. Said ilmselt lõpuks ise ka aru, miks. :D Aga muidu kahju, et kohale ei saanud tulla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuule, see oli suure maja taga, ma ei leidnud ju :D Ma ei teadnud aadressigi.
      Mul on ka kahju.

      Kustuta
  2. Anonüümne30/9/13 19:21

    Sa näed superhea välja!!!! Kahju, et sa enam regulaarselt avalikku blogi ei pea, sest sa kirjutad väga hästi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Aga kirjuta mulle meilile oma meiliaadress ja saadan Sulle kutse, siis saad lugeda. :)

      Kustuta
    2. Hmm..

      Ma kirjutasin ka Sulle kunagi kirja, et saada kutset lugemiseks :) Aga ma ei saanud.

      Kustuta
  3. Anonüümne1/10/13 06:22

    Tahtsin lihtsalt öelda, et see oli sinust väga tore niimoodi teistele oma kogemusest rääkida. Olen ka ise aupair olnud ning mul on kahju, et minule keegi sellest ei rääkinud. Ma küll teadsin, mida oodata aga kogemus ise oli raske. Mind kasutati väga ära ning ma ei osanud kellegi poole pöörduda. Esimesest perest põgenesin ära, teise ei julgenud enam minna. Läksin siiski ja väga tore aasta ja kaks kuud oli:)
    Aga sulle kõike head:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina tõdesin pärast üritust samuti, et ma oleks väga tahtnud, et keegi oleks mulle rääkinud. Mul oli üks tuttav, kes enda kogemusest mulle kirjutas, aga see kuidagi oli ikkagi minu jaoks kui hane selga vesi, selline täiesti võõras, kes oleks rääkinud nii heast kui ka halvast, oleks ära kulunud.
      Kas Sa mulle kirjutada ei tahaks? Ma kuulaks huviga Su lugu ja saaks lähemalt tuttavaks. Minu email on minagerli@gmail.com, või siis lisa Facebookis facebook.com/gerlipommer. :)

      Kustuta