pühapäev, 11. august 2013

Üks nädal Eestis

See nüüd minu ametlik viimane sissekanne selles blogis. Võib-olla ma kunagi kirjutan veel, kui kohtun mõne sõbraga või perega või reisin uuesti Ameerikasse, aga antud hetkel see sissekanne lõpetab selle blogi teekonna.

Üks nädal Eestis oldud. Minu esimene õhtu möödus toredalt, me läksime perega korvpalli vaatama ning inimesed olid üllatunud, kuid mina terve mäng päikseprillidega. Lihtsalt sellepärast, et ma olin ju pea 24 tundi nutnud, silmad olid rohkem paistes kui pool kilo kokaiini teinud tüübil. Mäng oli hea ja oli hea, et ma sain oma emotsioone mujale suunata ning mõtteid samuti.

Esmaspäeva võib nimetada üllatuste päevaks. Esimeseks läksin ma Magistrali keskusesse, kus mu loogika järgi Killu tööl pidi olema. Oli ka. Kui ma talle tere ütlesin, läks ta näost valgeks ega suutnud aru saada, miks ma ometi siin olen. Samas oli väga armas näha, kui rõõmus võib üks inimene mind nähes olla, see oli kohe siiras siiras emotsioon. Ja ei jäänud viimaseks siiruselt sel päeval.

Hiljem sain ma kokku Kellyga, kes oli 2 päeva teadnud, et ma koju tulen. Tema omakorda kohtus Triinuga ja võttis minu lihtsalt kaasa. Triinu lõug vajus maani, ilma naljata. Ta oli nii rõõmus ja õnnelik ja pigistas mu peaaegu katki. Me veetsime tunde koos, rääkisime ja tegime muffineid, šokolaadi ja vaarikatega ning sõime leiba suitsuvorstiga. Oeh, Eesti toit on no nii hea.

Kui õhtu kätte jõudis, läksin Sikule järgi, kes samuti saladust teadis, aga Kaido (Siku elukaaslane) ei teadnud, seega sai väga üllatus ka talle tehtnud ning sõitsime me Hiiule, kus Kati ja Henry ei uskunud tükk aega, et see tõesti mina olen. Ja mina tundsin üha rohkem, kui hea on olla inimeste seas, kes tõesti tahavad mind enda sekka.

Ning siis oli veel üllatuste nimekirjas Kaio ja lõpetuseks Alvar. Need kaks võtsid vist kõige rahulikumalt, et ma tulin, et noh mis siis ikka, tsill. Haha. Killu ja Alvari juures tegi Killu mulle kodust õhtusööki ning siis läksin lennujaama oma kohvritele järgi. Edasi koju, Egert peale ning siis Koplisse, Silveri sünnipäeva pidama. Sai mu üks "pöialpoistest" ka lõpuks 18. Seal tiksusime kella viieni ning magasime siis poole lõunani.

Ülejäänud nädal on selline suur sebimine olnud, olen veidi tööd teinud ja veidi sõpru näinud, vaatasin uuesti ära filmi "Pitch Perfect" ning käisin Koerus Silveri sünnipäeva peol, mis oli täiesti tase omaette, pole elusees nii head pidu saanud. Lisaks pidasin ära ka isa sünnipäeva, mis oli samuti väga väga lahe!

Eestis on tore. Vahelduseks. Ma igatsen soojasid ilmasid, sest siin ikka peab jaki vahepeal selga viskama, aga samas armastan siinset värsket õhku. Igatsen jookide refilli, aga armastan koduseid toite, mis ei sunni mind üldse välja sööma minema. Igatsen naeratavaid inimesi ja poes asjade kotti ladujat, aga armastan ühe kaupa ostetavaid jäätiseid ning odavaid värskete asjade hindasid. Igatsen Kings Islandit ja kohe kinno tulevaid uusi filme, aga armastan siinset odavat kinopileti hinda. Igatsen punasega paremale pööramist, aga armastan väikseid vahemaid, mida sõitma pean. Igatsen tasuta sõnumite saatmist, aga armastan ekraanil kellegi nime nägemist, kes mulle helistab. Igatsen toite, mis lemmikuteks said, aga armastan kohukesi, kilu, musta leiba, lavaširulle ja maitsvat šokolaadi.

Ja ma võiks seda nimekirja jätkata. Ma igatsen ja armastan mõlemat riiki, ükskõik, kus ma ka poleks, ma jään alatiseks nende kahe vahele. Aga ma ei lähe tagasi sinna elama, üks aasta oli piisav.

Endiselt, ka pea nädal hiljem, teevad küsimused kõige selle kohta endiselt haiget. Olgem ausad, väga paljud, lausa enamik, ei tea, mida mina tunnen või tundsin ning ma ei ole ka endiselt valmis seda kõike seletama. Hetkel eelistan ma õlgu kehitada ning vastamise asemel lihtsalt vait olla. Sellepärast, et need, kes küsivad (ja ma tean, et te kõik küsite seda sõbralikult) raputavad tegelikkuses haavale soola ning kui ma ise ei räägi, siis ma tunnen, et ma ka ei taha rääkida. Veidikeseks võiks see nii ka jääda. Las see olla minu lugu, minu südames.


Ja lõpetuseks ütlen, et avasin uuesti oma isikliku blogi, aga see on kinnine, seega kes soovib lugeda, kirjutage mulle mailile: minagerli@gmail.com. Kahjuks pean ütlema, et kes on päris päris võõras (ja ei ole ka siinse blogi kaudu minuga ühendust võtnud) seda ilmselt lugeda ei saa, sest seal on ikkagi isiklik elu, mida ma kõigiga jagada ei soovi.

Aitäh kõigile, kes selle aastase teekonna minuga koos läbi tegid! Teist kõigist oli väga palju abi ja toetust ka hetkedel, mil te seda ise ei arvanud. ♥ 

6 kommentaari:

  1. Anonüümne12/8/13 06:56

    Kui ma lugesin su postitust, et rematchi aeg on läbi ja sa pead tagasi Eestisse tulema, olin ma NII šokis. Ma ei kujuta ette ka, mis tunne sul endal võis olla. Sul olid kindlasti plaanid tehtud, mida veel teha-näha tahad seal. Järgmine päev kui tööl olin siis lihtsalt päev otsa mõtlesin su ja selle olukorra peale. Mõtlesin, et kui ma ise sellises olukorras oleksin, mida teeksin. Ei oskagi mõelda, tegelikult ei tahagi. Oleksin väga pettunud, ameerika peres, ameerikas, seadustes, endas, elus jne. Aga mul kõrvalt on hea öelda, et kõik juhtub põhjusega. Võib-olla see põhjus ei tule veel mitmeid-mitmeid aastaid, siis kunagi see jõuab ikka sulle kohale, et miks asjad läksid nii, nagu nad läksid. Ole tubli ja hoia oma lähedasi, veeda nendega paljupalju aega ja naudi oma elu. Ameerika ei kao kuskile! Kallid sulle (täiesti võõra inimese poolt!)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olingi pettunud väga paljudes asjades, iseendas just nagu mitte, sest ma tean, et ma ei teinud midagi valesti. Aga usun ise ka sellesse, et kõik juhtub põhjusega, võib-olla oleks hiljem midagi veel halvemini läinud, nüüd vähemalt olen oma ohutus keskkonnas.
      Ja aitäh ilusate sõnade eest!

      Kustuta
  2. Anonüümne12/8/13 10:09

    Ka mina, täiesti võõras inimene, kallistan sind kõvasti, jälgisin algusest peale sinu blogimist. Sellist lõppu ei oleks osanud oodata, kõik tundus nii ilus roosa ja lilleline.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh kallistuste eest! Eks me keegi ei osanud.

      Kustuta
  3. Anonüümne13/8/13 13:17

    Minagi olen täiesti võõras inimene. :D Aga kuidagi juhuslikult sattusin eelmisel aastal seda blogi lugema ja see sai kiiresti mu lemmikuks. Elasin kõigele kohe hingega kaasa. Tänan sind, Gerli, et jagasid seda aastat oma elust ja palju edu kõiges, mida sa edaspidi ka ette ei võtaks.

    VastaKustuta