neljapäev, 11. juuli 2013

Mõned mõtted

Siinses hostperes elades on täiesti segamini, mis päev parasjagu on või jumal hoidku selle eest, kui keegi kuupäeva küsib. Olgu, tõmban ennast vahepeal jälle kurssi, on neljapäev ja 11.juuli.

Minu uus hostpere on lahe, meil käib hommikust õhtuni nali ja meelelahutus käsikäes ning mul on heameel, et ma leidsin lõpuks pere. Seda sõna otseses mõttes. Meie esimesel kohtumisel ütles mu hostisa (Kevin), et ta tunneks ennast imelikult, kui ma terve õhtu oma toas oleks. Nagu ma enamasti oma eelmises hostperes olin, sest meil ei olnud millestki eriti rääkida ning kui ma oma arvutiga alla oleks läinud, oleksin ma lihtsalt tekitanud imeliku vaikuse, sest millegi pärast laskus vaikus tuppa iga kord, kui mina sinna läksin. Olgu, see selleks.

Olen siinses peres olnud nüüd kaks nädalat ja kaks päeva. Vaieldamatult iga õhtu oleme me ka koos tsillinud. No okei, võib-olla mõni õhtu ei ole, kui ma kuskil ära olen ja liiga hilja tagasi jõuan. Ja me räägime. Näiteks täna me rääkisime, millised toidud mulle meeldivad ja Kevin soovitas mulle erinevaid kohti, kuhu sööma minna. Küsis, mis maitseb ja ütles, kus parimat saab. Nii sain oma listi päris mitu uut nime, kus peaks ära käima. Tänu mu uuele elukohale, on mu ümber päris mitu sellist söögikohta, mida varem ei olnud ja mida olen kibelenud tükk aega proovima, aga pole jõudnud. Siin peres süüakse kogu aeg koos, seega mul pole mingit vajadust minna välja sööma. Paljud asjad on siin peres teisiti.

Päev pärast minu saabumist oli tervitusõhtusöök minu hostema vanemate juures. Mul oli sarnane õhtusöök ka siis, kui Ameerikasse tulin. Siis ma ei nautinud seda, ma ei saanud paljudest asjadest aru ega osanud vastata ning ma ei tundnud ennast koduselt. Seekord nautisin ma seda 100%. Isegi rohkem. Mu hostema vanemad on lihtsalt nii naljakad inimesed, et nendega ei saagi muudmoodi kui naerdes. Minult küsiti, millised on stamparvamused ameeriklastest. Ma ütlesin, et nad on totud, nad on paksud ja nad on feigid. Mu hostisa nõustus nende kõigiga.

Üks päev näiteks oli meil Eesti kommi õhtu. Ma tõin hunniku komme kaasa ja need pandi kappi ja keegi ei julgenud puutuda, sest mina tõin ja mina pole öelnud, et sööme. Ja siis me sõime, mu hostema, mu hostisa ja mina. Ja naersime, et meil on kõik kommid mingid loomad: oravad, draakonid, miisud..

Teisipäeva õhtul vaatasime me hostvanematega “Bachelor" teleshowd. Point selles, kuidas üks tüdruk otsib omale unelmate kutti ja blabla, alguses oli tuhandeid, nüüd on neli järgi. Väga põnev. Kui meie hostemaga ikka õhkasime ühe või teise kuti sõnade või romantliste tegude peale, krimpsutas mu hostisa nina ja karjus aeg-ajalt sekka “booo.." Või kommenteeris, et mismõttes paneb kutt t-särgi, triiksärgi ja siis vanaema kootud kampsuni selga.

Pühapäeva õhtuti on perekondlikud istumised võinoo perekondlik õhtusöök. Terve pere on suured pastafännid. Mis saab mul, suurel itaalia köögi armastajal, selle vastu olla? Nii istumegi valge laua taga, valgetel toolidel, söögituba on valgete seintega ning aknast avaneb vaade Hamiltonile ning hunnikutele mägedele. Ilusa ilma puhul paitab päike põski kuni kella kaheksani välja. Siis muidugi läheb 5 minutiga pimedaks.

Ahjaa, mu hambaarst ütles, et 100% apelsinimahl ei ole hammastele kasulik, pidavat neid julmalt rikkuma. Rääkisin sellest oma hostvanematele. Hostisa ütles, et seda mahla ei jaksa nagu nii keegi osta ka ja ostis hunniku mingeid purke. Noh nagu tuunikala konservid, ainult et veidi suuremad. Sealt tuleb pulps mingi imelik ollus välja, keerad vee otsa, jääkuubikud sisse ja the best apelsinimahl ongi olemas. Veega lahjendatud, nagu hambaarst soovis, tükikestega, nagu mina soovisin ja odav, nagu hostisa soovis. Kõik õnnelikud.

1 kommentaar:

  1. Anonüümne12/7/13 02:35

    mulle meeldib ka õnnelik olla

    VastaKustuta