neljapäev, 18. juuli 2013

Meetings ja Kings Island

Teisipäevane tööpäev oli üheksast kolmeni,  mis venis kella poole viieni, aga polnud hullu, ma aimasin seda samal hetkel, kui mind kaksikutega koju jäeti, et ei see päev nii kiirelt lõppe. Hommik algas üle kolmekümne kraadise soojusega, seega ma paningi päevitused selga ja sellest aitas. Kuna kaksikud magasid väga tublilt, oli mul aega Kellyga skypeda. Vahepeal nad ärkasid üles, siis ma skypesin ja tegelesin nendega samal ajal.

Õhtul tuli Barbara (minu tugiisik) meile külla. See kohustuslik kahe nädala külastus, kui pere ja tüdruk on koos olnud kaks nädalat. No meil venis vähe pikemaks, meil nii busy perekond kogu aeg, et ei olnud aega lihtsalt. Ja siis ta tuli. Minu jaoks oli üsna mõttetu ja korduv vestlus, aga hostvanemate jaoks uus, nemad on ju uus pere. Mina teadsin neid reegleid juba.

Pärast meetingut läksin Kings Islandile, Elleni ja Lidiaga kohtuma. Kuna me läksime sihilikult väga hilja, jäi meil umbes 100 minutit atraktsioonidele ja jõudsime ära käia viis tükki. See on Kings Islandi kohta väga hea saavutus, sisuliselt ilma järjekordadeta, suur osa ajast läks kõndimisele. Igal juhul käisime Elleniga kahekesi ära DiamondBacki, kuhu Lidia keeldub tulemast pärast esimest korda ning The Beastil, mis oli katki ja liikus umbes 3x kiiremini kui see tavaliselt liigub, nii et hingata ei suutnudki, tõmbas niimoodi kopsud kinni. Edasi käisime Vortexil, mis oli tavaline, raputas hullult ning siis käisime minu lemmikul UFOl ja siis Firehawkil, mis on selline rollercoaster, et Sa lendad. Ei istu, vaid oled pikali ja see keerab siis nii, et vahepeal oled kõhuga maa poole ja lendad. Mina kutsun seda Supermaniks, Lidia kutsus Batmaniks ja Ellen Superheroks. No kes kuidas.

Kell kümme pidi ilutulestik olema, miks me sinna üldse läksime, aga sellel ajal olime me oma supermänni etteasteid tegemas, seega me nägime poole silmaga seda samal ajal sisemust välja röökides. Ka omamoodi. Pärast siis parklasse ja sealt koju, kus uni tuli ikka väga kiirelt.

Kolmapäevane tööpäev oli kaheteistkümnest kuueni, selline mõnus, et saab hommikul magada ja on õhtul ka aega. Kuna suuremad lapsed olid hostisa õe perega tsillimas, olid mul kaksikud ja tegelikult oli hostema kodus ka, seega selline lihtsam päev. Kui jätta välja see osa, kuidas Joey mu peale tund aega röökis, sest tal gaasid olid. Appikene, sellises olukorras mul on alati siuke tunne, et viruta palun haamriga, ma lähen hulluks, ta ei jää ju mitte kunagi kuss. Aga lõpuks ta muidugi röökis ennast magama. Huh, mu pea tahtis otsast lennata selleks ajaks.

Õhtupoole tulid hostisa vanemad ja tema õe pere jälle meile, söödi ameerika toite, keedetud maisi ja mingit ubade kremplit, aga kuna ma pidin ära minema, siis ma ei jõudnud nendega süüa. Meil oli oma clusteriga täna iga kuine meeting. Seekord siis jäätisekohvikus. Jah. Jälle kohvikus. Ajuvaba. Ma täna olin päris ärritatud, ma mõtlesin terve aja, et mis pagan nende meetingute mõte on. Ma sõitsin 40 minutit, et osta ise jäätis, rääkida sõpradega, kellega ma nagu nii kogu aeg räägin ning that's it. Ei midagi enamat. Ehk siis.. point?

Üks tüdruk näiteks rääkis, et ta peab töötama 65 tundi nädalas (au-pairidel maksimum on 45) ja et ta töötab kõik nädalavahetused (au-pairidel peab olema 1 nädalavahetus kuus reede õhtust esmaspäeva hommikuni vaba + iga nädal poolteist päeva järjest vaba) ja kui mina siis ootasin, et meie tugiisik ütleb midagi säärast, et ta räägib hostvanematega ja tuletab neile reegleid meelde, siis ainus, mis ta kostis oli see, et Sa ikka ei tohiks ja et on hea jah, et Sa pere juurest varem ära lähed (tuginedes tüdruku eelmisele jutule, et ta läheb kuu aega varem ära kui tegelikult pikendas). No mul oli ausõna tunne, et mida kuradit? Oled Sa meie tugiisik või ei ole? Ausõna see ei ole mingi tugi, kui Sa ütled mulle, et ma ei tohiks seda teha, ma tean ise ka, et ei tohi, aga mis mul teha on, kui pere sellised graafikud teeb?

Ühesõnaga me lahkusime enne meetingu lõppu, sest mingit pointi ei olnud ja Barbara ütles ise ka, et ta ei hoia meid enam kinni. Ahjaa, meil oli üks uus tüdruk, Juana, Boliiviast, kes elab Elleniga samas linnas, AGA see tüdruk saabus eelmine kolmapäev ja tänaseks on rematchis. Barbara ütles, et sellepärast, et ta oleks sõites peaaegu auto puruks sõitnud, ta ise ütles Ellenile, et ta pere ütles, et kuna nad elavad nii väikses kohas, kus midagi ei ole ja ta ei saa autot kogu aeg kasutada, siis ta ei leia sõpru ning meie ise arvame, et tema puuduliku keeleoskuse pärast. Saime seda ise ka tunda.

Seisime jäätisekohviku ees, üritades leida, kas Kings Islandil on õhtul soodsam pilet, sest kuna meeting lõppes varem ja see oli ainult ühe kiirtee exiti kaugusel, tahtsime sinna minna, aga Juana oli Elleniga ja tal polnud passi. Küsisime talt, kas ta tahab tulla, ta ütles jah, et talle meeldivad rollercoasterid. Jõudsime kohale, ta ütles, et talle ei meeldi need ja ta tahab koju. SAYY WHAATT??? Ütlesime siis neile head aega ja ütlesin Ellenile, et ma vihkan teda juba, sest tänu tema jonnimisele ei saanud ju Ellen ka tulla. Muidu oleks Ellen ta koju viinud ja siis tulnud, aga ta ise ütles, et ta tahab ka tulla. OMG. Ja hiljem olime juba nii palju aega kaotanud, et Ellenil ei olnud mõtet tagasi enam tulla. Olgu mainitud, et pilet anti ära 20$'ga õhtul.

Igal juhul meie siis Lidiaga läksime ikkagi sinna, sõitsime "The Racer" peal, sest Lidia polnud seal enne käinud. Ma ütlesin veel süütult, et see on ju ainult rong. Ma olin ise ka ainult korra käinud ja täpselt ei mäletanud, päris julm oli. Haha. Edasi siis käisime Batman-Supermani mängimas ja siis Flight of Fearil, pärast mida me tahtsime veel ühele jõuda ja ilutulestikku sealt vaadata, aga viimane atraktsioon läks katki ja me istusime 10 minutit oma vagunis, kuskile liikumata. Isegi ilutulestikku ei näinud. Jamps.

Hiljem siis tipa-tapa parklasse ja koju ära. Mõnus õhtupoolik jälle veedetud. Panen nüüd siia lõppu hunniku pilte, mis avastasin, et ma pole oma telefonist arvutisse tõstnud üldse. Täitsa totu.

Jäätis, siuke muhe
Charlotte ja Zuri
Nii palav oli, et sõime mõlemad salatit, nii hea lihtsalt
Mu stiilikunnid
Tuli ära see 100 kraadi !
Ja tol päeval tõesti ei olnud muud teha, kui basseini ääres lebotada
Minu väike modell
Kaks ühele pildile saadud, uskumatu lugu
Bosside prillid
Cluster meeting jäätisekohvikus
Ellen
Tereza

2 kommentaari:

  1. Anonüümne18/7/13 03:17

    :D Mulle meeldib see Charlotte'i ja Zuri pilt. Nii numpsik ja mõnusalt kavalalt piilub see pisike piiga.

    Huvitav, et üldse võetakse programmi kehva keeleoskusega tüdrukuid. Muidugi on see hea keelepraktika võimalus aga ikkagi üpris ohtlik kui lastega peaks midagi juhtuma ja on vaja abi kutsuda või midagi sellist.

    See "tugi" on teil seal ka veider. Hea, et on teisi tüdrukuid ligi, kes vähemalt saavad nõu anda või siis moraalseks toeks olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Me Lidiaga õhtul ka arutasime, et kui meie programmi tulime, oli pool vestlusest inglise keeles + perega skypes ju ka räägid inglise keeles. Okei, üks asi on see, kui Sa räägid väga valesti, sest siis on siiski võimalik aru saada, aga teine asi konkreetselt see, kui Sa üldse aru ei saa. Ma ei kujuta ette, kuidas sellised siia saavad, ometi on suhtlustasandil inglise keel nõutud.

      No sellest "toest" ma olen varem ka rääkinud, et üsna lootusetu, kui reaalselt abi vaja on, siis tuleb pöörduda meie kaasclusteri tugiisiku poole.

      Kustuta