neljapäev, 16. mai 2013

Teisipäevast neljapäevani: Töö, kool, otsused

Kui olime Allari lennujaama jätnud, sõitsime koju ja lapsed läksid kärmelt magama kuna Graeme juba kergelt suikus unne tee peal.

Mina asusin rõõmsalt Eurovisiooni vaatama, kus teadupärast Eestil läks väga hästi, finaalikoht välja võidetud. Lõpu 40 minutit vaatasin allkorrusel telefonist, kuna Adam tuli oodatust varem koju ja lapsed ärkasid Brutuse haukumise peale üles. Tuleb tunnistada, et telefonis oli kvaliteet nii palju parem arvutist, et ma mõtlesin, et tänase vaatangi telefonist.

Pärast eurokat sai mu tööpäev läbi iseenesest, aga kuna Adam palus mul lastega olla, kui mingi ostja või kes iganes majja tuleb, siis ma ei saanud enne lahkuda, kui see käinud oli. Pargis käisime ka veel lastega. Kui see onkel oli siis ära käinud, ootasin tükk aega, et Zuri töö lõpetaks, et me saaks Subwaysse minna, kus me veetsime ka mõnusalt aega kuni Connor (teenindaja seal) meid välja viskas ja ütles, et ta paneb selle kinni. See meie jutuvada ei vähendanud, lasime õues ka veel tükk aega.

Kolmapäeval olid hommikul koristajad majas, lõunast olid lapsed minu ning kuna ostjad siiberdasid majas, pidime meie eemal olema. Sain natuke korvpalli vaadata ja siis peksti mind minema. Olin natuke nukker ja natuke kuri ka.

Sõitsime siis Zuri juurde, kus Zurit ei olnud, käisime pargis ja Zuri parti vaatamas. Ma pole sellest rääkinud, üks part tiigist tuli Zuri majja ja asus suures lillepotis oma mune hauduma ja nüüd tal tulidki pojad, 12 tükki ja nad läksid tiiki tagasi. Pardi nimi on Candy. Me siis käisime Evie ja Graemega Candyt ja pisikesi tiigis vaatamas, sest eelmine kord lapsed näitasid Eviele parti ja mälu on tal hea, kohe küsis, kus Candy on. Kuna väljas oli 32 kraadi ja me olime vahet pidamata tunde õues olnud, mina olin sooda, lapsed olid soodad, läksime Menchie'sesse frozen jogurtit sööma. Kulus väga ära selline jahutus.





Söömise ajal helistas lõpuks Zuri, et nad on nüüd ujumast tagasi ja me võiks sinna minna. Kuna Evie tantsutunnini oli natuke aega, otsustasin, et veedame selle aja seal ja lähme otse trenni. Lapsed said möllata ja hullata, Zuri tegi lõunasööki ning võtsime päikest ja ajasime juttu. Kõik olid väga rahul.









Edasi siis Evie trenni, meie Graemega koju ja kuna Amee ja Adam olid juba kodus, oli minu tööpäev läbi. Ma olin niiiiii läbi, et ma jõin liitri vett ära ning läksin kell 6 õhtul magama. Korraks ärkasin veel õhtul üles, aga üldiselt magasin hommikuni. See on see viis tundi lauspäikese käes.

Täna hommikul oli selle nädala ainuke päev, mis kell 7 hakkas. Lapsed olid ka üleval juba, enne mind. See head ei tõotanud. Pärast Graeme pidevat nutmist saatsin ta oma tuppa, kus ta voodisse puges ja magama jäi. Muidugi siis, kui meie pidime majast ära minema, sest mingid ostjad jälle tulid. Läksime McDonaldsisse, kus lapsed ennast segaseks mängisid ja mina siis inimestega suhtlesin, sest seal tahavad alati kõik suhelda.

Mu suured põnnid
Lõunaks läksime koju, Evie teatas ise, et ta tahaks magama minna, et ta on väsinud. Panin nad siis tudule, teades, et järgmine ostja tuleb õhtul 17.30. No muidugi ei lähe siin mitte miski nii, nagu plaanitud. Sättisin mina ennast kenasti Eurovisiooni vaatama, kui tuleb Adamilt sõnum, et kell neli ostja majas, laske jalga. Graeme röökis mu peale 20 minutit, kui ma ta unest üles ajasin, mõtlesin, et ma lähen hulluks. Haarasime snäkid kaasa ja läksime parki, kus hakkas viis minutit hiljem paduvihma sadama. Istusime siis autos kuni Amee sõnumi saatis, et me võime kokku saada ja nad võtavad lapsed.

Andsin lapsed neile ja läksin ise maja ette ootama kuniks ostjad ära lähevad. Nad olid siin nii kaua, et me juba hakkasime Adamiga nalja tegema, et kolisid vist sisse ja et me peaks neilt üüri küsima hakkama. Kuna 17.30 tulid juba järgmised ja 17.20 polnud eelmised välja tulnud, hakkasin mina kergelt närvi minema, sest mul oli vaja oma kooliasjad kätte saada. 17.27 tulid nad välja, mina panin suure jooksuga sisse, haarasin kooliasjad ja sain 30 sekundit enne uute tulekut majast minema. Oeeeehehhh jah. See ajab mu hulluks.

Koolis oli meil täna viimane tund, tegime nalja ja õppisime veel viimased asjad ning pärast poolteist tundi tundi läksime kõik koos El Rancho Grandesse sööma, mis on Mehhiko restoran, kus teenindajad räägivad kõik hispaania keelt ning meie viimane test oli siis tellimus esitada hispaania keeles. Kuna minu jaoks on inglise keel ka võõrkeel, siis mul tuli see tellimus ikka vähe segamini kõikides keeltes. Tegime grupipildi ning rääkisime kõikide plaanidest ja tegemistest ning üldse oli väga väga armas see õhkkond seal. Mul on reaalselt nii kahju, et see juba läbi sai.

Mu kurikuulus küpsisetooja Quintin

Meie õpetaja - Mindi
Minu burrito ja riis restoranis
Meie grupp, vasakul Urszula, mina, Quintin, paremal õpetaja, Conzuela ja Arin (loodan, et kirjutasin õigesti)
Istusime restoranis veidi üle tunni aja ning lõpuks jätsime kõik koos hüvasti, jagasime veel meiliaadresse, et tulevikus ikka veel kokku saada. Mina sõitsin siis koju ning vaatasin ära Eurovisiooni, mida ma lõunal ei saanud vaadata. Olin üpris rahul tulemustega, Läti oleks võinud ka veel edasi saada.

Ja nüüd siis lõpetuseks see otsuse lugu, mille kohta ma tuhandeid küsimusi sain täna. Nimelt, minu praegune pere kolib Texasesse, ajal, kui mina olen Eestis, seega 4.juunil on minu viimane päev selles majas ja selles peres. Kahju, et hetkel, mil ma arvasin, et olen lastega veel terve aasta, sain teada, et meil on jäänud ainult kolm nädalat. Ehk siis olen rematchis, otsin omale uut peret ning Eestisse tulles lõppeb minu üks peatükk USA elus, USAsse tagasi pöördudes algab uus. Kauaks, kus ja kellega, see on hetkel veel teadmata, ilmselt see selgub üsna pea.

Nukrutsemiseks põhjust ei ole, sest seekord on olukord vägagi erinev esimesest rematchist ning ainus, millest mul tõeliselt kahju on, on see, et mul oma pisikestega on jäänud veel vaid 19 päeva.. 

5 kommentaari:

  1. Anonüümne17/5/13 10:27

    Miks su pere kolib? töö pärast v niisama tahavad uude kohta minna? Loodetavasti uus pere, kelle leiad on sama tore :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Amee sai uue töökoha jah. See oli ka see, et ma tegelikult teadsin seda juba aprillis, aga me ootasime tema töökoha järgmist vestlust, et selguks, kas ta kindlalt saab. Selgus, et sai.

      Ma loodan ka :)

      Kustuta
  2. Anonüümne17/5/13 11:04

    Kas niimoodi ei saa, et kolid koos nendega uude kohta ja jätkad nende peres lapsehoidja tööd? :)
    Ma muutusin nii kurvaks, kui lugesin, et uue pere pead otsima.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teoreetiliselt muidugi saab, materiaalselt on see väga kulukas ning meil oli kokku lepitud, et kui nad kolivad, siis mina kaasa ei lähe. Nad pole keegi seal linnas kunagi varem käinudki, nende jaoks on kogu elu nullist ehitamine. Saan aru, et kui veel mingi minusugune võõras kaasas oleks, oleks veel keerulisem. See on nende elu uus etapp ja minu elu uus etapp.

      Ma olin ka kurb, nagu eelmisest blogist lugeda võis, ma ikka nutsin mitu õhtut sellepärast. Ja kurveim hetk ju veel alles tuleb..

      Kustuta
    2. Anonüümne17/5/13 17:55

      Kahju :( Materiaalselt võib see ju kulukas olla, kuid kas nad peavad siis ise kõigega ja lastega üksi hakkama saama? Sina oleksid lastele vähemalt keegi tuttav inimene, kes neid abistab.

      Aga loodan tõesti, et sul seisavad ees suured ja väga head seiklused uues peres ja piirkonnas. Hoian sulle pöialt!

      Kustuta