pühapäev, 5. mai 2013

Aeg lendab ehk kuidas Gerli ja Allar New Yorgis käisid

Kolmapäeva õhtul kella poole üheksa ajal tuli Zuri mulle järgi ning viis mu umbes 15 minuti kaugusele minu majast, Atriumi hotelli juurde, mille parklast väljus buss New Yorki. Kuna meil oli veidi aega, tegi Zuri mulle väikse punupatsi pähe ning rääkisime juttu kuniks aeg sinnamaale jõudis, et pidin minema. Bussis kaklesin nende onudega seal, kelleks olid umbkeelsed hiinapoisid ja kellele ma vägagi riukalikult selgeks tegin, et ma EI PANE oma kohvrit sinna alla, vaid VÕTAN selle endaga kaasa.

Bussis asusin esialgu rõõmsalt tagumise pingi poole, kui siis paar rida eespool olev noormees mulle ütles, et aga viimases reas ei saa toole alla lasta. Tõsilugu see oli jah. Läksin siis veidi ettepoole ja kuna tema ette istus mingi inimene, kes lasi tooli alla (ehk põhimõtteliselt talle sülle), kolis tema tahapoole ja nii me istusimegi kõrvuti vahekäikudes ning rääkisime veidi juttu. Kuti nimi oli Matt (jaa, mind kohe tõmbab nende Matthewide poole, haha) ning ta oli Cincinnatist pärit ja nüüd teist aastat New Yorgis elanud. Tänu talle möödus 12-tunnine bussisõit palju kiiremini ning hommikul kell 9.30 olingi juba New Yorgis.

Mu unimütsist kaaslane

Alguses oli mul plaan Bronxi minna, asjad korterisse ära panna, aga korteriomanik saatis hommikul sõnumi, et tal on kiire töö juures ja ta ei saa tulla mulle võtmeid andma. Niisiis trippisin omapäi mööda New Yorki ringi, lõpuks jõudsin Grand Centralisse ning jalutasin siis õues ringi ning läksin kohvikusse hommikust sööma. Lugesin ajakirja, laadisin telefoni ning siis hakkasingi vaikselt ennast lennujaama sättima. Seal esialgu paistis kaua aega olevat, aga siis selgus, et Allari lennuk tuleb pea tund oodatust varem. Passi järjekorras aga kiiremini ei läinud ja nii passisin ikka päris hea aja seal. Lõpuks sain oma Jussikese kätte!


Jussikese suure kohvri sang oli ära lõhutud, seega me alguses leiutasime, kuidas me selle kohvriga üldse kuskile minna saame. Suhteliselt raske oli vedada. Sõitsime siis minu super teadmistega mööda metroosid linna teise otsa, mõnusad kaks tundi ringi trippimist ja veidi eksimist ning kohal me olimegi. Kasutasime ööbimiseks couchsurfingut (www.couchsurfing.org), meie majutajaks oli 43-aastane Rob, kes oli lihtsalt super inimene, alguses oli meil tutvumine ja vestlus, kes ja mis ning siis sõitsime Allariga koos linna, käisime Times Squarel ja McDonalds'is söömas, sest no traditsioon on ju esimese kohana USAs söömas käia seal.








Kes otsib, see leiab



Jõudsime oma korterisse tagasi alles 11 ajal. Kuna Allar oli ajavahe tõttu päris sooda ja mina magamata öö tõttu samuti, magasime pool kaksteist mõlemad. Mina magasin nagu väike laps kuni hommikuni, Allar ärkas kuuest ülesse.

Hommikul oli meil siis plaan võimalikult varakult linna minna, sõime šokolaadikrõbinaid, mille Rob oli mulle eelmine õhtu ostnud ning ma sain veel kohukesi ja siis kuldkalakesi ja porgandeid. Väga rikkalik hommikusöök. Ostsime veel Ground zero piletid ka internetis ära.



Sõitsime siis jälle suure hurraaga linna, ilm oli lihtsalt super. Võtsime ühest kontorist (mille järjekord oli terve streeti pikkune)  pileti ja siis vantsisime teise järjekorda, mis oli viis tänavat pikk ja nii me seal rõõmsalt ootasime, et saaks selle monumendi ära vaadatud.

Uus World Trade Center




Ground Zero on 9/11 rünnakus purunenud kaksiktornide mälestusmonument, kujutab endast parki, kus on kaks suurt purskkaevu. Purskkaevud on täpselt nende kohtade peal, kus need tornid enne asusid. Kuna see oli üks nendest kohtadest, kus ma New Yorgis veel käinud ei olnud, oli see minu prioriteet. Ja see pikk järjekorras seismine tasus ära ka, see vaatepilt oli võimas. Mulle vähemalt väga meeldis. Muidugi ei saa jätta mainimata turvakontrolli, mis enne monumendini pääsemist oli, hullem veel kui lennujaamas.











Kui monumendi juures käidud oli, jalutasime mööda tänavaid ringi ning käisime ära Hudsoni jõe ääres, kus panime pilgu peale Vabadusesambale ning veetaksole. Kuna seal oli üpris tuuline ja jahe, lahkusime kiirelt.






Otsustasime sõita Central Parki ning enne seda haarata midagi süüa kaasa. Kuna Allar polnud kunagi Subways käinud, läksime sinna. Hullumaja, seal oli mingi 6 inimest leti taga, ise nad ei saanud midagi aru, Allar ei saanud midagi aru ja paras segadus oli seal. Saime oma võikud kätte, ostsime poest juua ja läksime siis parki ilma nautima. Nii mõnus, linnulaul, väiksed oravad, hea söök ja seltskond.







Kuna pargis mõlemal juba väga lebo tunne peale tuli, otsustasime oma korterisse tagasi minna, natukene tukkuda ja õhtuks energiat korjata. Nii me ka tegime. Kui olime umbes tunni maganud, pidasime Robiga veidi aru ja leppisime kokku kella kaheksast välja minna. Võtsime tema auto ning sõitsime Manhattanile. Käisime kõigepealt mingis baaris, mille nimi mul ei jäänud meelde, tegime mõned joogid (sain oma esimese bailey ära proovida) ning siis läksime komöödiashow'le. Ma polnud kunagi varem sellises kohas käinud, seega minu jaoks oli väga põnev. Oli naljakas ka, mõnel olid väga igavad lood, aga mõni oli isegi päris hea, sai naerda küll. See lõppes kesköö paiku ning siis viis Rob meid (ahjaa, üks tema saksa sõber liitus ka meiega baaris) Mehhiko restorani, kus me proovisime elu esimesed burritod ära. Nommm.. Need olid tõesti head!




 Sealt hakkasime koju sõitma kuskil veidi enne ühte, viisime sakslase ära, istusime silla peal ummikus, otsisime maja juures hullult kaua parkimiskohta ja lõpuks saime kella kahest magama. Oli lootust, et hommikul jätkub und, aga ei, Allar oli 6.50 üleval (õnneks jäi hiljem uuesti magama) ja mina ärkasin üheksast. Üritasin veidike asju pakkida, aga see eriti ei toiminud, seega sättisime siis ennast valmis ja läksime uuesti linna, otse Central Parki, kus pidime kokku saama Joannaga.


Pärast pisikest otsimist ja telefonikõnesid, leidsimegi üksteist üles. Käisime algatuseks Dunkin Donutsis, ostsime hommikusöögi ning läksime siis seda parki sööma. Meie Allariga valisime mustika muffinid ja miskid donutsid, ma jäin väga rahule. Esimene kord ka suht pettusin selles kohas, seekord oli parem kogemus.




Kui pargis oli käidud ning kõhud täis, tegime väikse shopingu tänaval, sest Allar tahtis omale mütsi ja päikseprille. Olime kokku leppinud (võinoh, tema öelnud), mis summa eest ta need saada tahaks ja onu ütles 5$ suurema pakkumise. Kuna Allari raha oli minu käes, jäin mina nagu arutama temaga, et kas ta tahab või ei taha siis ja siis onu tuli juba, et ah teeme selle hinnaga, see naine nii kuri juba. HAHAHA. Super naljakas. Nii saigi Allar sama hinnaga, mis ta oli arvestanud.



Järgmiseks seiklesime me veidi mööda metrood, sest nädalavahetusel olid seal nii suured muutused tehtud, et hea, kui nad isegi aru said, mis nad korraldasid. Number 5 liin muutus lambist number 2 liiniks, täht A muutus täheks E, jättis kõik peatused vahele ja ooooeehhh.. Nii sai veidi edasi-tagasi tuuseldatud kuni õige koha üles leidsime. Meie järgmine sihtmärk oli Brooklyn Bridge (sest see oli ka üks nendest, kuhu ma varem polnud jõudnud).















Silla peal läks päris pikalt, seal oli ropult rahvast ja rattureid, kes üritasid inimestele mitte otsa sõita ja minu arvates oli see sild ikka päris päris ohtlik. Seal olid selgelt märgid maas, kus kõndida, kus sõidavad rattad, mis suunas miski liigub, ikka ronisid mingi hiinlased ratta rajale. No mis asja?? Kui silla pealt ära saime, leidsime mingi väikse turu, ostsin endale lõpuks südamega "I love New York" särgi, mida mitu päeva otsisin ja mõned kingitused veel. Lisaks nägime tantsupoiste showd, mis oli tõesti hea, ma elasin neile hingest kaasa, supermõnusad ja andekad olid.









Kui olime kultuuri ära näinud, tahtsime kesklinna minna ja tõeline seiklus alles algas. Tegelikult see algas juba eelnevalt metrooga edasi-tagasi sõites, aga nüüd selgus tõsiasi, et metroo üldse ei sõida. Oot, mida? Et mul on pilet, kalli raha eest ostetud ja ma ei saa seda kasutada? Ei ei ei. Nii ei lähe. Panin oma mõistuse tööle ja saimegi kenasti kesklinna, kust jalutasime M&M poodi ning Cosisse sööma.

Meie metroo. Mis oleks pidanud olema metroo...
Tagasi Times Squarel




Lõpuks oligi siis taas õhtu kätte jõudnud ning aeg lahkuda. Saatsime Joanna veel poole tee peale tema bussini ning üritasime mulle pusa osta, sest 20 kraadilt oli temperatuur järsku kukkunud 12le ja mul oli tõesti NII külm. Aga nii külm ikka ei olnud, et osta 30 dollariga pusa, mis päris päris ei meeldinud ka. Kannatasin. Läksime shuttle'ga Grand Centralisse ja üritasime siis oma number 5 peale saada, aga no loomulikult avastasime üsna pea, et seda ei olegi. Mõtlesin oma peas JÄLLE uue marsruudi välja, hoidsime pöidlad pihus, et see töötaks ning asusime proovima. Õnneks, see töötas, aga meil oli nii minuti pealt tõmblemine tänu sellele. Jõudsime korterisse, pakkisime ruttu asjad kokku, jätsime hüvasti ja panime suure hooga linna tagasi. Üritasin kuidagi teekonda saada normaalseks ja siis hakkas minutite mäng. Viimased 500m suhteliselt jooksime kohvritega ja jõudsimegi! YAAAY.



Tegelt olid närvid päris läbi sellel hetkel, üritasin siis veel nalja teha
Bussis vajusime mõlemad Allariga suhteliselt kiiresti magama ja vähemalt mina magasin seekord terve öö. Hommikul sai veidi šokiteraapiat, kui avastasin, et buss ligi poolteist tundi varem kohale jõuab. Ajasin siis hoolega Zurit üles, lõpuks ta ärkas ning tuli meile vastu. Me nii kaua istusime Starbucksis, sain oma tasuta sünnipäevajoogi lõpuks kätte.


Mõnus padjanägu peas alles, aga särk on põhiline, haha
Ja sedasi meie New Yorgi reis otsa saigi, kella poole üheksa ajal minu kodus. Kõigest muust juhtunust ja tulevatest asjadest kirjutan järgemööda.

Mina vähemalt jäin selle tripiga väga rahule, oli lõbus ja meie couch-hoster oli lihtsalt nii õnnestunud ning ilm oli õnnestunud ja noh, Allariga sai ka kamaluga nalja. Homsest algab uuesti töörütm, jess! :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar