reede, 31. mai 2013

Viimased küsimused

Ma tahtsin väga seda küsimuste vooru ka videona teha, aga ma üritasin kolm korda ja mu kaamera ja arvuti ja programm lihtsalt ei tee koostööd. Seega, viimased küsimused (praeguseks kuni uue elu alustamiseni) on teie ees kirjalikul kujul.

1) Kas Kelly kade ei ole, et Sul USAs uus parim sõbranna on?

Ma arvan, et seda peaks Kelly enda käest küsima, aga üldiselt ma usun, et ta teab, et parim on siiski see, kes on mu elus ligi 10 aastat olnud. Mõnda asja lihtsalt ei saa ületada ja koosveedetud aeg on üks neist.

2) Kas Sina ei arva, et see aeg, mis Sa kodust eemal oled, leiavad Su sõbrad uued sõbrad?

Kindlasti leiavad. Need aga, keda saan ühe käe sõrmedel väga headeks sõpradeks nimetada, on mul kindlasti seal ka aastaid hiljem, kui ma tagasi pöördun. Nagu Kelly mulle kunagi saatis lause: "Distance means nothing, if someone means everything."

3) Kas oled pidanud oma arvamust sõpradest korrigeerima? Eesti sõpradest.

Sõpradest - ei. Tuttavatest, keda sõpradeks pidasin - jah.
See ligi kümme kuud, mis ma siin olen olnud, olen kuulnud uskumatuid jutte enda kohta, uskumatuid arvamusi ja ma arvan, et 95% juttudest, mis minust seljataga on räägitud, on ka minuni jõudnud. Alati on seltskonnas keegi, kes tuleb ja mulle räägib ja nö minu silmad avab. Eks need inimesed teavad ise, kes mind sopaga pritsinud on, mulle see korda ei lähe, lihtsalt minu jaoks jälle üks tuttav vähem.

4) Mida oled Sina tähele pannud maiustuste (kaasa arvatud krõpsud) osas, et mida müüdakse nii meil Eestis kui USAs? Ning mida nt on ainult meil Eestis ja neil pole?

Krõpsude kohta oskan kiirelt vastata, et on olemas mõlemas riigis Pringles. Lays on ka, aga Laysi maitsed USAs ei ole need, mis Eestis. Maiustused on mõlemas riigis nt Snickers, Twix. Kummikommid, Haribod näiteks.
Ainult Eestis on näiteks kohuke, millest USA elanikud midagi ei tea. Ja normaalsed kommid ja šokolaadid. Haha. Sellele küsimusele võikski vastama jääda, neid asju on ikka palju.

5) Kas sa oled enda arvates ülbe inimene?

Ülbe mitte, aga enesekindel ja hoian oma lähedasi. Kipub olema, et Sa kas oled mu sõber või mu vaenlane.

6) Kirjutasid, et lähed veel ühte kooli. Kas aupairid peavadki nii palju koolis käima?

Au-pairidel on koolitundide (punktide) hulk kindlaks määratud, ise valid, kuidas käid. Osa tüdrukuid käib nädalavahetuse kursusi tegemas, mina otsustasin oma tunnid aasta peale ära jagada. 

7) Kas sa ei karda, et su hostvanematel on kaamerad kodus?

Ei, ei karda. Ja tean, et ei ole.

8) Kas Ameerikas Domino küpsiseid on?

Ei, neil on Oreod, mis näevad samad välja, aga ei maitse nii magusalt.

9) Kas kavatsed Eestisse tulles Subwaysse minna?

Otseselt plaanis ei ole, aga ilmselt lähen küll. Lubasin, et tellin inglise keeles ja siis ütlen eesti keeles aitäh ja nägemist.

10) Kas kohukesed pahaks ei lähe selle 6 päevaga, mis Sinuni jõuavad?

Praegu lähevad. Talvel ei läinud, sest väljas oli külm. Üldiselt mu ema suutis leida nii pika säilivusajaga neid, et tavaliselt kui kätte sain, polnud kuupäev veel läbi saanudki. Aga jah, nagu ilmad soojaks läksid, siis nad lihtsalt paisusid hästi suureks ja kohupiim läks pahaks.

11) Sa pole kirjutanud ammu ei Robist, Keithist, Matthewist ega Hamedist. Mis värk siis lõppude lõpuks oli?

Robiga oli meil väga vahva koos, aga hetkest, mil ta sai endale tüdruksõbra, pidime vähem suhtlema, sest ta tüdruk oli/on väga armukade kuni ühel hetkel kustutas see tüdruk mu numbri Robi telefonist ära ja meie suhtlus katkeski.
Keithil on olnud terve aeg oma tüdruk, kellega nad ka koos elavad, ja temaga meil ühel hetkel lihtsalt suhtlus jahtus, paar korda nägime hiljem ka, aga üldiselt meie teed viisid lahku.
Matthew oli mul nii-öelda klubisõber, kellega me siis mõnel korral väljaspool klubi ka kokku saime, aga kuna ta kohutavalt egoistlik inimene ja mina olen egoistlik inimene, siis me ei sobi kuidagi omavahel suhtlema, me tülitsesime reaalselt kogu aeg. Ja nüüd tal on mingi kuri tüdruk ka, kes mind vihkava pilguga alati vaatab, haha.
Hamed on mu rahvusvaheline sõber, kellega me käisime päris tihti väljas, aga tal oli pidevalt soov vesipiibubaari minna ja mulle vesipiip ei meeldi ja see suht kaugel ka mu kodust, seega ma hakkasin ta kutseid vältima. Me suhtleme siiamaani, aga ta läks kaheks kuuks oma kodumaale, nii, et pole temast tükk aega miskit kuulnud.

Sai vast kokkuvõetud see osa.

12) Kas Ameerikas on puuviljad teistest riikidest sisse imporditud?

Nii palju, kui enda ümber praegu puuvilju näen, on kõik Californiast, seega USA enda kraam.

13) Kellele hoidsid pöialt Eurovisioonil?

Finaalis Ukrainale ja Ungarile.

14) Sa oled tihti sünnipäevadel blogisse pilte pannud, ühe noormehe sünnipäeval oli sul suudluspilt. Ometigi ütlesid, et keegi ei ole sind Eestis ootamas ega keegi ei jäänud maha?

Ma ei ole kordagi öelnud, et keegi ei ole praegu ootamas, ma ütlesin, et kedagi ei jäänud ootama.

15) Kui kaua sul load enne USAsse minekut olnud olid ja kui palju sõidukogemust?

Sain load 2010 mais, auto sain 2010 juunis, sellest ajast saadik olen sõitnud põhimõtteliselt iga päev. USAs tegin load vist jaanuaris. Ma ei mäletagi.

16) Kui vaatad oma ajale tagasi selle perega, siis kas tegelikult oli halbu hetki palju, millest sa blogis rääkida ei tahtnud?

Ei, ei olnud. Meil oli väga harmooniline aeg koos.

17) Milline Su uus pere on?

Mul ei ole uut peret.

18) Kas teed perele lahkumiskingituse ka?

Seda asja peab veel vaatama/mõtlema.

19) Kui mujale kolid, siis ei saagi Zuriga aega veeta nagu teil plaanis oli pikendada koos?

Nii on kahjuks jah.

20) Tuled Eestisse samal päeval, kui USA pere juurest lahkud. Mis Sa arvad, kas oled pigem kurb, et lahkud või õnnelik, et Eesti inimesi näed?

Kuni lendan üle USA, kindlasti kurb. Kui Euroopa poole peale jõuan, olen kindlasti super super excited oma lähedaste nägemise üle. 

kolmapäev, 29. mai 2013

Pakkimine, süda paha ja põlesin ära

Esmaspäeva õhtul võtsin ennast siiski kokku ja hakkasin pakkima, nüüd on terve toa sahtlid-kapid tühjaks tehtud, mõned asjad on veel väljas ning enam-vähem kõik pakitud. Muidugi see on ennatlik, et kõik nii lihtsalt läheb, ma tean, et teisipäeva hommikul ma sõidan veel kiire otsa Zuri juurde, sest asju on liiga palju. Haha.

Teisipäeva hommikul magasin nõks aega ning siis otsustasin asjalikuks hakata. Käisin pangas oma kontot sulgemas ning poes ja võtsin siis suuna Kings Islandile, sest Adam ütles, et teisipäeval on see tühi ja seal pole ühtegi järjekorda. Kõik teised pidid töötama, seega läksin esialgu üksi ja teadsin, et Zuri liitub, kui töö lõpetab.

Niisiis läksin, rõõmus tuju, rõõmus nägu peas. Mõtlesin, et hakkan vaikselt kõiki atraktsioone läbi käima, et kõik proovitud saaks. Käisin esimeses kolmes ära, süda jumala paha, otsisin endale selle lõbustuspargi kaardi ja nägin, et ekstreemsusskaalal 1-5, olid kõik need kolm muidugi number 5. Selge sott. Läksin siis ostsin endale jäätise ja suveniiri joogipudeli, millega refill oli tasuta ning istusin pargis maha, üritasin oma olekut normaalseks saada.


Edasi siis läksin vaikselt jalutama, et otsin mingi asja, mis pole nii õudne. Vaatasin, et oh, laste karussell, läksin järjekorda, läksin peale ja huhhhh.. Ma mõtlesin, et oksendan seal samas. Laste karussell, jess! Tulin maha, mõtlesin, et issand jumal, ma suren kohe ära. Käisin siis mingeid kaisukaru püüdmise mänge mängimas ja otsisin pilguga mingit vaikset rongikest, kus istuda saaks. Leidsingi ühe, inimesed ei kisanud, käed üleval ei olnud, rong sõitis aeglaselt. Läksin järjekorda. Jõudsin juba rongi kõrvale, kui nägin atraktsiooni nime ja seda oma kaardilt üle kontrollides avastasin ahastusega, et tegemist on number 5 rongiga. APPII!!! No enam ei olnud midagi teha, põgeneda ka ei saanud. Ma peaaegu nutsin selle ajal, selline tunne oli, et kui pea üle ääre panen, tuleb kohe kõik välja ka. HAHA.

Kui selle sõidu tehtud sain, vandusin, et enam ma ei lähe mitte kuskile enne, kui ma pole nime näinud ja üle kontrollinud, et tegemist on nr 1 või 2 asjaga. Käisin nende põrkeautodega sõitmas, oli tore, siis läksin Snoopy Landi, mis on laste osakond lõbustuspargis. Käisin mingis "päästa end Charlie käest, enne kui hilja" kohas paadiga sõitmas, sain natuke märjaks ning siis otsustasin, et lähen "White Canyonisse." Küsisin veel Egerti käest, kas kõlab ohutult, tema ütles, et ei, aga ma olin ikka kange. Nii palju, kui ma nägin, oli paat, inimesed sees, paadike sõitis vee peal. Kui lähemale jõudsin, olid millegi pärast kõik inimesed märjad. No nii märjad nagu oleks riietega ujumas käinud. Mõtlesin, et ei mina küll märjaks ei saa. HAHA, lõppes see muidugi sellega, et ma tilkusin nagu just vannist tulnu ning helistasin Zurile, et nüüd on jama käes, ma olen läbimärg.

Läksin autosse, kus mul oli rätik ja kuivasin veidi. Ise veel naersin omaette, et tahtsin ju veeparki minna, aga ei viitsinud, nüüd sain oma veepargi. Zurit ei pidanud kaua ootama, varsti oli ta kohal ja läksime siis rõõmsalt parki tagasi. Kuna eelmine kord jäi meil ühel atraktsioonil käimata, sest see läks enne meid katki, siis seekord seadsime sammud kohe sinna. No muidugi kaardi unustasin autosse ja nii jäigi mul enne teadmata, et tegemist on number 5 astme asjaga. No kena. Pärast seda oli minu päev lõbustuspargis läbi ka, see keeras ikka kogu sisikonna täiesti sassi. Haha. Et keegi valesti aru ei saaks, siis mul oli sitaks lõbus, lihtsalt paha oli kogu aeg.

Esimene video on esimene nr 5 atraktsioon:

Teine video on lihtsalt mingi atraktsioon, kuhu ma ei läinud, sest Zuri ütles, et seal saab märjaks ja märjaks ma ju ometi saada ei tahtnud. 

Kolmas video on siis sellest viimasest, nr 5 atraktsioonist, kus esimene kord käimata jäi ja nüüd ära käisime.

Pärast südame pahaks ajamist läksime Buffalo Wingsi sööma, mul oli jubedalt isu, aga see magus BBQ kaste ajas mind veel rohkem öökima, seega võtsin koju kaasa. Ahjaa, me tegime Zuriga endale sõbrapaelad, meie nimedega.
Yin-yang, must ja valge, Gerli ja Zuri - alati koos
Õhtusöök söödud, läksime kumbki oma teed ning mina vajusin ka üllatavalt kiiresti magama. Mu pea tahtis otsast lennata ning mul oli siuke tunne, et nüüd lõpuks hakkan ka sisikonda välja laskma. Sain kaks tundi magada ja nii oligi, vannituba oli pool ööd minu magamistuba. Haha.

Hommikul ärkasin alles pool kaksteist, enesetunne oli superhea ja tuju ka. Vot kui tore. Sain hommikul ka kauaoodatud läpaka kätte ning siis skaipisime veel Triinuga ligi tunnikese ja siis panin ma riidesse ja panin kodust plehku. Ja, mul oli jälle vaba päev. Käisin Meijeris omale päiksekreemi ostmas ning puuvilju ja suundusin siis Zuri juurde, basseini. Parim moodus veeta oma vaba päev - süües puuvilju, lesides päikse käes ning ujudes. Halvim, millega see päev lõppeda saab, on päikesepõletus, hihihihii, teil pole aimu ka, mis värvi ma praegu olen. Hihihi.

Tegelikult on kõik parimas korras, tuju on nii hea ja elu on nii lill ja nädala pärast samal ajal magan ma juba omas voodis, omas kodus. 

esmaspäev, 27. mai 2013

Suvisuvisuvi

Oehh, kuidas ma naudin mai lõpus ütlemist, et suvi on minu juures. Minu "magan-järgmised-24-tundi" lõppes täna hommikul pool kümme. Lebotasin voodis ja rääkisin inimestega juttu kuni vist üheni välja. No mitte midagi ei jaksanud teha. Vaatasin aknast välja vaadates küll, et tundub soe olevat, aga ega üle ei tsekanud ja läksin rõõmsalt teksapükstega välja. Ma kahetsesin oma otsust pärast kolmandat sekundit õues, aga otsustasin ikkagi poes ära käia.

Täna on USAs Memorial Day, üks igavesti ajalooline ja kurb päev ja nii edasi, aga minusugustele on see lihtsalt nädalavahetuse pikendus, sest tänane päev oli ju vaba. See omakorda tähendas, et poes oli "Black Friday vol2." Ebareaalne kui palju rahvast. Ma lõpuks olin juba nii närvis, et see, mida ma ostma läksin, jäi ikka ostmata. Haha. Aga sain miskit muud, endale. Mis sest, et maksmine 15 minutit aega võttis, ikka olin õnnelik.

Kuna ma ilma tõttu juba kergelt suremas olin, mõtlesin Subwayst süüa võtta ja basseini minna, aga no Subways oli järjekord kaks kilomeetrit, seega jäi võtmata. Sõitsin siis basseini, kus kohtusin Zuri perega või noh, osaga neist. Ben ja Julia olid lastest ja siis Zuri hostisa ka. Vesi oli SUPERkülm, võinoh kui aus olla, siis nagu meie merevesi ikka suvel. Haha. Mingi hetk Zuri pere läks ära, meie sulistasime veel seal ning võtsime päikest, sest super palav ju oli. Ahh, armastan seda ilma, no nii mõnus. Oleks veel enda basseinivõti ka, oleks superluks, aga no üks neiu kaotas selle ju ära... Dah. Mitte mina, igaks juhuks mainin.

Kuna Zuri ütles, et tal pole vaja päevitada, siis ma üksi lesisin seal, haha


Kuna ujumine kõhu tühjaks tegi, läksime Zuri kodu kõrval olevasse Subwaysse, sõime veidi ning siis läks Zuri koju ja mina tulin ka koju. Meil polnud internetti kodus, seega ma vaatasin ära filmi "Perfect Getaway," ulme õudukas, aga ma kunagi telekast vaatasin seda ja lõpp jäi nägemata, ei saanudki teada, kes mõrtsukas oli, seega vaatasin nüüd uuesti. Valges polnudki nii õudne, haha.

Pärast filmi polnud ikka netti, mõtlesin, et hakkan asju pakkima, nädal veel jäänud ju siin majas, aga no lõppes see sellega, et ma panin endale pidžaama selga ja mõtlesin, et aega on.. Ikka veel on. 

pühapäev, 26. mai 2013

FF6 ja Kings Island special edition

Reedene tööpäev oli mul üpris lihtne ja lühike. Hommikul oli Eviel kool, meil Graemega Subway tsill. Lõunal magasid mõlemad, kuna olid päris läbi, hommikul ärkasid varakult ka. Pärast lõunauinakut tuli juba Adami õde meile ning võttis lapsed üle. Mina panin ennast ruttu riidesse ja tõmbasin kodust udu. VABAD PÄEVAD ALGASID!

Käisin pangas ja shoppamas veidi, tänase seisuga on 9 päeva koduni, viimane aeg ruttu kingitusi hankima hakata. Pärast sõitsin siis kinno, kus kohtusin Zuriga ja jooksime suhteliselt saali, mis oli välja müüdud ning teatavasti USAs on ju saalis kes ees, see mees poliitika. Istusime oma kohtadele, sõime oma filmi snäkke ning Lidia tõi mulle Saksamaalt šokolaadi, sest mu kaks lemmikut šokolaadi on justnimelt mõlemad sealt pärit.


Filmiks siis "Fast and Furious 6" (ma mõtlesin tükk aega, kuidas see nimi üldse eesti keeles oli). Zuri ostis meile juba aegsasti eelmüügist piletid ära, nalja polnud, reedel näidati seda filmi meie kinos ei rohkem ega vähem kui 18 korda ja KÕIK seansid olid välja müüdud. Uskumatu. Filmist.. Seekord ei saa filmist midagi eriti rääkida, tean, et Eestis paljud alles lähevad vaatama. Ütlen siis, et film oli super ja ootamatu lõpuga, sest ei olnudki tüüpilist "pahad saavad surma, headus võidab" stsenaariumit. Üks naljakas hetk filmi ajal oli see, kui oli kurb koht ja siis Ellen ütles Zurile, et appi ma hakkan kohe nutma ja vaatas siis Zurit, kes juba lakkamatult nuttis. Haha. Hea variant. Ellen mõtles ka, et aaa.. ei midagi. Haha.



Laupäeva hommikul pidin algselt ühe perega kokku saama, aga meil plaanid muutusid ning olles terve hommiku voodis lebotanud (ärkasin 8.30!!), saatis Zuri mulle kirja, et ta ostis Kings Islandi passi ära. Kings Island on lõbustuspark, suurim ameerika kesk-lääne osas. Ma olin sinna tükk aega minna tahtnud, aga ei ostnud passi ära, sest mõtlesin, et ootan kuniks mu tulevik selge on. Kui Zuri ära ostis, hakkasin siis ka uurima, et palju maksab ja kuidas maksab ja mõtlesin, et ah teen ühe kifti asja veel enne võimalikku äraminekut. Ja ostsin ka. Kuldse pealegi.

Nii saimegi veidi aja pärast Zuriga kokku, käisime McDonaldsis veel enne, kuna Zuril oli kõht tühi ning siis tee lõbustusparki. Esimese hooga ma sain šoki, kui palju seal autosid oli. 5 meie Ülemiste parkla suurust ala oli parkimisalaks ja ilma naljata see oli täiesti täis. 20 minutit otsisime parkimiskohta. Juba eos oli teada, et samasugune möll peab siis seal sees ju ka olema. Vahetasime rõõmsalt oma voucherid kuldpasside vastu, jube jube ilusad on need kaardid sellel aastal ning läksime siis sisse avastama.

Pildistasin üles, kus vahes meie auto on, juhuks, kui meelest ära läheb
Mu uhke kuldpass. Sädeleb päris mõnusalt

JA SIIN MA OLEN !
Alguses jalutasime veidi ringi, Zuri näitas mulle parki ning siis läksime ühte järjekorda, kus me seisime ei rohkem ega vähem kui kaks ja pool tundi. Ma juba lõpuks hakkasin mõtlema, et kui see seda väärt ka ei ole, siis saan kurjaks. Meid lasti sisse, nägime, kuidas eelmine vagun ära läks, süstis nagu lennuk, tõmbas inimesed plaks vastu istet. Ma juba hakkasin kartma, küsisin, kas ära minna ei saa, Zuri ainult naeris mu üle. Mainin siis ära, et mulle õudsalt meeldivad lõbustuspargid, aga viimasest korrast jäi mul hinge see, kui paha mul oli ja pärast seda ma polegi julgenud kuskile minna. Igal juhul see sõit oli VÄGEV ! See oli kottpimedas, seega midagi ei näinud, ainult tundsin, kuidas pea oli tagurpidi vahepeal ja jalad kuidagi imelikult õhus, haha.

Saanud sealt siis adrenaliinilaksu kätte, läksime uude järjekorda, aga see läks katki. Või tähendab, mingi viga tekkis ja seda hakati uurima, me otsustasime igaks juhuks jalga lasta, surma ka ei taha saada ju. Läksime ühte teise järjekorda, kuhu Zuri esimesena tahtis minna, aga seal oli siis 2+ tundi järjekord ja me otsustasime edasi liikuda. Seekord nägin seda.. Huhh. Mida lähemale järjekord meile jõudis, seda rohkem mul jalad värisema hakkasid. Issand kui õudne. Istusime veel esimesse pinki, kutt tuli neid trakse peale panema, ütlesin, et ma pärandan kogu oma raha talle, ta naeratas ja ütles: "You will love it!" (-Sa hakkad seda armastama.)

Ja nii oligi. See oli veidi teistmoodi, polnud ringi kujuline, seega ühtpidi olime me esimeses pingis, teistpidi viimases ja see tagurpidi sõitmine oli küll jube, siis ma nikastasin oma kaela ka ära, aga no ei, adrenaliin oli ikka laes. Kuna kell oli palju ja väljas pime ning vihma hakkas sadama, otsustasime ära minna. Kõhud olid tühjad ja mina juba mitu päeva jauranud oma kana ja riisi juttu, seega läksime Panda Expressi sööma. Tellisin lõpuks oma valge riisi ja kana, aga no see kana oli nii vürtsine, et ma suht nutsin seda süües, seega jäi riis. Ja see imehea ploomikaste. Nom nom. Õnneküpsise sain ka, elu esimese. Nii tore!



Söögiajal saime ühelt tüdrukult kutse majapeole, aga selgus, et see oli hoopis korter ja et hoopis ühiselamu ja selle peale meil Zuriga käis mõlemal klõnks kõhus, et pagan, need peod lõppevad alati halvasti, et parem mitte. Tulimegi ikka koju ära. Mina veel käisin poes, Brutusele süüa ostmas ja endale hommikusööki.

Kodus vajusin magama ikka erakordselt ruttu. Kella kolme ajal öösel kuulsin, kuidas Brutus teeb ümber mu voodi ringe, aga peale ei julgenud hüpata. Ta enne ei hüppa, kui ma luban. Ja siis ütlesin vaikselt, et no okei, tule ja kohe oli supsti voodis. Me olime kahekesi üksi kodus, kuna Amee-Adam olid Texases ja lapsed Fort Jenningsis, seega ma pakkusin kutsule natuke lähedust. Magasime niimoodi külg külje kõrval hommikuni, Brutus oli väga rahul.

Ärkasin poole kümne ajal, sõime koos hommikust ning ma veidi tsättisin inimestega ning jäin siis uuesti magama ja ärkasin kell 1. Skypesin empsiga ja Andrega ja Egertiga ning siis Zuri juba teatas, et ta valmis ning me läksime jälle välja. Käisime KFC's söömas, kana, haha, minust mingi kana fänn saanud. Kana ja BBQ kaste, appi, see on paradiis. Ma muidugi sõin kolm ampsu jälle ja ülejäänd tuli kaasa, mina ei tea, mis värk on. Igakord on kõht nii tühi, aga kui söögi kätte saan, on kolme ampsu pealt kõht täis. Jamps.



Edasi viis meie tee üllatus-üllatus Kings Islandi. Seekord ilusa ilma tõttu valisime veepargi. Seal lõbustuspark ja veepark koos, aga mõlemad on nii suured, et ühe päeva jooksul mõlemasse ei jõuagi. Käisime mingite tuubidega niisama vee peal sõitmas, torudes, lainetega basseinis ning taolises asjas nagu Jurmalas on, et istud kummi peale ja siis alguses oled torus ning siis tiirled siukses suures alas selle kummiga ja siis imetakse torru sisse nagu tolmuimejasse, haha. Täpselt enne meid oli mingi jama, me pidime tükk aega ootama, naersime juba koos, et me oleme jamade-magnetid, alati enne meid midagi juhtub. Seal oli ikka suur suur draama, ei saanudki aru, kas keegi kukkus tuubi pealt maha või midagi kadus ära vette või misiganes, aga sada inimest toodi kohale ja ei teagi, mis lõpuks sai, aga meie saime igal juhul oma twisterit tegema hakata. Ma naersin terve aja Zuri näo üle, see oli no nii priceless lihtsalt, et kuku pikali. Haha.

Igasugustest torudest ja treppidest väsinud, läksime suurde basseini, kus olid ka lained, aga sai kummi peal olla ja lebotasime seal. Ma arvan, et tund aega lihtsalt tsillisime seal, nii mõnus, see vesi oli soojem ka, kui muidu pargi vesi oli. Veepark pandi kella kaheksast kinni ja siis pidimegi ära minema. Külmaks hakkas ka minema ja pimedaks kiskus, nii et oli täitsa okei.




Kuna ma olin hommikust saadik oma milkshake'st jahunud, läksime Steak&Shake'i ja no ujumisest oli juba kõht ka tühi, seega siis sõime ka. Seal oli täna korralik segadus, ma ootasin oma jäätisekokteili 15 minutit, tavaliselt on kuskil mõne minutiga kohal. Saime söögid kätte, polnud kahvleid, ütlesime, et kuulge, me ei saanud kahvleid, teenindaja vastas, et ou sorry, meil on kahvlid otsas. WHAT??? Ootasime siis neid kahvleid ka veel ning lõpuks teenindaja (üks teine, mitte meie oma) võttis meie laua üle ning tõi meile uue tseki, kust võttis mu kokteili maha, sest ma pidin nii kaua ootama. Zuri oli kadedusest sinine, ütles, et ma olen räige õnneseen. Meenutan siis, et eelmine kord seal teenindaja võttis kogemata mu kokteili summast maha, seega ma 2x järjest tasuta kokteili saanud. Arve oli mul 4,24$. Je-je, I love USA.



Mul on siuke nägu peas nagu oleks mitu tundi nutnud, haha
Vot sellised kokteilid meil seal
Pärast õhtusööki läks Zuri koju ja mina ka koju ja nüüd on mul siuke tühjaks pigistatud sidruni tunne, et aitäh, oli supermeeldiv nädalavahetus, järgnevalt magan 24 tundi järjest. Haha. Muideks, märkasin täna, mis ilm mind veel vahetult enne Eestit ootab. Mine lolliks.. Koju pean jakkide ja asjadega minema, lühikesed riided võin kõik siia jätta. Aga nii kange olen ikka, et ujuma lähen, haha.


neljapäev, 23. mai 2013

Kui tahaks hulluks minna

Teisipäeval alustasin tööd kell 12, oli küll mõnus. Lastega oli tsill, nad nägid välja nagu kaksikud (pilt all pool). Tööpäevas midagi erilist ei juhtunud, õhtul oli jooksuring ja pärast seda vajusin lihtsalt magama. Kui uuesti üles ärkasin, oli kõht kohutavalt tühi ja nii peksin Zuri kell 10 õhtul kodust välja, et lähme nüüd sööma. Läksimegi, Steak and Shake'i, kus saime ülimõnusa teeninduse osaliseks ja palju palju nalja kah.





VIDEO mu rallimehest. Isegi ei vaata, kuhu sõidab, ainult läheb...


Meil oli täpselt sama arve, pole kunagi varem juhtunud, jeeee

Kolmapäevane vaba päev võeti mult kibekähku ära, kui Amee hommikul sõnumi saatis, kas saaksin lastega olla. No mis mul üle jäi, veetsin siis mõne aja voodis ja siis tööd tehes. Viisin Evie trenni, käisime Graemega poes, parklas jooksime Ameega kokku, aga kutt jäi ikka mulle. Pärast koju, jooksuring, puuviljad sisse, uni peale ning magasin juba pool seitse õhtul ning ärkasin hommikul 6.40.

Neljapäeval alustasin hommikul kell 7, just kui nagu poleks pidanud enam unine olema, aga no endiselt, täiesti sosu. Laste lõunauinaku ajal pakkisin oma asju, vaikselt vaikselt peab hakkama välja kolima ja kuigi see ilmselt saab keeruline olema, saab see kindlasti tunduvalt lihtsam olema kui Assakult Pääskülla ja Pääskülast Assakule. Oma kilakola saan pakitud küll. Ja edukalt. Küll see isa veel näeb! Haha.

Õhtul sain veidi varem minema, käisin ühes kohas uurimas, kuhu saab oma riided viia, aga see oli täis ja seal ei tahetud mu kraami vastu võtta. Mingi päev lähen proovin ühte teise, äkki seal võetakse. Ei tahaks ära ju ka nagu visata.

Kuna Zuri mu kõnedele ei vastanud ja ma ta maja juures olin, sõitsin siis lambist sinna ja vajusin sisse. Nagu nii Zuri hostvanemad on mul hetkel toetavamad kui mu enda omad, seega seal hea olla. Nad hakkasid just õhtust sööma, seega meie lasime jalga ja käisime uuesti Steak and Shake's. Elu kiireim söömine, kuigi teenindajad keerasid siukest jama kokku. Esiteks polnud mu friikatel juustu ja peekonit, saatsin tagasi. Pandi see juurde, toodi mingid küpsetatud oad mulle. Saatsin tagasi, et ma pole tellinud siukest asja. Kahvlid unustati tuua, tseki pealt oad unustati maha võtta. Jeerum. Läksime siis maksma, tuli teine kutt, et ta võtab oad maha, andis tseki, no oad peal ju. Ütlesin siis, et oad on ikka siin, vabandas, et võtab ära ja sattus siis ära võtmisega nii hoogu, et võttis kõik asjad ära ja ma pidin 5 dollarit maksma. Mul ei olnud enam aega temaga kakelda ka, maksin ära ja kogu moos. Haha.

Ahhh lemmik


Edasi läksime kinno, kus pidime jälle natuke kaklema onudega, sest nelja makstud pileti asemel oli meil kolm piletit. Lõpuks saime oma viimase ka kätte ja jooksime siis saali. Tänaseks filmiks "Hangover 3," mille kohta ma ei oskagi midagi öelda. Kui ma kuulsin, et sellel filmil tuleb kolmas osa, olin väga skeptiline ja ütlesin, et kolm korda ei saa sama asi naljakas olla. Ja mul oli õigus. Kuidagi otsene point filmis puudus, see nn blackout, mis selle filmi puhul iseloomulik on. Naerda sai, aga sisu jäi lahjaks. Lõpus aga näidati uut osa ja see tähendas, et neljas osa tuleb kindlasti. See aga esimese kahe minuti jooksul tundus supernaljakas, jällegi. Nii, et jään ootama.

Kuna sel nädalal on kõikide heade filmide järjed kinno tulemas, on homme jälle kinopäev. Mul ees ootamas pea viis puhkepäeva, seega hip-hip hurrei ja lähme tähistama!

Pealkirjaga seondult.. Oeh. See situatsioon programmiga ajab mind hulluks. Tõsi on see, mida kõik au-pairid ütlevad, et ega sisuliselt pole mitte mingit vahet, mis programmiga USAsse tulla, kui Sa oled jamas, siis kaovad ühtmoodi kõik toed ära. Minul on jama jama otsa lihtsalt, esiteks siis see, et ma olen rematchis, teiseks see, et ma pole tavalises rematchis, sest ma saan pere juurde alles juuni lõpus minna, kolmandaks see, et leidsin pere, aga neil ei lasta au-pairi võtta, kuna tugiisikut selles linnas pole, kuhu nad kolivad, neljandaks taheti mult esimese pere iseloomustust minu kohta, no palun väga, minge küsige, ma ei mäleta selle naise nimegi enam, viiendaks oli mul probleem koolitundidega, võtsin siis online kursuse, et tunnid täis saaks, täna selgus, et aga vot USA valitsus on korrektuurid teinud ja kõiki online kursuseid enam ei saagi võtta, kaasa arvatud minu oma. Võite kindlad olla, et väga mitu korda tahtsid mul tugiisikule kirjutatud kirjas igasugused inetud sõnad tulla. Lõpuks kirjutasin talle konkreetselt, et MIND ei koti, et nemad mingeid muudatusi teevad, MINUL ON tunnid täis ja ausõna mul on väga pohhui, mida nad arvavad. Täiesti lõpp... Ei tea, palju sittasid uudiseid ma veel saama peaks, et ma aru saaks, et Jumal saadab mulle märke, et tüdruk, mine koju ära..

esmaspäev, 20. mai 2013

Ja päevi tiksub järjest vähemaks

Pühapäeval plaanisin ma terve päeva kodus olla, magada ja puhata, sest tuleb tunnistada, et see kolimise ja ostjate pidev majas tiirlemine ning minu pidev majast väljas olemine, on muutunud väga kurnavaks. Nii aga muidugi ei läinud. Hommikul pidin ma kella kümnest ühe perega skypema, aga nagu neetult, 9.59 lülitas mu arvuti ennast välja ja tee mis tahad, tema sisse ei lülita. Ahastus tuli peale. Käisin siis väiksel jooksuringil ja pärast seda saime perega räägitud telefoni teel ning Adamilt olin saanud ka sõnumi, et kell 12 on uus vaataja majas, seega pidin jalga laskma ja hetkeajendil otsustasin siis kinno minna ja iseendaga kvaliteethommikut veeta.

Filmiks "42," mis rääkis esimesest mustanahalisest pesapalli mängijast USAs. Appi, mul olid pisarad silmas juba kümnendal minutil. Nii ebaõiglane. Viimase aja jooksul oli see tegelikult juba teine film, kus ma nägin, mismoodi mustade inimestega käituti. Aga tundub, et mulle sellised tõsielul põhinevad filmid on ka parajalt lemmikuteks saanud. Üleüldse on minust mingi filmiguru siin saanud.

Pärast filmi sain Lidiaga kokku, kuna ta ei jõudnud filmile ning käisime mingis second-hand poes hullamas, ma leidsin endale sadaüks asja, enda rõõmuks proovisin kõik asjad ära ka ja siis panin kõik tagasi. Haha. Mul shoppamise võõrutusravi praegu. Poes käidud, käisime frozen jogurtis, aga see ka ei maitsenud üldse. Väljas oli nii palav, et vesi oli reaalselt ainuke sõber, kõik muu oli jama.

Õhtul jõudsin koju tagasi, käisin pesemas ära ja siis helistas Zuri, et lähme shoppama. TAVAI TAVAI. Võõrutusravi ikkagi jätkus, seega hängisime niisama seal Burlingtonis ringi. Ma leidsin endale ühed täiega ilusad ujumisriided ja siis vaatasin ja mõtlesin, et kas need on nii ilusad, et ma tahan neid endale osta. Ilmselt oleks ostnud ka, aga need olid täpselt sama värvi nagu mul praegu on ja ma mõtlesin, et see on küll jabur. Uskumatu, et ma suudan ratsionaalse mõtlemise säilitada. Haha.

Enne minu koju tulekut käisime veel Subways ja siis tõi Zuri mu koju ära. Sõin veidi, arvuti hakkas tööle (no muidugi hakkas, tähelepanu nõudja) ning vaatasin Eesti telesaateid, poole pealt jäin lihtsalt magama, selline uni oli.

Esmaspäeva hommik algas liiga vara. Lapsed olid hullult hoos. Kella seitsmest saadik. Mina siis olin see unimüts.



Evie tegi soengut


Evie oli hommikul koolis, meie nii kaua koristasime maja ära. Kui Eviele järgi läksime, tegime Graemega väikse video, nunnumeeter on põhjas lihtsalt. Vähemalt mul endal. Lisaks käisime minu koolis, et ma saaks ennast ära registreerida järgmisse klassi. Valisin ikka sama kooli, omadel põhjustel ning erialaks seekord ajakirjanduse. Lõpuks. Ei jõua ära oodata, et saaks kirjutama hakata jälle. Kuna koolis lapsed kannatlikult ootasid, ostsin neile preemiaks küpsist, saime kokkuleppele küll.



Kui hommikul Egertile ütlesin, et me lähme küpsiseid sööma, ütles ta, et ta tahaks ka minuga küpsiseid sööma minna. Lihtsalt nii armas. Ütlesin, et lähme Eestis koos Subwaysse, küpsiseid sööma ja võikut ka, Egert viskas selle peale kohe nalja.

"Irw subwaysse raske autoga ja pealegi sa ei oska eesti keeles küsida." 

Kodus lõunasöök, lõunauni ning oligi juba õhtu käes. Skypesime empsiga, kellel on täna sünnipäev ja soovisin õnne, Egertiga rääkisime ja siis Janek (mu onu) oli ka seal, temaga rääkisime esimest korda mu usas oleku aja jooksul ja temalt tuli mu elu parim kompliment.

 "Oo Sa ei näegi nii väga burger välja."

Hiljem sai veel Killu ja Alvariga räägitud ning siis pärast tööd pidi jälle ära minema, sest järjekordne huviline oli majas. Läksin Zuri juurde, käisime Subways, mina ostsin omale seekord salati, suure kapsahunniku lihtsalt ning poest puuvilju ja tervislikke jooke. Jube tervislikud olime täna. Zuri juures tuli telekast film "New Years Eve," mida me siis vaatasime. Ja juttu ajasime. Ja sõime ka.

Peaaegu tuli 100 ära.





Enne kojuminekut sai veel jäätist söödud ning siis kodus otse oma tuppa, lõpuks teki alla ja tudule ära.

Väga plast tundus see jäätis, üldse mitte reaalne



Ja lõpetuseks pildid meie photoshootingust lastega.
Meil oli seelikupäev

laupäev, 18. mai 2013

Reede, laupäev: möllud ja meetingud

Reedel alustasin tööpäeva kella 12st jälle, aga oli selles mõttes rahulik päev, et saime kodus olla ning midagi erilist ei juhtunud. Lõunapausi ajal vaatasin mina korvpalli, kus Kalev lõdva randmega meistriks sai. Kolmas aasta järjest, 4:0 skooriga. Haahh, mõnus. Seda õiget elevust muidugi ikkagi sisse ei tulnud, hoopis teine asi on kohapeal olla.

Õhtul tuli räige torm. Ma tegin garaažiukse lahti ja seisin siis tükk aega seal, et kas jooksen autosse või ei jookse. Lõpuks jooksin. Oma helekollaste teksapükstega. Peas kumisesid ema kurjad sõnad, iga kord kui ma Eestis valged püksid jalga panin, kui väljas sopane oli. Täpselt samasugune tunne tuli jälle, haha.



Korjasin Zuri peale ning läksime siis oma igakuisele meetingule. Seekord toimus see bowlingus ja ilma meie tugiisikuta, oli Roberta, see, kes mulle rohkem meeldib. Meeting ise oli lõbus, kuigi ma olen alati öelnud, et need on selles mõttes mõttetud, et nagu nii suhtlevad omavahel need, kes niigi suhtlevad, tavaliselt tekivad ikkagi grupid. Aga lõbus oli, mängida sai, süüa sai, rääkida sai.

Petra ja Zuri
Mina ja Nele
Fotosüüdistus, et Zuri tõepoolest tegi mulle ära
Õhtul läks kõik neooniks


Pärast meetingut tahtsime midagi teha, aga kõik kohad olid kinni. Täiesti ajuvaba, üks asi, mida ma USA juures ei salli, on see, et nad reaalselt panevadki kõik kohad 10-11 õhtul kinni ja tsaopakaa. Istu kodus. Nele tuli siis suurepärasele ideele, et me võiksime Targetisse (tuletan meelde, et see on toidupood) hängima minna, et on ju lahe koht küll. Haha. Ja uskuge või mitte, me läksimegi, 15 minutit enne sulgemist ja korraldasime segadust rohkem kui ükski laps suudaks selle ajaga korraldada.

Bacon is my favourite flavor, yeeeesshh!
Siin siis üks video meie lollitamisest, üks lugeja kirjutas mulle, et ta tahaks kuulda, kuidas teised tüdrukud inglise keelt räägivad, siit siis ilmselt saab mingit aimu.


Lõpetasime mingi hetk ikka lollitamise ja jutustamise parklas ära ning käisime siis korraks Nele juures Zuri koolipaberitel järgi ning siis Zuri koju ja mina ka koju, vajusin voodisse sama kiirelt, kui riided seljast sain. Nii väsinud olin.

Täna hommikul oli mul enne kaheksat juba äratus, no ei sellist nalja rohkem mu elus ei näe, aga panin ennast valmis ja läksin siis kokku saama ühe perega, kes elavad West Chesteris, kes omale au-pairi otsivad ja veetsin seal poolteist tundi. Super lahe ja lõbus oli seal. Pärast kohtumist saatsin ainult Zurile sõnumi, et ma võtan Su peale, lähme hommikust sööma. Kuidagi nii pinges olin ja kõik oli vaja ju endast välja saada, seega sai vaene Zuri jälle kõik endale kaela. Haha.

Käisime Subways söömas, kuna see oli lähedal ja juba enne kahtteist pidin jälle kodus olema, et lapsed ära viia, sest üllatus-üllatus, arvake, kes oli majas? Jep, ostja. Meie veetsime oma vaba aega siis McDonaldsis, kuna lapsed polnud söönud ning see oli selline paras koht, kus tunnike olla.


Saanud Adamilt sõnumi, et me võime tagasi minna, läksime tagasi ja polnudki rohkem ühtegi ostjat. Nagu jõulud oleks varem kätte jõudnud! Ma skypesin Egertiga, tükk aega, ta näitas mulle korvpallurite plakatit, mis ta mulle sebis, koos autogrammidega ja puha. Meil omad diilid nende autogrammidega. Igal juhul ma väga rõõmus, et miski ilus mind kodus ootamas on.

Pärast vaatasin ära eurovisiooni, mis lõppes oodatult, muud tulemust sealt polnudki lootust saada, samamoodi nagu eelmine aasta Rootsiga, kui ikka lugu 4 kuud enne eurovisiooni igal pool leierdatakse ja võitjaks nimetatakse, suhtutaksegi sellesse teistmoodi. Ma ei ütle, et see mulle ei meeldi, kui see välja tuli (ja siis oli väljas alles neli lugu), ütlesin kohe, et sellest loost saab võitja, aga tänasel päeval oleksin eelistanud kedagi teist.

Kui eurovisioon läbi sai, hakkas mul sigakiire. Mitte ükski kellaaeg ei klappinud enam mitte millegagi, igale poole olin lootusetult hiljaks jäänud. Jooksin siis ruttu Targetisse, et marker osta ning Zurile järgi ja siis Cincinnati poole. Koha, kus kokkusaamine toimus, leidsime kergelt üles, aga parkimine on ekstreemsus omaette seal Cincinnatis. Kui lõpuks auto paika saime, ei leidnud me kohta, kust välja saada. Kui väljapääsu leidsime, ei saanud me enam aru, kus me oleme. Täiesti lootusetu. Lõpuks siis jõudsime kokkulepitud kohta pool tundi hiljem, päris paha lugu.

Kokku saime siis igal juhul Margus Hundiga, sest mul oli plaan teha väiksele vennale kingitus (eelnevalt mainitud diilid autogrammidega) ning talle head ja soojad sõnad eestlaste poolt siis kaasa pakkida ja hooajaks edu soovida. Tema ja Bengalsi tiim on üks põhjus, miks ma tegelt tahaks ikkagi siia jääda, kuidas ma nüüd siis ära lähen? Igal juhul kohtumine oli vahva ja super suur aitäh Margusele, et ta viitsis ja meie jaoks aega leidis.
Kontsad ka ei aidanud, mini on mini

Kui kõik asjad ja tehingud said tehtud, asusime siis uuesti oma autot otsima. Ilma naljata me otsisime seda jälle 20 minutit. Tegime tervele majale tiiru peale, no üles ei leidnud, kus pagana kohast see lift minema peaks, et viiendale korrusele saada. Ma lõpuks olin juba nii kuri seal kõigi peale, tahtsin lihtsalt oma autot kätte saada. Jumal võttis palveid kuulda, auto me leidsime.

Järgnevalt tegi GPS veidi nalja Cincinnatis ning lõpuks saime ikka ennast õigele rajale tagasi ning suundusime Kenwoodi, kus Friday's toimus Catalina ja Fernanda ärasaatmine, nad lähevad ära nüüd USAst. Ausalt öeldes läheb minu lahkumine (ilmselt) ka kõikide teiste lahkumiste vahele, siis ei ole aega endal kurb ollagi teiste pärast. Kuigi kurb olla saab kindlasti. Igal juhul tellisime terve seltskonnaga ribisid, mina esimest korda ja APPI. See oli lihtsalt kirjeldamatu, kui hea. Liha tuli luu küljest niimoodi lahti, et ma ei pidanud nuga isegi kasutama ja näppe ei pannud üldse külge (väike beib rannavees, shalala, haha). Superhea!



Õhtu parim pilt 
No ei saa selle tüdrukuta :)))


Vasakul mina, Nele, Rata, (ei jäänud meelde), Paula
Paremal Zuri, Fernanda, Catalina, Paula kutt ja keegi väga mu nime sarnane, aga meelde ei jäänud, haha
Edasi mindi kuskile pidutsema, aga kuna see oli 21 vanusepiiranguga, otsustasin Nele ja Zuriga jääda ning muidugi olid kõik kohad jälle kinni, seega me ei saanud kuskile minna. Lõpuks tuli Nelel pähe, et McDonalds on lahti, seega me läksime sinna ja jäime sinna sigakauaks. Kui tellima hakkasime, ei suutnud ma otsustada, kas võtan smuuti või limonaadi ja siis tuli meil nali, et jaa, kuna au-pairid on nii rikkad, siis nad ei vali, nad võtavad mõlemad. Haha. Suure irooniaga muidugi. See au-pairi raha teema on alati paras iroonia siin olnud.


Lõpuks siis iga üks oma koju, mina jõudsin ühe ajal platsi. Oeh jah. Ja nüüd siis tuduvärk ruttu-ruttu. Häda nende nädalavahetustega, et need nii kiirelt läbi saavad, sups ja läinud.

AHJAAA, ühel väga lahedal tüdrukul on täna sünnipäev ka - PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, SANNU! :)))