laupäev, 6. aprill 2013

No küll mina olen aktiivne kirjutaja...

.. ja pealkirjaga seondunult vabandan ennast ainult sellega, et mul jätkuvalt pole oma arvutit ja tänu sellele pole mul ka mingit motivatsiooni kirjutada ega pilte laadida. Eriti närvi ajab mind see, et ma piltidega enne üles laadimist tegeleda ei saa, mõnikord on see, et lõikaks natukene siit või paneks natukene siia rohkem värvi. No ei. Igal juhul ma loodan, et minu arvuti seik saab järgmisel nädalal lahenduse, kui mul lõpuks natuke rohkem aega sellega tegeleda on. Iseenesest kõik kontaktid on vahetatud, nüüd tuleb minna ja maksta ja kõik saab korda. Haha, ma olen Tallinnast, ma maksan.. paha nali. Haha.

Igal juhul siis minu nädalast, mis on super super super tore olnud. Kolmapäeval oli mul vaba päev ja ma nautisin hommikul oma und kogu täiega. Lõuna paiku läksin siis Kenwoodi keskusesse, kus mu arvutipood oleks pidanud olema, aga kus seda siiski polnud, niisiis mõnes mõttes mõttetu sõit. Samas, ilm oli superilus (ja mulle ju nii meeldib ilusa ilmaga lahtise katusega sõita) ning hea oli majast välja saada. Lisaks leidsin mõne asja, mida sünnipäeva vabanduse varjus endale osta.

Lilled juba tärkavad

Pärast shopingut polnud mul algselt ühtegi plaani, aga siis Hamed lõpetas koolis samal ajal ning otsustasime lõunale minna. Saime Cliftonis (mis on Cincinnati linnaosa) kokku, läksime Buffalo Wingsi sööma. See on mu hostisa üks lemmikuid kohti ja see on Hamedi üks lemmikuid kohti ka. Kanatiivad, mis seal nö firmaroog on, olid minu jaoks liiga vürtsised ja nii võtsin Caesari salati (ja, jälle), sest see tundus lollikindel variant olevat. Khm, jep.. päris oligi. See oli sama vürtsine kui need paganama kanatiivad.

Meie lõunasöök
 Pärast söömist läksime laiali kuna Hamed oli pisut haige ning mina pidin järgmine päev nagu nii varakult tööle hakkama. Sõitsin siis koju tagasi ja rohkem vist midagi erilist sel päeval ei olnudki. Temperatuur väljas oli 14 kraadi ja päike lõõskas terve päeva. Tundsin, et kevad on lõpuks ometi minuni jõudnud.

Neljapäeval alustasin hommikul kella seitsmest. Meil oli lastega väga lõbus päev koos, nad kuulasid kenasti sõna ning päev möödus lihtsalt. Pärast tööpäeva sõin ja siis läksin kooli. JEEE, lõpuks ometi. Ma nii igatsesin juba. Kuna algas uus kursus, polnud päris kindel, kas seltskond on sama, kuid vähemalt Conzuela (kes on umbes 60+ daam) ja hiljem ka Urzula (kes on 31a ja Poolast pärit tüdruk) olid minuga koos klassis. Nendega koos olin ka esimesel ja teisel kursusel. Sättisime lauad eriliselt, ringi kujuliselt, et saaks üksteist näha ning rääkisime siis veel juttu, et kes mida teinud on jne. Pole varem ausalt öeldes niimoodi isiklikul tasandil rääkinud, kuigi ma juba ammu mõelnud olen, et me Urszulaga võiks sõbrad olla küll.

Mingi hetk tuli siis üks vanem mees klassi ja vahetasid kohe Conzuelaga pilke ja hakkasid juttu rääkima, meil Urszulaga oli siis nalja kui palju, pole enne nagu 60+ inimesi flirtimas näinud. Lõpuks tuli üks uus naine veel, kes esimese-teise kursuse käis teises koolis ja kolmanda siis tuli meile. Alguses tundus ta päris tark, hakkasin isegi kartma, et peab piinlikku olukorda jääma, aga lõpuks olime ikka meie Conzuela ja Urszulaga need, kes asjale pihta said. See mees (ta nimest ma ei saanud aru) oli õppinud selle sama õpetaja juures 3 kursust, aga tuli kolmandat uuesti tegema, et paremini selgeks saada. Ta oli täitsa lootusetu juhtum. Ma loodan, et ta kas muutub või võtab end kokku, sest ta pidurdas pidevalt meie õppimist ja see ühel hetkel hakkas närvidele käima. Eriti, kui ma nüüd oma klassi eest ise maksan, siis tahaks nagu 100% ainet saada ka.

Igal juhul kogu tund oli superlahe, meil sai palju nalja ning kolmas kursus keskendub rääkimisele, nii me siis muudkui rääkisime ja rääkisime ja rääkisime. Ja tuli täitsa kenasti välja küll. Alguses kartsin, et see 7 nädalat pausi teeb oma töö, ja tegi ka, aga tunni teises pooles oli juba väga lahe ja tsill olla. Pärast kooli oli siis tuju laes ning kuna väljas oli endiselt 14 kraadi sooja, oli kohe ekstra tore. Koduteel hüppasin Subwayst läbi, kuna kõht oli tühi ja nii hilja kodus süüa tegema ei tahtnud hakata ning mul on seal oma kaks teenindajat, üks tüdruk ja üks poiss, kellega ma alati juttu räägin, seekord siis oli tüdruk, uuris, kuidas ilm meeldib ja kuidas mul läinud on ja nii edasi. Kusjuures, see tüdruk teadis ka Eestit, sest tema õe klassis oli mõni aasta tagasi Eestist pärit vahetusõpilane olnud.

Nii, otsapidi siis reedes. Pidin tööd alustama kella 12st, panin äratuse 11.30, aga ärkasin üles kell 10. Ma isegi ei oska öelda, miks. Õnneks Amee palus nagu nii mul varem alustada, seega oli hea, et ma üleval olin. Lastega oli lihtsalt SUPER lõbus, Evie pani nii tarka juttu, et ma naersin kogu aeg ja Graeme üritab ka Evie järgi jutustada kogu aeg ning kuna ilm oli ilus, magasid nad mõlemad hästi (kusjuures mina vajusin ka poole uinaku ajal magama), sõid hästi ning õhtupooliku veetsime õues möllates.

Väljas oli hommikul 15 kraadi sooja, suvi suvi suvi
Evie sai uue puzzle, panime seda kokku.
Minu suured lapsed ja oranž värv on teemas
Mu väike unimüts






Väljas oli 17 kraadi sooja ning ma reaalselt olingi lühikeste riietega õues. No superviis reedet nautida ju. Pärast tööd käisin esimese hooga väiksel poeringil, mul oli mõnda asja vaja ning siis koju tagasi ja sättisin ennast valmis ja läksin kinno. Kohtusin seal Elleni ja Zuriga ning läksime vaatama filmi "Olympus has fallen," mille sisuks oli Põhja-Korea rünnak Valge Maja pihta. Üsna teemasse läks, ausalt öeldes, haha. Aga film ise oli väga lahe, palju kõmmutamist ning iseenesest täis huvitavaid fakte ning sisu poolest oli ka väga hea. Mis sest, et veidi ebareaalne tundus, et üks mees kõik ära päästis, aga siiski. Vägivaldsusega just tagasi ei hoitud, ma pigistasin silmad mitmel korral kinni ja mõtlesin, et õõõõeh.

Pärast filmi rääkisime 45 minutit kino ees juttu ja otsustasime, et kuna mul täna on kaheksa kuud Ameerikas tähistamine, võiks midagi lahedat teha. Ja kuna ma olin just enne netist uurinud, et lähim Cosi (mis oli mu lemmik söögikoht idarannikul) asub Columbuses (mis on Ohio pealinn ja minust 90 miili kaugusel), siis ma pakkusin esialgu huumoriga välja, et tavai lähme sinna sööma ning hiljem otsustasime, et aga kuule, miks mitte? Seega jäi minu ülesandeks uurida, kas ma sinna sõita võin ning saanud hostisalt jaatava vastuse, oligi plaan paigas.

Teised läksid koju, mina Cliftonisse, pidime Hamediga kokku saama. Kell oli 23.30 ja kiirteel oli selline ummik, et ma mõtlesin, et hakkaks nutma. Neljast reast suruti iga miili järel üks rida kokku ehk lõpuks oli ainult üks rida ning see tekitas sellise kaose, et ma lihtsalt tiksusin ja tiksusin ja tiksusin. Jube lugu.  Igal juhul käisime Hamediga siis kõigepealt Buffalo Wingsis uuesti, sest tal oli kõht tühi, mina seekord jäin lihtsalt oma coca peale ning siis käisime hookah-baaris, kus minu meelest on nii lõbus aega veeta. See on nagu siuke läbi ja lõhki tsillimise koht, keegi ei kurjusta, kõik on sellised tsillid vennad (nagu kunagi selles ETV klipis Märt Avandi ja Ott Sepp laulsid, et "Suitsu ei tee.." seal olid ka sellised tsillid tüübid) ja aeg läheb lennates. Pärast siis Hamed saatis mu autoni ära, sest see kant seal on üsna debiilne, võinoh ameerika kutid on kõik jube härga täis ja üksi tänaval jalutav tüdruk on nende jaoks toredam kui väikse lapse jaoks kingitused jõuluhommikul. Seega, igati kindlam kellegagi koos olla. Rääkisime autos veel tükk aega juttu ja lõpuks jõudsin koju kella kolme ajal.

Hommikul rääkisin veel emaga juttu ning siis läksin kella nelja ajal magama ka. Ise mõtlesin, et no päris ma saangi hommikul üles.. MUIDUGI saatis Ellen aga mulle kell 10 hommikul sõnumi, mille peale ma üles ärkasin ja rohkem und ei tulnudki. Niisiis, 6-tunnise une pealt trippima. Ei, vabalt, magamine ongi nõrkadele. Zuri ülesajamine nii lihtsalt ei läinud, selle saime alles poole kaheteistkümne ajal püsti. Haha. Kui kõik üleval olid, hakkas ükshaaval rahva peale korjamine ning siis algas meie tee Columbuse poole.

Kiirteele jõudes oli seal ummik. JESS ! Ma kohe armastan neid ummikuid. Soojade ilmade saabudes on need hullud ameeriklased mingeid räigeid teetöid hakanud korraldama, muud ei olegi, kui punased lipukesed igal pool. Ja no ikka neljast reast on vaja teha üks, muudmoodi lihtsalt ei saa. Tiksusime seitse miili järjest umbes 15mph/h kiirusega. Oeh jah.



Lubatud kiirus ja tegelik kiirus
Autokooli autod siin
Lõpuks, kui sellest pagana ummikust minema saime, algas lõbus tee Columbuse suunas. Vahepeal sadas vihma, siis säras päike, siis jälle vihma, siis muutus temperatuur külmaks, siis jälle soojaks. Hull ilm see siin ikka. Kohale jõudes läksime esimese asjana Cosisse sööma, et edasisi plaane paika panna ja kõhtu miskit saada, sest olime kõik hommikusöökide peal.


Hello Columbus !
Siis kui mu parkimisanded välja löövad..




Tegime täna nalja, et peaks kokku lugema, mitu Caesari salati pilti mu blogis on. Umbes 1600 ilmselt. Haha. Kui kõhud täis olid, otsustasime minna kesklinna, üritada auto kuskile panna ning siis ringi vaadata. Ilm oli muutunud imeilusaks, päike paistis, megasoe ning see linn tundus samuti meie jaoks väga armas. Lihtne, ilus, puhas, armas. Leidsime parkimiskoha üsna kiirelt (mis sest, et see tähendas neli rida vasakult paremale reastumist sekundiga) ning jalutasime ning tegime pilte ja rääkisime juttu. Idüll oli mõnus. Lisaks olid jõe ääres kiikuvad pingid ja no seal päikse käes olekski võinud lebotada terve õhtu, nii hea lihtsalt.

Kes on pildil ?
Ülikoolilinnak



Väke pruudi fotosessioon

Ja ongi lemmiklilled siin ka üles leitud !
Palusime Ellenil meist pilti teha, a mis Ellen tegi? Haha
Usain Bolti pidime tegema, ei õnnestunud vist eriti
Ellenil on Titanic

saadame palju mususid
Mõnel on eriti suurt haamrit vaja










Kohtumaja

Minu lemmiklilled! Jee-jee-jee

Me kolmekesi tuleme, präänikutemaalt..



Veidi jäi parkimist järele ka
Parkimisaparaat oli väga fancy, isegi pangakaardiga sai maksta

Ellen tappis Zuri, stseen 1.
Kui olime tiirud linna peal ära teinud ja värskest õhust juba üledoosi saanud, otsisime veel frozen jogurtit, aga jõudsime järeldusele, et oma linnas vist parim lahendus seda sööma minna. Niisiis sõitsime Elleni juurde, nägime tema pere ja maja esimest korda ära. Kusjuures, tal on bassein, seal hakkavad meil ikka mõnusad peod olema. Haha. Edasi võttis Ellen oma auto ning me sõitsime Masonisse ja käisime Menchie'ses jogurtit söömas ning siis viisin Zuri koju ja vahepeatusega Krogerist jõudsin ise ka koju. Kell oli kuskil 10. Niisiis, väga tegus päev seljataga.


Selline ootamatu ja planeerimatu reis teise linna oli minu meelest päris lahe. Omajagu põnev ning samas mõnus viis aega veeta. Oli ju mõnes mõttes erilisem päev ka, tegelikult tähistasime mitut asja korraga. Zuril sai 2.aprillil aasta USAs täis, Ellenil sai eile 5 kuud USAs täis ja minul siis täna 8 kuud USAs täis. Väikest viisi tähistamist väärisid need kõik. Ja seltskond oli super, ma pole vist iial nii palju naernud, kui täna, kõik klappis esimesest hetkest ja mul tõesti vahepeal olid lausa pisarad silmas naermisest. Ulme. Väga kiftid tüdrukud mul.

Lihtsalt veidi eputamiseks

7 kommentaari:

  1. Anonüümne7/4/13 03:28

    Kohtumaja - Go home you are drunk :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No läks veits untsu, ära riidle :D

      Kustuta
  2. Eputamine tuli hästi välja, kadedaks teed nende kraadidega! Meil mingi rõve sula praegu, sõna otseses mõttes paska igal pool, rõve aeg, võiks juba kõik sulanud olla:D

    VastaKustuta
  3. Ja hetkel sajab Tallinnas paksu laia lund - ihsand kui tore!

    VastaKustuta
  4. Anonüümne7/4/13 14:44

    Seda 2. pilti vaadates tekkis mul küsimus, et mis ripsmetušši sa kasutad? Väga ilusaks teeb ripsmed. :)

    VastaKustuta