kolmapäev, 24. aprill 2013

Kuidas see au-pairiks saamine käib? Nipid-trikid.

Kuna minult on väga palju küsitud au-pairiks tulemise ja olemise kohta, teen ühe kokkuvõtva sissekande selle kohta, mida peaks tegema ja kuidas käituma.

Algab kogu protseduur programmi valimisega. Ma ei suru kellelegi oma programmi peale, aga selgitan oma valikut. Esiteks, süsteem on kõikides programmides sama, sest see on paika pandud USA valitsuse poolt. Teiseks, suurus, et oleks lihtne ja kiire leida pere. Kaks suurimat programmi USAs on Au Pair in America ja Cultral Care. Kolmandaks, raha. APIA programmis antud hetkel vaja maksta 395 eurot, CC programmis 595 eurot pluss kindlustus 450 eurot. On vist veidi vahe sees? Sellest ka minu valik APIAle langes.

Programmil on ka eeltingimused, et üldse kandideerida saaks: vanus 18-26 aastat, juhiload (siinjuures pole vahet, kas esmased või mitte), keskharidus, elementaarne inglise keele oskus (ja tõesti elementaarne, kohapeal õpib väga kiirelt), vähemalt 200 tundi lapsehoidmise kogemust viimase 3 aasta jooksul (kontrollitakse soovituskirjade kaudu).

Edasi tuleb siis vastavalt programmile käituda. Mina täitsin esiteks ära pika ankeedi enda kohta, et mis meeldib-mis ei meeldi, kuidas meeldib, igasugused andmed, laste hoidmise kogemused, nende vanused, soovituskirjad. Päev hiljem kirjutasin juurde "Dear family" kirja, mis tuli kirjutada inglise keeles. Minul järgmiseks tuli intervjuu Ketlin Jundasega (loe lähemalt siit: http://gerliusas.blogspot.com/2012/03/intervjuu-ja-parandused-ankeedis.html) ning siis tegin ära video, sain kätte soovituskirjad, arstitõendi ja kriminaaltunnistuse. Edasi jäi vaid oodata perede ühendust võtmist.

VIDEO. Video puhul on oluline näidata ennast heast küljest, aga mitte üle näidelda. Kui panna youtube otsingusse "au-pair video," leiab sealt väga palju näiteid, kuidas teha ja kuidas oleks parem mitte teha. Video ON OLULINE, väga paljud pered vaatavad esimese asjana seda, et tüdrukust mingitki arvamust kujundada. Ma ise arvan, et seda teha oli väga lõbus ning põnev ka enda jaoks.

DEAR FAMILY kiri. Nagu minu tugiisik mulle ütles - mida rohkem kirjutad, seda parem. Mina kirjutasin kõigepealt endast, haridusest, iseloomust, sellest, mida teha meeldib. Kirjutasin oma perest ja asjadest, mida koos teeme. Kirjutasin sõpradest. Ja väga oluline on kirjutada eelnevast kogemusest lastega. See ei ole raske ja enda iseloomustamisel ei tohi olla tagasihoidlik. Kui tunned, et oled hea autojuht, siis nii kirjutagi. Kui tunned, et oled suur magaja, siis nii kirjutagi. Need asjad tulevad nagu nii hiljem välja ja vähemalt minu vaatevinklist on parem, kui üksteisega kohtudes on selge, millised iseloomud on.

Kui ankeet on valmis ja pered hakkavad kirjutama, on elevus suur. Tahaks kohe selle esimese pere võtta, sest nad ju kirjutasid mulle esimesena, küll me meeldime üksteisele. Päris nii aga ei ole.

1) Ära anna järgi oma tingimustes. Kui Sul oli kirjas, et maksimaalselt 3 last, ära aktsepteeri peret, kus on neli. Kui Sul oli kirjas, et imikute eest ei ole valmis hoolitsema, ära vali peret, kus on imik. Kui oled märkinud, et lapsed peaks olema vanuses 4-10, ära võta peret, kus üks lastest on 15. Jää kindlaks sellele, mida oma ankeeti kirjutasid, sest üsna tihti tundub, et pered üldse ei vaatagi tüdrukute tingimusi. Ja usu, kui Sa oled need tingimused enda jaoks paika pannud ja valid pere nendest hoolimata, kahetsed hiljem ikkagi.

2) Jälgi pere kirjutatud kirja. Peredel on samamoodi kiri tüdrukule nagu on tüdrukutel kiri perele. Kui see kiri on lühike ja mitte eriti detailne, on see ohumärk. See on pere üks ja ainus võimalus ennast heast küljest näidata. Seal peaks kirjas olema iseloomud, nii laste kui ka vanemate, lisaks võiks olla kirjas, mida pere teeb vabal ajal, millised on lihtsamad reeglid ja millist tüdrukut perre oodatakse.

3) Rohkelt kokku lepitud Skype kõned ei ole halb. Mõni tüdruk mõtleb, et kui ta juba kahe perega on helistamise kokku leppinud, käitub ta juba halvasti. See pole nii. Sa võid skypeda kõikide peredega, kes natukenegi meeldivad, aga kelle kohta rohkem infot tahaks. Kui mina rematchis olin, rääkisin 16 perega. Neid, kellega üldse klappi ei tekkinud, oli ka, nendele ütlesingi, et ma arvan, et me ei ole üksteise jaoks sobivad. Neid, kes ootele jäid, oli ka. Valiku tegin sisetunde järgi.

Lõpuks kui siis on perega Skype kõne kokku lepitud, algab see muretsemise aeg, et mida küsida, mida öelda, kuidas vastata, mida oluliseks pidada, mida märgata. Usu, pere muretseb samamoodi. Mina sain programmist paberi (on internetis olemas), kus olid kirjas küsimused, mida perelt küsida. Väga palju infot ilmselt leiad ka juba pere poolt saadetud kirjas ja ankeedis, elementaarsed asjad.

Elementaarsed küsimused:
Kui palju lapsi? Kui vanad lapsed? Laste nimed, sood.
- Laste päevaplaan (koolid, huviringid).
- Asukoht, suur või väike linn, osariik.
- Pere harjumused, traditsioonid (nt kas süüakse koos iga õhtu või käiakse iga laupäev kuskil väljas jne).
- Kas vanaemad-vanaisad elavad lähedal?
- Tööaeg, kellaaeg ja tunnid nädalas.

Küsimused olulised enda eluks:
- Oma tuba, vannituba. Küsi kirjeldusi.
- Kas autot saad kasutada? Kas oma auto või jagad vanematega?
- Kas on öörahu?
- Kas külalised on lubatud? (Minu jaoks oluline oli ka küsimus, kas mu Eestist tulnud sugulased-sõbrad võivad minu juures elada reisi ajal).
- Kas ümberringi on palju au-paire?
- Kas tugiisik on hea?
- Kas graafik on must-valge või seda saab vajadusel korrigeerida?
- Kas nädalavahetused on vabad või mitte?
- Kas laste pilte võib netti lisada?
- Kas pere annab telefoni või peab ise muretsema?
- Ülikooli ja spordiklubi olemasolu.


Esimene pere, kus ma olin, New Yorgis, seal olid 9-kuused kaksikud ja 3-aastane poiss, isa oli ameeriklane, ema itaallane. Seal ei tohtinud ma lastest pilte üles panna, kuna ema oli ameerikasse kolinud ja oli vägagi hirmutatud sellest, mida laste piltidega tehakse. Samuti ei lubanud nad mul panna sellist majapilti, millelt on aru saada, kus nad elavad ega tänava pilte, rääkimata nimedest, aadressidest jne. See ausalt öeldes muutis mu kurvaks, sest minu meelest kaob blogist pool ära piltideta, aga olgu, pere otsus. Olin seal nagu nii 4 päeva, ei jõudnudki pilte teha.

Kui teise perre läksin (praegusesse siis), küsisin kohe selle küsimuse ära, seletasin, et mul on blogi ja ma tahaks sinna panna, kas tohib. Kuna tegemist on VÄGA noorte hostvanematega (29 ja 30), on nad ka ise Facebookis väga aktiivsed ja nii mulle hostema ütleski: "Meil on nagu nii nad igal pool Facebookis üleval, muidugi võid panna." On asju, mille korral nad ütlevad, et ära sellest kirjuta või ära seda pildista, siis ma ka nii teen. Nad loevad mu blogi ise ka (niivõrd-kuivõrd selle google translatoriga lugeda saab) ning neil on täpselt silm peal, mis toimub. Mulle tundub, et nad pigem on rõõmsad, et nad saavad 12 kuud pilte lastest, mida neil endal pole aega teha. Niisiis on mul pildid nii Facebookis kui ka blogis.

Ma arvan, et see on näiteks üks nendest küsimustest, mida tüdrukud peaksid juba Skype vestluse ajal küsima, sest sellest näeb pere hoiaku ära. Mina esimeses peres küsisin alles kohale jõudes ning ausalt öeldes, kui ma oleks nii paanilise ja paranoilise vastuse skypes saanud, oleks mul miski peas liikuma hakanud, et kas ma tahan sellises peres olla. Ja seal oligi selliseid pisiasju nii palju, mähkmetevahetamine samamoodi, nende jaoks oli MEGAoluline, et ma last ei puudutaks (tegemist oli tüdrukutega) intiimpiirkonnast, aga endal oli kohustus kreemi panna sinna. Siis tavaliselt tuligi hostisa või hostema seda kreemi panema. Võib-olla mõtlen üle, aga ajuvaba minu meelest. Mõnikord ikka läheb käsi pihta vms.

Seega, pere rääkides peab olema väga ettevaatlik ja jälgima iga märki. Kui kasvõi mingi pisiasi jääb närima, on targem võtta uus pere ning mitte süümepiinu tunda. Tagantjärgi näiteks olid minu jaoks ohumärgid esimeses peres nende kuupäevadest-kellaaegadest mitte kinnipidamine, plaanide muutumised ning lubaduste "unustamine." Ameeriklased on suuresti teistsuguse iseloomuga, kui eestlased ja meie jaoks suured asjad on nende jaoks väiksed, meie jaoks väiksed asjad aga nende jaoks suured.

Kokkuvõtteks ütleksin veel uutele tulijatele, et ärge kartke vanadelt olijatelt küsida, enamasti on kõik rõõmsalt valmis oma kogemusi jagama. Facebookis on ka grupp "Eesti au-pairid," kus kõik küsivad ja kogemusi jagavad ning kui oled juba sammu aupairiks astumise poole teinud, astu ka sinna gruppi, saad kindlasti palju nõu.

5 kommentaari:

  1. Vaidleks veidi vastu nende tingimustele mitte järgi andmise kohapealt. Mina olin üks nendest, kes esialgu ütles kindla ei beebidele..aga nüüd hoolitsen beebi eest ja kui peaks kunagi uuesti tulema valiks ka kindlasti beebi. Mulle nii meeldib ta eest hoolitseda. Mul polnud lihtsalt eelnevaid kogemusi beebidega, seega panin tingimuseks, et ei soovi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa oled tsill pliks ka, haha. :D
      Ei, muidugi, erandeid on. Enamik siiski, kes oma reeglites järgi annavad, kahetsevad hiljem. Parem karta kui kahetseda. :) Mina panin reegliks, et alla aastaseid ei taha ja saanud 9-kuused, kahetsesin ka hiljem. Nüüd palju rohkem rahul.

      Kustuta
  2. Anonüümne25/4/13 06:04

    Aga kas sa võtsid oma programmis kindlustused? Cultural Care-s pole ju ka kohustuslik see 450€ kindlustus, nagu ka Au Pair in America omal.
    Kas intervjuu oli inglise keeles jah? :D kas kui endast jutustasid, siis hakkasid lihtsalt jutustama või küsiti küsimusi ja siis rääkisid?
    Kas mingi perega telefonis ka rääkisid?
    Kas peredega skypes suheldes said kõigest aru?
    Kas intervjuul, kui rääkisid laste hoidmisest, rääkisid detailselt või kaudselt, et ala käisime õues mängimas, pärast lõunauinakut vaatasime multikaid ja tegime süüa jne või detailsemalt?
    Suur aitäh juba ette ära :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu programmis oli kindlustus sees ja rohkem ei võtnud ma midagi. CC's pole kohustuslik, aga millegi pärast kõik võtavad, äkki siis surutakse vms. Ja ka kindlustuseta on hinnavahe 200 eurot.
      Intervjuul oli vaid üks osa inglise keeles ja test oli inglise keeles, ma kirjutasin sellest pikalt selles sissekandes, mille lingi ma andsin. Aga endast rääkides hakkasin lihtsalt rääkima. Laste hoidmisest rääkides mainisin pigem kõiki asju, mis ma teen, et käime õues, valmistan söögi jne, midagi detailsemalt ei olnudki öelda.
      Telefonis rääkisin peredega, kui rematchis olin, sest siis oli mul USA number (võinoh, kasutasin Reelika oma, kelle juures ma elasin). Eesti numbrile nad ei hakka üldiselt helistama, see on päris kulukas.
      Skypedes sain jah kõigest aru, nad on esimene kord sellised arusaajad, üritavad lihtsalt rääkida, elementaarsetest asjadest.

      Kustuta
  3. Hei Gerli,
    Jube põhjalik :), väga tubli.
    Tingimuste kohapealt tahaks mina ka võibolla sõna sekka öelda (ja seda ütlen ma ka tüdrukutele intervjuul), et oma võimalused tasub avatud hoida. Ehk siis kui algselt arvad, ei ole väiksemaid nõus hoidma, aga pärast, kui kuulad pere ära, mis neil pakkuda on ja mida nemad sinult ootaksid, siis võid oma arvamust muuta. Muidugi ütlen ka alati intervjuul seda, et kui sulle tundub siiski, et see on liiga palju sinu jaoks, siis pead a) alati üle küsima, et kas kõigest on ikka õieti aru saadud (sinu ootused / pere ootused) ja b) kui tundub palju või, et pole õige, siis tuleb öelda (viisakalt kindlasti), et match ei sobi.
    Tihti peljatakse just seda, et kui ma perele ei nüüd ütlen, siis mulle enam ei helista keegi. Seda ei tohiks karta kindlasti mitte.

    VastaKustuta