pühapäev, 14. aprill 2013

Filmide üledoos + mõni fakt au-pairidest

Reedene päev mööduski üleni voodis, enam rohkem laisk ei saa olla. Lõpuks ajasin ennast vähemalt voodist välja ning skypesin empsiga, polnud ammu juttu puhunud ja meil oli, millest rääkida. Kuna mulle pidid tüdrukud seitsme ajal külla tulema, jooksin lõpuks pärast poolt kuute ennast valmis panema ning poodi, et filmid võtta ja snäkid osta ning siis koju tagasi. Zuri oli juba siin, kui ma kohale jõudsin.

Zurit oli hea näha, viisin ta kurssi kõige uuemate sündmustega ning pärast tunniajast lobisemist jõudsid Ellen ja Lidia ka siia ning meie filmiõhtu võis alata. Meil oli olemas kolm filmi, 1 tellitult, 1 minu valitud ja 1 lambine. Tegime popcornid valmis, haarasime joogid kätte, avasime krõpsu- ja šokolaadipakid ning pugesime tekkide ja patjade vahele.

Lidia - Ellen - Zuri
Esimene film oli siis tellitud film, "Pitch Perfect", sest me kõik olime seda kiitnud, aga Ellen ei olnud näinud. Teine film oli "Hangover 2," mis oli minu valitud, sest kuigi ma käisin seda kinos vaatamas, kui see tuli, ei mäletanud ma sellest mitte midagi. Leidsin oma teisest blogist isegi arvustuse selle kohta, kusjuures, see ei meeldinud mulle, iroonitsesin, et sama asi ei ole kaks korda naljakas. Pean sõnad tagasi võtma, seekord oli päris naljakas. Kolmanda filmi ajal läksid teised ära, sest kell oli juba palju ning Zuril pole lube (teooreetiliselt on, praktiliselt mitte) ja ta ei taha väga öösel sõita ning Ellenil-Lidial oli pikem kodutee. Seega, kolmanda filmi "10 years," vaatasin üksinda. Selle filmi sisuks oli klassikokkutulek 10 aastat hiljem, erinevad keskkooli paarid said kokku, abielus olevate naiste-meeste naised-mehed nägid, millised nende abikaasad olid koolis ja millised nad on keskkoolisõprade seas jne. Lõpetasin kell kaks öösel, nuuksusin üksi diivani peal, sest point filmil oli nii hea ja mulle täitsa meeldis. Mitte parim, aga okei.

Edasi kuulasin veel muusikat, mida ma kunagi teha ei saa, kui pere kodus on, panin terve kodukino süsteemile oma iPodi järgi ja siis lausin ja tantsisin. Jaa, kell kaks öösel. Haha. Lõpuks kolisin üles, eestlased olid kõik üles ärganud, sai juttu puhuda ning magama sain jälle kell neli. Hommikul ärkasin 11 ajal ja hakkasin siis omaette kiruma, miks elu keset linna uut osa juba ei ole. Vaatasin nii kaua "Kes? Kus? Millal?" viimase saate ka ära. PS! Mina küll ei saanud aru, et tegu pudeliavajaga on, haha.

Kui kell nii kaugele jõudis, et mu saate uus osa üleval oli, kolisin alla, sõin oma hommikusöögi (eilsest subway võikust teine pool) ning vaatasin saate ära. Ja siis, uskuge või mitte, läksin üles tagasi ja pärast mõningast jutustamist inimestega, läksin magama. Haha. Ärkasin poole seitsme ajal, ajasin Zuri ka kodust välja ning panin siis ennast riidesse, viisin filmid tagasi, võtsin Zuri peale, käisime Burlingtonis. Läksin kohe kleidiosakonda, leidsin superilusa kleidi.

Zuri vaatas mind ja küsis: "And you need dress for what?" (-Ja mille jaoks Sul kleiti vaja on?)
Ma siis tegin oma tülpinud näo pähe ja vastasin: "FOR my birthday, Zuri." (-Minu sünnipäeva jaoks, Zuri.)
Zuri hakkas mu peale karjuma: "YOU HAVE DRESS FOR YOUR BIRTHDAY, let's go away." (-Sul on sünnipäevaks kleit olema, lähme minema.)

Haha, meganaljakas olukord lihtsalt. Olin just eile Zurile näidanud lõpuks oma sünnipäevakleiti ja arutasime, millise ta ostab, aga ega see takista mul jälle poodi minemast ja korrutamast, et mul on ikka vaja kleiti. Haha. Käisime siis mööda beebiasjade osakonda, Zuril oli väga väga vaja kõiki neid asju vaadata, tal väike beebidearmastus peal. Haha.

Burlingtonis peab alati vähemalt ühe paari kingi ära proovima. Seal on nii lahedad kingad. Need tundusid piisavalt lahedad, et nendega pilti teha. Mugavad olid tegelikult ka, aga mulle need lahtiste ninadega asjad ei istu. Maksid muidu 19.99$

Pärast poeringi läksime McDonaldsisse, istusime mõne aja seal, sõime jäätist ja rääkisime juttu. Väga huvitavad jutud rääkisime ära. Selles mõttes on temaga hea, et kuigi ta on minust noorem, siis tundub, et elukogemused on meil üsna sarnased ja nii on hea üksteiselt nõu küsida. Autos tuli mul meelde, et emps palus öelda, et Zuri on nii tore tüdruk, Zuri lubas selle peale empsi Facebooki listi lisada ja talle rääkida, mis ma tegelt Ameerikas korraldan. HAHAHA.

Zuri koju viidud, otsustasin, et lähen vaatan selle lollaka "Scary movie 5" filmi ära. Kinos oli erakordselt vähe inimesi, kell oli küll palju ka, aga tavaliselt laupäeviti on ikka puupüsti täis. Film ise.. Noh, kuna ta on scary movie, siis selle peab ära vaatama. Noh, umbes nagu home alone või jumal teab mis, kõik on näinud. Umbes midagi säärast. Aga see film on ikka jabur. Jaburduste jaburus. Haha. Kuigi tal oli seekord isegi mingi lugu ja point ja kohati mul oli tunne, et kas ta on nüüd komöödia või õudukas (sest ma ikka ehmatasin päris mitmel korral), seega ma arvan, et päris kümmet punkti ei annaks, aga 7-8 tuleks ära. Naispeaosa täitis blondiin "High School Musicalist," kes seal oli no nii beib, et kuku pikali, tore oli teda natukene reaalsemas osas mängimas näha.

Käes on mul small-size joogitops, jeeje
Ja kui lõpuks siis film vaadatud oli ning pilt tehtud (tegin pildi tegelikult ainult selleks, et te näeks, kui suur on joogitops), vantsisin autosse, sõitsin koju, rääkisin Allariga veidi juttu ning siis pesusse ja tudule. Saab täna nõks varem kui kell neli. Täna tuleb mu pere ka lõpuks koju, see megavaikne maja ja alati pime, kui ma koju tulen, hakkaski mind juba hirmutama. Olen küll üksinduse armastaja, aga mingil hetkel tahaks ikka seda laste kisa kuulata. Hehe.

Pealkirjas mainitud mõni fakt au-pairidest on see, mille peale ma sel nädalavahetusel mõelnud olen.

Esiteks, perre tulevad tüdrukud tavaliselt kasutavad võimalust suhelda eelnevalt peres olnud tüdruku(te)ga. Mina otseselt seda ei kasutanud, aga mingi hetk lisas Allana mu Facebooki listi ja mõningal määral me ikkagi suhtlesime. Küsisin temalt nõu ja abi ning arvamust mõnes olukorras, kus ise kokku jooksin. Ütleme nii, et 6 kuud suhtlesin temaga ja arvasin ning uskusin, et iga tema sõna on kuld. Sest no miks ta peaks mulle valetama, eksju? Isegi kui tema öeldud asjad mu kurvaks muutsid või tõsiselt mõtlema panid, alati mõtlesin, et ei, ta tahab mulle ainult head ja ta on hea tüdruk. Kuni hetkeni, mil ise ta endale valetamast avastasin. Ja kui haledalt see tegelikult välja tuli. Kusjuures, ta ise ei tea siiamaani, et ma tean, et ta mulle valetas. Sellest hetkest alates aga sain aru, et kogu see kuus kuud võis ta mulle tegelikult suust välja ajada mida iganes, ma ei saanud seda kontrollida, ma sain ainult teda uskuda. Moraal, mida tegelikult Zuri mulle mitu kuud juba rääkis, on see, et ei tasu alati eelnevalt peres olnud tüdrukuid uskuda, veel enam, kui nad nt lahkusid rematchi tõttu, neil on endiselt viha pere vastu ja nad võivad üritada ka Sind pere vihkama panna. Enamasti üritatakse ka uutele tüdrukutele selgeks teha, et ega nad ei saa iial nii heaks ja lähedaseks perega, kui vana olija.

Teiseks, meil on igas piirkonnas oma counsler, nii öelda tugiisik, kes kogu aeg aitab-toetab, vastab küsimustele ning korraldab vähemalt kord kuus kokkusaamisi. Orientatsioonil rõhutati tuhandeid kordi, et tugiisik ON meie aasta jooksul KÕIGE targem ja KÕIGE rohkem toetav inimene. Nii mina ka arvasin. Ma pean tunnistama, et minu praegune tugiisik on täielik jamps. Ta ei meeldinud mulle esimesest hetkest (kirjutasin sellest tol korral väga pikalt, miks) peale, aga ma otsustasin, et ma võin siiski talle ju võimaluse anda. AGA EI. Kaheksa kuud on piisavalt pikk aeg, et aru saada, ei sitast saia tee. Ja nagu selgub, ei ole ma ainus, kes nii arvab.
-Esiteks, ei tea see naine reaalselt mitte midagi. Ka kõige elementaarsemad asjad, nagu nt koolicreditid, koolitunnid, viisapaberid, pikendamine, aasta lõpetamine, juhilubade tegemine, SSN kaardi saamine, on tema jaoks tume maa. Lidia pere on programmis uus ja nad reaalselt ei teadnud, kuhu nad minema peavad, et üht või teist asja teha ja meie tugiisik vastas, et ta ka päris täpselt ei tea, aga nad võiks googeldada. Oh misasja??
-Teiseks, sellest nii-nimetatud toetusest pole meil halli aimugi. Ta ei küsi, kuidas meil läheb, ta ei küsi, kas kõik on korras, ta isegi ei kontrollinud üle, kas au-pairil on oma magamistuba, mis vastab tingimustele (uutes peredes peab tugiisik selle üle vaatama). Ainus, mis teda huvitab, on see, kas inglise keelt räägid ja kas kool on valitud? Pärast kahte nädalat pere juures olekut. Jah, kindlasti, see on ju prioriteet. Minul surus ta meeletult, et kas ma ikka räägin inglise keelt ja kas ma ikka perest saan aru jne, mind tegi see päris pahaseks, kuigi hostema samal hetkel kõrvalt toetas. Nüüd selgus, et pole ma teps mitte ainus, kellele ta niimoodi suruma on hakanud.
-Kolmandaks, meie kohtumised. Meil oli talvel üks kohtumine kahe clusteriga koos ning teise tugiisikuga, käisime pizzabaaris söömas ning uisutamas ja see tugiisik maksis selle kõige eest. Zuri ütles mulle, et Barbara (meie tugiisik) ei maksa iialgi mitte midagi. Selle peale hakkasime meie uurima, et kas tugiisikud saavad raha, et meiega kohtumisi teha ning selgus, et tõepoolest, neile eraldatakse iga kuu teatud summa, mille eest nad peaks meiega kohtumisi tegema.
Minu seitse kuud selle tugiisikuga: esimene kohtumine tühistati (pidi olema Starbucksis), teine oli farmis, kusjuures pileti 10$ pidime ise ostma, kolmas oli Starbucksis, neljas oli tema majas (jõulukohtumine, vahetasime kingitusi, mida igaüks ise ostis), viies oli teise clusteriga, kuues oli Starbucksis, seitsmes pidi olema tema majas täna, aga kuna kõik tüdrukud eitava vastuse saatsid, jättis ta selle ära. Tänase meetingu point oli tuua kaasa riided-ehted, mida enam ei kanna ja mida tahame ära anda. See ajas väga mitut tüdrukut närvi, me oleme aasta aega siin, suurem osa riietest kõik siin uued ostetud ja siis hakkame neid tasuta ära andma? No ei. Ja nii järjest eitavad vastused tulidki. Saime talt üsna kurja kirja, et tema ei hakka mingit asja korraldama, kui paar tüdrukut ainult tulevad. Nohjah, äkki näed veidi vaeva siis korraldamisega ka?

Ja nüüd ongi nii, et arutasime omavahel, kas me peaks kellegi poole pöörduma seoses sellega, et meie tugiisik nii-öelda olematu on. Alguses ma tõesti mõtlesin, et asi on minu kibestumises lihtsalt või mina lihtsalt ei  saa asjadest aru, aga mida aeg edasi, seda rohkem kuulen ka teistelt tüdrukutelt, mismoodi nemad pole rahul ja nii edasi. Mina näiteks olen alla andnud, küsin olulisi küsimusi hoopis ühelt meie programmis olevalt naiselt, ta vist peaks olema miski sponsor, kes lahkelt kõigele vastab ning kellelt saan ka kindla peale õige vastuse.

Ahjaa, meie tugiisiku parim üllitis - küsimusele, et mis pabereid on vaja viisavestlusele, et teiseks aastaks viisa saada, et siis teisel aastal jõuludel koju minna - vastas ta, et teisel aastal EI SAA au-pairid riigist välja reisida. Khm, kui Sa lähed oma riiki, saad uue viisa, siis SA SAAD välja reisida. Saanud programmijuhilt samasuguse vastuse, teatati see vastus siis ka Barbarale ja tema teatas, et oh, ma ei teadnudki. Selle peale ma ütleks, et ma ei taha teada, kui paljudele tüdrukutele ta juba öelnud on, et nad ei saa mitte mingil juhul teisel aastal riigist välja reisida.

Ma võiks seda juttu jätkata.. Kolm A4 täis kirjutada sellest, kui hea on meie tugiisik. Uurisin nüüd Eesti au-pairide grupist, millised nende kohtumised välja näevad, tahaks teada, kas tõesti on minu tugiisik ainuke "loto" või on selliseid "lotosid" veel.

Sellega täna lõpetan.

7 kommentaari:

  1. See 10 Years tundub huvitav film. Vaatan vast ise ka ära selle.

    Ma proovisin täpselt samu kingi jalga enne jõule, aga JC Penney-s. Kuldse asemel oli hõbedane see sädelev osa. Hinda ei mäleta, aga mugavad olid tõesti ja oli kiusatus isegi ära osta.

    Räägi täpsemalt, mille kohta see eelmine au pair sulle valetas? Nii imelik, kui eelmised au pairid nii käituvad. Ma ise küll ei tunne, et kui peaks uut au pairi õpetama, siis oleks mingi viha tema vastu või tahaks valetada.

    Minu arvates see riietevahetamise idee oli tugiisikul päris hea. Mul ikka juhtub vahest, et ostan midagi, mida pärast mingil põhjusel ei kanna.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See ei olnud minu silmis just parim film, aga mulle meeldis see point, mis seal oli.

      Hehe, vaata kus kokkusattumus siis nende kingadega. Seoses riietevahetamisega, see ongi siuke teema, et sellest vähe abi, kui ühel on. Ja meie rääkisime kogu oma pundiga, kellelgi ei ole. Ja nagu Zuri ütles - kui tal on midagi uut vaja, siis ta läheb ja ostab, tal ei ole vaja kellegi teise riideid. Ja meil on VÄGA erinevas suuruses tüdrukud, seega minu silmis oli see üritus eos läbi kukkunud.

      Ma ei taha sellest täpsemalt rääkida, see on isiklik teema, kui huvitab, tule küsi kuskil otse.

      Kustuta
  2. Anonüümne15/4/13 10:59

    tere!

    tahtsin küsida, et kas tead juba ka nende au pairide blogisid, kes veedavad 2013-2014 aasta aupairina?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere!

      Mul paremal pool ääres olevast listist Siret on siin veel tükk aega, Liisa pikendaks teiseks aastaks, Liis pikendas teiseks aastaks ning uue lingina siis Marii oma. (http://maraiatruestoryoflife.blogspot.com/).

      Kustuta
    2. Tage blogi ka: http://fuckingmindfuck.blogspot.com/

      Kustuta
  3. Janne blogi: http://ameerikasolen.blogspot.com/

    Lisan siia jooksvalt neid juurde (ja enda listidesse).

    VastaKustuta
  4. Triinu blogi: http://www.triinuintheusa.blogspot.com/

    VastaKustuta