esmaspäev, 29. aprill 2013

Jälle uus nädal algas

Tänane tööpäev algas kell 7 hommikul mul üksinda. Tegelikult oli see hommik päris naljakas, sest alates 6.20st lükkasin ma äratuskella kogu aeg edasi. Alguses optimistlikult viie minuti kaupa, lõpuks lükkasin julmalt 6.55, tõusin siis kärmelt püsti, panin riided selga, pesin kikud puhtaks ja alla. Ilmselt oli mu padjanägu ikka päris julm sel hetkel.

Lapsed ei tulnud alla enne kaheksat, seega ma istusin tugitoolis koos Brutusega keras ning jutustasin Allariga, mis oli ka komöödia omaette. Ta pole kunagi lennujaamas käinud ( ja ta lendab üksinda New Yorki, jee ) ja nii ma seletasin talle siis step by step, mis ta tegema peab, kuhu minema. Arvan, et tegelikult on ta närvid rohkem läbi, kui ta välja näitab. Minul vähemalt küll oleks. Kui ta ennast New Yorki suudab vedada ehk ei maga ühtegi lendu maha ega ole vales väravas, on kõik hästi, lennujaama väravatest püüan ta juba kinni. Haha.

Tavaliselt nagu kombeks, kui Graeme kaua magab, on ta jonnipunn. Nii oligi. Tegelikult nad mõlemad mõnes mõttes olid imelikud viiu-viiud. Kuna aga oli koolipäev, siis hommik möödus kiirelt, üks tädi tuli meie juurde, meie panime siis minema, Adam jäi koju. Viisin Evie kooli ära. Autos tuli Phillip Phillips-Home lugu ja järsku kuulsin, kuidas Evie taga laulis: "Just know you're not alone, cause I'm gonna make this place your home." Ütles, et Amee autos tuleb kogu aeg seda, et tal on juba selge. Tõsi ta on, raadiod mängivad seda lugu MEGApalju. Kui Evie koolis oli, sõitsime koju tagasi, aga nägin kodutänavas, et see tädi on ikka veel meie juures, seega ei pööranud tänavasse sisse, vaid sõitsin teisele poole ja läksime Graemega Subwaysse hängima.

Müüjaks oli mingi indu naine, kes ei saanud inglise keelest mitte midagi aru ning ta oli õudsalt ebaviisakas ja ebameeldiv ja me ostsime nagu neli asja eraldi ja ta ei andnud isegi kandikut nende jaoks. Ma siis üritasin kuidagi hakkama saada. Jõudsin kohale, avastasin, et salvrätte pole. Kohe, kui ta oli meid ära teenindanud, võttis telefoni ja helistas kellelegi ja lasi 25 minutit järjest, terve aeg kui me seal olime. VÄGA HULL. Mina rääkisin ka Allariga, kes üritas siis poest leida kõik asjad, mille järgi vaesel Gerlil isu on. Vahepeal vahetas isegi poodi, sest ei leidnud Selverist seda, mida vaja oli. Nüüd kõik olemas, kohukesed on veel puudu. Lubas 3 tükki tuua. Ma muidugi sõimasin näo täis ja ütlesin, et topelt or nothing. Haha.




Hiljem siis läksime koju tagasi, nüüd õnneks oli maja tühi, saime lebotada. Pesin pesu ning siis läksime jälle Eviele järgi. Koju tagasi, multikad ja pikk vestlus Eviega ning siis lõunauinak Graemele. Evie oli veel üleval, lõpuks vajus ta lihtsalt ära. Mina vaatasin korvpalli, appi kui põnev see täna oli. Eriti see vetsupaberitega loopimine mängu alguses. Kommentaatorid küll ajasid mu väga närvi, sest nad olid selgelt Rapla meeskonna poolt ning kuigi ma respekteerin seda, et kõik ei ole Kalevi fännid, ei respekteeri ma seda, et sellisel töökohal on eelistus niimoodi näha. Konkreetselt sellised olukorrad olid kogu aeg:


Rapla saab 2-punkti. Kommentaatorid: "PAAAANNNIIIIII ÄÄÄÄÄÄRRAAA!!!"
Kalev saab 3-punkti. Kommentaatorid: "Noh, tuli ära."

Noh, võit oli meie, seega tuju oli hea. Pärast pesin veel pesu lõpuni ning skypesin Killu, Alvari ja Kaioga. Ja siis lapsed üles ning snäkiaeg ning Amee tuli ka koju. Vaatasin veel tugitoolis Graemega lebotades telekat, mingi hetk kolisin üles ära.

Rääkisime Allariga ja siis Otiga. Polnud Otiga ammu rääkinud ning meie vestlus oli nii aus ja nii armas, et ausõna mul olid vahepeal pisarad silmas, see on ebareaalne, kui puhas ja armas on meie sõprus. Ükskõik, kui kaua me ei räägi, ükskõik, mis vahepeal olnud on, jätkame alati nii nagu oleks eile pooleli jäänud. Kui kodust ära läksin, oli mul nii hea tunne sees, nagu täispuhutud õhupall. Sest see noormees on mu tõeline ja parim sõber.

Kodust välja, sõitsin kaubanduskeskusesse. Kulutasin hunniku raha ära. Nagu Eviele enne ütlesin, mulle hullult meeldib shopata, eriti kui ma ise selle eest maksma ei pea. Haha! Niisiis, vaikselt täiendan kohvrit kingitustega. Enam pole palju jäänud. Enda asjad vist enam sisse ei mahu. Veetsin poodides rõõmsalt kolm tundi ja tulin siis hoopis rõõmsamana koju tagasi. Olen tähele pannud, et iga kord, kui ma kõht tühjana poodi lähen, ostan hiljem värskeid asju, nii läks täna ka. Suure aluse täie tomateid ja lehtsalatit. Igaks juhuks võtsin tuunikala ka, aga selleni ei jõudnud, tomateid oli nii palju, et hops kõht täis.

Vaatasin siis uuesti "Kes? Kus? Millal?" ära, seekord ärkvel. Kusjuures, mind räigelt üllatas, et nad ei teadnud Holmesi laevanime, isegi mina teadsin, et see oli Aurora. Kust ma tean, ma ei teagi, aga igal juhul jäi mu suu täitsa lahti, et nad reaalselt ei teadnudki. Polnud kuulnudki.

Lõpuks kell jälle pea ööni tiksunud, ees ootab veel üks tööpäev ja siis PUHKUS ja REISILE !!!!

Ja nii mu pidupäev lõppes

Sain eile ühe väga armsa sünnipäeva õnnitluse (sain neid väga palju tegelikult), kopeerin selle siia.

"Sünnipäev - see ei ole lihtsalt pidupäev, see on põhjus mõelda oma elu üle järele ja teha kindlaid plaane oma tulevikuks, seada uued eesmärgid, mida saavutada. Sellel päeval tahan Sulle soovida kõike paremat – energiat, mugavust, aktiivset tulemuslikku tööd, uusi loomingulisi ideid, kasulikke investeeringuid, palju võimalusi, perspektiivseid projekte, kindlaid partnereid ja ausameelseid kolleege, täisväärtuslikke puhkehetki ja unistuste täitumist!"

Ilusad sõnad mu meelest. Rääkisime Amee ja Adamiga ka, mis neil oli, kui nemad 22 olid ja ütlesin, et ohjah, mu emal oli kaks last. A mis mul on? Mul on mu vabadus. JESS!

Killu tahtis mulle õudsalt õigel ajal õnne soovida, aga ta valis mulle nii kaua kaarti, et lõpuks sain õnnitlused hommikul. Nii armas, et keegi rängalt vaeva nägi, et mulle meeldiks.


Minu sünnipäev siis nii-öelda ametlikult oli terve päev suhteliselt tühja passimine, kuigi ma sain väga armsaid õnnitlusi kogu aeg, Facebookis, meilis, telefonis, skypes, kaardid - aitäh teile kõigile ! Väikse vennaga sai ka pikk kõne maha peetud, ütles, et tal imelik mulle õnne soovida, et ei saa midagi teha, kinki anda ega kallistada ja nii ta ei soovinudki. Lõpuks ütlesin talle head ööd, siis ütles: "Head ööd. Ja palju õnne sünnipäevaks." Nii armas.

Minu sünnipäeva "hommikusöök"
Vaatasin "Su nägu kõlab tuttavalt" saate ära, lõppes jälle netis enne, kui tegelik saade läbi sai. Olin päris kuri. Pärast kõike seda siis lõpuks jäin magama, mu pea lõhkus magamatusest otsas nagu segane. Ärkasin seitsme ajal äratuskella peale ning jäin oma perekonda ootama. Nad tulid umbes poole kaheksa ajal ning siis sain omale uue kaardi ja kingi ning õnnesoovid ja meil oli sünnipäeva õhtusöök. Kõigepealt grillis Adam meile burgereid, jube hea liha oli, appi mul oli nii isu reaalse liha järgi. Juust, kaste, salat sinna vahele ja nom-nom. Õige koduburger Ameerikas!

Pärast õhtusööki oli siis koogi aeg ja mulle pandi tordi peale veel küünlad ning kõik laulsid mulle, isegi Graeme laulis, superarmas oli, korraks oli lausa selline klomp kurgus, aga kõik lõppes õnnelikult ja hästi. Aitäh aitäh aitäh Ameele, Adamile, Graemele ja Eviele.



Kui olime köögi ära koristanud, suhtlesin veidi Zuriga, tundsin lihtsalt, et ma tahan temaga rääkida ja temaga olla. Mõnikord on nii, et kui mingid emotsioonid pea peal kokku löövad, on kõige parem rääkida inimesega, kes on samas olukorras olnud. Nii oligi. Kuna Zuri polnud õhtust söönud, läksime McDonald'sisse (mäletatavasti Zuri sünnipäeval olime ka seal), traditsioonide kohaselt. Ja rääkisime kohe mitu mitu tundi juttu. Jube hea oli.

Keegi oli mulle kingi laua alla jätnud
Kui koju tulin, oli kell juba päris palju. Esialgu mõtlesin kohe magama minna, aga siis lugesin veel viimaseid õnnesoove ja mõtlesin ilusaid mõtteid ning hakkasin "Kes? Kus? Millal?" vaatama, aga jäingi magama klapid kõrvas, saade arvutis mängimas ning panin selle siis mingil hetkel lihtsalt kinni.

Nõnda see mu sünnipäev, auväärt number 22 siis mööduski. 

pühapäev, 28. aprill 2013

Nii see 22 tuli !

Alustame siis eilsest. Hommikupoolik algas mul juba kell 8, suurest ärevusest ilmselt. Seega oli kogu hommik lihtsalt täiesti vaba, lebotasin mitu tundi. Amee ja Adam tuuseldasid terve hommik sisse-välja, sisse-välja. Tegelesin siis veidi koristusega, sättisin ennast valmis ja pärast väikest arutelu Zuriga otsustasime shoppama minna. No mida muud 4 tundi enne pidu teha on? Kui kodust välja läksin, nägin, et Amee ja Adam olid mulle üllatuse teinud.


Sõitsin Zuri juurde, korjasin ta peale ning läksime Burlingtoni, kus me pole vist kunagi varem nii kiiresti teinud kui seekord. Zuril oli õhtuks pluusi vaja ja võtsime kaks tükki, ta proovis, meile mõlemale meeldisid mõlemad. Ja maksid sama palju. Täitsa lootusetu olukord. Mul siis hakkas igav, hakkasin pildistama ja lollusi tegema. Õnneks läks ikka valik ruttu. Kusjuures, kassapidaja aitas, siin alati müüjad nii toredad, aitavad valida, mis paremini sobib.



Kui pluus ostetud, käisime veel Meijeris, ostsime puuvilju ning siis suund koju. Kell oli 16.40. Hakkasime kohe minu soengut tegema (eelmisel õhtul oli juba tumedaks värvitud), mis tõotas väga kaua aega võtvat. Samal ajal skypesin mina Kellyga, kui Zuri mu juukseid tegi. Kelly oli ka esimene, kes Eesti 00.00 aja järgi mulle õnne soovis, laulis mulle laulukese ja saatis armsa pildi ja teksti. AITÄHHMUSU! Rääkisime veidi ka niisama juttu kuni Kelly lõpuks magama jäi.



Edasi siis sättisime Zuriga mind valmis, lõpuks läks täitsa kiireks juba, aga õnneks jõudsime õigeks ajaks minu valmis (vähemalt minu) ja ma jõudsin ka kõik söögid-asjad laua peale ära panna. 

Meikimine alaku!
Neiu valmis



Ja siis hakkasidki külalised tulema. Esimesena saabusid Lidia, Ellen ja Caroline, laulsid mulle ukse peal sünnipäeva laulu veel. Järgmisena tulid Tereza ja Janine. Ja siis lõpuks (kutsusin peole 7-8 vahel) kell 8 saabusid Kim ja Nele. Amee ja Adam olid alguses veel kodus (lapsed toimetati juba reedel vanaisa juurde), aga nõks aja pärast läksid nemad ka linna. Meie tsillisime kodus kuni poole kümneni, sõime-jõime, tantsisime-laulsime, puhusime küünlaid, tegime nalja. Naerda sai küll palju, ma olin väga rahul. Šampuse "kõll-kõlle" tegime ka. Jutumärkides, sest klaasid polnud klaasist. Haha! Šampus oli meil nimega "Andre," pühendusega mu kullakallile vennale seal kodus. Terve õhtu nali oli see, keegi võttis juua, kohe lisati: "Ja toost Andrele, Gerli kullakallile vennale" ja siis ikka, et Andre peaks uhke olema ja nii edasi. 

Vasakult Tereza, Caroline, Janine, mina, Zuri, Ellen ja Lidia.
Kim ja Nele polnud veel tulnud selleks ajaks.
Zuri, Janine, Tereza, Caroline
Janine ja pizzaarmastus
Nele, Kim ja Zuri
Janine armastab kaamerat
Janine, Tereza ja Caroline
Brutus oli ka peol
Lidiaga
Janinega
Zuri
Nele
Nele, mina, Kim
Pühendus Andrele
Mu šampanjameister
"Meie Mardiga siin joome šampanjat."
Minu küünlameister
Nele, Kim ja Zuri
Zuri ja Janine tegid mulle naerunäo
Nüüd videod, esimene video on suht vali, hoiatan ette. Point oli laulda sünnipäevalaulu, igaüks omas keeles, aga paramatult oli seltskonnas neli saksa keelt kõnelevat inimest, seega minu meelest ainus, mida sealt kuuleb on "Zum geburtstag viel klück," aga tegelt oli veel portugali keeles ja hispaania keeles ja tšehhi keeles ja inglise keeles ka. 

Ja kuna esimeses videos küünlate puhumine untsu läks, siis me pidime selle korduskaadrisse võtma, teine video on siis "my birthday wish and blow the candles." 


Edasi siis osa rahvast vahetas riided (mina kaasa arvatud) ning jagasime end autodesse ära ja läksime klubisse. Kui kohale jõudsime, oli too klubi üsna tühi jälle, aga kuna juba meid oli nii palju, siis me hõivasime terve põranda nagu nii ära, polnud vahet.

Keskööni lugesid kõik minuteid ja sekundeid ja Zuri oli esimene, kes siis Ameerika aja järgi 00.00 õnne soovis. Ja siis tehti mulle kambakas, grupikalli, nii armas lihtsalt. Cynthia ja Vanessa liitusid ka meiega klubis. Mingi hetk tuli Matthew ka mulle õnne soovima ja mingid täiesti võõrad kujud klubis soovisid õnne, üks noormees ei tahtnud mul üldse minna lasta, jälgis terve õhtu ja kui teised kõik vetsu läksid ja ma üksi jäin, võttis käest kinni ja viiski tantsima. Lõpuks palus veel mu numbri ka ja kuna ma aru sain, et ma olen üksinda, sest teised ei leidnud mind enam, kirjutasin ruttu numbri ja panin plehku. Haha. Väga naljakas. Lahkusime klubist üllatavalt vara, kuskil ühe ajal, DJ'd vahetusid ja muusika oli siuke, et no anna abi, ei olnud võimalik tantsida selle järgi. Samas oli hea, mul olid jalad nagu nii juba NIIII valusad, et ei tahtnud olla. Mine veel kontsadega klubisse.
Zuriga
No ma räägin, Janine armastab kaamerat.
Janine - Zuri - Kim
Zuriga
Janinega
Ellen ja Zuri
Lidia ja Caroline
Elleniga
Zuri, Lidia
Igal sünnipäeval peab vähemalt üks sellise näoga pilt olema, haha
Zuri, mina, Lidia
Zuri, mina, Lidia
Ja niimoodi see 22 tuligi. Mölluga, naeruga, lauluga. Mina vähemalt jäin väga rahule, loodan, et teised jäid ka.

Because today is MY DAY !


Ja pildirodu beebi Gerlist. Kuna mul tiineka ajast on tuhandeid pilte, siis ma neid valiks ilmselt kolm aastat, seega vaatame tita Gerlit. Hehe !







Mu lemmikpilt endast , hahaa !


Jooksjaks juba väiksena