neljapäev, 21. märts 2013

Superarmas neljapäev

Tänane päev kippus kohe hommikust saadik ilus, lõbus ja kaunis tulevat. Esiteks aknast välja vaadates leidsin ma lume. Ja saju. Ja tormi. Kõik korraga. Ma reaalselt tundsin, et ma vist võtsin Eestimaa talve endaga siia kaasa. Neil pole viimase 15 aasta jooksul ka nii palju lund olnud kui sel aastal. Noh, et ma ikka koduselt ennast tunneksin. Hommikul olin 45 minutit täitsa üksi kuni lapsed ärkasid, siis sõime koos hommikust ja siis tulid vaibapuhastajad siia ning meie pakkisime ennast kokku ja läksime Jump&Jacki.
lebo minu toas
Brutus kasutas seda kohe ära, et ma lasteta all olin
19F ehk -7C, shalalala
21.märtsi hommik
Mängutoas läks täna mõnusalt, lapsi oli palju ning minu lapsed heas tujus ning kuulasid sõna. Inetu olukord tekkis Eviel teise tüdrukuga, kes täiesti reaalselt kõndis Evie juurde ja lõi teda rusikaga kõhtu. Nad ei olnud varem kohtunud, ühtegi sõna rääkinud, koos mänginud, mitte midagi. Ja selle tüdruku ema ei näinud mitte midagi. Mina nägin, kuidas Evie lihtsalt teist tüdrukut vaatas, nutma hakkas ja minu juurde tuli. See oli tal väga kaua hinges, ta küsis veel pärast magamist ka, miks see tüdruk teda lõi. Ma üritasin siis seletada, et alati ei ole inimesed nii sõbralikud, kui meie tahaksime, aga see ei tähenda, et meie sellepärast ennast muutma peame. Õhtul ütles Adam ka talle veel, et ta käitus õigesti, et ta minema jalutas ega vastu ei löönud. Päris ausalt, ta oli vist nii šokis, et ta ei tulnud selle pealegi.




Need putukad, keda lapsed püüdma pidid, olid nii jäledad, et mul läks lausa süda pahaks hetkeks
Kui me väljas käime, on Evie alati "big sister," hoiab ja vaatab Graeme, kallistab teda, lohutab, kui ta maha kukub jne.

Pärast mänguplatsi siis tegime kodus lõuna ja järgnes uinak, ma heameelega oleks ise ka maganud, sest öö jäi jälle lühikeseks, aga mõtlesin, et kannatan õhtuni, et äkki saab kuidagi rütmi tagasi. Kui ikka üks päev algab töö kell 12 ja magan 11.30ni, siis ei olegi lootustki, et õhtul 10-11 uni tuleb ja loen lambaid kella kaheni. Mitmes kord juba nii. Aga muidu ei kurda. Kusjuures, 3 tundi pärast esimese lumepildi tegemist avanes meil selline vaade aknast:

Ameerika ilm rokib!
Kella nelja ajal tulid järjest kõik koju ja minu tööpäev sai läbi, tegelesin mõne projektiga ja rääkisin mõne inimesega juttu, üldiselt mitte kellegagi, täna polnud lihtsalt jututuju. Nii öelda reaalselt rääkida ei viitsinudki kellegagi. Mingi hetk siis sain Hamedilt sõnumi, et ta sai koolis testi valmis ja mul 40 minutit aega, et Friday'sse minna. Muidu vist oleks päris okei olnud, aga mu tuju läks 5 minutit enne uksest välja astumist nii ära, et ma reaalselt tahtsin mõne inimese näo nii täis sõimata, no nii vihane olin. Praeguseks vähe maha rahunenud, aga selge on see, et see niimoodi jääda ei saa ning vestlus ette võtta tuleb. Vaene Zuri sai mu emotsioonid kõik endale kaela, umbes kilomeetri pikkuse tekstiga.

Igal juhul siis sõitsin lõpuks sinna Friday'sse, pidin veits ootama, sest üks noormees oli liiklusummikus ning siis läksime sööma. Mina võtsin Caesari salati, sest see lihtsalt nii hea seal ning ajasime siis üle tunni juttu kuni mina oma salatit nokkisin nagu jänes. Kui söödud saime, ei tahtnud me kumbki koju minna ja otsustasime veidi ringi sõita. Hamedil on reaalselt püss auto, mulle väga meeldib. Kui olime tiiru ära teinud, läksime frozen jogurtisse, kus saime mingid meisterdamise komplektid ja seekord mul ei andnud süda rahu, et kuidas see siis käib ja hakkasingi kokku panema, väga ilusa bussi sain lõpuks.

Minu bussike, uksed käisid ka veel lahti
Hamed
Pärast magustoitu nagu ikka ei tahtnud koju minna, aga kuna mu auto oli endiselt restorani juures, viisime selle vahepeal koju ära ja võtsime siis suuna Zuri juurde, keda mul lihtsalt oli vaja näha, et aru saada, et elu on endiselt ilus. Ta oli juba voodis ja tuli siis pidžaama väel õue, lühikeste pükste kusjuures, haha, tal oli nõks külm. Rääkisime siis veits juttu ja Zuri-Hamed tutvusid, nad pole enne näinud. Veidi aega seal ning siis lõpuks minu juurde tagasi, mina koju ja Hamed oma koju. Supersuur aitäh nii nii nii mõnusa õhtu eest.

Kodus mul terve pere juba magas, seega tulin vaikselt oma tuppa ning nokerdasin veidi omaette ning siis tudule. Homme vaba päev, jee!

Täna läks üks Eesti au-pair koju, Hanna, pärast poolteist aastat USAs elamist. Kui ma tema peale eile mõtlesin, ajas see mind lausa nutma. Kui jube tunne võib see olla, keerata selg kõigele, mis on Sinu eluks saanud ja siis ära minna. Oh jah. Ma ei taha kunagi ära minna. 

4 kommentaari:

  1. Tõesti nunnu kutt. Tõesti nunnud lapsed. Ära tule jah kunagi ära. Haha, ma tean, mis sa selle viimase lause peale nüüd ütled. :D

    VastaKustuta
  2. Anonüümne22/3/13 07:01

    Veab, sul on siiski enamus ajast super elu seal! Evie ja Graem(?) on ka niii nunnud, eriti veel need pruunid silmad(a) :D
    Tegelikult tahtsin ma küsida hispaania keele kohta, et on seda raske õppida ning kas sa kavatsed seda hiljem veel edasi õppida ? :)
    Ning veel tahtsin küsida, et kas sa jääd seal vahest keelega hätta ka või saad alati väljendada ennast nii nagu soovid ning kuidas ameeriklased sellesse suhtuvad? tobe küsimus vb aga aitäh kui vastad nendele! :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on 99% superaeg siin. Nimi on Graeme, aga jah, nende silmadesse olen mina ka armunud.
      Ei olnud raske õppida, see väga sarnane eesti keelega minu meelest, nt ameeriklaste jaoks seda põrisevat r-i öelda ikka väga keeruline. Ja tuleviku plaanid veel selged ei ole, üks plaanidest hõlmab hispaania keelt ka, aga näis, kas ma seda ka kasutan.
      Vahel ikka jään hätta, mõned väljendid on sellised, et oeehh, tean eesti keeles, mida öelda tahaks, aga inglise keeles ei tea. Aga ameeriklased suhtuvad sõbralikult, nad aitavad üsna tihti, pakkudes sõnu, mida silmas pean ja enamasti ma suudan ka teistmoodi väljendada või seletada, mida silmas pean. Nad on väga sõbralikud ega suhtu üldse selliselt, et kõik peavadki inglise keelt õppima. Aga muidugi, võrreldes algusega, olen kindlasti paremaks muutunud, alguses ma olin ikka väga vaikne kogu aeg :D

      Kustuta