pühapäev, 17. märts 2013

Laupäev-pühapäev

Teine osa siis nädalavahetuse teisest poolest. Kui laupäeval kella kaheksa ajal lõpuks üles ärkasin, sõitsin esimese asjana poodi ning siis koju sättima. Otsustasime Joanna ja Zuriga klubisse minna (jah, minu neljas nädal järjest seal), St Patrick's Day'd tähistama. Jõudsime kohale pool tundi enne keskööd, klubis oli umbes miljon inimest, ilma naljata. Minu kaasseltskond ei olnud just see õige, mis oleks võinud olla, aga nohjah, las ta siis seekord oli nii.


Vahetas tantsutüdrukud välja
Zuri
Joanna
Mina ja minu rohelised bling-blingid, mul oli üks blingiv asi veel, aga Matthew varastas selle endale, seega seda pildil pole
Klubiüritus lõppes meil seekord ekstravara, juba enne kahte, aga ilmselt kuna ma olin piisavalt tige ja end juba kaineks vihastanud, poleks eriti olnud seal mõtet olla ka. Mõnikord lihtsalt on nii, et tuleb seltskonda hoolikamalt valida ja teada tuntud tõde on see, et klubisse tuleb minna ÕIGE seltskonnaga, muidu ei tule sellest midagi välja.

Jõudsin koju juba enne kolme, tigetsesin siis siin edasi ja lõpuks ei teagi, mis kell magama läksin, hommikul ärkasin kaheteist ajal, aga liigutada ei jõudnud, seega tsekkisin telefonist uudiseid ning suutsin ennast lõpuks voodist välja ajada alles kella ühe ajal. Rääkisime Lauraga juttu ning ma üritasin korduvalt blogi teha, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kuulsin, et meil on all külalised ja sain ka aru, et Adami vanemad ning kui alla läksin, nägin veel torti ja mõtlesin, et tohoh, millest ma nüüd midagi ei tea. Evie ütles, et vanaema sünnipäevatort. See veidi tegi mind kurvaks, sest mul polnud õrna aimugi sellest, et tal sünnipäev on ega sellest, et ta tuleb ega sellest, et talle õnne soovida. Korraks käis siuke kuri-uss seest läbi, et no kuulge, ei võinud siis mulle ka öelda?

Sain igal juhul siis oma salati külmkapist kätte, lõpuks sain oma tomati ja tuunikala, tulin üles ja vaatasin elu keset linna ära. Siis kutsus Zuri mind kinno, mõtlesin ja torisesin, mis ma torisesin, aga otsustasin lõpuks minna.


Kinos kohtusin Elleniga ja tema esimene küsimus oli, et kuidas eile klubis läks, seega ma siis alguses kogusin ennast natukene ja siis paiskasin talle kõik välja, mis juhtus ja nii edasi. Ta oli päris üllatunud. Noh, mina olin ka eile. 10 minutit hiljem tulid Joanna ja Zuri ka, ostsime piletid-söögid-joogid ja läksime saali. Õnneks Zuri ka vabandas eilse käitumise pärast, seega see tegi olemise veidi paremaks. See on nagu see, nagu mu ema alati ütleb, et kui Sa tahad teada, milline inimene on, mine temaga reisile ja et on inimesi, kellega ta saab hästi läbi, aga kellega ta kunagi reisile ei lähe. Minul on umbes sama tunne praegu inimeste ja klubiga.

Filmiks siis "The Call," film rääkis päästeametioperaatorina töötava naise elust, kuidas üks tüdruk tapeti ära, sest kõne katkes ja ta helistas tagasi ning mõrvar kuulis, kus telefon helises. Ta läks psühholoogi ravile ja eemaldati töökohalt ning kuus kuud hiljem juhtus sarnane olukord uuesti ja naine läks praktikandile appi ning vandus endale, et seekord see lugu ei lõppe surmaga. Film tiirleski siis selle teise kogemuse ümber. Lõpp oli jälle nii poolik, et ma mõtlesin ausalt ka, et ma hakkan nutma. Kuidas saab selline film niimoodi lõppeda? Seal polnudki mingit lõppu. Sama hästi oleks võinud üldse mitte vaadata või 10 minutit pärast algust ära minna. Olgu, sisu igal juhul oli hea, film oli väga hea ja närvikõdi sai korralikult.

Pärast filmi otsustasime Zuri ja Joannaga frozen jogurtit sööma minna ning rääkisime veidi juttu, aga tuleb tunnistada, et mul praegu ma ei teagi, kas nende üledoos või lihtsalt eilne mõjutas nii rängalt, aga ma võtsin väga palju asju hoopis teistmoodi kui tavaliselt võtan ning tahtsin koju tulla kiiremini kui tavaliselt.







veidi vist oli külm


Meie maitsed, uus maitse oli ka "Irish Mint," no täielik lemmik ju. Loodan, et see nüüd sama kiirelt ei kao nagu see tuli

Sealt siis koju, terve õhtu olen veetnud blogilainel, teiste blogisid lugenud, vaadanud ning enda oma kokku klopsinud. Oehh. Lõpetuseks siis veel mõned pildid, nagu ikka, hehe.

beibetseme
Lakersi mängul olid lillad-kollased küüned, Patricku päevaks rohelised

Ja kuna nüüd 100% kindel on, et rematch tuleb, siis võin ka siin öelda, et see sõber, kellest rääkisin kunagi, et läheb rematchi, on Joanna. Ja selle viimase pildi ma siis panen nii-öelda meenutamaks neid toredaid aegu, mis meil koos olid.


8 kommentaari:

  1. Anonüümne18/3/13 03:09

    Miks joannal remacht tuleb?!
    PS! Järgminekord mine siis ainult Matthewiga kluppi , siis ei ärritu teiste peale kui nad varem ara tahavad minna ning ei viitsi teie sebimist pealt vaadata!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sest ta lapsed ei ole päris sellised nagu ta sooviks ning ta ei saa hostvanematel tuge, et nendega hakkama saada.
      PS! Ma veetsin temaga tol õhtul ühe minuti koos, ütlesin tsau ja kõik. Pole sebinud. Ei tasu ülbeks muutuda. :)

      Kustuta
    2. Anonüümne19/3/13 02:24

      Haha. See oli hea kommentaar praegu.:D Inimestel on hea fantaasia.

      Kustuta
  2. Anonüümne18/3/13 12:05

    ära jäta juttu poolikuks. mis seal klubis siis juhtus?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jutt ei ole poolik, täpselt see on kirjas, mis on vaja.

      Kustuta
  3. Anonüümne19/3/13 12:16

    Kui sul niigi neljas nädal klubis juba, on siis nii hull tõesti, et üks õhtu vett vedama läks? Natuke silmakirjalik oma sõbrannadest niimoodi rääkida avalikus blogis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen kõik nädalad erinevate inimestega käinud ja asi ei olnud selles, et õhtu vett vedama läks, vaid selles, miks läks.
      Ja ei ole silmakirjalik, siin pole mitte midagi sellist kirjas, mida ma poleks neile ka öelnud ja nemad loevad mu blogi samamoodi. Ma ei räägi inimestest halvasti nende selja taga, ma ütlen neile otse välja ka, mida ma arvan.

      Kustuta
  4. Pole hullu, järgmine kord läheb paremini. :))

    VastaKustuta