pühapäev, 17. märts 2013

Indianapolis

Reedene päev oli mul vaba päev, AITÄH selle eest mu hostvanematele. Meeletult armas neist lihtsalt, palusin tunnikese varem lõpetamist ja nemad andsid mulle terve päeva. Seega alustasin oma hommikut juba heatujuliselt, käisin poodides, endale Lakersi värvides (lilla-kollane) asju otsimas, et oleks ikka mängul tiimi värvides.




Sain veel Kellyga ka skypeda ja oligi aeg asjad kokku pakkida, ennast valmis panna ning autojuhti ootama jääda. Joanna jõudis enne, ootasime veidi Ellenit ning kui ta tuli, panime asjad autosse ja sõitsime Zuri juurde, kust saime Zuri ja Petra kätte. Oli reede ja kell oli 5. See ei tähenda ainult Tallinnas ummikuid, see tähendab MEELETUID ummikuid ka USAs. Kuna mäng algas kell 7, oli meil päris minuti pealt minek, mitte miski ei tohtinud valesti minna. Ummik oli üks nendest asjadest, mis oli valesti.

Elleni lõunasöök + meie muusika
Osariigi vahetus
Exit 169, Ohios polegi nii palju exiteid, haha
Esimene kultuur Indianapolises
Siis kui Gerlil autos igav hakkab
Neiud sõiduvees
Jõudsime Indianapolisesse õigel ajal, veidi isegi varuga ja siis muidugi ronisime enne mängu kõige suuremasse ummiku pesasse ja veetsime seal väga palju väärtuslikke minuteid. Õnneks minu teadmised parkimismajast aitasid meid veidi hädast välja ja kuigi me 10$ asemel 20 pidime maksma, ei kõigutanud see lõpuks enam kedagi, tahtsime ainult mängule minna. Astusime halli uksest sisse samal hetkel kui pall mängu pandi. SUPER ajastus.


Siis kui aru saime, et me hoopis teises reas olema peame ja keegi meid vahele lasta ei tahtnud
Ronisime siis üles, enda kohtadele, meie 5 tühja istekohta paistsid alla välja silma, sest reaalselt seekord oli hall täismaja, ainsatki vaba kohta ei näinud. Lakersi nimi vist maksab lihtsalt nii palju. Esimene poolaeg oli selline nagu ta oli, midagi huvitavat otseselt ei juhtunud. Ahjaa, Kobe Bryant käis platsil, kõik mu sõbrad ütlesid mulle, et ta ei mängi ja ma ei näe teda, aga kaboom, ära nägin. Kobe mis kobe. Haha. Meie kõrval istusid 5 kutti, kes üritasid mitu korda Joannaga (kuna ta istus nende kõrval) juttu ajada, aga ta ei võtnud üldse vedu ning lõpuks vist noormehed andsid ka alla, et noohjah, misiganes.

Poolajal läksime kõik süüa ostma, sest enamik meist olid hommikusöögi peal ja mõni polnud sedagi saanud. Meie Zuriga jäime kauemaks, sest mina unustasin küll ketsupi, küll kahvli, küll joogi ja jooksin igakord tagasi. Kui üles läksime, olid neiud istekohti vahetanud ning meie Zuriga siis jäime nende kuttide poolele. Elu parim otsus! Kui me söögiga tulime, küsis üks neist (Nathan), kas ta võib ühe friikartuli võtta. Hakkasin naerma, ütlesin, et võta võta, see ports oli nii suur, et ma nagu nii ei jõudnud süüa. Veidi hiljem tellisime suhkruvatti ja siis Nathan küsis, kas ta võib veeranddollarilise endale võtta (mis oli vahetusraha) ja ma ütlesin, et ja, võta, mul pole nagu nii kuskile panna. Ta oli niii õnnelik, nagu väike laps. Ütles, et ma olen nii armas tüdruk, et ma andsin talle friikartuli ja veeranddollarilise ka. Ma ütlesin naljaga siis, et ma võtaks nüüd telefoninumbri vastu. Lollitasime veel mõne aja, aga lõpuks ikka vahetasimegi numbrid ära ja kui mäng läbi sai, hõikas Nathan mulle, et pärast näeme ja jäigi kokkulepe, et pärast kohtume.

Zuri, mina, Ellen
Suhkruvatti anti ka
Kana, friikad ja BBQ kaste
Mäng oli põnev, aga mitte nii põnev, kui ma ootasin. Lakers võitis 99-93. Kuna rahvast oli palju, oli ka melu mõnus ja mäng ise on ju ka mõnus, korvpall on mu lemmik spordiala, mida vaadata. Ainuke asi, mille pärast ma juba teist korda pettusin, olid tantsutüdrukud. Nad on küll armsad ja tantsivad hästi, aga nende kavad on kuidagi meie tüdrukute kõrval nii lihtsad, nii igavad. Ei tee nad saltosid, ei hüppa, ei karga, ainult sheigivad. Haha. Ma tegin seekord videod ka, aga heli jätab natuke soovida, vähemalt näete, mismoodi nad tantsivad. Üks video on lihtsalt melust mängu ajal.





Korvpallimelu:

Tantsutüdrukud:



Pärast mänge jäime veel halli, tegime pilte, kuna teised olid esimest korda ning uudistasime niisama. Petra ja Joanna ostsid fännisärgid ka veel ning siis seadsime sammud välja ja asusime autot otsima.




Ellen, Joanna, mina
Joannaga

Ellen, Joanna, mina
Joannaga
Mingid Lakersi fännid võtsid meid rajalt maha
Kui auto üles leidsime, passisime tükk aega veel parkimismajas ummikus. Lõpuks siis sealt välja ja hotelli poole teele. Valisime konkreetselt hotelli, mis maksis kõige vähem, mingeid kriteeriumeid üldse ei vaadanud. Eelmisel õhtul olin hotellilt meili saanud, et neil ei ole ekstravoodit meile anda, seega ma olin üsna valmis nendega korralikult kaklema. Kohale minnes selgus, et neil pole meie broneeringut üldse. Einoo, mis siis ikka, täiesti normaalne. Tädi otsis veidi ja leidis siis meile toa, leidis lisavoodigi ning tegi meile allahindlust, et me nii kaua ootama pidime. Maksime 60$ asemel 45$. Väga rahul. Hommikusöök hinna sees ning tuba oli väga kena.

Zuri tegi laulushowd


Kõik on nii sotsiaalsed
Petra
Zuri
Hotellis siis mõtlesime veidi elu üle järgi ning otsustasime mängul kohtunud kuttide hotelli minna, pärast nende tunni ajast kutsumist. Sõitsime siis sinna, Nathan tuli fuajeesse vastu, teisi kutte ei tundnud. Mängul olnud kuttidest polnud nagu midagi järgi. Läksime üles nende tuppa, aga sinna kauaks ei jäänud, sest esiteks olid mõned kutid juba ära vajunud ja teiseks ei meeldinud hotelli personalile, et me seal olime, tegime liiga suurt lärmi. Seega kolisime teisele korrusele, kus meil lubati nii palju lärmi teha, kui ise tahame. Haha. Kogu õhtu oli väga lõbus, kutid olid väga lõbusad ning nalja sai rohkem kui eales varem, kõhulihased said korralikku vatti. Hotelli turvamees käis meiega jutustamas ja teised hotellikülastajad ka, sest linn oli nii välja surnud, kõik baarid olid kinni. Mingi hetk tellisime pizzad ka, sest kõht läks tühjaks, ootasime neid poolteist tundi ja leidsime lõpuks hotelli retseptsioonist, haha. Veidi pärast nelja hakkasime vaikselt ära minema, aga see vaikselt ära minemine lõppes ikka sellega, et oli vaja veel hunnikus nalja teha ning ühel hetkel olid kaks poissi põrandal pikali maas, sest nad üritasid kung-fu trikke teha ja tõmbasid mingid lihased ära. HAHA.

Üks poiss oli päris ära vajunud
Zuri, Nathan ja Jonathan
Stevenile väga meeldis, kui temast pilti tehti
Hävitamisele !
Stevenile jätkuvalt väga meeldis, kui temast pilti tehti
Greg
Petra ja Nathan
Kogu kamp koos
Vasakult ülevalt - Greg, Ellen, Zuri, Steven, Petra, Joanna
Vasakult alt - Nathan, mina ja Jonathan

5 minutit pärast eelmise pildi tegemist, haha
Jõudsime oma hotelli tagasi kella viie ajal. Hommikusööki hakati 6.30 andma. Ma mõtlesin, et ei lähegi magama, et ootan söögi ära, haha. Muidugi ma jäin magama ja ei suutnud hommikusöögiks üldse üles ärgata ning ei suutnud seda ka mitte keegi teine. Napilt saime üldse hotellist õigel ajal minema, selline uni oli kõigil, keskmiselt 4-5 tundi maganud. Igal juhul seadsime oma sammud linna, sest St Patrick's Day pidustused algasid ja me tahtsime ka näha. Kuna hommikusöök söömata jäi, käisime alustuseks Dunkin Donutsis, minu esimene kord seal, sõime sõõrikuid ja jõime häid jooke. Mulle mingit erilist muljet see koht ei jätnud.

Pärast mõnda tundi und, Zuri ja Ellen
Pärast mõnda tundi und - mina ! 
Meie tuba
Meie hotell

Indianapolise kesklinn
Roheline Zuri
Dunkin Donuts
Hommikusöögi kotikesed
Päikseprillide gäng
Petra, mina, Zuri
Kui kõhud täis, asutasime ennast keskväljakule, kus toimus mingi kontsert. Terve linn oli rohelisi elukaid täis ning meeleolu oli kõigil väga lõbus. Ilmselt oleks meil ka olnud väheke rohkem, kui oleks olnud nõks rohkem und ja veidi rohkem soojakraade.


Üks turistipilt vahele

Jälle uued sõbrad




Linnas siis eriti kaua külma ilma tõttu ei olnudki, läksime autosse tagasi, tegime peatuse bensiinijaamas, tankisime ja ostsime juua-süüa kaasa ning algas kodutee. Ühe peatuse tegime veel, Ohio-Indiana osariikide piiri peal.



Ja siis järjest Zuri ja Petra maha, mina maha, Joanna maha ja Ellen koju. Nii meie reis lõppeski, ei teagi, mis kell ma koju jõudsin, igal juhul suutsin natuke Lauraga rääkida ja siis vajusin lihtsalt magama, energiat ei olnud enam mitte millekski.

Aga trip ise oli väga lahe, kui kokkuvõtvalt saab nii öelda. Panen lõpetuseks veel "mõned" pildid, mis tee peal tegin.


Mida lähemal kodule, seda rohkem tuli päike ka välja





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar