kolmapäev, 13. märts 2013

Blaaahhh

Teisipäeval plaanisin enne tööpäeva algust pangas ära käia, et omale uus pangakaart ja konto teha. Läksin ligi poolteist tundi enne töö algust kohale ja uskuge või mitte, aga ma jäin tööle hiljaks. Uskumatu. Megakiviaeg lihtsalt. Pabreid kirjutati käsitsi, iga asja seletati 20 minutit.. No ma ei tea. Kas saab seda veel aeglasemalt teha? Teenindus muidu oli hea, pakuti süüa ja juua ning teller oli sõbralik, ainult, et no see venimine.. Oeh jah.

Niisiis kihutasin koju, jäin veidi hiljaks, aga võtsin lapsed üle ning panin magama. Ülejäänud päev möödus üsna tavapäraselt. Pärast lõunaund mõtlesin, et tahaks midagi teha, kuskile minna.. Jump&Jackist oli kopp ees, mõtlesin, et pole ammu McDonaldsis käinud, lähme sinna. Mul läks samal hetkel, kui sisse astusime, süda jumala pahaks. Ei teagi, mis ei meeldinud..

Lastel oli lõbu laialt ja kuna ma pidin nendega 10.30ni olema, lasin neil ka kauem mängida kui tavaliselt, et siis kojutulles nad kohe magama lükata. Mu plaan töötas. Lapsi oli väga palju ning Eviel-Graemel oli väga lõbus. Lisaks oli palju noori lapsevanemaid, kellega mina ka suhelda sain.

Kui lapsed magama olid pandud, Skypesin empsiga, sooja Tai päikese alt. Eputas ja näitas oma sooja ilma, suurt päikest ja megalahedat basseini. Tuli meelde see aeg, kui pere ja sõpradega Prantsusmaal käisime ja ka villas elasime, kus oli piljardisaal ja bassein. Ma panen mõned pildid ka, endale mälestuseks ja blogile värvi andmiseks ka, sest mul USA pilte täna pole, haha.






Nii igal juhul siis empsiga rääkimisel paralleelselt tegin oma hispaania keele kodust tööd ning lõpuks lõpetasime alles kesköö paiku. Hommikul ärkasin, sest lubasin lapsi hoida kuniks Amee oma õega asju ajab. Alguses olid mul plaanid tehtud oma vabaks päevaks, aga siis need jäid ära ja 10 minutit hiljem hostema küsis, kas ma saaks lapsi vaadata. Täna hommikul selgus, et plaanid ikkagi töötaksid. Oi, ma olin kuri. Nüüd jäid tegemata. Jälle. See vist mingi Murphy seadus, et iga kord kui me kokku tahame saada, tuleb midagi vahele.

Kui ma voodist välja ronisin, tundsin kohe, et miski on valesti, pea tuikas ja kuidagi keha oli nõrk. Hommikust süüa eriti isu ei olnud, mingid krõbinad üritasin sisse ajada. Ja kui lapsed magama panin, vajusingi ise ka voodisse, nii halb oli olla. Mingi hetk saatsin Ameele sõnumi, et minust täna küll inimest ei ole ning õnneks jõudis ta enne koju kui ma oleks pidanud Evie trenni viima, seega pugesin teki alla ja magasin terve õhtu. Vahepeal, kui välja pugesin, võtsid lapsed kohe mu rajalt maha ja mina arvasin, et oleks hea mõte jogurtit süüa, mis hiljem tegi küll olemise veel sitemaks, aga tol hetkel mõjus hästi. Sõime lastega koos ja Evie tundis väga muret mu tervise pärast, ütles, et nad armastavad mind ja loodavad, et mul hakkab ruttu parem. Nii armas.

Niisiis nagu aru saada, jäi täna ka koolis käimata ja selle pärast ma olen kohe ekstranukker. Täna oli viimane tund. Saatsin õpetajale sõnumi ka, ta saatis vastu, et kõik ütlevad "Hola!" ja loodavad, et ma saan ruttu terveks. Megaarmsad need ameeriklased ikka. Rohkem midagi öelda ei ole, tervis on sitt mis sitt ning jään uuesti magama. Ja parem oleks, et ma homme kombes olen.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar