pühapäev, 31. märts 2013

Võtame nädala kokku

Niisiis, esimese asjana SUUR AITäH Adamile, kes mulle oma arvuti andis kuniks enda omaga midagi teen. Ja siis võtan ruttu selle eelneva nädala kokku kuniks mul arvuti kasutamise rõõmu on, hehe.

Neljapäevane tööpäev ei olnud midagi erilist, pärast tööd käisin jälle jooksmas, hea mõnus ilm, täielik kevad on juba siin. Hiljem sai mõnus poetiir tehtud, käisin jätkuvalt kleiti otsimas ning lisaks veel sajas erinevas poes, lõpuks kui koju tagasi jõudsin, oli kell juba üheksa ringis.



Reedene tööpäev algas pärastlõunal, seega kõigepealt pisike naptime ja õhtupoole käisime korraks poes, kus lapsed olid supertublid, nad oskavad vahel ikka nii head olla, isegi poes, kus nii palju ahvatlusi on. Hehe. Pärast läksime Jump&Jacki, kus lapsed mitu mitu tundi ennast segaseks mängida said ning kella kaheksa ajal läksime siis koju tagasi, kusjuures Amee ja Adam olid juba koju tulnud, seega minu tööpäev lõppes varem.


Pärast tööd lebotasin veidi kodus ja chattisin Allariga, panime oma plaane paika ning siis sõitsin Cincinnatisse, käisime Hamediga alguses linna peal ringi, ta näitas mulle Cincinnati ülikooli staadioneid ja kortereid, kus üliõpilased elavad. Seal käis räige pidu muidugi, haha. Lõpuks siis läksime hookah baari, mis siis on vesipiibubaar, päris põnev oli, hoolimata sellest, et mina vesipiipu ei teinud. Rääkisime juttu ja tsillisime niisama. Kella kahe ajal vist lõpuks läksime alles ära.






Mul tee peal läks kõht tühjaks ja nii marssisin Meijerisse, mis on 24/7 lahti ja ostsin sealt endale salatit ja tuunikala ja tomatit, tuunikala ja tomat on mu uued lemmikud. Tuunikala maitses enne ka, aga nüüd kuidagi eriti maitsema hakanud.


Kuna ma öösel läksin alles kell 5 magama, magasin kella üheni mõnusalt. Kui ärkasin, siis mu telefonis oli hunnik kõnesid ja sõnumeid, Joanna oli paaniliselt minuga ühendust üritanud saada. Lõpuks siis uurisin, et mis juhtus, tuli välja, et ta pere konkreetselt viskas ta kodust välja. Hostema ütles, et tahtsid ju ära minna, mine siis. Täiesti haige olukord, kaks nädalat kasutasid tüdrukut ära, kui neil oli vaja kedagi, kes lastega oleks ja kui neil enam ei olnud vaja, saatsid ta kuu peale. Ulme ulme ulme.

Igal juhul siis läksin korjasin oma neiu peale, käisime mõnes poes, üritasime madratsit leida, aga ei leidnudki ning käisime Subways söömas ning Orange Leaf Frozen Yogurtis, kus oli tasuta jogurti päev, hull pidu käis, kõva muusika ja kõik saidki tasuta jogurtit. Superlahe üritus mu meelest.










59F on 15C
Lõpuks jõudsime mu juurde tagasi, hakkasime ennast peoks sättima ja läksime siis kuskil ma ei teagi kümne ajal klubisse, Eva ja Janina tulid meile järgi ning siis Keeleyle ka järgi. Keeley on uus tüdruk mu tutvusringkonnas, Lõuna-Aafrika vabariigist pärit, elab mingi 2km mu majast. See on see, et tüdrukud on erinevatest programmidest ja siis tekib olukord, et elatakse meeletult lähedal üksteisele, aga ei teata teineteise olemasolust üldse mitte midagi. Nüüd  üks semu jälle juures.

Meie partypakk


Klubisse jõudsime enne keskööd veidi, rahvast oli olematult. Ma pole nii vähe rahvast näinudki seal kunagi. WOW, õnneks pärast keskööd ikka tuli hunnikus juurde ja lõpuks oli ikka nii palju rahvast kui tavaliselt. Hamed liitus ka meiega klubis mingi hetk, olime siis kuuekesi koos seal, funnisime kuis jaksasime, sest see oli Joanna viimane pidu Ohios. Kõik lollused tegime ära, mis teha saab, haha. Detailidesse laskumata.


Klubist koju jõudsime kella kolme ajal, siis ehitasime Joannale veel voodit, haha, ning siis magama. Ja täna hommikul ärkasime alles keskpäeva paiku. Võinoh, Joanna oli juba enne kümmet üleval, hehe. Ilm on täna päris jama, ei teagi, mis me teeme või mis variandid üldse on.

Aitäh Killule täpitähtede eest. :)

laupäev, 30. märts 2013

Teadeanne

Nüüd siis läinud nii, et mu arvuti enam ei tööta ja kuniks ma välja mõtlen, kuidas seda parandada või raha korjan uue ostmiseks, jääb blogi natukeseks seisma.

Ps! Joanna kolis täna minu juurde, seega mõned kiired päevad  on nagu nii ees.

Aga ma siiski elus, terve ja õnnelik :)

neljapäev, 28. märts 2013

Au-pairi elu pahupooled

Mõtlesin, et kirjutaks sissekande nendest asjadest, millest keegi kunagi ei räägi. Enamik au-paire, kes blogi peavad, hoiavad seda positiivsena, probleemidesse-muredesse süvenemata ning nii jääbki kõigile mulje, et elu USAs on paras lust ja lillepidu. Eks ta suures osas muidugi ongi, aga samas see väike osa on just see, mis aeg ajal jalad alt ära lööb.

Üks põhiarvamusi minu pere kohta on see, et mu lapsed on inglid, ei tee pahandust ja nendega on 24/7 hea. 99% ongi. Enamike arvamus tugineb nunnudele piltidele, sest nad on ju imearmsad. Kui aus olla, siis lapsed on piltidel õnnelikud ja inglikesed, sest kui neil paha tuju on, ei lase nad pilte teha. Tundub loogiline,  mis? Ei, tegelikult see on punkt, mille üle mina nuriseda ei saa. Muidugi on meil ka halvemaid päevi, aga neid on nii vähe, et ma isegi ei mäleta konkreetselt ühtegi. Samas enamikel juhtumitest au-pairidega ongi see, et pere ei luba või neiu ei taha lastest kirjutada ning see pahupool jääb täiesti olemata. Lisaks see pidev võrdlemine, et ah Sul lihtne, Sul suured lapsed või ah Sul niii lihtne väikeste lastega. Ühtemoodi raske on kõigiga. Te ei kujuta ette, millised võivad olla ameerika väiksed lapsed või jumal hoidku teismelised.

Au-pairiks tulijal on vaja raudset iseloomu. Pehmed tüdrukud põruvad ruttu. Ja kui arvatakse, et mis see siis ära ole, siis statistiliselt neid tüdrukuid, kes enne aasta lõppu lahkuvad, on küll ja veel, ja mitte sellepärast, et peres ei meeldi, vaid sellepärast, et koduigatsuse ja välismaal elamisega ei tulda toime. Ma ei väida, et see on 100% nii, aga minu arvates otse vanematekodust USAsse kolimine on veidi liiga suur samm. Mina kolisin vanematekodust oma korterisse ning see oli minu jaoks emotsionaalselt niivõrd raske, aga kui ma USAsse tulin, ei mõjutanud see mind üldse. Oma korterisse kolides sain kogu aeg kodus käia ja nii läks see kolimise kurbus ka kiiremini üle. Käi Sa siit USAst kodus, kui igatsus tuleb..

Väga paljud au-pairid satuvad re-matchi. Selleks nimetatakse olukorda, kus tüdruk ja pere otsustavad edasi minna teineteiseta, pere leiab uue tüdruku (või astub programmist välja), tüdruk leiab uue pere. See on midagi, millest ei räägita. Mina sattusin rematchi nädal pärast USAsse tulemist ja ma olin olukorras nii, et ma reaalselt ei teadnud sellest mitte midagi. Ma ei teadnud, kuhu minna, mida teha, kellega rääkida. Küsisin abi teistelt Eesti au-pairidelt, kuulasin teisi kogemusi ja käitusin vastavalt. Arvan, et see peaks kindlasti olema üks teemadest, millest peaks rääkima juba intervjuul, ohtudest ja võimalustest, see ei oleks mitte tüdrukute hirmutamine, vaid neile teada andmine. 90% tüdrukutest leiab uue pere ja alles jäänud 10%-st tahab enamik ise koju minna. Seega, sellest rääkimine ei mõjuks hirmujutuna, sellest teadmine aitaks nii mõndagi tüdrukut.

Au-pairide tööpäevad enamasti ei ole pikad, ametlikes graafikutes ei tohi meil olla rohkem kui 45 tundi nädalas ega 10 tundi päevas tööd. Enamasti pered peavad sellest kinni ka. KUID, olles au-pair ja töötades ning elades samas majas, on üsna ilmselge, et töö jätkub ka vabal ajal. Näiteks alla korrusele minnes, jooksevad vastu rõõmsad lapsed ja küsivad, kas mängime/joonistame/laulame, kuidas Sa ütled neile ei? Sama seis on vabade päevadega, mõtled, et magad terve päeva maha või jutustad Eesti sõpradega ja siis kuuled kop-kop uksele. Ma ei ütle, et see on midagi kohutavalt paha, ma lihtsalt mainin, et au-pairi töö ei lõppe enne, kui ta majast välja läheb.

Muidugi tuleb ette ka tülisid. Eriliselt palju on neid peredes, kus on ohtralt reegleid, mida au-pair jälgima peab ning au-pair seda ei tee. Minu peres see osa õnneks on mööda läinud, meil pole mingeid erilisi reegleid ja need, mis meil on, neid üritan ka jälgida. Ma lihtsalt tunnen, et me kõik oleme täiskasvanud inimesed ja saame üksteisega rääkides erimeelsused lahendada. Kõigil nii ei ole. Mu aktiivsemad lugejad ehk mäletavad Zuri pidevaid tülisid oma hostvanematega, Joanna lasi kolm kuud meister-kakleja elu.. Ja nii edasi. Neid peresid on küll ja veel, kus pidevalt sõnasõda käib.

Minu jaoks üks raskemaid osasid on nii-öelda võltssõbrad ja sõpradest lahkumine. Esiteks, võltssõbrad selles mõttes, et meie clusteris on 15 tüdrukut, kes kõik saavad omavahel läbi, aga kes pole mu sõbrad. Ometigi, me käime koos väljas, peame pidusid koos, veedame aega. Üsna tihti tuleb see tunne peale, et nad suhtlevad ju ainult sellepärast, et me teeme sama asja ja oleme koos välismaal. Teiseks, sõpradest lahkumine, mõned au-pairid saavad väga headeks sõpradeks, jagatakse kurbi momente ja rõõmsaid hetki, jagatakse tunde ja minuteid koos. Ja siis peab üks neist lahkuma.. Enamasti lahkutakse, kuna aeg saab täis, aga on ka rematche ning tüdrukute soove varem koju minna. Reaalsuses ongi kogu aeg hirm, kauaks seda sõprust õigupoolest jätkub.

Ja lõpetuseks siis maksud, millest ei räägi absoluutselt mitte keegi ei Eestis ega ka USAs. Mina ilmselt ilma teiste ja varem siinoldud tüdrukuteta polekski teada saanud. Nimelt maksavad au-pairid oma taskurahast lisaks veel riigile makse, minu meelest süsteem ajuvaba, aga no nii on. Summa on kuskil 600$ terve aasta. Ja on maksuvaba miinimum, millal maksma ei pea. Kuskil augusti keskpaigas tulnud tüdrukud esimesel poolaastal makse maksma ei pea, teise poolaasta saab ise otsustada, kui hiljem on plaanis USAsse tagasi tulla, oleks targem ära maksta. Minu meelest on ajuvaba, et kui see on nii suur osa au-pairi elust, miks sellest ei räägita. Tean tüdrukuid, kes on siin aasta ära olnud ja pole ka siis teadnud, et nad kellelegi midagi maksma peaks, lähevad koju ja avastavad alles siis või avastavad aastaid hiljem USAsse tagasi tulles, kui neilt seda raha küsima hakatakse. Veelgi naljakam on see, et pered ei tea ka nendest maksudest midagi. Ainus, kes üldse teab, on tugiisik ja no näiteks mina oma tugiisikult pole maksude kohta ka mitte midagi teada saanud. Uurisin ise, kas ja kuidas peaks käituma.

Ma pole päris kindel, kas midagi jäi veel rääkimata, loodan, et ei jäänud. Kui jäi, kirjutan kunagi juurde.

kolmapäev, 27. märts 2013

Teisipäev ja kolmapäev

Teisipäevane tööpäev oli mul pärastlõunal, kella ühest kuni poole üheteistkümneni õhtul. Ja mu päev oli lihtsalt nii suurepärane, lapsed olid imearmsad ja Graeme ütles esimest korda "I love you." Mulle. Võite ette kujutada, kui armas see hetk oli. Kogu päev möödus ilma ühegi tülita, me tegelesime joonistamisega, meil oli tantsuõhtu ning lõpuks nuiasid lapsed vanni ka (nad tavaliselt iga päev ei käi). Lasin neil veidi kauem üleval olla, kuna nad magasid lõuna ajal korralikult ning meil oli nunnu koos telekat vaadata. Rohkem juttu pole, panen hunniku pilte meie päevast.







Õhtu sisustasin SIMSi mängimisega, mängisin kohe mõnuga kolm tundi. Nii ammu polnud seda teinud. Haha. Mõnus lapsepõlvenostalgia.

Täna algas töö keskpäevast ja mitte nii heas tujus lastega, vähemalt ühega neist. Graeme hakkas karjuma hetkest, mil Amee uksest välja läks ja röökiski 30 minutit järjest, ei aidanud korduvad time-outid, ei aidanud söögi pakkumine, lõpuks ütles, et tal on kaks võimalust, kas läheb voodisse või time-out'i tagasi. Kutt ütles "sleep" ja kadus vaikselt oma tuppa. Viis minutit hiljem läksin teda vaatama ja magaski. Ei tea, kas oli nii väsinud või mingi haigusevimm küljes.

Pärast lõunaund panin Eviele tantsuriided selga ja sõime kiire snäki, et siis pliks saaks tantsima minna koos Amee ja Graemega. Mina jäin koju ja otsustasin hetkeajendil, et lähen jooksma. Lund enam polnud, ei tundunud nii külm ka olevat, mõtlesin isegi lühemate pükste peale, õnneks Laura ütles, et ei ei, ära pane. Teda kuulamata ma oleks kringliks ilmselt külmunud. Selle ligi tunni ajase jooksu jooksul nutsin terve tee, mu kõrvadest käis tuul megalt läbi (jee, kui nüüd veel kõrvapõletiku ka saaks) ning mu näpud olid nii külmad, et ei jaksanud isegi iPodist lugu vahetada. Lõpuks sain aru, et ega siit head nahka ei tule ja läksin koju tagasi. Huuuuuhhh, kui külm oli. Seisin vist kuuma dušši all 20 minutit järjest.

Edasi tegelesime veidi Laura koolitöödega ning mina sain oma lõputöö hinde nii-öelda ka teada. Ajakirjanduse oma siis. See polnud mingi test, see oli lihtsalt artikkel millestki, kus arutled välismaiste punktide üle. Mina tegin siis artikli teemal "Miks ma ei taha välismaalt tagasi tulla?" Üsna teemakohane, haha. Õppejõud kirjutas mulle, et sain 102 punkti 100st. Et talle meeldis argumenteerimine, talle meeldisid punktid, mis esile tõin ja talle meeldis see, et tegelikult hoolimata punktidest jätsin ma siiski lahtiseks selle, kas ma tegelt tahan tagasi tulla või ei taha. Ma usun, et varsti see artikkel on internetis üleval ka, siis jagan.

Edasi leppisime Joannaga kokku, et lähme õhtusöögile ja kuna tal oli kokteili isu, valisime Steak and Shake uuesti. Sellest kohast on miski lemmikkoht meil saanud. Kui kokku saime, selgus ka rõõmus uudis - Joannal on uus perekond leitud! Seega, ootamatult sai meie tavalisest õhtusöögist hoopis tähistamise õhtusöök. Väga tore oli, sai süüa ja juttu rääkida, nalja ja naeru. Veidi pärast poolt kümmet lõpetasime, siis koju ja täna normaalsel ajal magama, homme lõpuks vaja 7st tööd alustada.




teisipäev, 26. märts 2013

Armas esmaspäev

Esmaspäevane öö läks mul vähe nihusti, nii palju asju oli vaja teha, et lõpuks sain magama kolm tundi enne äratuskella. Jaa, päris ilus hommik oli, ma ei jõudnud lihtsalt ära siunata ennast.. Öösel üks põhjustest, miks ma uuesti üles ärkasin, oli lumetormi hoiatus mu telefonis, mis karjuma hakkas kogemata (sest ma olin seaded jätnud muutmata) ja siis mul muidugi oli vaja vaatama minna, et kas tegelt ka, jälle lumi? Jah, tegelt ka.. jälle lumi.

Kuna ameeriklastel on "spring break" ehk meie keeli kevadvaheaeg, ei olnud Eviel täna kooli ning meil möödus hommikupoolik kodus, rohke käsitööga tegeledes. See on uskumatu, kui palju see tüdruk suudab värvida ja joonistada, ta võiks seda vist lihtsalt tunde teha, probleemideta. Lõunasöök oli meil väga nunnu, Graeme teeb igasuguseid nägusid kogu aeg, kui ta midagi tahab (või kui ei taha) ja need näod on lihtsalt no niiiii priceless, et ma hakkan igakord naerma. Samuti muutub Evie jutt üha targemaks iga päevaga ja mul tõesti nii nii nii nii meeldib nende lastega olla, ma ei väsi kordamast.

Pärast lõunaund tuli Amee juba koju ja siis olin veidi arvutis, kaklesin oma videotega (mis nüüd lõpuks üles said) ning siis rääkisin veel emaga, käisin pesus ja kobisin magama, öö unetunde tagasi teenima. Panin endale kella 9ks äratuse, et päris hommikuni ei magaks ning ärkasin 3 minutit enne äratuskella. Ajee! Eile öösel kell 2 tuli meil Hamediga hull pannkoogi isu, aga otsustasime mitte nii hilja minema hakata, seega tegime asja tasa täna, sest mina jätkuvalt tahtsin pannkooke. Lõpuks kohtusime veidi pärast kümmet ning veetsime aega poole üheni, sai maitsvat sööki, palju nalja ja lõpus lollitasime veel pilte tehes, seega väga mõnus õhtupoolik jälle.
Ma vist ei olnud just lemmik kaaslane
New York Cheesecake Pancakes with Strawberries

Kohting ketšupiga


Shalala shoorttyyy
Udune, aga nii hea pilt, haha
Kui koju sõitsin, meenus, et eelmine kord, kui lumi maha tuli, panin kolme tunni pärast uue pildi, et voohh lumi läinud. Seega tegin uued pildid, 16 tundi hiljem, pagan, ikka lumi maas. Vähemalt ei pea ma sel nädalal sunniviisiliselt mitte kuskile sõitma, saab kodus rahus seda lund nautida.


esmaspäev, 25. märts 2013

Video: 3 tundi USAs

Pärast nädala ajast mässamist videoga esitlen siis teile oma ühte ideed. Enam see pole üldse originaalne, vahepeal on kõiksugu kuulsad blogijad oma päevadest videod teinud, aga no ma vähemalt tean, et ma tegin enne, lihtsalt ei saanud kuidagi üles. Haha.

Igal juhul siis kolm tundi minu õhtust mööda USAt, täpsemalt siis mööda Ohiot, möödusid kaamera kurja pilgu all, millest ma kokku suutsin lõpuks teha 32 minutit. Videos näete minu kodu, mind, erinevaid poode, hindasid, kaupasid, kurikuulsat frozen jogurtit ning muud. Loodan, et jaksate vaadata, hoolimata sellest, et see nii pikk on.

Kaks videot on, ühes tükis ei õnnestunudki neid kokku panna, seega kui üks lõpetab, alustage teisega ja vaadake lõpuni. Igasugused kommentaarid on väga tere tulnud.



pühapäev, 24. märts 2013

Nädalalõpp shala

Nüüd oli mul bloggerist nii kopp ees, et keeldusin reedest saadik siia leheküljele isegi tulemast. Nii palju asju juhtus, et ma mõtlesin, et ma ei jõua neid mitte kunagi kirja panna ja ohutum on siis üldse mitte alustada. Haha.

Reede hommikul ärkasin keskpäeva paiku ja siis oli Joanna juba lootusetult mulle sõnumeid saatnud ja helistanud, tahes midagi teha. Kui ma lõpuks üles ärkasin, tuli ta siia, ma panin ennast riidesse ja käisime siis Subways, mina hommikust söömas, tema seltskonda nautimas. Kui söödud saime, tulin koju tagasi ja mul oli vestlus hostisaga. Üleüldse ma peaks mingit muudmoodi neid asju kirjutama hakkama, tundub, et google translator on mõnel päris hea sõber, haha, edasi lebotasin kuni viieni, siis mõtlesin, et liigutan end veidi, aga ega eriti ei viitsinud küll. Kella kuueks pidi panka minema, jõudsin sinna siis kui pank kinni oli. Õnneks uksed olid lahti ja tegin siis kutsikanägu ja võeti ikka mind kuulda. Tänasin vist oksele ajamiseni neid, aga nad ei tea, kui suure teene mulle tegid, haha.

Edasi sõitsin siis Zuri juurde, käisime veel pangas (pangad on au-pairide lemmikud) ja sõitsime siis Steak and Shake'i, kus kohtusime mõni aeg hiljem veel Joannaga ka. Meil oli mõnus õhtusöök, kohe mitu mitu tundi. Rääkisime juttu, sõime, proovisin mint cookie kokteili ka ära, imehea lihtsalt. Lõpuks, kui me sealt minema saime, oli vist kell 9 ringis juba.
Rõhk nimele "Surrey," mis on meie broneering, haha. Zuri nimi sai uue kirjutamismooduse




Mingi juustuburger ja friikartulid peekoni ja juustuga
Pärast õhtusööki neidudega plaanisime bowlingusse minna, aga no alati, kui plaani teoks peaks hakkama tegema, on kõigil sada viis häda, miks ei saa, seega siis läksid Joanna ja Zuri koju ja mina sõitsin bowlingusse ja sain seal Hamediga kokku. Bowling oli päris naljakas, alguses ma üritasin korralikult mängida, aga kui ma nägin, mis skoori see mees teeb, siis see ajas mind naerma, et ma enam ka ei suutnud.

Mu kuulid ikka roosad ju
Vist ainuke vise, mis tal keskele läks, haha 
Skoor räägib enda eest (haha, see ajab mind ikka veel naerma)
Mingi hetk pandi kõik tuled kustu ja tehti kõva muusika ja diskosaal. Ja ürita Sa siis aru saada, kuhu oma palli viskama peaks.
Ja pilt nunnupilt ka ikka
Pärast bowlingut jätsime minu auto parklasse ja läksime tema autoga söögikohta otsima (sest tal läheb alati kesköö paiku kõht tühjaks haahaa, õhtunali), aga kõik pandi 11st kinni. Lõpuks nägime lambist mingit logo kaugel paistmas ja kuna see helendas, võtsime suuna sinna, et äkki see on lahti. Oligi. Hea, et ma viimasel hetkel märkasin endale juhiluba taskusse pista, sest see oli nii kuri koht, kedagi ei lastud ilma dokumendita sisse.

Koha nimeks "Dave and Busters," mingi spordipubi-baar, mis iganes, superlahe koht. Eraldi oli spordivaatamiseks ruum, kus siis joodi korralikult õlut, teine saal oli restoran ja kolmas oli mängude saal. Sõime siis õhtust (ja, ma läksin pärast õhtusööki veel õhtust sööma), mina võtsin salati ja sõin seda mitu tundi seal. Ahjaa, kui neljapäeval väljas käisime, hakkasin ma teenindaja peale naerma, sest ta rääkis niiiiiiiiii kiiresti, see oli lihtsalt uskumatu ja ma ei suutnud, natuke ebaviisakas küll, ma pärast vabandasin ka, aga no nii naljakas oli ja siis kui reedel teenindaja meie lauda tuli, ütles Hamed talle, et ta aeglaselt räägiks, et muidu ma hakkan naerma ta üle ja siis teenindaja rääkis minuga nagu hulluga, hahaha, appi kui naljakas.

Teenindajaks oli mingi 28-aastane tüdruk ja siis seal oli veel üks tüdruk, kes oli aasta Iirimaal elanud ja teadis Eestit ka, seega meil oli väga lõbus õhtu. Teenindaja rääkis anekdoote ja lõpuks tegi meile veel päris suure allahindluse ka. Superlahe!

Kui kõhud täis olid, läksime mängudesaali, reaalselt oligi suur-suur ruum mänge täis. Mängisime mõned mängud ka, korvpalli ja käehoki (mul pole aimugi, mis selle nimi tegelt on) ja mingeid palle veel ja siis tennist jne. Ma ei mäletagi, kell oli kõvasti üle kesköö juba selleks ajaks. Igal juhul mingil hetkel ma ütlesin Hamedile, et ma tahaks temast mingit mälestust ja siis ta läks selle automaadi juurde, kus saab selle kombitsaga mänguasju püüda ja püüdis mulle mõmmi. Esimese korraga. Vapsee, harjutab vist iga päev. Haha.



Mu kingitus
Lõpuks läksime ära, mu autole järgi ja jõudsin sinna kell kaks. Aru ei saa, kus see aeg lendas niimoodi. Sõitsin siis koju, üritasin kohe magama minna, aga no see ei tööta mitte kunagi. Hommikul alustasin kella 11st tööd. Lapsed olid parajad nunnerdised, väga armas oli nendega koos olla, tegime nalja ja vaatasime multikaid. Õhtusöögi sõime õues, sest ilm oli jälle super, mina olin lühikeste varrukatega. Ma ei teagi, palju temperatuur oli, ma unustasin vaadata. Pärast sööki mängisime veel frisbeed ja Brutusega ja siis tuppa tagasi, vann, multikad ja siis tuli Amee koju ja mina vajusin väsinult oma voodisse.


Alguses mõtlesin, et ma ei lähe oma voodist mitte kuskile, siuke uni oli lihtsalt peal, aga lõpuks pärast kolme tunnist mõtlemist otsustasin siiski minna. Mul oli mitu kutset igale poole, otsustasin vastu võtta Joanna ja Elleni kutse Steak and Shake'i minna. Teine õhtu seal, no mis siis ikka.

sest söögipildid on kõige toredamad
piparmündi-küpsise kokteil uuesti
Joanna
Ellen ja mina
Ellen ja mina uuesti
Meie õhtu venis jälle nii nii pikale, kell oli vist üks, kui me ära läksime. Sõitsin koju küll sellises olekus, et tahaks ainult magada. Muidugi, nagu alati, kui ma tahan vara magama minna, lõppeb see kell viis hommikul. Nii ka seekord. Pärast mitmete inimeste ütlust, et uus saade "Su nägu kõlab tuttavalt," on super hea, pidin ma seda vaatama hakkama. See kestis kaks tundi ja vahepeal pidin ringi sahmerdama ka veel, seega jah.. Nii see läks.

Täna hommikul tegin oma silmad lahti pool kaks. Oi kui hea oli. Selleks ajaks oli mul sada vastamata kõnet ja sõnumit ja muid uuendusi, ma esimese hooga olingi 15 minutit telefonis, üritades kõike läbi lugeda, mis seal oli. Mõtlesin, et täna tuleb nii laisk päev, kui laiska päeva pole mul veel tükk aega olnud. Kuna uued osad seriaalidest väljas olid, mõtlesin, et ah ostaks hunniku rämpsu ja sööks ja vaataks neid saateid, aga endalegi üllatuseks ajas südame pahaks rämpstoidule mõtlemine, haha. Ise ka ei usu. Niisiis sõitsin poodi, ostsin puuvilju, juurvilju, salatit ja tuunikala ning tulin rõõmsalt koju tagasi ja vaatasingi "Elu keset linna," ja "Su nägu kõlab tuttavalt" saated ära. Viimase ajal üritasin küüsi lakkida ja kui Tanel Padar ikka seda Tina Turnerit tegema hakkas, naersin nii hullult, et pidin mitu korda laki maha võtma ja uuesti panema. Meganaljakas!

Täna oli meil GIGAvestlus ka, Geelika, Silver, Allar, Egert, mina, Andre koos. Nalja sai no nii palju, et naera herneks. Vaieldamatult parim seltskond mul seal kodus ootamas. Ja juba väiksed plaanid nendega paika pandud ka. Võinoh, ma üritasin panna, selle peale teatas Allar kuldsed sõnad: "Kuule, Sa ei tea ise ka, millal ja kas Sa tagasi tuled.." Haha. See ajas veel ekstranaerma.

Ja niimoodi ongi siis järjekordne nädal läbi saanud. ÕUDNE, kui kiiresti need nädalad lähevad. 35 päeva sünnipäevani, ajee !


Lõpuks sain ikka lakitud, haha