pühapäev, 10. veebruar 2013

Hunnik pilte ja jutuke

Nüüd tuli teatud põhjustel üsna vaikne nädal, aga parandan selle siis ruttu ruttu ära ning lisan umbes tuhat pilti, sest ma lihtsalt armastan neid kõiki.

Selle nädala hispaania keel oli päris lõbus, mul tuli väga hästi välja ning õpetaja arvas, et ma olen kõige halvemas olukorras seal, sest kuigi üks tüdruk on veel Euroopast pärit, on ta USAs umbes 10 aastat elanud ja tema jaoks on inglise keel juba oma keel. Minul käib tõlge peas kogu aeg. Pidime ütlema enda sünnipäeva, see tuli mul kohe eriti armsasti välja ja õpetaja kutsus mind niinnja ehk väike tüdruk, ma ikka reaalne pesamuna seal. Ja mulle meeldib iga tunniga üha rohkem, kõik tundub nii loogiline ja hea.

Reedene tööpäev jällegi teatud põhjustel jäi hoopis ära, vanaema-vanaisa tulid siia ning lapsed olid nende hoole all. Mina veetsin päeva üsna voodis. Alguses mõtlesingi voodisse jääda, aga siis otsustasime tüdrukutega, et muudame plaane veidi ning tõstsime laupäeva plaanid hoopis reede peale. Umbes poole kuue ajal õhtul tuli Joanna siia, rääkisime veidi juttu ja viisin ta asjadega kurssi ning ootasime Ellenit, kes kuue ajal umbes tuli. Võtsime kaks autot ja alustasime teed Zuri juurde, aga tee peal selgus, et ta polegi veel valmis, seega me tegime Starbucksis väikse peatuse ja arutasime plaanid täpselt läbi.

Veidi pärast poolt seitset siis jõudsime Zuri juurde, tema minu autosse ja Ellen-Joanna teise autosse ning läksime Cincinnatisse. Panime ühe auto parkima, läksime teise autoga Kentuckysse. Pidime alguses kinno minema, aga siis löödi kõik plaanid pea peale ja ükski kellaaeg ei klappinud enam, seega otsustasime linnas veidi ringi vaadata. Kuna parkimise eest üldse maksta ei tahtnud ja tahtsime vetsu minna, hõivasime ühe koha restorani parklas, kus olid suured sildid, et parkimine ainult külastajatele. No me üritasime külastada, aga ukse peal oli suur silt, et ära küsi vetsu, Sa ei saa sinna. Haha. Seega jätsime siis auto ikkagi sinna parklasse ja läksime mujale otsima. Leidsime kõik kenasti üles ning veetsime mõne aja Kentucky poole peal jõe juures ning Purple Bridge'l, tegime pilte ja rääkisime juttu.











Kui olime oma tiirud ära teinud ja Zuri ka uuesti leidnud (teda pole piltidel, sest teda polnud meiega sel hetkel) ning autogi oli alles, hakkasime orienteeruma ja tuleb tunnistada, et ma sain sellega kuratlikult hästi hakkama. Ausalt ka, peaks emalt küsima, kas sündisin rool peos ja GPS peas. Haha. Meie orienteerumisel oli sihtmärk nimega Keith, kelle me siis lõpuks ka kätte saime ning meie tee viis tagasi parki, kus me temaga esimene kord käisime.






Kui esimeses pargis ära käisime ja kõik korralikult läbi külmunud olid, võtsime suuna teise pargi suunas, kus oli teine ilus vaade linnale. Need kaks parki on minu lemmikud, minu meelest sealt näeb Cincinnati ja Kentucky nii mõnusalt nagu peo pealt ära.









Pärast miljoneid pilte ja ohtralt naeru oli kell juba vist kümne ringis ning Keithil oli meist korralikult kopp ees, seega viis meie tee tema juurde, panime ta maha seal ning alustasime arutelu, mida õhtuks sööme, sest mina teatud põhjustel ei tohtinud ju midagi süüa. Ükskõik, mis kohtade peale mõtlesime, no mitte ükski ei sobinud. Lõpuks sai valikuks kõikide lemmik Subway. Olime nö mustade inimeste rajoonis ja pärast Zuri rääkis, kuidas tal oli seal tanklas (Subway oli tankla sees) tunne, et kohe tuleb keegi ja röövib tanklat, sest filmides on alati nii. Kui minul oli list asju, mida ma süüa ei tohtinud, siis Zuril oli täitsa valge paberileht ja nii jäigi tema ainult joogi peale ning meie kolmekesi siis sõime ka. Teenindajad olid ülisõbralikud, kiitsid meie aktsenti ja küsisid, kust me tuleme. See on alati nii tore küsimus, kui umbes 4 tüdrukut ja kõik eri riikidest juhtuvad koos olema.





Edasi (või tagasi) viis meie tee Kentuckysse, kinno, kus seekord panime auto ilusti parkimismajja. Ainuke häda oli see, et parkimismaja oli nii suur, et me reaalselt eksisime ära, ei leidnud ei lifti ega väljapääsu. No ebanormaalne. Kui lõpuks mingi lifti leidsime, suutsime ka kassa juba leida ning siis saime piletid ka. Kuna me ostsime iseteenindus aparaadist, pidi seal kaardiga maksma ja siis Ellenil ei olnud kaarti ja nalja sai jälle kogu raha eest. Läksime siis mingitest liikuvatest treppidest üles ning leidsime isegi oma kinosaali ja esimest korda elus ei tahtnud mitte keegi mitte midagi süüa ega juua. Ei tea, kas rolli mängis vahetult enne ostetud õhtusöök või see, et kell oli pool kaksteist.
Parkimismajas kadunud



Filmiks oli "Identify Thief," mille esilinastus ka samal päeval Cincinnatis oli. Film oli päris naljakas ja samal ajal ka veidi kurb vahel ning vahelduseks hoopis midagi teistsugust kui siiani kuus kuud vaadanud olen. Ja kuna me jõudsime väga varakult saali, nägime hullult palju reklaame teistest filmidest, märts tuleb küll mingi räige kinokuu, üle ühe kõik head filmid. Üks hea film tuli juunis või juulis ka, plaan paigas. Igal juhul film mulle meeldis ja kuigi ma terve filmi nutsin, sest mul oli mingi jama silmas ja kuigi film lõppes alles kella kahe ajal öösel, oli elamus mõnus.

Pärast filmi läksime siis oma päeval pargitud autole järgi ning siis viisid teed järjest kõik ka koju. Päris politseirohke öö oli, mina olin ainus, kes seekord politseiga mässama ei pidanud, kõik ülejäänud said kogu täiega. Haha, päris naljakas. Ei ole lihtsalt võimalik, et ühel ööl on autodega väljas 4 au-pairi, kõik 20 miili raadiuses ja nendest 3 võetakse maha. Haha, see ajab ikka veel naerma.

Laupäeva hommikul hakkas Joanna kõiki üles ajama ja lõunale kutsuma ja kuna mul nagu nii plaane polnud, otsustasime kokku saada premium outletsis, aga ilmselgelt alati, kui kogu plaan tundub töötavat, ei tööta mitte miski ja nii Joanna kaduma läkski. Ja mina pidin siis igavusse surema ja teda tund aega ootama ning pidevaid kõnesid saama, et tal pole aimugi, kus ta on ja minul oli veel vähem aimu. Olgu märgitud, et temal oli GPSis sama aadress sees, mille ees mina ootasin.

Keegi kirjutas Joannale juhendid, kuidas ta minu juurde jõuab, andis telefoninumbri ka, et Joanna helistaks, kui ta ei leia
Mina samal ajal igavusse suremas
Lõpuks leidsime üksteist tund aega hiljem lubatust ning olime mõlemad nälga suremas. Kuna aga toidul jätkuvalt limiidid olid, sai uuesti Subwaysse mindud. No lemmik ju. Rääkisime pikalt juttu ning sõime kõhud täis, saime kingituseks kommigi.



Ühesõnaga käisime siis veel veidi shoppamas, sest ringi jalutada oli vaja ning pärast shoppamist käisime veel kuskil tühermaal tuuseldamas ja pilte tegemas ning muidugi ei meeldinud meie tegevus mingitele turvaonudele ja nad tulid küsima, mis me teeme. Ilmselt me lihtsalt meeldisime neile, sest nad polnud üldse kurjad, lihtsalt mainisid, et tegemist on eramaaga ja parem oleks meil sealt lahkuda. Õnneks olid pildid selleks ajaks juba tehtud, hehe.







Pärast käisime veel minu kodu ligidal mänguväljakul ja siis ühte veekogu avastamas, kus klõpsutasime veel mõned pildid ning siis sõitsime hoopis frozen jogurtit sööma, kus rääkisime veel tükk tükk aega juttu ning arutasime oma reisi hotelliplaane, nüüd lõpuks siis kõik asjad olemas - transport, piletid ja hotell. Ei jõua ära oodatagi. Kui kõhud täis said, läksime mõlemad oma teed ning õhtu möödus mul kodus mõnede telesaadete ning Lauraga Skypedes. Täna olid eestlased ikka väga hoos, kõik olid hommikul 3-4 ajal täiesti üleval, ei mingit probleemi.





Niisiis väga kenad kaks päeva said veedetud lõpuks, ilus lõpp sellele nädalale. Ja blogi lõppu lisan ka mõned pildid, mida keskele unustasin lisada, ei viitsi jamama hakata sellega, panen lõppu.


Eesti lipuvärvides Hilfigeri särk
Sest milleks sõita ühe autoga kui saab ka kahega
Täna kõvasti kõneainet pakkunud pilt. Eks iga üks mõtleb oma mõtete tasemel.

Kinomaja

2 kommentaari:

  1. Anonüümne10/2/13 14:05

    Mis toidupiirangud ma ei saa aru ? :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tervisega seotult, mõneks ajaks igasugused friikartulid, pizzad, burksid, gaseeritud joogid jne.. :) Byebye.

      Kustuta