esmaspäev, 18. veebruar 2013

+13 ehk kevad tule juba!

Pühapäeva hommikul läksin magama kell 5.20. Nägin ära kellaajad 1.23, 2.34 ja 3.45 ja mõtlesin, et vaatan siis 4.56 ka ära. Vaatasin ära, siis muidugi olid juba kõik eestlased üleval ja mina ei tahtnud ka magama minna ja nii see läks..

Ärkasin keskpäeval äratuskella peale, vihkasin natuke aega ennast ja ärkasin siis üles ning panin ennast valmis ja sõitsin Cincinnatisse. Ilm oli lihtsalt superilus, päike paistis, helesinine taevas ja mõnus kevadelõhn, kui jätta välja fakt, et külma oli viis kraadi. Viimast asjaolu arvestades ei olnud õues väga tahtmist olla ja nii mõtlesime Keithiga hoopis päeva minu juures veeta. Ja see päev oli väga armas, selles mõttes, et mu hostvanemad ja Keith tutvusid ning Keith ja Evie/Graeme kohtusid ning nii mõnigi kohtus veel Keithiga, ja meil oli väga sisuka vestluse päev-õhtu ning see aeg lausa jooksis me eest, seega möödus tund tunni järel ja otsustasime lõpuks peaaegu pimedas Cincinnatisse tagasi minna.

Alguses oli meil plaan miskisugusesse hotelli minna mingisugusele õhtusöögile, aga selgus, et see meie asukohast 40 miili kaugusel ja kuna kell tiksus halastamatult ja mul polnud mitte mingit tahtmist pärast 2 tundi koju tagasi sõita, jäi see ära. Käisime korraks poes ja siis otsustas Keith koju minna ja mina käisin veel natukene ümbruskonnas jalutamas. Ilm oli endiselt külm ja karge, kuid kuidagi mõnus kodutunne tuli. See on õige tunne, et poole veebruari peal peab müts peas olema ja kindad käes ning saapad jalas - see on õige talveilm. Mis sest, et ilma lumeta. Haha.

Mingi hetk sõitsin koju tagasi ja käisin enne endale õhtusööki otsimas, sest taipasin järsku, et kogu päeva söömise hetk sai muudkui edasi ja edasi lükatud ja nii olingi oma kahe oreo küpsise peal kella poole üheksani vastu pidanud. Kui koju tulin, vaatasin ära lõpuks Eesti Muusikaauhindade jagamise, kvaliteetaeg iseendaga jälle. Nägin õhtul ka ära, et võitsin läätsede konkursil Facebookis, seega aitäh veel üks kord kõikidele mu sõpradele, kes aitasid. Nüüd peab ema seebitama hakkama, et ta mu auhinna mulle varsti toimetaks ka. Haha.

Täna hommikul algas siis uus töönädal kenasti mul kellaaegade segamini ajamisega ja nii saingi voodist välja täpselt 4 minutit enne tööd. Elu kiireim valmis sättimine. Üks luksus tööl elamise juures. Lastega oli väga mõnus hommikupoolik, Evie oli mõnusas tujus, rääkis väga mitte temale omaselt, kasutas päris mitut Amee lauset-sõna, ja siis järgi kohe minu sõnu-lauseid. Haha. Täna kooli ei olnud, kuna Ameerikas Presidendipäev, jee-jee. Seega oli meil sisukam hommikupoolik kodus selle eest.

Hommikusöögi printsess kolme kausiga
Meie päev oli üsna lõbus, me saime õues käia, kuna väljas oli +13 kraadi. Super super lahe ju! Vaatasime ära "vahelduseks" musta ja valge koera multika ning pesime pesu. Pesu peseme alati koos, lapsed on super suured aitajad, Evie juba teab, et heledad asjad ei käi tumedatega koos ja et pehmed asjad on eraldi ja nii edasi. Kuna täna oli Eviel jälle mingi meeletu naljategemise tuju, tuli neid kilde järjest ja järjest, panen parima stseeni siia ka.

Gerli: Where is your Lalaloopsie house? (-Kus Su Lalaloopse maja on?)
Evie (super calmly): Daddy trashed it. - (Super rahulikult. --Issi viskas selle ära.)
Gerli: What? Why? (-Misasja? Miks?)
Evie thinking little bit and then makes supersad face. (Evie mõtleb pisut ja teeb siis superkurva näo)
Evie: OH MY GOODNESS!! HE TRASHED MY LALALOOPSIE HOUSE!!!! (-ISSAND JUMAL! TA VISKAS MU LALALOOPSIE MAJA ÄRA!!!!)

See olukord oli nii naljakas, et ma naersin pisarad silmas. Ta oli alguses nii rahulik, ütles, et issi viskas selle ära ja kui talle järsku kohale jõudis, mis issi tegi, siis oli sellises ahastuses. Haha. Vahel ma unustan, et ta ainult neli on, tal on emotsioone rohkem kui mõnel täiskasvanud inimesel.

Lõunauinak läks täna päris kenasti, Graeme magas kenasti oma aja ära, Eviet pidi kella nelja ajal ikka korralikult segama hakkama, et ta üles tõuseks, uni oli ju niiii magus. Voltisin siis veel lasteriided kokku, mis pesust tulid ja panin kappi ära ning Amee ja Adam olidki kodus ja mina olin oma toas, sest olin Laurale lubanud, et ma pärast tööd kohe tulen.

Lapsed aga ei tahtnud minust üldse loobuda ja nii käisid nad mu toas korduvalt ja korduvalt möllamas, pidin neid päris mitu korda korrale kutsuma, et kõnest üldse midagi välja tuleks. Lõpuks sain aru, et ega ei tulegi ja panin ukse lukku kuni meie jutud räägitud said. Siis läksin alla ning pidasin õhtusöögi iseendaga, rääkisin veidi hostvanematega juttu ning siis üles ja vanni, pärast mida hakkas ikka täitsa halb. Kusjuures, see ei ole esimest korda, ükskord juhtus samamoodi kodus ka, seega käitusin siis samamoodi, lasin külma vee all seistes lihtsalt kehal maha jahtuda. Õhhhh, iseenda piinamine. Paremaks ikka ei läinud. Kobisin siis vaikselt teki alla ja tundus, et nüüd läheb õhtu mõnusaks leboks.



Saigi siis uus nädal jälle avatud. Ahjaa, tahtsin siia faktina kirja panna, päris mitu korda on küsitud nii minult kui ka teistelt tüdrukutelt, kas siis USA meditsiinisüsteem on kallis. Mõned päevad haiglas, operatsioon ning arve 52 800$. Yaaay, vot nii kallis ongi. Aga nagu mu isa ütleb, kallis on ainult see, kes kaela ümbert kinni hoiab, kõik muu on ostetav.

Ilusat uut nädalat !

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar