neljapäev, 28. veebruar 2013

Re-matchi lugu uuesti

Üks minu blogilugejatest andis mulle idee kirjutada re-matchi teema uuesti, kui sellest on juba nii palju aega möödas ning emotsioonid vast maha jahtunud, et kirjutaksin uuesti kogu loo oma perest tutvumisest lahkumise hetkeni.

Pärast mitut päeva mõtlemist, otsustasin seda teha. Mõnes mõttes isegi enda pärast, et need emotsioonid enda seest välja saada ja see kõik unustada. Alustan algusest...

..Ma tutvusin oma tulevaste hostvanematega aprilli alguses, rääkisime Skypes ning nad jätsid mulle kohe hea mulje. Kuna ema oli pärit Itaaliast ja seal teatavasti on perekond number 1, arvasin, et mind koheldakse hästi. Mõned korrad hiljem leppisime skype-vestluseid kokku ning rääkisime, kirjutasime ka väga palju e-maile, arvan, et olin neilt küsinud umbes pool miljonit küsimust, sest ma reaalselt teadsin kõike neist ja nende perest ning tavadest.

Niisiis, kui augustis USAsse lendasin, olime suhelnud 4 kuud, mitte küll päris igapäevaselt, aga no üle päeva kindlasti. Orientatsioonil jagati meile kätte paberid, kuhu oli ka lisatud organisatsiooni korraldaja ja hostvanemate kirjavahetus ja sealt jäi mulle veidi hinge asjaolu, et pere esiteks teatas, et nad mu ekskursiooni eest ei maksa (mis toimus orientatsioonil ja enamik hostperesid maksid selle eest, just kui tere tulemast kingitusena) ning teiseks nõuti 31.juuliks teatist, kuidas jõuan hotellist pereni ning mu pere vastas üsna ükskõikselt 4.augustil, et tulevad ise järgi. Siiski, need ei olnud nii suured probleemid, et ma oleks õnnetu olnud, lihtsalt ma ise olen kokkulepetest kinni pidaja ja mulle oleks meeldinud näha, et ka mu pere on.

Olgu siis, jõuame 9.augustini, päev, mil ma kohtusin oma hostperega esimest korda. Nad lubasid mul järgi olla kell 3, jõudsid kell 5. Istusin kaks tundi hotellis oma kohvri otsas, oodates ärevalt. Kui ma neid nägin, tundus alguses, et meie vahel pole mingit müüri, aga reaalsus oli see, et pidevalt oli mingi hirm-kartus midagi valesti öelda või teha. Esimesel õhtul viidi mind hostema vanemate juurde, kus mind pommitati terve õhtu küsimustega ja võib öelda, et see oli küll midagi, mida mu pere tegi valesti. Ma oleksin eelistanud rahulikult olukorraga kohaneda ja siis inimestega tutvuda.

See selleks. Olime perega rääkinud, et august on meil harjutamise kuu, kuna hostema on kodus ning saab mulle kõike õpetada ja näidata. Kuna olin varem lapsehoidjana töötanud ja enamasti alati alustanud mõningate harjutuspäevadega, oli see minu jaoks ka loomulik, et ma pea ees vette hüppama ei pea. Samuti olime perega rääkinud minu esimesest nädalavahetusest New Yorgist, et lähme vahakujude muuseumisse ja pizzat sööma ja lõbustusparki. Ootasin väga.

Reaalsus oli selline, et ühtegi plaani ei täidetud. Ühel õhtul ootasin üksinda pere koju, kuna võtmed olid minu käes ja ma ei saanud enne magama minna, kui nad tulevad. Lubasid tulla kella 7-8 vahel, kella 11ks polnud neid ikka veel ja mina jäin diivanil magama. Selliseid pisiasju oli veel, lubadusi, mida kunagi ei täidetud. Sellest hoolimata ei rääkinud ma perest midagi halvasti, kinnitasin endale, et ikka juhtub, et plaanid muutuvad.

Ja oligi läbi minu esimene nädalavahetus perega, olin siis jõudnud neljapäeva õhtul perre, olnud seal reede, laupäeva ja pühapäeva ning alustasin esmaspäeva hommikul 6.30 tööd. Kuna mul ei olnud graafikut ja üleüldse pidi see olema harjutusaeg, ei teadnud ma, mis kell ma lõpetada võiks, veel vähem teadsin ma, mida ma teha võin või ei või ning mäletan, et kui olin juba 12 tundi lastega vahet pidamata olnud, läksin lõpuks alla oma tuppa ja mõtlesin, et no nüüd peaks aitama küll. Hostema küsis, kas nad võivad hostisaga minuga pärast laste magamapanekut rääkima tulla. Lubasin.

Nad tulidki, vägagi viisakalt, hostema veel küsis, kas see on okei, et mu hostisa minu magamistuppa tuleb. Ja nad rääkisid. Sellest, kuidas reedel (ehk päev pärast minu saabumist) sai hostema uue töögraafiku ning tal on pikemad tööpäevad ning neil on vaja lapsehoidmist rohkem, kui au-pairi programm seda lubab (programmis on lubatud max 45 tundi nädalas) ning nad kaalusid kõiki võimalusi, aga nende vajadused on nüüd teised, kui mina pakkuda saan. Lubasid mulle toeks olla ja aidata uut peret otsida ning vabandasid südamest. Ma ei osanudki sellel hetkel muud kosta, kui, et jah, ma saan aru, asjad juhtuvad..

Oleks see kõik nii jäänud, oleks ilmselt paljud asjad teistmoodi olnud. Nii aga see teatavasti ei olnud. Mida päev edasi, seda keerulisemaks läks mul peres olemine, nende suhtumine muutus külmaks ning mult uuriti pidevalt, kas ma olen oma tugiisikuga rääkinud. Ma ei olnud, sest mul ei olnud telefoni ja minu meilidele ta ei vastanud. Lõpuks neljapäeval sain talle kodutelefoniga helistada ning meie vestlus kestis 36 minutit.

Mu tugiisik ütles, et tal on raske mulle uut peret leida, kuna praegune pere räägib minust halvasti. Esimese hooga ma ei saanudki aru, mis ma valesti tegin? Mida üleüldse on võimalik kolme päevaga valesti teha või eeldada, et ma teen, aga ma ei teinud? Vabandusi tuli järjest: Ma ei tegele lastega, ma ei lohuta lapsi, kui nad nutavad, ma ei loe suuremale lapsele raamatut, ma ei vaheta laste mähkmeid. Ja üleüldse olen ma ise ka õnnetu ja vaikne. See tuli nagu välk selgest taevast. Igale vabandusele oli hostema ka näite toonud ning reaalselt, käsi südamel, mitte ükski nendest näidetest ei olnud tõsi. Alguses tundus, et mu tugiisik usub mu hostpere rohkem ning see tegi asja veel raskemaks. Hiljem, kui ta minult küsis, kas ma tunnen ennast sõites ebakindlalt ja ma vastasin, et ma polegi sõitnud USAs, et ma ei tea, ütles ta, et mu hostema oli öelnud, et ma ei oska sõita. Sellest hetkest hakkas mu tugiisik rohkem minu poole hoidma.

Pärast seda kõnet oli mul tunne, et ma pole elusees kedagi niimoodi vihanud, kui neid inimesi üleval korrusel. Mis ma neile teinud olin? Mille pärast oli neil vaja minu õlule süü veeretada, kui ma ei olnudki milleski süüdi? Kuna Reelika ja tema hostpere olid mulle teisipäeval pakkunud, et ma võiks nende juurde kolida (Elavad Stamfordis, NYCst umbes tunni aja kaugusel, eestlasest hostema) kuni pere leidmiseni, küsisingi Reelikat, kas see pakkumine kehtib ja saanud jaatava vastuse, läksin üleskorrusele.

Seal ta istus. Diivanil, rõõmus nägu peas. See sama naine, keda ma arvasin olevat järgmine aasta aega minu parim sõber. Ta küsis, mis mu tugiisik rääkis. Ma vastasin talle külma rahuga, et väga palju asju ja küll ta ise teab, mida. Ta oli vait. Ma küsisin, miks ta valetas? Ta oli jätkuvalt vait. Ma küsisin uuesti, et mis ma talle teinud olen, miks ta minust niimoodi räägib? Ta ohkas, aga oli endiselt vait. Ma tõusin püsti ja küsisin, kas ta saab mu rongijaama viia, ma tahan ära minna. Ta küsis, mis kell ning lubas seda teha. Ma läksin alla, pakkisin oma asjad kokku ja ootasin, et kell tiksuks senikaua kuni minema pidime.

Tõstsin oma kohvrid autosse, läksin tuppa tagasi, kaksikud sõid köögis, tegin neile kummalegi põsele musi ja ütlesin vaikselt, et mäletan neid alati. Nemad polnud milleski süüdi. Kolme aastasele poisile ma ei saanudki head aega öelda, ta viidi teisele korrusele minu lahkumise ajaks. Hostisa kallistas mind ja ütles, et õnn kaasa. Sõitsime hostemaga rongijaama pea täielikus vaikuses. Vahepeal ütles ta mõned laused, aga ma olin liiga apaatne, et talle üldse midagi vastata. Jõudsime kohale. Ta tõstis mu kohvrid kiiresti välja, ütles, et ta ei tohi siin parkida, hõikas veel "Good luck," ja istus autosse tagasi.

Ma olin olnud nädal aega USAs ja ta jättis mu üksinda keset New York Cityt. Ja ta isegi ei küsinud, kuhu ma lähen.

Ta ei küsinud ka hiljem, kas ma jõudsin kohale või kas minuga on kõik korras. Oo ei. Me pole tänase päevani sõnakesti vahetanud. Minu tugiisik saatis samal õhtul Reelikale sõnumi (olin Reelika numbri talle andnud, igaks juhuks), küsis, kas ma olen kohal ja kas minuga on kõik korras. Algas minu kolm nädalat varjupaigas...

Ma pole kogu seda olukorda enam läbi mõelnud, oma peas, ma olen selle konkreetselt ära unustanud. Ma mäletan vahvaid nädalaid Reelikaga, tema perega, aga ma nagu olin tahtlikult unustanud põhjuse, miks ma seal elasin. Ja ilmselt pärast seda blogipostitust teen seda uuesti. Mäletan, kuidas üks teine au-pair kirjutas mulle tormi ajal Facebooki, et vaata, kuidas mul vedas, et ma Staten Islandil enam ei ela, see sai kõige rohkem kahjustada.. mäletan, kuidas teine küsis, kas mu perega on kõik korras ja ma vastasin, et mind ausõna ei huvita ja mäletan, kuidas mind selle eest hukka mõisteti, kuidas ma saan nii ükskõikne olla. Vabandust, aga kas ma ei peaks? See pidi olema minu unistus, mille nad nädalaga lõhkusid ja ta jättis mu üksi ühte suurimasse linna maailmas, tundmata kordagi huvi, kas ma jõudsin sinna, kuhu tahtsin..

Kas ma usun, et nende põhjus minust loobumiseks oli see, mis nad ütlesid? Ma ei tea. See ei tundu loogiline, et töögraafikut üleöö nii muudetakse, et au-pairi olla ei saa. Nad astusid programmist välja. Selle peale ütles minu praegune hostisa, et ta ei saa sellest aru, et programmi saamine on nii tülikas, võtab palju aega ja raha, miks sealt nädala pärast välja astuda.. Ja ilmselt nende vabandused ja minu maha tegemine oli ka üks osa sellest, et nad trahvirahast pääseksid. Nii palju, kui oma tugiisikult hiljem kuulsin, ei võtnud nad ka lapsehoidjat (nagu nad mulle ütlesid), vaid lapsi hakkas hoidma vanaema. Ilmselt ei olnud see ema lihtsalt valmis oma lapsi kellegi võõra hoolde jätma. Mis see reaalne põhjus oli, ma ei teagi ja ma vist ei tahagi teada. Usun saatusesse ja usun sellesse, et kõik mis teed, tuleb endale ringiga tagasi.

Jah, ma olen õnnelik, et see kõik juhtus, sest tänu sellele on mul praegu maailma parim pere, aga selle aja jooksul nutetud pisaraid ei anna kokku lugeda ka mitte parima tahtmise juures.
Kui aga keegi veel tuleb mulle poole sõnaga ütlema, et ju ma ikka olin ise süüdi, siis seda ma enam andeks ei anna. 

kolmapäev, 27. veebruar 2013

Palju õnne sünnipäevaks !

Tänane sünnipäeva postitus on eriline. Nimelt on minu vennal täitunud veerandsada aastat, sõrmenips ja läinud see ongi. Kuna mul lähedasemate inimestega kombeks sünnipäevaks fotokollaaž teha, tahtsin seegi kord nii. Need, kes mind ja Andret tunnevad, teavad, et me pole kunagi piltidel koos. NO MITTE KUNAGI. Seega ma alustasin selle pildi tegemist skeptiliselt, et ilmselt leian meist 2 pilti koos ja pean ülejäänud siis kokku töötlema. Oma pildikaustasid tund aega läbi otsides (sest see on parim, mida teha ajal, kui peaks hispaania keele kodust tööd tegema) leidsin aga üllatavalt palju pilte minust ja Andrest koos. No okei, enamik on üsna kaugel nunnudest õe-venna piltidest, aga siiski - neid oli! Jeesss. Järgmiseks veerandsajaks aastaks võtan eesmärgiks ühistel üritustel Andrega ikkagi ühistele piltidele ka sattuda. Sellegi poolest, palju õnne sünnipäevaks, kallis vennaraas!

Pildile peale vajutades näeb suuremalt ka

I searched and searched for something
To give you on your special day.
But nothing was quite good enough
Or not the words I wanted to say!
I looked in the stores to find
That perfect little gift
Something very special 
To give your heart a lift.

I looked in the dept stores,
And even Walmart too…
Nothing there could come close
To being special enough for you.
I looked in all the papers, 
I even looked on line
Praying that somewhere
A special gift for you I’d find.

Then I felt a gentle nudge
That gave me quite a start
T’was if a voice had said to me
“Look within your heart!”
So I looked inside my heart
At all the memories there
Of all the wonderful loving
Memories that we share.

And I came up with this little verse
That is so simple yet so true
The best thing about being your sister
Is that for a brother I have you.

PALJU PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS !

esmaspäev, 25. veebruar 2013

Kui öösel kõht tühjaks läheb ehk varas allkorrusel


Niisiis, kell näitab 23.03 ja saanud Sikult toetava jah-sõna, alustan oma missiooni, täitmaks tühja kõhtu, mis endast märku annab.

Toode, mida teha tahan, on 5-minuti supp, väikeseks takistuseks puuduolev veekeetja ning magav perekond.


Kõigepealt lähen siis hiirvaikselt alla, nii vaikselt, et peaaegu ei kuule ennastki. Leian üpris pimeda köögi, ühtegi tuld põlema panna ei saa, märkasin, et toa uks, kus Amee ja Evie magavad, on veidi lahti.


Võtan siis megavaikselt väikese poti, sest veekeetjat ei ole ning lasen väikese survega poti põhja sisse veidi vett, et see pliidile panna ja keema ajada.


Ilmneb järgmine tagasilöök. Kuskilt ajusopist meenub, et tule alla saamiseks tuleb lasta pliidil natukene tiksuda ja see teeb liiga kõva häält hiirvaikse köögi jaoks. Veidi mõtlemist ning otsustasin alumise korruse WC ventilaatori tööle panna, see üürgab päris kõvasti. Kahetsen, et ilmselt selle teoga ajan Amee üles, aga loodan, et äkki siiski mitte. Vähemalt saab pliidile tule alla.


Kui tule alla saan, lülitan ruttu ventilaatori välja, see teeb ikka jõhkrat häält. Senikaua kuni vesi keema läheb, otsin vaikselt tassi ja panen oma supipuru ootama. Neelud käivad supi järele, pole ju seda niii kaua saanud.


Lõpuks saan vee peale pandud, kuuma potiga ei oska esialgu midagi peale hakata, lõpuks jätsin lihtsalt kraanikaussi, hommikul saab resti peale kuivama panna. Haarasin veel teepealt banaani kaasa ning liikusin vaikselt, aga kindlalt oma toa poole. Panin tassile karbi peale ja jäin viite minutit loendama.


 JA KUI SIIS 5 minutit täis oli, saigi minu supp valmis ning lisasin pildile banaani ja oligi super õhtusöök valmis.



Missioon täidetud, kell on 23.16 !

Oeh, jälle esmaspäev

Mulle tundub, et muud mu elus enam ei olegi, kui jälle esmaspäev, siis vut vut vut jee reede, siis ohhh nädalavahetus ja oo uus esmaspäev. Nüüd ma saan küll kõikidest au-pairidest ja vahetusõpilastest aru, kes räägivad, et USAs aeg lendab. Terve nädala elan nädalavahetuse nimel, see läheb ruttu mööda ja siis jälle nädalavahetuse ootuses. Kui on, mida oodata, läheb eriti ruttu.

Seega siis täna see "jälle esmaspäev," mis algas kella seitsmest ja Evie tegi mulle šokiteraapiat, kui koputamata sisse hüppas ja minu palve peale uks sulgeda seda ei teinud. Nii me siis seisime seal, mina pesu väel ja Evie sõnagi lausumata. Haha, mõnus hommik. Adam oli selleks ajaks juba läinud, kui mina alla jõudsin ning andsin Eviele siis hommikusöögi, Amee tuli ka alla ning läks tööle ja siis suhteliselt varsti ärkas Graeme ka üles. Minul endal jäi öö jälle Une-Mati hülgamise tõttu lühikeseks, seega ma olin paras udumuna. Mõtlesin, et ma olen nii laisk ega viitsi riideid ka vahetada, et teen ameeriklast ja lähen dresside ja tossudega last kooli viima. Lõpuks ikka sai uhkus võitu, haha.

Koolipliks ja roosapäev
Ta nägi nii tuus välja oma teksadega

Kui olime Evie kooli viinud, läksime hetkeajendil Subwaysse, mina sain hommikusöögi, Graemele lubasin küpsise. Sõitsime siis kohale, teen ukse lahti, Graeme sisse ei tule. Arutasime tükk aega, seletasin, et küpsis on ausalt ka seal. Vahepeal pidin lausa ukse kinni panema, sest ma mõtlesin, et lasen liiga palju külma õhku sisse. Lõpuks saime ikka sisse, teenindaja oli natuke vanemapoolsem naine, naeris, et nii armas vaadata, kuidas me läbirääkimisi peame. Saime minu hommikusöögi kätte, Graeme valis küpsise ka ära ja selle 3 sekundiga, kui ma maksin, oli ta juba siukest nägu, et oi oi oi .. Lisan siis, et tal oli šokolaadiküpsis. Teenindaja ütles nii armsalt cookiemonster ta kohta. Kui ma maksin, vaatas teenindaja mu nime ja küsis, kuidas seda hääldatakse, ma siis ütlesin. Järgmiseks küsis, kus ma pärit olen ja ma vastasin, et Eestist ning tema ütles rõõmsalt: "Oo, teil oli ju pidupäev eile." Ma olin täiesti WOW, Sa tegelt ka just ütlesid seda?? Kuna Graeme aga hullu panema hakkas, pidime ruttu ära minema ja ma jõudsin talle ainult vastata, et tõsi ta on ning soovisime üksteisele head päeva. Pole seda teenindajat varem seal näinud ka, võib-olla kunagi tulevikus õnnestub küsida, kust ta seda teadis.

Hiljem Eviele järgi minnes jõudsime veidi varem kooli juurde (sihilikult), sest Graemele meeldib autos muusikat kuulata ja ringi kõõluda, naudib seda, kui Eviet ei ole. Kui täna 11.15 küsisin, et kas lähme nüüd Evile järgi, vastati mulle resoluutne NO! Haha. Tegime siis autos diskot ja photoshootingut.





Koolist pliks kätte saadud, sõitsime koju ning tegime lõunasööki, vaatasime multifilme ja rääkisime pikalt juttu. Eviel on aeg-ajalt sellised päevad, kus ta uurib väga VÄGA paljude asjade kohta. Ma unustasin reedel siia kirjutada, et Evie uuris päev otsa, mis ma õhtul teen ja tal oli väga selge, kellega ma klubisse lähen ja kuhu lähen ja pärast seda, kui ta oli Adamile kõik ette jutustanud, mis ma teen, avastas ta järsku, et üks nimi on nimekirjast puudu.

Evie: "Will Keith come to the club?" (-Kas Keith tuleb klubisse?)
Gerli: "Mm, no." (-Mm, ei.)
Evie (really surprised): WHY?? (Väga üllatunult: MIKS??)
Gerli: "Probably he is busy.."' (-No ilmselt on tal kiire.)
Evie: "Well, then other guys can take you if Keith is not protecting you." (-Nojah, siis saavad teised kutid Su võtta, kui Keith Sind ei kaitse.")

Täna igal juhul uuris ta selle jutu jätkuks, kuidas ikka klubis oli ja mis lugusid seal tuli ja kas ma ikka tantsisin ja kas ma tantsisin teiste poistega või tüdrukutega, millal ma uuesti lähen ja kas seekord ikka tuleb Keith ka kaasa. Haha, megaarmas.

Lõunauinaku järel otsustasime õue minna, sest ilm oli nii nii ilus täna, 9 kraadi sooja, helesinine taevas ja päike paistis. Nii hea. Mängisime palli ja kulli ning sõime snäkke ja siis juba tuligi Amee koju. Pesin laste jalanõud puhtaks ja sellega oli minu tööpäev läbi saanud. Märkamatult.








Kuna öö mul lühikeseks jäi, vajusin pärast tööd kenasti teki alla peitu ja magasin mõne tunni. Üles ärgates käisin all söömas ning vaatasime lastega ToyStory multikat. Uskumatu, ma polnudki seda enne näinud. Nüüd tundub küll, et ma olen kõik multikad ära näinud. Vaatasin lisaks veel oma toas Doktor Olafi esimese osa ära, sest zumba osa oli ja Marek (mu zumbatreener) ja muud tegelased mu trennist olid seal. Lisaks tundusid teised teemad ka päris põnevad olema.

Tavaliselt on esmaspäeva õhtuti koolipäev, aga seekord vabariigi aastapäeva puhul ei olnud (tavaliselt tehakse pühapäeval loeng ja laetakse esmaspäeval üles), oli hoopis rohkem koduseid töid. Ma hullult armastan seda, kui head teemad on. Üks nädal nt oli teema, kuidas elektrihinnatõus puudutab Sind isiklikult, rakendasin siis ajakirjaniku oskuseid teha mitte millestki lugu. No vapsee ei puuduta mind ju..

Seega sain veidi lisaaega siis hispaania keelega maadelda, sest kolmapäev ei ole vaba päev, tavaliselt ma õpin kolmapäeviti enne kooli. Mõnus ülesanne on kirjutada, milline on unelmate koduloom, mis teeb, mis sööb.. Jeje.

Ja lõpetuseks - see sissekanne on minu kahesajas sissekanne siin blogis, ilus number.

pühapäev, 24. veebruar 2013

Eesti 95 !


Tänane päev oli ka meie peres Eestile pühendatud ja Eesti teemaline. Lubasin valmistada õhtusöögi ning seda ma ka tegin. Mõtlesin tükk aega erinevate variantide peale, mida teha ja valisin lõpuks kartulisalati ja kotletid, alguses tahtsin koogi ka teha, aga see jäi teatud põhjustel ära. Ma poleks jõudnud seda ka süüa, kui päris aus olla.

Niisiis kui alustada hommikust, veetsin ma mõne aja ennast kohutavalt kirudes, sest ma suutsin eile kogemata vales kohas delete vajutada ja kustutasin 526 pilti oma blogist. Jah, ma tegelt ka tegin seda. Nägin siis hullult vaeva, et neid tagasi panna ning nüüd on vaja veidi veel ja siis on kõik tagasi normaalsuses. Korraks rääkisin ka Lauraga Skypes, viisin ruttu eluga kurssi ja läinud ma olingi. Käisin poes, üritades leida asju, mida mul vaja on. Keeduvorst ja suitsuvorst olid täiesti mission impossible, tee, mis tahad, ei ole siukseid asju neil, mida mul vaja oli. Lõpuks lahendasin veidi teistmoodi, aga tehtud sain. Hapukurke otsisin nii kaua, et kui ma lõpuks üles leidsin, ei tahtnud ma neid enam (tegelikult olid seal nii suured purgid ja täiesti arusaamatute maitsetega) ning majoneesi otsisin ka meile iseloomulikult hapukoore juurest, aga need olid hoopis hapukurkidega koos. Mitte külmkapis. Hallo, loogika? Jep, puudub.

Koju tagasi, siis hakkasin meisterdama, üritades muidugi mõlemat sööki samal ajal teha. Tuleb tunnistada, et üllatasin ennastki, köök ei olnudki nagu seapesa, põhja midagi ei kõrvetanud, ära midagi ei unustanud ning kõik toimis. Sain söögi valmis isegi enne kui Amee koju jõudis.




Kui Amee koju jõudis, katsime laua, lugesime söögipalve, Adam tegi Vana-Tallinna kokteilid (jee, minu esimene Vana-Tallinn) meile ning võtsime siis süüa ja alustasime toostiga Eesti sünnipäeva auks. Ma ei tea, kas mul on jätkuvalt see kiiks, et mulle lihtsalt ei maitse enda tehtud toidud või milles asi oli, aga mulle ei maitsenud. Sõin ära, sest kõht oli tühi, aga no miski oli nii valesti, et oehh.. Aga aitäh, emps, kotletimaitseaine eest, see muutis asja paremaks küll.


Pärast õhtusööki rääkisime pikalt Eestist ja ajaloost ning ma seletasin, kui naeruväärne on minu meelest tähistada Eesti 95.iseseisvuspäeva, kui me tegelikult iseseisvaks 1991 saime. Mulle lihtsalt ei mahu see pähe. Rääkisime näiteks maksudest ja muust poliitikast, rääkisime haigekassast ja tervisekindlustustest, rääkisime igast muudest asjadest, väga tark jutt oli.

Magustoiduks sõime Kalevi šokolaadi ja see oli pähklitega (ning Evie ei söö pähkleid) ja uskumatu värk, aga sõid mõlemad lapsed ja sõime ka meie. Adam vaatas Eviet ja küsis, kas ta tegelt ka just sõi seda? Ei hakanud kõva häälega üle ütlema, aga mainis, et see on lahe, et ta sööb. Haha. Ega Evie vist aru ei saanudki, mis asi lahe on. Ahjaa, sellega seoses enne õhtusööki Adam küsis Evielt, kas Sa kartuleid tahad ja Evie ütles, et talle ei maitse kartul. Adam küsis, kas friikaid tahab, ütles jah. No ei ole ju sama asi, ei ei.



Ja selle armsa õhtusöögiga lõppeski minu nädalavahetus ning saan uuele nädalale rõõmsalt vastu minna. Tuleb tunnistada, et ma pole Eesti Vabariigi sünnipäeva kunagi eriti suurelt tähistanud, aga täna oli kohe selline tunne, et peaks. Mulle meeldis, teistmoodi. 

laupäev, 23. veebruar 2013

Reede ja laupäev

Kuna neljapäeva õhtul murdis Une-Mati mu pooliku öö pärast juba kella üheksa ajal, ärkasin reede hommikul enne kella kümmet täitsa ilma äratuskellata. Tööpäev algas alles kell 12, seega ma panin ruttu omale plaanid paika ja käisin mõnes kohas, endal tuju paremaks muutmas. On ju teada tuntud tõde, et naistel läheb shoppates tuju paremaks.

Ilm oli nii sompus lihtsalt, et kuku pikali
Reede hommikune energiasüst
Koju tagasi tulles panin oma asjad ära ja alustasin kohe tööpäevaga. Evie arvas, et hea plaan oleks musta ja valget koera vaadata uuesti, sest no ega esimene kord ju ei jää nii hästi meeldegi. Seega siis tegime kordusvaatamise sellele, päris lõpuni ei jõudnud, uneaeg tuli enne peale. Laste uinaku ajal rääkisin sõpradega juttu ja häälestasin ennast õhtu lainele, sest üle tüki aja oli ju jälle praaznik plaanis.

Mõlemad lapsed magasid suisa neljani ning siis ajasin nad üles ja seadsime oma sammud McDonaldsisse, sest reede on ju meie päev. Pidasin veidi hostisaga aru ning käisime lastega koos pärast veel poes ka ära (sest väga mõttetu oleks mul olnud sõita koju ja siis tagasi sinna, kus me olime). Poes sai korralikult möllu, kõigepealt oli tädil mu juhiluba vaja, mis oli mul autos, ainult pangakaart oli kaasas. USAs ei piisa sellest, kui müüja usub, et Sa oled 21 täis, nad konkreetselt skännivad dokumendi sisse. Mõtlesin veel naljaga pooleks, et äkki riik teeb statistikat, kui palju alkoholi keegi ostab, haha. Kui olime oma ostud tehtud saanud, selgus, et kinkekaart, mille oleksin pidanud poelt tasuta saama, pandi mulle arvele. Ja seletasin ma, mis ma seletasin, aru nad ei saanud, mis valesti on. Lõpuks ütlesin, et no arvuta palun kõik asjad kokku ja Sa näed, et ma maksin kinkekaardi eest, mille eest ma poleks pidanud maksma. Sain korda, aga ajaliselt olime kulutanud ligi 30 minutit poes. Masendav.

Koju jõudes avastasin, et maja on kottpime. Teadsin 150%, et Adam peab kodus olema, seega siis ütlesin lastele, et võtame riided ära ja lähme siis vaatame, kus issi on. Issi tuli muidugi sealt, kus me teda kõige vähem ootasime ehk muidugi hüppas sahvrist välja ja karjus BOOOO!!! Täiesti segane, ma röökisin täiest kõrist, temal jälle lõbu laialt. Ütlesin, et ta ei meeldi mulle enam.

Andsin siis lapsed üle, läksin ennast peoks valmis sättima ja mingi hetk tuli Joanna ka siia, siis rääkisime juttu ja mina sättisin ja muidugi nagu alati, Ameerikas ei tööta ükski plaan. Alguses olnud 10st tüdrukust oli hoobilt järgi 4, kes klubisse tulid. Mitte, et see oleks kuidagi lõbu vähemaks võtnud, aga see näitab, kuidas siin kellegi peale kindel olla ei saa. Mina alustasin juba kodus tuju paremaks muutmisega, vaene Joanna, pidi mind terve õhtu taluma. Kui lõpuks teele saime, olin suurepärane kaardilugeja ning jõudsime klubisse, leidsime Christini ja Tereza ka kohe kiirelt. Tereza on uus tüdruk meie clusteris, Tšehhist pärit, nägime teda esimest korda. Klubisse sisse astudes nägin kohe esimese asjana Matthewi ka, see vend on nii silmapaistev seal lihtsalt, haha. Ülejäänud õhtust detailselt rääkima ei hakka, lõbus oli küll ja nii nii hea meel oli üle tüki aja jälle klubis olla. Eriti sellises konditsioonis nagu ma olin. Ja tuleb lihtsalt uuesti üle mainida, et siin on meeletult oluline, et need, kellega klubisse lähed, on Sinuga terve aja ja lahkud ka nendega. See on lihtsalt jube, mismoodi siin tüdrukuid rajalt maha võetakse, meil oli eile täiesti turvaring, tantsisime neljakesi ja nagu üks jälle ära krabati, päästsid teised välja.. Tähelepanu on hea küll, aga mingil hetkel saab seda lihtsalt liiga palju.

Peo algus kodus, juustuburger on põhiline
Joannaga
Joanna ja Tereza
Joanna ja Christin
Christin ja Tereza - Tšehhi tüdrukud
Joanna, mina, Christin, Tereza
Joujou, ma üle 21, haha
Autojuhtide ja pidutsejate joogid
ja veel üks klõps
Klubist läksime ära vist veidi enne kahte, meie Joannaga käisime veel öösööki otsimas, sest tal oli kõht niii tühi pärast klubi. Mina tellisin omale coca ja uskuge või mitte, see maitses ka nagu rummikoola, haha. Ja meie tellimus unustati ära, mingi 20 minutit hiljem Joanna läks küsima, et olete kiirtoidurestoran või ei ole ja kutid isegi ei mäletanud, mis ta tellis. Haha, meganaljakas.

Koju jõudsin veidi pärast kolme, ise jube õnnelik, tervist jätkus veel eestlastega rääkimiseks ja isegi uudised lugesin ära ja ühe uurimustöögi, millele lubasin inglise keelse kokkuvõtte teha. Seda õnneks lubasin siiski hiljem teha.

Täna hommikul ärkasin keskpäeva paiku ja sain esimese asjana aru, et maailm ei ole happy place täna. Üritasin end kiirelt kokku võtta, sest ma olin juba plaanid tänaseks ära teinud ning neid muuta ei saanud. Seega poole kahe ajal sõitsin poodi, ostsin mõned snäkid ning siis Subwayst läbi ja tee Lebanoni, kus Joanna elab, sest täna on ju laupäev ehk täna on eurovisiooni päev. Jõudsin kohale napilt enne Eesti Laulu algust, seega saime kohe vaatama hakata. Meile meeldisid täna täitsa samad laulud ning viiest edasipääsejast panime mööda ainult ühe ning minu kolm lemmikut said edasi, seega ma olin ikka väga rahul.

Tänane superilm


Welcome to the Lebanon
Eesti Laul alaku!
Joanna ja Subway, stseen ei mäleta mitmes
Peojärgsel päeval ikka parim sõber ju
Pärast Eesti Laulu oleks me pidanud teoreetiliselt kohe Melodifestivali vaatama, aga rootslastel tekkis mingi probleem saate üleslaadimisega ning meie otsustasime siis minna ilusat ilma nautima kuniks saade netti üles pannakse. Mõtlesime, et võtame fotoka kaasa, äkki teeme mõne ilusa pildi, lõppes see muidugi 200 pildilise fotoseeriaga. Väga lõbus oli, mõistsime üksteist poolelt sõnalt, mida teha ja kuidas teha ning ma reaalselt naersin pisarad silmas vahepeal, nii lahe lihtsalt. Nüüd tuleb sada pilti meie tehtud piltidest täna.



Vabal ajal lendan






Uus juuksevärv, sitaks lahe mu meelest


Vabal ajal lendan vol 2
Vabal ajal lendame vol 3
Kui tuppa tagasi läksime, olid rootslased oma eurolaulu üles saanud ja vaatasime seda küllaltki vaikuses. Eelmise päeva pikale veninud õhtu hakkas järjest rohkem tunda andma. Ühtegi ekstrahead laulu ka ei olnud, meie favoriidid vähemalt said edasi, näis siis, kuidas läheb. Eelmine nädal oli minu meelest kõvem saade. Igal juhul saime omadega valmis kella seitsme ajal ja siis sõitsingi mina koju.

Kodus paistis, et lapsed on juba segaseks mind igatsenud, piinasid mind tükk aega. Mängisin siis nendega, pesin oma jalanõud ära, tegin toa korda (sest me teame kõik, milline on tüdruku tuba pärast klubiõhtut) ning kui lõpuks voodisse pikali heitsin, et lõpuks ometi puhata, tekkis uni silma ikka päris kiiresti.

Õhtuseks plaaniks on nüüd siis lubatud uurimustööga tegelemine ning siis ehk saab täna varem magama kui eile. Lõpetuseks ütleksin, et minu kurvemad emotsioonid on ennast ammendanud ja tundub, et saan ka sellest  madalseisust üle, mis mind kuidagi viimasel ajal rõhus. Tundub, et peab paika lause, et ainult aeg parandab haavad ja näitab, mis tuleb või ei tule. Vähemalt ise olen rahul.