neljapäev, 10. jaanuar 2013

3/3 - tehtud

Täna hommikul sain töö alustamiseks nii-öelda pisut ajapikendust, kuna pidime 8.30 kodust välja minema alles ja enne seda ei pidanud tööd tegema. Enne äraminekut muidugi oli minu rahakott lootusetult kadunud ja nii ma tuuseldasin mööda maja ja üritasin meenutada, kuhu ma ta eile panin. Lõpuks muidugi leidsin ta autost. Millal ma ometi meelde jätan, et kui miski on kadunud, on see autos?

Läksime siis neljakesi, Evie, Graeme, Adam ja mina uuesti Lebanoni, BMW (mis on meie mõistes ARK) kontorisse. Mul oli eksamiajaks pandud 9.15, jõudsime kohale üheksa ajal ja täitsin mingeid pabereid, jälle ja siis käskis Adam mul autosse ootama minna, et eksamineerija tuleb sinna. Tuli siis tädi sinna, käskis mul mingeid tulesid vilgutada ja tuli siis autosse. Mina mõtlesin, et tavai, born to be driver (-sündinud autojuhiks), ei keera midagi nässu, mitte ainsal alal, kus ma nii pagana hea olen.

Teadsin, et kõigepealt on sõit, siis manööverdus (lubade saamiseks tuleb teha kolm eksamit - kirjalik, manööverdus ja sõit), mõtlesin, et suudan sõiduga juba tädile südamesse pugeda küll. Istus siis sisse, küsis, kas mul on küsimusi. Naersin, et noh, mida ma teadma pean? Tädil ei liikunud ükski närv. Okei, selge, nalja teha ei tohi. Ütles siis, et teeme esimeseks manööverduse. Jah, see oie üle mu huulte tuli päris siiralt.

Sõitsime manööverdusplatsile, tegemist siis selle kurikuulsa ümbrikueksamiga, et postikesed on ja postikestele pihta ei tohi minna ja peab end ühest postist mööda ajama. Postide vahe on 274cm, minu auto laius on 185cm + küljepeeglid (need ongi need saatanast). Panen pildi ka alla poole. Igal juhul sain ma sellega päris kenasti hakkama, minu õnneks palus tädi edasi-tagasi manööverdada paremalt poolt ja sedapidi auto ajamist ükskõik kui pisikesse prakku harjutasime me Henryga ikka tunde ja tunde, nii hea oli nii tugeva betooniga seda teha. Ka siis kui ma korraks valvsuse kaotasin ja postile peegliga ikka väga lähedal olin, tegin veidi ussimoodi liikumist ja olingi paralleelselt ja kaboom, 2/3 lubadest oligi tehtud.




Edasi siis sõitsime linna peale, mul juba oli tuju nii hea, et ma oleks võinud laulda, see manööverdamine oli see, mida ma kartsin. Tegime siis kvartalile tiiru peale, hunnik stop-märke ja minul peas Adami sõnad: "Hoia kaks kätt rooli peal, keera kahe käega, vaata üle õla, kui rida vahetad.." kumisemas ja napilt 5 minutit pärast alustamist olime platsil tagasi. Kaotasin 5 punkti sellega, et tegin mõttetus kohas peatumise, nelja tee ristumine oli ning ma ei pannud esimese hetkega tähele, et kahel stop-märgid on ehk mul tõesti polnud vajadust pidama jääda. Kokku võis 25 punkti kaotada, iga eksimus andis erineva arvu miinuspunkte. Päris naljakad põhjused olid, ma praegu täpselt ei mäleta, aga teen lähiajal sellest paberist pilti. Igal juhul siis kolm kolmest ja olidki load käes! YaY!

Muidugi järgnes sellele hunnik pabereid. Appppppppiiii. Ebanormaalne kui palju pabereid peab siin täitma. Uue pildi õnneks sai ka lubade peale teha ja fotograaf ütles enne pildistamist, et nii ilus tüdruk ei tohiks nii tõsine olla ja ma naeratasin siis vaikselt, väga kena pilt tuli, olin rahul. Ära sõites nägime, kuidas üks õpilane manööverdamisel posti ümber ajas. See on automaatne läbikukkumine. Ja ta polnud isegi platsi peal, ta ajas alguses kohe selle ümber, haha.

Kui lubadega korras oli, käisime korraks kindlustuses (sest see oligi see kurjajuur, miks ma neid üldse tegema pidin) ja siis koju. Adam tööle ja meie lastega jäime siis oma päeva veetma. Päev läks hästi, lapsed olid supertoredad, Brutus nii tore ei olnud, tegi pahanduse pahanduse otsa ja ma lõpuks ei jaksanud temaga isegi mitte enam riielda.

Täna vaatasime ära ka musta ja valge koera multika, mille ema saatis. Iga osa alguses oli eesti keeles kirjas, millest jutt käib ja mina pidin siis Eviele ütlema, millest juttu tuleb. Vahepeal jooksis ikka täitsa kokku, lihtsad laused, aga oi kuidas ei oska inglise keelde panna. Näiteks aia ehitamine. Garden on aed küll, aga see on teine aed. Lõpuks tuli ikka meelde, et fence, see oli aga Evie jaoks jälle võõras sõna. Lõpuks kahe peale saime ikka arutatud, mida nad täpselt seal teevad. Evie ütles, et tema meelest see linnuke on ikka päris alatu. Selles mõttes oli jube hea multikas, et kuna sõnu ei olnud, saime me omavahel rääkida tegevustest ja sellega arendas ka Graeme kuulamist-rääkimist ning täitsa lõbus oli. Selline väga arendav multifilm meie päevas.

Evie emotsioon alumisel pildil on hea
Õhtul tuli Amee kõigepealt koju, meie lastega joonistasime edasi ning siis tuli Adam ka. Oli selline mõnus õhtupoolik perekonnaga, rääkisime igasuguseid asju, muudatustest, mis meie peret ees ootab ning ühel hetkel ma siis läksin üles, pidin kooli helistama. Registreerisin ka kooli ära, lõpuks, ameeriklased ja nende süsteemid on mind viimased kaks nädalat hulluks ajanud, täna sain võitu siis. Ma lihtsalt pean ütlema, et kooli eest maksmisel on vaja pangakaarti/krediitkaarti, sealt pealt küsitakse nime, kaardinumbrit ja säilivusaega (jeebus, kuidas see sõna meil eesti keeles on?) ja sellega on makse sooritatud. Oh neid õnnistatud ameeriklasi, kõik on neil nii ohutu.

Kool kirjas, siis panin end valmis ja läksin shoppama. Esiteks oli vaja Guessi poes käia, kaupa ringi vahetamas ja teiseks oli veel jõulukinki endale vaja, kolmandaks oli vaja endale midagi kingituseks osta, et täna nii tubli olin ja neljandaks tahtsin Subway võikut.

Guessi poes läks natuke nukralt, nad on küll supersõbralikud ja tahavad alati kliendile vastu tulla, aga täna ma lihtsalt tahtsin samasugust jopet uuesti ja seda neil ei olnud. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, jätsin ikka jope endale. Ei saa ju ometi aasta-ostust loobuda niimoodi, haha.

Lisaks käisin siis tuttavates sõprades juba: Hilfiger, Rue21, Nike, Charlotte Russe ja lõpuks kirsina Aeropostale, kus ma jälle hunniku asjadega välja tulin. Selle poe hea omadus on see, et asjadel on reaalsed allahindlused, pole mingi probleem 74$ asi ära müüa 7-10$, aga halb omadus on see, et kui võtad riietusruumi 20 asja, et noh mõni kindlasti ei sobi, siis 19 asja sobivad. Ja palju õnne siis, kui kõik ära tahad osta. Lootusetu, ma peaks seal poes käimist kuidagi vältima hakkama. Haha.

Kiskus vähe neoonseks ära
Mõlemate originaalhind 10.50$, mina maksin sokkide eest 3$ ja kõrvarõngaste eest 3.15$ 
Särk, originaalhind 15.99$, mina maksin 3.99$
Särk, originaalhind 19.50$, mina maksin 3.99$
Ja minu uus lemmikpluus, jejejejejee
Originaalhind 49.50$, mina maksin 14$.

Seljas piltidelt on puudu teksapüksid, mille originaalhind oli 39.99$ ja mina maksin 9.99$. Kogu oma 40 dollarise ostuga säästsin 102 dollarit. Sellepeale vastas mu sugulane, et tema ostis triiksärgi 45€'ga. Haha. Jah, täna poest välja kõndides avastasin isegi kurvalt mõtlemast, et tehke, mis tahate, aga no ei suuda ma enam elada riigis, kus ma riiete eest nii palju maksma pean, kui Eestis peab. Tulevik on Ameerika!

Niisiis selline oligi minu üsna tavaline neljapäev, mis täna üsna vingeks muutus. Tuju on hea, tunne on mega.

6 kommentaari:

  1. Anonüümne11/1/13 22:24

    See oli vist ikkagi DMV? Department of Motor Vehicles.

    Palju õnne uute juhilubade puhul! :)

    Su blogi on nii tore lugeda. Mul endal on üsna kahju et ei julgenud seda sammu kas lapsehoidjaks või vahetus(üli)õpilaseks omal ajal teha.

    Jõudu ja jaksu edaspidiseks!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuule on küll jah DMV, ma ei tea, miks ma valesti kirjutasin, ahha. Aitähh :)

      Kas enam ei sobi vanus lapsehoidjaks või enam ei taha?

      Ja aitäh heade soovide eest.

      Kustuta
  2. NII TUBLI GERLI!! : ) ja see roosa triiksàrk... Oeh : D niiii ilus

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitääh, meie omadest siis esimene, kellel kahe riigi load on, haha :)
      Roosa on minu teema, onju?! :D :D

      Kustuta
  3. Anonüümne13/1/13 17:23

    Mis guessi jopega juhtus siis, et vahetada tahtsid ? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Varrukal tuli õmblus lahti. Saab ise ka korda teha, aga mõtlesin, et kui vahetada saab, siis ei hakka.

      Kustuta