neljapäev, 31. jaanuar 2013

Tagasi koolipingis

Kolmapäev oli vaba päev, see tähendas poole lõunani magamist ning siis üritasin küll asjalik olla, aga tegelikult olin ikkagi kella neljani pidžaamas teki all. Tundub, et mu Ameerika aasta jooksul saab kolmapäevast hoopis minu lemmikpäev, haha.

Mingi hetk läksin alla ja avastasin, et ma olen üksi kodus, mille peale ma siis süüa tegema hakkasin. Enne kui söök valmis sai, kuulsin juba naistehääli ja kui alla uuesti läksin, nägin, et Graeme ja 3 naist. Amee, Ashley (Amee õde) ja Rita (Amee ema). Kokkasid mingit asja seal, mina sõin oma toidu ära, läksin üles, panin riidesse ja jeehhuu- tagasi kooli!

Ma ootasin nii kaua seda, nii tühi tunne oli, kui ei olnud kord nädalas ühte kohustuslikku asja. Jõudsin kooli tänu vabale päevale ka rekordvara ning järjest tiksusid kõik klassikaaslased kohale. Kõik samad, kes esimeselgi kursusel. Selles mõttes oli väga hea. Kursus ise kiskus natuke raskeks. Veidi aitas kindlasti 7-8 nädalat puhkust, pidi meelde tuletama kõik asjad, aga selge on see, et keerulisemaks läheb. Otseselt hätta ei jäänud, aga õpetaja hakkas küll kaastundlikult ütlema, et ma mõtleks rahulikult selles keeles, mis mugavam on ja siis tõlgiks peas. Ühesõnaga, kolm tundi lõbusat aega.

Pärast kooli läksin lõpuks oma Subway võikule järgi, sellega on see häda, et kui isu tuleb peale, ei lähe see enne ära kui oled saanud. Kui koju jõudsin, 7 minutit enne kümmet, magasid kõik juba. Seega pidi vaikselt olema. Rääkisin Michaelaga juttu, vaatasin ära Saladused, sõin kõhu täis ja läksin ka magama.

Täna hommikul algas tööpäev kell seitse jälle. Olin erakordselt virk hommikul, ise ka ei uskunud, et kust see energia tuli. Lastega panime terve hommiku hullu, möllasime, mängisime, jooksime. Võinoh, suures osas nemad tegid seda, mina üritasin jälgida, et nad üksteist ära ei tapa. Lõunauinak venis mõlemal pikaks, Graemel ilmselt haiguse tõttu (jaaaaa, meil on jälle ninad nohused, mõlemal) ja Eviel lihtsalt varase ärkamise pärast. Üritasin täna talle seletada, et ta ei pea nii vara ärkama, et see, et teised liiguvad, ei tähenda, et tema peab ka ärkama. Kasu ilmselt ei olnud, aga üritasin vähemalt.

Pärast tööpäeva võtsin väikse puhkuse endale ja kuigi mõtlesin, et vajun kell kuus magama ära, läks lõpuks hoopis nii, et mängisin lastega allkorrusel ja rääkisime Adamiga juttu, sest Amee oli trennis. Kõik maailmaasjad rääkisime ära ja väga palju selliseid hetki oli ka, kus ma mõtlesin, jeeebusss mu teine isa on veel suurem Sherlock kui mu ema Eestis. Aga väga tore oli. Lõpuks aitasin lapsed magama panna ja tulin siis oma tuppa ise ka ära, et vara magama minna.

PS! Meil oli täna lumetorm. Väga normaalne.
Pildile ei jäänud hästi, aga no kogu täiega tuul oli sada meetrit sekundis ja lumi möllas

 Väike pidžaama photoshoot. Haha.

Ahjaa, tahtsin veel öelda, et paremal pool tulbas on märgitud "Lisaks," kus siis saab Twitteri tweete uurida (seda küll ainult juhul, kui kutse saadate ja ma aktsepteerin, mõnel isiklikul põhjusel on need suletud), lisapildid Fotkis, iga kuu lõpus lisan terve kuu pildid (see küll hetkel kuidagi vahele jäänud, detsembri pildid on puudu, üritan kiirelt lisada) ning siis küsi formspringis, kus saate ise küsimusi küsida minult (seal vist ei pea kasutajat olema, aga võin ka eksida) ja viimaseks "Ameerikast tumblr," kuhu ma panen erinevate toodete/asjade pilte-kommentaare, aga ka muid lühikesi asju, mida bloggerisse lisama ei hakka. Seega, võite neid ka jätkuvalt uurida.

Veidi muutsin veel blogikujundust, lisasin teised ameeriklased, kus on blogid teistest eestlastest, kes Ameerikas on ning teised blogid, mida ise igapäevaselt jälgin. 

Palju õnne sünnipäevaks!



Wish you were here, wish I was there, 
my dear, I say with care.
Happy Birthday My Love

I love you,  
I miss you, 
Wish I could see you.

Wish I could give you a kiss, 
Wish I could give you a hug, 
If only you, I didn’t have to miss, 
I wish I could hold you all snug.

You’re in my heart, 
I know that’s where you’ll stay, 
I’ll stay alive for you, 
Happy Birthday My Love.

Palju palju palju õnne sünnipäevaks, kallis Geelika! Love you!

kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Teisipäev

Kui lapsed üles olid ärganud, tegime snäkiringi ning läksime õue. Ja olime ligi kaks tundi õues, sest väljas oli 18 kraadi sooja. Ajee! Pidasime ka selle aasta esimese pikniku ära, Evie küsis, kas võib õhtusööki õues süüa ja nii ma mõtlesingi, et miks mitte. Rohkem juttu ei ole, panen hunniku pilte.





Meil nüüd uus komme, et kui kogu söök on ära söödud, siis saab preemiaks Oreo küpsise. Toimib alati!

Õhtul siis käis minust mingi väsimuse laine üle, midagi ei jaksanud teha, lihtsalt oma tuppa lebosse. Skypesime Liisiga, üle saja aasta lihtsalt, Liisil hakkas nüüd USAs teine aasta jooksma. Nii naljakas mõelda, aasta tagasi (no veidi peale) eputas ta minu ees, et tal on 20 kraadi sooja ja mina olin külmas Eestis, nüüd eputame koos eestlaste ees. Hehe. Aeg lendab.

Pärast sai veel Michaelaga pikalt räägitud ning siis oli selline tunne, et nüüd pean Subway võikut saama või suren. Vaatasin kenasti välja, mis kellani miski putka lahti on, sõitsin sinna, mis oleks pidanud lahti olema, aga näe vot ei olnud. Fain siis! See oli märk, et pole vaja.

Tulin koju tagasi, mu garaažiuks ei töötanud. Esiti ei märganud Adami sõnumit ka, et see võib-olla ei tööta. Nimelt pandi mu autosse täna uued nupud, aga süsteem on kuidagi rikkis, et kui üks autodest (Amee või mina) kodus on, siis teise auto nupp ei tööta. Ja kuna Amee oli vahepeal koju tulnud, siis minu nupp ei töötanudki. Õnneks on meil veel lisasalavahend, kuidas seda ust lahti saada ning pärast viimast öist garaažiukse mitte avanemist pandi mu autovõtmete külge esiukse võti ka. Seega, mooduseid sisse saada miljoneid.

Kodus siis sõin hoopis järgmise õnnejäätise ära, et kolmapäevaseks õnnelause kätte saada.

For once, put yourself first - hea lause vabaks päevaks!

PS! Mulle räägiti suur suur saladus, aga kuna ma ei oska üldse saladust hoida, siis ma lihtsalt pean ütlema, et üks mu sõbrannadest saab beebi. Ja see on nii sitaks äge uudis lihtsalt. Haha! Aga kuna see on saladus, siis ma ei saa öelda, kes saab. Igal juhul, palju palju õnne teile mõlemale, te olete seda väärt. :)

teisipäev, 29. jaanuar 2013

Pühapäev, esmaspäev + 5 küsimust

Mul oma pühapäevast ei olegi mitte midagi rääkida, ma veetsin selle täiesti voodis. Käisin toast väljas täpselt kaks korda - hommikul ja õhtul kikusid pesemas. Terve ülejäänud päeva olin pidžaamas teki all, magasin, lugesin ajakirju, skaipisin eestlastega. Mõnus.

Esmaspäeval alustasime oma päeva veidi pärast seitset, hommik rutiinselt - Evie kooli, meie Graemega lebomas. Pärast Evie kooli läksime Zuri juurde, kus meil oli playdate Zuri kolmikutega. Lastel oli väga väga lõbus, äratulek läks lausa kurjaks. Mängisime seal mingi 2 tundi, sõime lõunat ka seal, Zuri valmistas mõnusa eine lastele ning koduteel Graeme magas ka natuke.










Koju jõudes lükkasin pudinad kohe voodisse, väsimus paistis nende silmadest. Skaipisin Killuga ja emaga üle tüki aja jälle, kuulas mu üle vahepeal. Tundus, et ta sai veel vähem aru kui ma ise, mis ma tegema peaks. Haha, lohutav.

Pärast tudumist tuli Amee juba koju, seega mina olin vaba. Lõpetasin õhtusöögi lastele ära ning käisin siis korraks poes jogurtit ostmas ning siis koju, jooksuriided selga ja jooksma. Leidsin mingi laheda neti lehekülje, kust saab omale jooksurada paika panna, kodus, et distants ja normaalsed teed ja nii paningi endale siis ka distantsi ja läksin seda rõõmsalt lippama.

Kui koju tagasi tulin, rääkis Amee mingist ohtlikust loomast, misiganest, kes siin ringi liigub, et kas ma kohtusin temaga ka. Haha, alguses tegin tõsise näo, et muidugi. Edasi siis pesuring, megahumoorikas vestlus vanematega ning siis oma tuppa, ja natuke kooli. Online kursus vol 2. Järjest rohkem hakkab meeldima, kuigi koduseid töid hakkab lendama ning vaba aega jääb vähemaks, siis tean, et nüüd on sellest ainest veel eriti palju kasu mulle. Seega, siht silme ees!

Kella kümne ajal või veidi hiljem saime Keithiga kokku, vaatasime tema juures mingit Jaapani animatsiooni-multifilmi, väga armas, ma polnud neid kunagi varem vaadanud, kuidagi nii mööda läinud minust. Rääkisime juttu, tegime nalja ning öösel siis sõitsin koju, kell kaks jõudsin koju, oma tuppa ja magama.

Täna hommikul algas töö kella 12st, mängisime lastega poolteist tundi ja siis magama. Eks näis, mis edasi saab.

Ja nüüd lõpetuseks panen siia 5 küsimust Keithist, Robist, minu suhetest ja teeme nii, et rohkem neid küsimusi ei tule. Või vähemalt mitte siin niimoodi avalikult. Ma tunnen ennast veidi nagu mingi Vändra-Aveli, et sellised küsimused on. Hahaha.


1) Kas sa oled oma hostemale ja isale ka rääkinud , et sa Keithiga käid?
Otseselt ei rääkinud, aga kuna nad mul Facebookis ja Instagramis listis on, tulid nad ise selle kohta küsima. Seega, jah, nad teavad.

2) Kuidas su Eesti pere sellesse suhtub? Või nt sõbrad. Kas sa ei karda, et nii erineva inimesega (rassi mõttes) on raske koos olla?
Pole oma perega sellest pikalt rääkinud, olen arvamusel, et nad respekteerivad minu valikud. Ema tegelikult nii ütles ka. Sõbrad.. Need, kes on sõbrad, need toetavad, need, kes on seljataga ussid, on seda nagu nii, temaga või temata, seega ma kuulen neid jutte küll, aga ei lähe eriti korda. Erineva inimesega koosolemine on raske Eestis, aga mitte USAs, siin on see täiesti tavaline.

3) Mis sind Keithi poole tõmbas?
Ma ei oskagi öelda, käis see klikk ära lihtsalt. Temas on palju omadusi, mis mulle meeldivad, ta on humoorikas ja tark ning mulle meeldib, et meie kohtumised ei ole niisama passimised, vaid me avastame erinevaid kohti, linnu jne.

4) Miks Robiga asja ei saanud?
Isegi, kui mina oleks väga tahtnud, ei olnud Rob suhteinimene. Ja see oli algusest peale selge, ta ise ütles, et ta ei otsi mitte mingisugust suhet. Seega, ma ka olin selle hoiakuga harjunud.

5) Kas arvad, et jääte nüüd Keithiga kauaks kokku?
Ei arva hetkel midagi, eks elu näitab.

laupäev, 26. jaanuar 2013

Kultuurirohke laupäev

Nagu eile välja sai hõigatud, oli tänane päev veidi planeeritud. Hommikul ajasin ennast varakult üles, et minutitki päevast raisku ei läheks, sest ilm oli lihtsalt imeilus! Tegin vajalikud protseduurid, kaklesin pangatädidega, ausalt, mul on sellest Ameerika pangasüsteemist küll täiesti kõriauguni. Ma ei tea, kas pangavahetus aitaks või tuleks kaardist lihtsalt loobuda.

Süsteem lihtne - sain pangakaardi, alguses esines tõrkeid (ehk kaart ei läinud kaardimakse terminalist läbi) umbes kord kahe nädala jooksul, edasi kord nädalas kuni see muutus igapäevaseks ja lõpuks endale uue kaardi tellisin. Sain uue kaardi, kõik töötas, tip-top, nüüd voila, mu kaardi tagaküljel olev misiganes security kood ei paista välja, see pole mustalt trükitud, vaid valge ja peab räiget vaeva nägema, et seda näha. Mõnele jälle ei sobinud... Kui läksin panka rääkima, öeldi, et tavai, teeme uue kaardi, koodiga. Sain täna kätte koos pangalehega, millel on lisatud "service charge" 30 dollarit. Ah laske maha ennast! Kuna ma seda pangas ei märganud, vaid hiljem kodus, sain mõnusalt kurja e-maili valmis kirjutatud ja mind absoluutselt ei huvita, mis nad vastavad, ma tahan oma raha tagasi. Kelle süü see õige on, et mu kaart ei tööta, nende või minu?

Igal juhul siis pärast lühikesi käike läksin koju tagasi ja sättisin end ilusaks päevaks valmis. Plaan oli Keithiga Cincinnatit avastama minna ning kuna tema hommikused toimetused muudkui edasi lükkusid, lükkus ka edasi meie kokkusaamise kellaaeg. Õnneks tekkis minul ka järjest erinevaid asju vahele ja lõpuks pidin teda ainult 10 minutit ootama. Ja ta elukaaslase nägin ka ära, haha. Kui olin umbes 4 miili tema majast (ehk peaaegu kohal), oli kiirtee hetkega kinni, neli rida ja kõik seisid. Teadetahvlil jooksis kiri, et "accident and lanes closed." Well, väga armas, eks ma siis seisan. Avariid ma lõpuks ei näinudki, seal oli hunnikus politsei-, kiirabi- ja tuletõrjeautosid. Sõitsin oma nelja miili mingi pool tundi. Yay!
autod, autod, autod
Kui Keithi kätte sain, läksime muuseumisse. Muuseumi nimeks "Taft Museum of Art" ehk kunstimuuseum. Minu jaoks väga huvitav, KUMUs ma olen käinud, Peterburi Ermitaažis, Pariisi Louvre's, nüüd siis oli Ameerika kord (kindlasti ma olen kuskil riigis veel kunstimuuseumis käinud, aga need tulid meelde praegu ruttu). Ühes ruumis, kus oli palju hiina keraamikat, jäime giidiga rääkima, nad said Keithiga Jaapanist, Hiinast, psühholoogiast ja jumal teab millest juba räägitud, siis küsis ta minult, kas ma õpin ka psühholoogiat. Ütlesin, et ei ja Keith ütles, et ma Eestist pärit, mille peale naine vastas, et ta on seal käinud. Mu nägu oli küll siuke, et ahh ära aja, aga tuli välja, et oligi kruiisiga käinud ja päeva Tallinnas veetnud.

Muuseumimaja

Väga armas oli kuulata, kuidas ta rääkis, et meie linn on nii lahe, et meil on peotäis vanalinna ja ajalugu ning kolm sammu eemal on juba kõrged hooned ja uus elu. Ja ta ütles, et Eesti inimeste nägudest paistab see vabaduse rõõm, et me oleme omaette riik, oma looga ja hoolimata erinevatest okupatsioonidest oleme siiski suutnud endaks jääda. Tollel hetkel mõjus see kõik muidugi veel raskemalt kui muidu, selline kodutunne oli, et oi oi..

Pärast näitas ta mulle veel kuju, mille ajalugu on venemaalt ning see sama kuju pidi ka Ermitaažis olema, ütles mulle rõõmsalt, et see ilmselt on kõige lähemal mu kodule, mis nende muuseumis on.



Kui muuseumis ära käisime, vaatasime, et mu auto oli kenasti alles ning avastasime, et kümne minuti pärast algab tasuta parkimine, seega otsustasime hoopis teise osariiki jalutada. See kõlab väga väga pika teekonnana, aga tegelikult on nii, et Cincinnatist üle jõe ongi Kentucky osariik. Kusjuures, ma mäletan, et kui ma siia perre tulin, öeldi, et võin autoga sõita blablabla ja Kentucky põhjaosas. Ja mina veel mõtlesin, et ei tea, mis selles osariigis siis nii erilist on. Hah, nüüd tean, et see lihtsalt siinsamas ja sinna sattuda on väga lihtne, näiteks mäletatavasti kui me miitingule sõitsime, unustasin õiges kohas ära keerata ja olimegi Kentuckys.

Igal juhul meie jalutuskäik Kentuckysse kestis väga kaua, sest ma rääkisin lõpuks kogu oma nädala emotsiooni Keithile ka ära, lõpuks lõpuks tundsin, et okei, nüüd on lihtsam, nüüd on kergem hingata ja edasi mõelda. Seda sellepärast, et tema oli suuresti minu kurvas meeleolus süüdi võinoh, nii on ka vale öelda. Ütleme nii, et tema on suuresti osaline selles, miks kogu see hetkeolukord mul mõistuse kokku ajab. Sain õiged sõnad õiges kohas ning sain isegi rohkem kui ootasin. Koju jõudes igal juhul oli lihtsam tunne sees kui hommikul kodust ära minnes.
See sinine silt keset silda ütlebki "Tere tulemast Kentuckysse."
Keithil oli hullult külm, haha, minul polnud isegi kindaid ega mütsi. Seega, ei olnud külm.
Cincinnati
Ohio jõgi
Kui üle silla saime ja ametlikult Kentuckys olime, näitas Keith mulle seda kurikuulsat akvaariumi, kus kõik on käinud, ainult mina ei ole. Jalutasime selle akvaariumi kõrval olevasse keskusesse, kus oli kino, mingi mängusaal, tuhandeid söögikohti, eelmainitud akvaarium ning poed kah. Sees nägime mustkunstnikku, hullult lahe oli, appikene, ma olen nii lummatud nendest magic trikkidest, mis nad teevad. Ta kasutas "abilisena" ühte kolme aastast tüdrukut ja uskuge, see tüdruk oli ikka päris jahmunud, kui enne ühest sinisest käesolnud pallist hiljem kaks erinevat (sinine ja kollane) palli sai. Mina olin ka jahmunud.

Pärast läksime siis õue, kus oli mingi terrassi moodi asi ning ilus vaade Cincinnatile. Jalutasime teisele sillale, millel oli nimeks "Purple Bridge," tahtsin pilti teha, aga mu telefon andis külmaga otsad (aga tegelikult ka ei olnud üldse nii külm, miinus kaks võib-olla) ja ma ei saanud seda sisse lülitada. Niisiis jäid pildid sellest sillast teiseks korraks. Igal juhul on tegemist ainult jalakäijatele mõeldud sillaga ning see on ilmselgelt lillat värvi. Keset silda olid reeglid ka, nt mitte hüpata ja sukelduda. Kusjuures just enne olin Keithile rääkinud, et see on ajuvaba, et kui vend pistab õe pesumasinasse ning õde surma saab, kaebavad vanemad pesumasina firma kohtusse, sest pesumasinal polnud silti, et õde ei tohi sinna panna. Haha. Seega selline ajuvaba reegel sel hetkel ajas nii naerma.


"Choose your love. Love your choice."
"Vali oma armastus. Armasta oma valikut."


"Everytime you smile, I smile. And everytime you shine, I'll shine for you."
"Iga kord kui Sa naeratad, naeratan mina ka. Ja iga kord kui Sa särad, säran mina Sinu jaoks."

Lõpuks siis tunde hiljem jõudsime mu auto juurde tagasi ning otsustasime Kolini juurde minna. Mina arvasin kogu aeg, et ta nimi on Colin, nagu ikka USAs ja nagu ka Eestis kohata võib, aga no näed tuli jutu käigus välja, et hoopis K-ga. Igal juhul on Kolin Keithi parim sõber ja täiesti juhuslikult selgus, et tal on täna sünnipäev. Niisiis veidi nagu oli sünnipäeva tähistamine ka. Seal kohtasin Kolini perekonda, hunnik naisi oli ning allkorrusel siis oli veel Bobby ja viimase noormehe nimi ei jäänud meelde. Istusime mingi tunnikese seal ning siis sõitsime Springfieldi, kus kohtusime Zuri ja Elleniga.

Läksime Outback Steakhouse'i sööma. Seal oli konkreetselt hullumaja, me ootasime oma lauda tund aega. Täiesti liialdamata. Selle aja peale oli mu kõht läinud nii tühjaks, et paha hakkas ning samal ajal juba olin ära unustanud, et mul kõht üldse tühi oli. Väga veidrad emotsioonid, haha. Saime hea laua, kifti teenindaja ning kuna Ellen oli seal varem käinud (nimelt Brasiilias on see restoran täiesti olemas), aitas tema menüüs veidi orienteeruda.

Tellisime eelroogadeks mingi sibulakäki, mida mina ei puutunud ning friikartulid juustu ja peekoniga. Kõlab veidralt, vähemalt minu jaoks, aga maitses oi oi kui hästi. Lisaks toodi siis leib mingi mõnusa määrdeasjaga. Praed olid kõigil kolmel ribid, erinevate lisanditega, minul oli mingi peekoni-mis-iganes-burger, millest ma võtsin ühe ampsu ja pakkisin kaasa. Tuli see "mul ei olegi kõht tühi" periood ja mitte miski ei läinud enam alla.



Vasakul see sibulakraam ning paremal friikartulid juustu ja peekoniga
Lõpuks saime oma söögid söödud, mina sõin mõne ampsu ja ülejäänud toidu koju kaasa. Järsku hakkas ikka jumala paha. Õnneks õues läks paremaks. Nagu ikka, jääkaru eestlasel on ikka väljas hea. Haha! Ellen ja Zuri läksid koju, meie Keithiga veetsime veel mõne aja koos ning mina jõudsin koju poole ühe ajal.

Ja selline armas minu laupäev oligi.

20 küsimust ja vastust

1) Ütlesid kogu aeg, et Rob on sõber, kas ta siis tegelikult oligi sõber? 

Jah. Ja on siiamaani.

2) Kas su programmiga on mingeid negatiivseid pooli ka ilmnenud?

Ma ausalt öeldes ütleks, et viga ei peagi olema programmis, tugiisik võib korraliku jama kokku keerata. Minu tugiisik New Yorgis oli paras ohmu ja siinne jättis alguses hea mulje (sest tema leidis mu perele uue tüdruku kahe päevaga), aga nüüd kui olen näinud veelgi paremat tugiisikut, sain aru, et tugiisik peab suutma ka muud kui tüdrukuid ja peresid kokku viia.

Igal juhul, mina pole negatiivseid pooli hetkel veel näinud. Tavaliselt hoiatatakse, et programmi olemust näed, kui rematchi satud, aga minul läks see ka üsna valutult, isegi lubatud 14-päevast kauem sain olla ning kui alguses arvasin, et asi oli selles, et elasin Reelika juures, siis pärast mind rematchi läinud Michaelal lasti lausa kuu aega olla. Ja see on nii programmi kui ka tugiisiku töö.

3) Kas Sa Hollywoodi pole mõelnud minna?

Ikka olen. Camilla - here I come! Haha.

4) Kas USA majade seinad on läbikostvad? Sest õhukesed nad ilmselt on, aga kas reaalselt kuulebki igat krõbinat? Ja kas majad ongi põhimõtteliselt papist ehitatud või?

Vist on veidi papist jah, iga asja kuuleb, haha. Kodus ma küll ei kuulnud niimoodi.

5) Kas sa jätad ka tippi? Kas sellest rahast kahju pole? 

Tavaliselt jätan tippi küll, aga selle järgi, kui hea teenindus oli, mingi 1$ on tavaline, selle jätan kõhklemata, aga kui näiteks palju jooke olen joonud vms, siis 2-5. Aga ma alguses rääkisin ka, et sellepärast ma ei tahagi väljas söömas käia, et seal kulub ühe eine raha lisaks tipina.

6) Kus sa sõpradega reisimas käid?

Sõpradega reisid nüüd tulevad, Indianapolis märtsis, Chicago pidi kuskil aprill-mai olema, aga näis, võib-olla jääb suvesse ning siis Miami.. Eks näis, kas miski veel. Ma ei ürita eriti selle aastaga end lõhki rebida ja igale poole minna, selleks on aega terve elu, kui on rohkem raha, mida reisimisele kulutada.

7) Kas su pere on rikas? Üle keskmise?

No vaesed nad just ei ole jah. Ma ei hakkaks teiste inimeste rahakotti niimoodi vaatama.

8) Kas sa elad rikkurite rajoonis?

Ma ei teagi. Suured majad on küll ja igas majas 2-3 autot, aga nagu nt Reelika hostema ütles, siis mõnikord on väike maja ida- või läänerannikul tunduvalt kallim kui suur maja keset Ameerikat.

9) Kas sa usas mõnd kuulsust oled näinud?

Kusjuures ei olegi.

10) Kui palju su blogi päevas vaadakse? 

Haha, no neid ikka on. Olenevalt päevast, 300-500 kuskil. Mingid hullud refreshivad kogu aeg.

11) Märkasin, et vaatad palju filme, nii kodus kui ka kinos. Kas mäletad kõiki filme, mida vaadanud oled ja mida eriliselt teistel vaadata soovitad ja miks?

Kindlasti kõiki ei mäleta. Või vähemalt ei vii pealkirja ja sisu kohe kokku. Kinos on mulle eriliselt meeldinud näiteks Pitch Perfect, seda selle ülesehituse pärast, see on nagu muusikal ning Parental Guidance, mis oli korralik huumor. Vaieldamatu lemmik on olnud The Impossible, mis on kindlasti viimase aja ja tulevase aja parim filmielamus. Kodus vaadatud filmidest on eriliselt meeles Groundhog Day ja Ted. Think like a man oli ka päris hea, naljakas.

12) Mis Su lemmiksöök on?

Ma juba kujutasin ette, kuidas mõni ohkas, et Caesari salat raudselt. Haha. Itaalia toidud on lemmikud - pasta, pizza, lasanje, Caesari salat.

13) Kas Su pere jaoks on see okei, et Sa laste pilte avalikult üles paned?

Jah. See oli mu üks esimesi küsimusi kõikides peredes, kuna see on oluline. Iga au-pair peaks seda küsima, sest neid peresid, kellele see ei meeldi, on palju.

14) Kas Sul on hostvanemad nt Facebookis sõbralistis? Või mõnes muus sotsiaalvõrgustikus?

Facebookis olid mõlemad listis, aga hostisal enam ei ole Facebooki. Instagramis on ka mõlemad listis. Mujal ei ole.

15) Kuidas sa hostvanematesse suhtud? Kas kohtled neid nagu vanemaid või nagu sõpru või tööandjaid? Kuidas teil omavaheline suhtlus üldse on?

See on küll hea küsimus. Kindlasti mitte kui tööandjaid. Mõnes mõttes kui vanemaid, sest ma siiski allun nende reeglitele ja kui nad midagi keelavad, siis see ka on minu jaoks keeld. Teises mõttes jälle kui sõpru, sest nad on lihtsalt nii noored ja mul pole mitte mingit probleemi nendega nalja teha või kodust väljaspool lõbutseda.

16) Olen märganud, et sa pole üldse kirjutanud nt pere ühistest õhtusöökidest, pigem lauseid, et käisid süüa toomas/hankimas. Kas te ei söö koos?

Kusjuures, ametlik õhtusöök on meil üks olnud, lisaks on olnud paar pizzaõhtut, aga jah, üldiselt koos ei söö. See on suuresti nende töögraafikute pärast esiteks ja teiseks on hostema taimetoitlane, seega ta ei söö paljusid asju, mida mina sööks ja mina ei söö neid asju, mida tema sööb. Mu elus pole kunagi sellist kellaaja peale õhtusööki olnud, seega ma ei näe ka probleemi, mulle meeldib isude järgi omale iga päev uut sööki minna tooma või teha.

17) Kas nüüd kui Keithiga koos olete, kaalud USAsse jäämist?

Ma kaalun/kaalusin seda ka ilma Keithita. Aga jah, mõnes mõttes muidugi.

18) Puhtalt oletuse küsimus, mida teeksid, kui Eestisse tagasi läheksid ja mida teeksid, kui USAsse jääksid? Kas jääksid lihtsalt veel üheks aastaks au-pairiks või jääksid siis juba pikemaks ajaks?

No Eestis jäi mul praegu kool ootele, seega tagasi minnes läheksin seda lõpetama. Kui USAsse jääksin.. Oh see on raske küsimus. Kuna USA on päris keeruline riik oma viisade ja lubade ja keeldudega, ei oskagi öelda, kas jääksin teiseks au-pairi aastaks või muudmoodi. Vara veel rääkida sellest.

19) Kas see on pigem tavapärane kui erand, et au-pairid teiseks aastaks jäävad?

Nagu keegi kunagi ütles kuldse lause: "Kui tüdruk läheb USAsse ja tal jääb boyfriend Eestisse, on ta aasta ära ja tuleb tagasi, kui tal aga boyfriendi ei ole, ei tule ta kunagi tagasi."
Ma ei teagi, pigem enamik ikka kipuvad aega pikendama, pikendada saab ka 6 ja 9 kuud, ei pea tervet aastat. Ma ise arvan, et see aasta on lihtsalt nii lühike aeg ja see läheb siin nii kiiresti, et lahkumine tuleb kiiremini kui tahaks, sellepärast pikendatakse. Samas, mõni saab selle aastaga piisavalt selgeks oma elu ning jääb muid mooduseid kasutades USAsse või jätab üldse kogu selle kogemuse aastaseks pagasiks ning pöördub vana elu juurde tagasi.

20) Millest see sõltub, mida au-pairide meetingul tehakse?

Tugiisikust, tema paneb paika, millal, kus, kui pikalt. Viimasel kohtumisel arutasime koos teise tugiisikuga, mida meie teha tahaks ja tema kuulas meid ja lubas plaani panna, nii, et vahepeal arutatakse siis kõik koos ka.

reede, 25. jaanuar 2013

Reede yayaya

Hommikul ärkasin omal vabal tahtel kell 11. Rääkisin veidi Killuga juttu ning asusin siis tööle. Lapsed olid kuidagi eemalolevad, ei oskagi öelda, miks, vist ka nädalavahetuse elevus. Evie on omale uue doomino mängu saanud, seega see on nüüd üsna aktiivne tegevus siin. Ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.

Päris võidumees ju olen...

Alguses mõtlesin, et vahet pole, kuidas mängime, aga siis otsustasin siiski reegleid järgida ja nii ma õpetasingi talle seda mängu ikkagi nii nagu täiskasvanud mängivad. Ei saa oma klotsi ükskõik kuhu panna, kahte otsa saab ja kui ei ole klotsi, tuleb uus laualt võtta kuni on. Evie on päris hea kaotaja ka, ainult pisut enne lõunauinakut, kui ära väsis, kippus kaotus pisaraid silma tooma, seega ma siis natukene meelega kaotasin ka.

Lõunauinaku ajal rääkisin Kellyga. Viimasel ajal juhtub nii palju ja nii kiiresti, et kui me kolm päeva rääkinud ei ole, on juba kõik pea peale pööratud. Tuleb tunnistada, et see kõne oli väga vajalik ja õiges kohas, sest oma peakesega olen ma juba nii üle mõelnud, et paha hakkab. Kelly siis vahepeal kainestas mind ning jõudsime ka järeldusele, mis antud olukorras ainuõige on. Parim sõbranna on ikka parim.

Pärast lõunauinakut käisime lastega McDonaldsis, kuna ma olin Eviele tükk aega lubanud, et reedel lähme. Ahjaa, täna hommikul tuli lumi maha. Jälle. Seekord täitsa reaalne, auto pealt pidi lausa harjaga ära lükkama. Igal juhul kuna lund oli palju (ameerika mõistes) ning väljas oli miinus ja pluss segamini, olid teed üsna libedad ning ma tükk aega kõhklesin, kas kodust välja minemine koos lastega on hea mõte või mitte. Otsustasin, et on küll.



Viimast pilti vaadates tuli mul küll tunne peale, et appi kui suureks Graeme kasvanud on. Temast arusaamine muutub iga päevaga lihtsamaks, tema ise muutub arukamaks ning tuleb tunnistada, et jätkuvalt on see vanus lastel kõige kõige armsam, kui nad kõike õpivad ja avastama hakkavad. Igal juhul oli meie õhtune käik väga tore, seal McDonaldsis on eraldi laste mängutuba ning tavaliselt hakkavad vanemad omavahel ka juttu rääkima, sest kõik ju istuvad üksi, lapsed möllavad. Täna oli üks imelik ema seal, kahe tüdrukuga, silma järgi 10-aastased (üks veidi noorem), täpselt ühtemoodi olid riides, meganaljakas, isegi sokid olid samasugused, aga kaksikud ei olnud. Ja ema siis luges raamatut. Lapsi ei vaadanud üldse, vahepeal nad kolkisid ühte väiksemat poissi seal, ema ei teinud teist nägugi. Igal juhul siis lapsed ikka kilkavad ja karjuvad seal mängutoas ja kujutate ette, see ema sai pahaseks. Riidles oma lastega, teiste lastega.. Kogu aeg riidles. Haha, mine istu raamatuklubis, kui nii väga häirib..

Kuue ajal siis koju, Adam tuli ka koju ning mina hakkasin õhtuplaane paika sättima, mis muidugi lendasid kõik vastu taevast. Lihtsalt igal ühel oli vabandus - pean homme töötama, olen väsinud, ei saa tulla, korjan raha. Blaah blaah blaah. Ma olin nii närvis. Eriti ajuvaba on see raha korjamise jutt, tänane üritus oleks 10$ maksnud ja see rahakorjamise jutt on juba kuu aega käinud ning kui küsida, et noh, oled korjata saanud, tuleb tüüpiline jutt, et ahh ei ole, raha lihtsalt kulub ära. Daaa, loomulikult kulub, Sa elad USAs.. Ühesõnaga, ma siis jonnisin korralikult, minu jaoks nii ebanormaalne on istuda reede õhtul kodus, sest ABSOLUUTSELT kõigil oli mingi vabandus, miks mitte välja tulla.

Pärast kaheksat siis läksin oma närve vanni rahustama ning pärast oli tükk maad parem olla ning rääkisime Keithiga ka, kes mu siis maha rahustas ning Zuriga, kellega ka kenasti ära leppisime. Lisaks sai veel Keithi ja Elleniga vähemalt homseks plaane tehtud, midagigi ilusat selles nädalavahetuses. Ulme lihtsalt. Sellistel hetkedel kasvab küll kõik üle pea ja mõtlen, et aaaahhhhhhh fuck you, mine ole omaette.

Aga muidu õnnelik. Haha.



Selle viimase pildi lugu on see, et ükspäev Kelly ütles mulle, et keegi tark inimene oli öelnud, et tänapäeva maailmas on väärtushinnangud paigast ära, me teame Facebooki logo värvi, aga me ei tea, mis värvi on meie vanemate silmad. Ja siis ma jäin ka korraks mõtlema, et misasja, mis värvi mu ema silmad on? Ja juba meenuski, et kellelt ma oma helesinised tegelased saingi.. Haha.

neljapäev, 24. jaanuar 2013

Uus töögraafik ja maha notitud Gerli

Eile õhtul sai kell 10 magama mindud, et hommikul ärgata kellaajal, mis algas kuuega. Ma ärkasin nii vara viimati keskkoolis. Tõsiselt ka. See oli jube. Alguses panin ikka optimistlikult 6.30, aga siis lükkasin seda edasi ja edasi ja edasi, lõpuks 6.55 ikka ajasin end üles. Maja oli pime, lapsed magasid alles, külm ja paha. Mul esialgu ei tundunudki otseselt uni olevat, aga kellaaeg oli küll ebareaalselt varajane.

Hommikune vaade
Kuna uus šokolaadijook on mingi tume ja minu jaoks mitte piisavalt magus ning suhkrut lisada tundub ka jabur, leidsin täna külmkapist hoopis vahukoore ja lasin seda peale. Oi kui hea jook tuli!

Hommikul Ameet ei näinudki, see-eest oli kummituslikult koju ilmunud Adam, kes sama kiirelt lahkus. Woow, misasja? Mõnikord ma olen korralikult juhtmes, kust keegi tuleb või kuhu keegi läheb. Igal juhul jäin siis lastega üksi ning mingil seletamatul põhjusel ärkas Graeme ka nii vara üles. Tavaliselt ta ärkab kaheksa ringis minu meelest. See juba oli halb enne.

Niisiis.. meie hommik. Natuke oli minu jaoks võõras, olin ju harjunud alustama kaheksast kõige varem ja siis tundus kogu päevaplaan paigas, et alguses multikad, siis läheb valgeks, siis joonistame-värvime. Täna oli pime tükk aega. Lapsed eriti kaasa ka ei aidanud, näiteks 5 minutiga üleval, mis ma panin riided pesumasinasse ja tõstsin teised kuivatisse, suutis Graeme alumisest korrusest basseini teha. Ja Evie vaatas seda lihtsalt pealt. Küsisin, et miks ta mind ei kutsunud, muidu ta kitub alati kõik asjad ära, mida Graeme teeb, ütles, et ta tahtis näha, kui palju vett Graeme suudab maha ajada. Haha ja katsu Sa siis mitte naerma hakata, kui ta ise nii siira näoga seda ütleb.

Lõunaajal lükkasin mõlemad kell üks magama, mõtlesin, et magan ise ka, aga otsustasin ringi, sest selline tunne oli, et pean tööpäeva lõpuni vastu küll ja siis magan. Lapsed magasid kella neljani. Sellist nalja tihti ei juhtu. Graeme võib seda küll teha, aga mitte Evie. Tundus, et see varajane hommik oli meie kõigi jaoks liiast. Küll harjume.

Üsna pea tuli Amee koju ning nii mina oma tuppa kadusingi ning kell viis magama jäin ja kell üheksa ärkasin. Magasin esimest korda USAs kõrvaklappidega, märkimisväärne, sest Eestis ma tegin seda kogu aeg ning arst ütles, et see ei ole hea ning mul on sõltuvus. Seega, viis ja pool kuud suutsin end võõrutada. Tegelikult tegin seda täna ka ainult sellepärast, et lapsed möllasid all ja telefon kipub ka alati mu une ajal helisema ning Adam polnud koju tulnud, mis tähendas, et Brutus pidi haukuma hakkama ja nii edasi. Segavaid faktoreid minu iluunele oli liiga palju. Haha.

Kui üles ärkasin, rääkisin veidi inimestega juttu ja kuigi Zuri mind totaalselt ignoreeris, otsustasin kella kümne ajal ikkagi sööki otsima minna, kogu päeva panus oli jäänud kella 11sele pizza-breadile. Sõitsin Fridaysse, tellisin oma Caesari salati ning tulin koju tagasi. Kusjuures maja on pime ja vaikne kella 10st saadik. Tundub, et ka ülejäänud perele ei meeldinud see hommik. Haha, ma ikka ei saa üle.

nom nom

Lõpetuseks kirjutan siia mõned laste naljad, sest nagu mulle märkus tehti, kõikidel ei ole Facebooki, et neid sealt lugeda.

* Iga kord, kui ma lastele mõne söögi või snäki annan, ütlen, et ärge andke seda Brutusele (meie koer). Täna oli Brutus üleval korrusel, magas rahulikult, Graeme võttis küpsise ja ütles valjult: "No Brutus!!!" (-Ei Brutus.) 
Haha.

* Mina: "You hurt me, dude" (-Sa tegid mulle haiget, düüd)
Evie: "I'm not dude." (-Ma pole düüd.)
Mina: "You are not? How can I call you?" (-Ei olegi? Kuidas ma Sind kutsuma pean?)
Evie: "Good girl." (-Hea tüdruk)

* Evie vaatas mu telefoni taustapilti minust ja Keithist. 
Evie: You are soooo pretty. (-Sa oled niiiiii ilus)
Mina: Thanks. (-Aitäh)
Evie: And he is.. hmm.. I love chocolate!! (Ja tema on.. hmm.. Ma armastan šokolaadi!)

Kusjuures, Killu just katsetas täna või millalgi, küsis Evielt, kes on mu taustal ja Evie vastab endiselt, et šokolaad.

* Evie mängis voodi peal minu mängukoeraga ja küsis järsku: 
Evie: What is your dog's name? (-Mis Su koera nimi on?)
Gerli: He don't have name. Let's put Rudolf? (-Tal ei ole nime. Paneme Rudolf?)
Evie: NO!! Rudolf is my baby's name when I'm getting bigger. (-EI! Rudolf on mu beebi nimi, kui ma suuremaks kasvan).

See Rudolfi teema on ka pikemat aega olnud, ühel hommikul hakkas lihtsalt rääkima, kuidas ta saab beebi, kui ta suuremaks kasvab ja paneb nimeks Rudolf. Ja kui ma siis torkima hakkasin, et aga mis saab, kui tüdruk sünnib, see viis ta peaaegu närvivapustuse ääreni, niisiis lõpuks ütlesin, et olgu babyboy.. ei tule tüdrukut. Haha.


Vasakul üleval on minu kohver 5.august 2012, vasakul keskel minu kohver 1.september 2012 ning paremal üleval mu kapp 2.september 2012. Nii väheste asjadega tulin siis kodust ära. All vasakul on mu jalanõude kogumik nüüd (kuidagi jube must-valge), siia tulin kahe paariga ning kolm paari on veel allkorrusel. All paremal on pilt mu riidekapist nüüd.

Ühesõnaga - sellepärast ma ei saagi koju enam tagasi tulla :)

kolmapäev, 23. jaanuar 2013

Uus algus

Küll ma olen aktiivne sel nädalal olnud. Appi appi appi kui hull nädal mul ikka olnud on ja täna on alles kolmapäev. Elu tõuseb mööda treppi üles ja üles ja kuigi mulle tundub, et ma elan roosa mulli sees ja iga päeva järelt tundub nii üha rohkem, ning kuigi ma tean, et roosa mull läheb katki, siis las ta praegu olla. Kõik on lihtsalt liiiiiiga hästi siin.

Esmaspäeval oli tavaline tööpäev, selle erandiga, et Martin Luther Kingi päeva pärast polnud neiul kooli. Seega me lollitasime terve päeva kodus, vaatasime Musta ja Valget koera, panime linnule nime, sest linnul ei ole filmis nime. Koertenimed suutsime ikka välja lugeda: Staflik ja Spageta. Tähendab, mina olen ainus, kes neid öelda suudab, Evie jaoks on see meeletu hiina keel. Igal juhul on nüüd linnul ka nimi, aga ma ei mäleta, mis see oli. Evie ise pani, haha.



Õhtul oli mul plaanis natukene kooli, päris põnev, esmakordselt proovisin online õpet ja see tuleb tunnistada, et see oli nii mõnus lihtsalt. Ma teeks terve ülikooli online-õppes, ausalt ka. Nii mugav, nii lihtne ja nii loogiline. Kogu õhtu plaanid muutusid mitu korda, lõpuks otsustasin kella üheksa ajal Cincinnatisse minna, et Keithiga kokku saada, aga kuna mina polnud oma kindlat vastust öelnud ja tema ei olnud üle küsinud, läksimegi üksteisest veidi mööda seal. Käisin siis hoopis kaubanduskeskuses shoppamas ja sõitsin mõni aeg hiljem sinna, kus Keith olema pidi ja see oli veel omaette seiklus. Ühesõnaga, kõik mis sai valesti minna, läks sel õhtul valesti. See-tõttu jäi ka meie koosolemise aeg väheseks ja hiliseks. Koju tagasi jõudsin vist alles kolme ajal.

Väljas olles avastasin, et väljas on megakülm. Mega külm, see tähendab MEGA KÜLM. Miinus kümme kraadi. No ebareaalselt külm. Teil seal minilandis ei ole ka nii külm. Haha.

12 Fahrenheiti on umbes täpselt miinus kümme kraadi Celsiuses.

Teisipäeval magasin pea viimase minutini, tööpäev algas 12.30 alles. Lastega oli tore, kuigi sai palju jonni ja möllu, oli ikka tore ka. Tuleb tunnistada, et märkan neid negatiivseid asju järjest vähem, ega keegi ei saa alati positiivne olla ju. Eriti lapsed. Esialgu pidi tööpäev olema 21.30ni, aga kuna Amee oli kodus, siis mul nagu ei olnudki õhtupoolset tööd, tsillisime koos all, tema küpsetas, mina mängisin lastega ning rääkisime juttu. Mõnes mõttes oli see vestlus, mida ma tükk aega oodanud olin, mõnes mõttes see, mida algusest peale kartnud olin. Ma tean, et ei ole ilus niimoodi ainult vihjata ja täpsemalt mitte rääkida, aga ma lihtsalt tunnen, et see on liialt isiklik, et praegu siia kirjutada. Tulevikus kindlasti.

Õhtupoolikul või noh öösel või misiganes kellaaega kasutades sai jälle kvaliteetaega Keithiga veedetud ning sama tegime ka täna hommikul, seega väga armas. Hommikul käisime koos toidupoes, nii armas ja naljakas oli, Meijeris on kuu kook mingi kookosetort. Ütlesin, et ma tahaks seda osta, aga keegi teine kodus ei söö seda kooki ja siis Keith ütles, et vahet pole, ostab mulle ikka. Haha, jah, et ma paksuks läheks ja enam Sulle ei meeldiks, jep jep. Kook seega jäi ostmata. Haha.

Pärast hommikust hängimist nägin Keithi uue kodu ka ära ning siis sõitsin koju tagasi, vahepeatusega Subwayst, tükk aega mõtlesin, kas MC või Subway, üks oli ühel pool teel, teine teisel. Valisin omast arust tervislikuma. Siis koju, sõin, rääkisin Killuga juttu ja lõpuks üle saja aasta püüdis ema mu ka kinni. Sain korraliku Sherlock Holmes'i ülekuulamise. Ja uue kiisu nägin ka. Nii nii nii armas. Nagu Reelika ütles, Ameerikas tekib ikka räige kassiigatsus, siin pole mitte kellelgi ju kasse, haha.

Õhtupoole käisime Evie tantsutunnis, kus tal oli perenädal või midagi säärast, tantsiti koos vanematega. Kuna Graeme ja Amee suhteliselt alguses lahkusid, pidin mina seda trianglit siis kaasa tegema. Iseenesest tore, et selline päev korraldatakse ning ma nägin nüüd ka, kus ta tantsimas käib või milline see tund on, aga minu meelest oli see pisut liiga pikk, oli näha, et lõpus lapsed ära väsisid. Võib-olla tavalised tunnid ei ole sellised, nii tempokad.




Pärast tantsutundi siis koju, vestlus Allariga ning kirjutus veel oi-oi kui paljudega, kõik täna nii jutukad. Ja vara magama! Jee, lõpuks ometi suudan ma vara magama minna. 

teisipäev, 22. jaanuar 2013

20 küsimust

Kuna Laura head tööd tegi, saate uue küsimuste rodu jälle. Varsti kirjutan niisama blogi ka.

1) Mis see ülikooli credit meie mõistes on? Näiteks minu tundi koolitööd või mitu EAPd? 

6 creditit või 80 tundi on meie programmis vist kirjas. Seega 1EAP=26 tundi, 1credit=14 tundi. Umbes ehk nii on, päris pead ei anna nüüd.

2) Millised erinevused on USAs lubadega 16-aastasel ja 18-aastasel?

100% ma ei teagi, teooriast meenub mingi öine söitmine, et kella 1st kella 5ni hommikul ei tohtinud sõita ja 16-aastaselt lubade tegemisel peab mingi tundide arv praktikat olema, et 18selt normaalsed load saada jne. Seda peab Reelikalt küsima, ta peres on 16-aastane autojuht. Haha.

3) Milliseid erinevaid coca-colasid USAs on?

Coca-cola tavaline, light, diet, zero, lime, cherry. Rohkem pähe ei tule.

4) Kas kasutad ka valgendavaid hambaplaastreid?

Iga päevaselt ei kasuta, aga ära proovisin küll. Kirjutasin sellest tumblr'sse ka. (http://gerliusa.tumblr.com/post/40272066323/crest-3d-white-teeth-whitening-products-usas)

5) Nüüd oled küll suhtes Facebookis, pühapäevast saadik. Oled siis suhtes? 

Jah.

6) Mis on su programmi nimi?

Au-Pair in America. Sellel Eestis täitsa tegelejad olemas, ei pea välismaaga kaklema (mõned programmid, millega tüdrukud siin on, tegutsevad nt ainult Inglismaal ja siis peab paberimajandust läbi Inglismaaga ise ajama, minul tegi Eesti poolne osakond selle töö ära).

7) Küsisin kunagi ammu põnevaid aupairide lugusid. Kas vahepeal oled midagi veel kuulnud?

Näiteks kuulsin ma lugu ühest tüdrukust, kes läks au-pairiks üksikisa juurde ning pidevalt tilbendas seal ka selles peres eelnevalt 2 aastat olnud au-pair. Lõpuks selgus, et sellel eelmisel au-pairil oli/on pereisaga suhe ja uus au-pair pidi ka nende öist seiklust õhukeste seinade pärast pealt kuulma.

Lisaks siin viimasel ajal aktuaalne teema oli selle kohta, kuidas ühes peres tüdruk peab absoluutselt kõik asjad enda eest ise maksma - söögi, tarbeesemed, kütus, riided jnejnejne, kõik. Kõigest muust sain ma aru, aga mismõttes peab söögi ise maksma? Pidigi nii olema, et kui õhtust süüakse ja tüdruk ka sööb, peab ta maksma, pereema oli umbes öelnud, et noh mingi 50$ nädalas on okei, tüdruk ütles, et ta siis ostab parem ise, et tal ei kulu nii palju ja siis ema küsis, et kui palju tal siis kulub, tüdruk vastas, et 30-35 võib-olla ja hostema ütles selle peale, et okei, see sobib ka. Misasja???

8) Kui palju Big Mac eine maksab?

5,89$. Kui kohapeal sööd, saad jooki kogu aeg refillida ning ketsupid-majoneesid on siin tasuta.

9) Kuna au-pairid on kõik erinevatest riikidest pärit, siis mis sa arvad, kellele sa pärast oma ameerika elu kindlasti külla lähed?

No nagu mul ema juba uuris, siis Panamasse pidi viisavabalt saama ehk Zurile vast saab siis külla mindud. Tegelikult pidime Rio Olümpiale minema, Ellenile külla ning Saksamaa ja Rootsi kindlasti saavad ka külastatud. Muid riike nagu ei oskagi öelda.

10) Kas Keith on Su boyfriend? 

Jah.

11) Kirjutasid varem, et jookide refill on tasuta, aga kas see esimene jook siis maksab nii palju rohkem? Või kuidas see ära tasub restorani jaoks?

Ainuke koht, mille joogihinda ma tean, on Cheesecake Factory ja seal maksab 2.95$. Mujal ma pole lihtsalt vaadanud, aga kuskil 2,5-3 dollari vahele jääb. Ja need on suured topsid, mitte 200ml klaasid nagu meil. Ma ei tea, kuidas see ära tasub restorani jaoks, üldiselt on ju ikka nii, et 2-3 klaasi juuakse, mitte rohkem ning see kultuur on lihtsalt nii sees USAs, et keegi ei oskagi muudmoodi elada.

12) Kui palju ameerikas tippi jäetakse?

Palju tahad. Siuke 10-15% on selline tavaline, aga kui väga halb teenindus on, on võimalik ka üldse mitte jätta.

13) Kas tunned, et oled muutunud iseloomult?

Absoluutselt. Esiteks näen ma selgesti, kes on mu tõelised sõbrad ja kes on nii-öelda tere tuttavad. Seega, ma olen muutunud ükskõiksemaks nende suhtes, kellele ma meeldegi ei tule. Neid inimesi, keda sõpradeks pidasin ja kellega nüüd 5 kuud ühtegi sõna pole rääkinud, on väga väga palju. Mõnes mõttes on mul heameel, niimoodi eristuvad sõbrad tõeliselt välja, mõnes mõttes on kahju, sest nende hulgas on ka neid, keda tõesti headeks sõpradeks pidasin. 
Teiseks, olen kindlasti muutunud enesekindlamaks, aasta tagasi poleks ma elusees julgenud niimoodi inimestega suhelda ja veel vales keeles. Kolmandaks on minu silmaring kilomeetreid suurem ning tulevik küll hetkel sassis, aga samas kindlam kui eales varem. Selline elustiil tegelikult paneb mõtlema küll, mida elult tahad, see lust ja fun saab ju ühel hetkel otsa.

14) Kas te perega reise pole plaaninud?

Ei ole. Mu peres on nii väiksed lapsed, et nendega ilmselt oleks keeruline kuskile kaugemale minna. Käin reisimas oma sõpradega ja sellega väga rahul.

15) Mis tööd Amee ja Adam teevad?

Amee on "Pharmacy manager" ja Adam on "Sr. Specialist-Operations Admin." Ma ausalt ka ei oska neid eesti keelde panna. 

16) Au pairidel on 13. kuu reisimiseks. kas ja kuidas kavatsed seda kasutada?

Eks see ole näha, mis üldse sellest asjast siin saab. Mina isiklikult seda kasutada ei tahaks, sest esiteks lõppevad mu load viisaga samal päeval ehk ma ei saaks autot kasutada (nt rentida vms) ja teiseks saab reisid muul ajal ka ära teha.

17) Kirjutad kogu aeg, et textisid ühele ja teisele. Kui suured su telefoniarved on?

Pole aimu ka, mu pere maksab selle eest. Ja aitäh neile. Textimine on tasuta minu paketis, sellest kogusest arve ei muutu. Kõnede hindasid ma ei tea, aga eriti ei kasuta ka. 

18) Kas see on loomulik, et aupairidel öörahu ei ole?

Igal perel on omad reeglid, seega see on selline erand kinnitab reeglit olukord. 

19) Kuidas kasutad ära Ameerika hüvesid? Kas ostad tooteid, mida meil siin pole, vms? Nimeta selliseid tooteid, mida USAs on, aga Eestis ei ole (v.a Starbucks jms, nt meik vms).

Kuna ma eriline meigi ja muu iluvidinate armastaja ei ole, siis ma ilmselt pole ka parim ära kasutaja. Mineraalkosmeetika ostmist siin naudin küll, BareMinerals oli juba Eestis lemmik ja siin see kordades odavam. ELFi asjad on siin vapsee ilma rahata, neid olen ka kokku ostnud, meeldib kvaliteet (hinna-kvaliteedi suhtest ei saa rääkida, sest hinda neil nagu polegi, haha). Šampoonidest olen kasutanud Tigi BedHead tooteid, mis on siin poes kätte saadavad ja samuti kordades odavamad ning nüüd on väike huvi tekkinud Nexxuse toodete vastu, aga mõtlen veel, kas kasutan. Ootan Laura eksperimendi ära selle kohta. Camilla igal juhul kiidab.

20) Milline on parim au pair programm Eestis?

Mina tean ainult kahte - Au Pair in America ja Cultral Care. Ise valisin ka nende vahel. Minu jaoks otsustavaks sai hind, Cultral Care on kallim. Tõenäoliselt on mõlemad programmid head, programmi miinused tulevad välja alles siis, kui jama käes on. Kuigi ma hetkel olen jama kuulnud ainult Cultral Care programmist, siis ma usun, et ka APIA korraldab kuskil midagi. 

esmaspäev, 21. jaanuar 2013

Uus ports küsimusi

Tehti mulle märkus, et küsimused said ju täis, miks blogi ei ole. Haha.


1) Kas arvutad hindu eurodesse ringi või ei mõtle selle peale?
Kuna see kurss kogu aeg muutub ja see suht mõttetu ka on, siis väga mitte. Ainult siis, kui kellelegi Eestis eputada tahan, kui odav miski oli, siis arvutan, haha.

2) Kas kasutad ameeriklaste ühikuid või eurooplaste? Et näiteks kui keegi küsib, kui pikk sa oled või kui pikk maa kuskile sõita on, siis kas vastad tollides-miilides või cm-km?

Enda pikkust oskan mõlemas öelda ja ütlen vastavalt sellele, mida vaja. Sõitmist arvestatakse siin minutites, seega ma ka sellega ära harjunud. Kuna mul GPS on miilides, siis kasutan ka miile. Aga näiteks kuupäeva kirjutamine ei saa mul kuidagi selgeks, et kõigepealt on kuu ja siis päev. Kirjutasin kodus tahvlile, et järgmine meeting on 2/3, Adam tuli küsis, kas ma mõtlesin teine märts või kolmas veebruar. Ütlesin, et ma üritan kirjutada nagu nemad ehk siis kolmas veebruar. Haha.

3) Kirjutasid kunagi, et teenused on kallid, kas oskaksid mingeid paralleele tuua Eesti hindadega? (nt juuksur, massaaž, geelküüned vms)

No massaaži eest Eestis maksin kuskil 12-18€ tavaliselt, siin leidsin odavaima 65$, geelküüned maksavad siin panek 45$ ja hooldus 40$ (eestis maksin 20€ ja 13€). Juuksur lõikamine on 45-60$, värvimine 65-100$ (Eestis oli värv+lõikus 38€), kusjuures need hinnad ei niimoodi, et kui võtad värvimise, siis saad lõikuse ka. Eraldi on lõikus ja värv ja kui mõlemad teed ja näiteks on pikad juuksed, siis maksabki 160$.

4) Oma blogi alguses kirjutasid, et lubade tegemine ameerikas on käkitegu. Vabandust, kui eksin, aga kas sa mitte neid viis kuud ei teinud? Ei olnudki nii lihtne kui arvasid?

Ma tegin teooriaeksamit kolm korda. Esimene kord oli oktoobris, kui mul väga materjale ei olnud, millest õppida, lahendasin teste netis ja mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab. Teine kord oli napp aeg hiljem ning siis oli mul rohkem teste lahendatud, aga ei piisanud. Mõlemal korral kukkusin läbi viimase küsimusega, seega napp kaotus. Siis jätsime suure vahe sisse, kiired ajad olid ning mina ei tahtnud minna ning siis sain endale teooriaraamatu, millest siis õppisin ja jaanuari alguses läksin uuesti, siis tegin teooria nulli veaga ning sõidu järgmisel päeval -5 punktiga (ebavajaliku peatumise tõttu). 

Seega, võib öelda, et on küll lihtne lube teha, lihtsalt mul ei olnud alguses õiget asja, kust õppida.

5) Räägi lähemalt sellest koolisüsteemist, mida au-pair kindlasti õppima peab?

6 creditit tuleb täis saada, võib rohkem muidugi, aga see on miinimum. Enne võis õppida ükskõik mida, mis crediteid andis, nüüd muudeti ära, et peab õppima midagi, milles Sa kasutad aju. Enne paljud võtsid hoopis mingid trennid, nt zumba on selles koolis, kus mina käin.

6) Kas kinos saab käia ühe piletiga mitut filmi vaatamas?

Saab, siin on piletikontroll enne saale ja pärast ei kontrolli keegi, kas tulid saalist või lähed saali. Aga varastamine on see sellegi poolest.

7) Kas läbi Sinu saaks Eestisse kaupa ka tellida?

Saaks, ma saadan nagu nii pidevalt postkontorist midagi kuskile, pole eriline vaev midagi lisaks saata. Aga alati ei tasu see saatmine ära, postikulu on ikka päris suur.

8) Kas tegid keskkooli lõpus inglise keele eksami ka? Kui jah, palju punkte said?

Ei teinud, ma ei osanud seda keelt nii hästi.

9) Kui kaua olid enne USAt inglise keelt õppinud, mis hinne see sul koolis oli? Ja kuidas ise tundsid, kas oskad hästi või keskmiselt või halvasti?

Hakkasin esimeses klassis õppima, eelkursusena, kolmandast klassist ainena. Kuni seitsmenda klassini oli 5, edasi oli 4. Gümnaasiumis teise kooli minnes oli 3 terve gümnaasiumi aja. Ma ei tundnud, et ma oskaks seda halvasti, aga väga kindlalt ka ei tundnud. Eksamit ei teinud, seega hästi ei osanud.

10) Vaatasin sinu programmi kodulehelt, et aupairiks saamiseks peab omama soovituskirju. Kellelt need küsisid ja kas nende inimestega võetakse reaalselt ka ühendust?

Kui ma õigesti mäletan, oli 2 tükki tööandjatelt töö kohta ja 1 siis iseloomustuse soovitus, aga ka tööandjalt. Või midagi säärast. Ma ei mäletagi enam. Mulle kirjutasid Evelin ja Kristi, kelle mõlema juures lapsehoidjana töötasin ning Kairi (mu onu elukaaslane) kirjutas iseloomustuse, tema lapsi olen ka natukene hoidnud. Ja ühendust võeti ka, helistati ja kontrolliti ankeet uuesti üle.

11) Kui teiseks aastaks jääda otsustad, kas jääd samasse perre või pigem kuskile mujale?

Igal juhul siia. Mul on siin täiesti kirjeldamatu elu lihtsalt, ma ei väsi seda kordamast. Isegi kui teised au-pairid sama ütlevad, et nende pere on parim ja blablabla, siis minu oma ongi. Ma armastan meeletult seda reeglitevaba elu ning ma ei suudaks enam iialgi kuskil peres elada, kus ma oleks laps, kellele reegleid peale pannakse.

12) Mis keeles nüüd unenäod on?

Hea küsimus, haha. Oleneb, mida unes näen. Eesti ja inglise keeles.

13) Kas see on tõsi, et Ameerikasse minnes alguses raadiot kuulates just kui tead kõiki laule, sest meil Eestis need samad?

Üldiselt küll jah. Meil on raadiotes maailma muusika, neil on ainult USA muusika. Väga väga harva tuleb sealt midagi Euroopa artistidelt vms.

14) Kui palju õlu maksab?

Ma ei teagi, pole pidanud ostma. 6 pudelit siidrit (mingi 250ml vist) maksab 6-8$.

15) Millal Miamisse lähed?

Ilmselt mais. Esialgu plaanisin sünnipäeval, aga ühendan kasuliku meeldivaga ja lähen hiljem.

16) Kui lähedal Su majale elab kõige lähem sõber?

Ma arvan, et Zuri, ligikaudu 9 miili ja umbes 20 minutit sõitu, olenevalt, kui tühi tee on. 

17) Millised õigused on 18. ja 21.aastasel inimesel? Kas Ameerikas 18 ei tähenda midagi, nende jaoks on täisealine 21?

18.aastane saab täisload näiteks teha, klubisse minna (aga mitte juua), ma ei tea, kas on midagi veel. 21.aastaseks saamisega lisandub õigus juua ja suitsetada.

18) Kuidas USAs Bieberisse suhtutakse?

Nagu Eestiski. On armastajaid, on vihkajaid. Mulle tundub, et vähemalt minu tutvusringkonnas tolerantsemalt, sellist ilma asjata vihkamist eriti ei ole. Ei pea olema fänn, aga leian, et nii noort ja edukat inimest respekteerida võiks ikkagi.

19) Kas väljas pakutakse tervislikku toitu?

Siin on menüüdes üsna tihti lisalehekülg madala kalorsusega toitudele ning kuna siin on enamasti alati toidul juures ka kalorite hulk, saab ise tervislikumat asja tellida. 

20) Oled sa seal olles juurde või pigem alla võtnud?

5.august Tallinnas ja 20.jaanuar USAs vahe on pigem alla võtnud. Haha. 

**Järgmise korrani!

pühapäev, 20. jaanuar 2013

Reede, laupäev ja pühapäev ka

Reede hommikul algas töö kella kaheksast. Olin neljapäeva öösel kella üheni Rometit ja Juliat vaadanud, seega oleks pidanud ärkamine päris raske olema, aga imekombel ei olnudki. Kolmapäevane positiivne energialaeng kandus endiselt edasi. Hehe. Tööpäev oli lõbus, Eviel oli hommikul kool ja meil Graemega kvaliteethommik kodust väljas.

Harjutasin soengu tegemist

Käisime Panera Breadis hommikust söömas ja lollitamas ning siis istusime veel Evie kooli juures autos ja laulsime.






Kui olime Evie kätte saanud, jätkus ülejäänud päev üsna tavapäraselt, selle erandiga, et Amee tuli laste uinaku ajal koju ja minu tööpäev ametlikult lõppes veidi varem. Rääkisime veel juttu, vaatasime telekat ja siis läksin üles. Vaatasin veel ühe osa Rometi ja Julia ära, samal ajal ennast valmis sättides ning õhtuks läksin Cincinnatisse.

Kohtusime Keithiga, üritasime mulle parkimiskohta leida, sest tema maja hoovi parkla oli täis. Leidsime koha, panime auto sinna ja jalutasime siis poodi, mis kinni oli ning pidime ikka tagasi minema, auto võtma ja teise poodi minema. Poes käidud, sõitsime Keithi juurde tagasi ning vaatasime filmi Billy Madison, sadu kordi nähtud, aga ikka nii hea. Viisin Keithile draakoni komme (kuna emps saatis lastele, aga neil on eelmisest korrast järgi, siis mulle ju polnud need mõeldud, seega kinkisin edasi), ta totaalselt armastab neid. Minu meelest need maasika omad on kõige kehvemad sealt valikust ja kui talle ütlesin seda, ütles, et ei jõua ära oodata kui teisi ka proovida saab.



Kell kaks öösel hakkasime küpsetama, sest siis läks järsku minul kõht tühjaks, liblikad kõhus said otsa, haha. Lõpuks magama saime kella viie ajal ja kell kümme hommikul oli noormees üleval nagu viis kopikat. Täitsa ulme vend. Mis mul siis üle jäi, kui ka ärgata. Vaatasime korvpalli, sõime Šveitsi šokolaadi ja ma õpetasin Keithile eesti keelt. Nüüd on sõnad draakon ja küpsis selged. Ja natuke roppe sõnu ka, sest need kipuvad mul üle huulte lipsama, kui midagi ei meeldi. Ma arvan, et see on edusamm, et ma vähemalt ropendan niimoodi, et keegi teine ei saa aru, et ma seda teen. Haha.

Enne kahte veidi läksime jalutasime panka, ja siis niisama linna vahel ringi. Megailus ilm oli, 15 kraadi, helesinine taevas ja päike. Samal ajal kõik Eestis lisasid pilte, kui külm seal oli, -20 ja -23 kraadi pilte nägin. Näitasin Keithile ka, ta ütles, et arvas siiani, et ma teen nalja, et Eestis nii külm on. Igal juhul siis pärast jalutamist käisime veel PandaExpressis, mis on mingi aasiatoidu koht, mina rahuldusin Pepsiga. Kõiges muus oli midagi sellist sees, mida ma ei söö, isegi pagana riis oli herneste ja porganitega. Sellepärast ma kunagi Aasiasse ei lähegi, et ma jääks seal lihtsalt nälga.

Pärast seda siis Keith koju ja mina oma koju, sest pidin õhtul töötama. Vahepeal kammisin muidugi terve linna RedBoxid (filmilaenutus aparaadid) läbi, et õhtuks film saada, mis oli lootusetult igalt poolt otsas. Lõpuks helistasin sinna firmasse, et deem on teil seda ka kuskil või ei ole. Tädi vastas mulle täiesti ilmselgelt, et kulla tüdruk, see on uus film ja täna on laupäev, loomulikult seda pole. Ma tahtsin ta peale karjuma hakata, haha. Lõpuks siis sain filmi oma kodu Krogerisse, tänu jumalale, kuskile kaugemale poleks ma jaksanud seda täna tagasi viia, haha.

Koju, siis natukene tööd ning pisut hirmutav vestlus Adamiga (mitte vestlus ei olnud hirmutav, vaid tema nägu, haha) ja mingi hetk tuli Zuri siia ja siis üritasime lapsed magama panna, aga see oli täitsa võimatu missioon. Graeme nuttis no reaalselt üle poole tunni, tund aega, ma arvan ja Graeme nutmise peale hakkas Evie ka nutma ning kuigi meil oli operatsioon Evie elu ilma kikita, siis see oli totaalselt hädaolukord ja ta sai oma kiki kah. Täna lubas Adam selle prügikasti visata, ei tea, kas ta tegi ka seda. Haha.

Lebokunn mu süles

Lõpuks siis sain nad magama ja Joanna tuli ka vahepeal ning me alustasime oma filmiõhtut. Vaatasime filmi "Pitch Perfect," jaa, see oli mu neljas kord. Joannal oli esimene. Zuril oli vist teine. Sõime popcorni ja siuke supermõnus tüdrukuteõhtu oli.


Pärast filmi muutusid meie plaanid päris mitu korda. Minu tööpäev pidi alguses keskööga lõppema, aga siis lükkus edasi ja edasi ja edasi ja siis saime lõpuks kodust minema alles kolmveerand ühe ajal. Joanna läks koju, meie Zuriga tegime elu kiireima sõidu Cincinnatisse, läksime klubisse. Esiteks oli parkla tasuliseks tehtud, hallo, mis asja?? Täiesti ajuvaba, täiesti täiesti täiesti ajuvaba. Ma siis pilgutasin oma ripsmeid seal, et kamoon, nad panevad klubi varsti juba kinni, oleme nüüd sõbrad ja laseme meid sisse, lastigi. Teiseks muutusid klubipiletid kella ühest kallimaks. Topelt ajuvaba.

Läksime siis sinna sisse, leidsin Keithi mõne minutiga ning Keith siis tutvustas meid oma õele ja tema boyfriendile ja siis me läksime tantsima ja järgmisel hetkel oli Zuri kadunud. Korraks leidsime ta hiljem üles, aga siis nägi ta teisi au-paire (kes minu meelest elavad seal klubis, haha) ja kadus jälle. Meie Keithiga tantsisime siis kuni klubi kinnipanekuni ning asusime siis Zurit otsima, kes märkamatult kuskilt välja ilmus. Appi, ahha, ta oli nagu mingi mustkunstnik eile õhtul.



Õues oli megakülm, mu hambad lõdisesid sekundiga. Keith üritas siis välja uurida, mis ta õe aadress on, sõitsime sinna, läksin korraks sisse ja rääkisime põnevat juttu. Detailid lähevad sinna "bestsellerisse" haha. Ütleme nii, et õnn mu näos paistab kaugele.

Meie Zuriga sõitsime siis oma väiksesse külasse tagasi, tema jõudis poole neljast koju ja algas minu tee koju. Jeebus, nii raske pole vist veel ükski sõit olnud. Eks kaks ööd järjest 5 tunnine uni andis tunda. Kui suurelt teelt maha keerasin, vaatasin, et misasja, eriti pime kant. Keerasin oma kodutänavasse ja sain aru, et midagi on totaalselt valesti, et nii pime ei ole küll enne olnud. Majale lähemale sõites sain aru, et elekter on kadunud. Ja järgmisel hetkel taipasin, et mu koduuks töötab elektriga. Oh daaaammnn...

Esimese hooga mõtlesin, et ah vahet pole, magan autos, hea soe küll. Järgmisel hetkel mõtlesin, et pagan, aga kes teab, kui kaua seda elektrit ei ole. Niisiis, kell 4 hommikul, kõne Adamile, palun lase mind teisest uksest sisse. Varsti ta blokib mu numbri ära, kui ma talle ainult öösiti helistan. Sain tuppa, üritasin mitte midagi ära lõhkuda, sest no totaalselt pime oli kõik ja jalutasin otsejoones voodisse. See, et ma tuppa otsustasin minna, oli väga kasulik otsus, sest elektrit ei olnud veel tükk tükk tükk aega.. Haha.

Hommikul ärkasin pool kaks. Okei, lõunal. Mõtlesin, et ma ei liigu oma voodist täna mitte kuskile. Ei õnnestunud. Filmi pidin tagasi viima. Ja kuna mul kergelt öeldes viies päev pea söömata läks, otsustasin, et täna vaatan kõik Rometi ja Julia osad ära ning söön McDonaldsist toodud toitu. Kui ma seda tegin, ajas see ennast nii naerma, nagu vanasti peojärgsed päevad, haha.



Ja selline vahva minu nädalavahetus oligi. Järgmisel nädalal siis algab peres uus graafik, Amee töögraafiku muutumise tõttu ning vast saan enda magamamineku ajad nüüd ka vähe paremini toimima. Mitte, et ma sellesse usuks, aga äkki siiski.

Veidi tähendusega pilt, hehe.