laupäev, 22. detsember 2012

Jõulupidu vol 1

Nagu Ameerikas ikka, muutuvad kõik plaanid alati vähemalt 3 korda. Olnud hommikul kell viis lõpuks oma filmide vaatamise lõpetanud ning laulud ära kuulanud ja magama jäänud, tundus kella üheksa ajal tehtud koputus uksele kui teisel planeedil. Tegin siiski silmad lahti, tundus, et vist on midagi olulist. Järgmisel hetkel helises telefon, helistajaks Adam. Vastu ei võtnud, läksin toast välja, Evie jooksis vastu, et me lähme vanaisa juurde. Siis tuli Adam ka üles ja ütles, et Graeme on täna korras ja mul on 35 minutit aega, kas tulen kaasa või ei tule. No ikka tulen.

Sai siis kiirelt valmis sätitud, ja selle aja sees jõudsin veel Killuga ka skaipida. Mina olin õigel ajal all ja valmis, aga teistel naistel läks nii kaua aega, et sõin veel rahulikult hommikust ja siis hakkasime minema. Pidin pugema auto kõige viimasele istmele, ma ei paistnud kingihunniku alt väljagi. Ees pidi ootama umbes kaks tundi sõitu, aga Adam pani hullu, sõitsime poolteist. Mina oma suures väsimuses magasin ka veidi, lapsed vaatasid multikat ja jäid magama 10 minutit enne kohale jõudmist.

Dayton
Multikas autos. Pildil paistab suur kingikott, mina jäin nurka kõikide kottide alla veel, haha.

Sõitsime siis igal juhul Fort Jenningsisse, kus elavad Adami vanemad Joyce ja Terry (tore, et pärast nelja kuud nimed ka meelde jäävad). Jõudsime kohale keskpäeva paiku, mina veel korra imestasin, et pidi ju õhtusöök olema, aga ei pööranud tähelepanu. Hiljem muidugi selgus, et ongi õhtusöök ehk vaene Gerlike pidi terve päeva näljas olema.

Kui kohale jõudsime, algas mingi meeletu tutvustamine, õde-vend-õemees-vennanaine, selle laps, tolle laps, appi appi. Adami isa siis kogu tutvustuse lõpetuseks lisas: "And this is my wife, Joyce." Naersin, et jah, pole varem kohtunud, väga meeldiv. Maja, kus olime, oli megasuur. Ma vist kogu maja lõpuks ei näinudki, ikka ja jälle kippus igast toast kuskile järgnevasse uks avanema ja nii olin üsna segaduses. Hea, et ära ei eksinud.

Seal majas oli ka Bengals jumal..



Nagu Adam mulle ütles, ja nagu ma ise ka näinud olin, oli tema perekond VÄGA sõbralik. Vanemaid olin enne näinud, ühte õdedest ka. Lisaks oli seal siis kaks teist õde ja vend. Ja igal ühel oli 2 last. Väga hull möll käis kogu aeg. Mängisime mingit lauamängu, mille loogika oli nagu doomino, aga mängu point seisnes mingis rongi süsteemis. Igal ühel on oma liin ja kui oma liini pikendada enam ei saa (vajalikke klotse ei ole), pikendad mingit muud ja pead oma liini algusesse rongi panema ehk liin on lahti. Ja lahtistele liinidele sai siis klotse juurde panna. Ja kui üks klots oli järgi, pidi "tsuh-tsuh" hõikama ja kui keegi teine hõikas, pidid ühe klotsi juurde võtma. Adam oli selle mängu master-cheater, ta võitis ainult tänu sellele, et ta õed ei saanud mängule pihta.



Mingi hetk liitus meiega veel üks vanem daam, Adam ütles, et see on vanaema Lou. Täna lõpuks sain selle ameeriklaste keskmise nime loo ka selgeks. Keskmine nimi on kõikidel meestel ja naistel suguvõsas sama, et vältida kahte sama nimega inimest. Kui ma siis rääkisin, et meil on umbes 100 Mari Kaske (no ilmselt, see vist on kõige levinum nimi), ei suutnud nad ära imestada, mismõttes täpselt sama nimega nii palju inimesi, kuidas üldse nii elada saab?!

Igal juhul on vanaema Lou saja-aastane ja te ei kujuta ette kui tragi. Meid omavahel ei tutvustatud, seega ütlesin vaid oma nime ja jäime juttu rääkima ja lihtsalt uskumatu, poleks ma teadnud, et ta nii vana on, poleks ma seda iial arvanud. Pärast kahte tundi küsis ta, et kes ma üldse olen ja kui ma siis ütlesin, et Adami pere uus au-pair, küsis ta, kas meil on Eestis inglise keel riigikeel ja lisas, et ta ei saanud üldse aru, et ma pole ameeriklane. Väga armas.

Ma ei mäleta, mis kell see oli, aga ühel hetkel hakati siis kingitusi jagama, lastele. Iga laps avas kingituse toa keskel, kõik nägid. Tänu sellele tseremooniale kestis see asi megakaua. Minul kiskus vahepeal olemise ikka täitsa nutuseks ära, sest lapsi oli täpselt kaheksa, nii nagu minugi suguvõsas ja kõik olid nii rõõmsad kogu aeg ja ma ei teagi miks, aga ühel hetkel käis plõks ära ja no nii kurb oli. See aasta jõulud lihtsalt sakivad. Väga lihtne.



Pärast kinkide jagamist oli mingi korvpalli vaatamine, ma lugesin ajakirju ning siis lõpuks oli õhtusöök. Pärast tervet päeva nälgimist. Minu jaoks oli üpris põnev vaadata, mida süüa pakutakse, sest mul polnud aimugi, mida ameeriklased siis õigupoolest jõuludeks söövad. Pakuti kalkunit ja kana, kartuliputru (kuna ma ei tea, mis asi see nende meelest on, kutsun seda siis nii), juurvilju, millest ma viisakalt keeldusin, värsket salatit viinamarjade ja pähklitega ning soojasid saiasid.




Magustoiduks pakuti kahte pirukat - kõrvitsapirukas ja kirsipirukas. Kõik mäletasid väga hästi, kuidas pumpkin-pie mulle üldse ei maitsenud tänupühade ajal, seega pandi mulle kohe kirsipirukat. Kõrvale, nagu ikka, jäätist. See pirukas oli lihtsalt imehea, nii maitses.



Pärast söömist oli kingituste ring vol 2. Seekord said täiskasvanud kingitusi. Ja mina ka! Kõige pealt sain ma soojad sokid omale kingituseks, mis mulle hullult meeldima on hakanud viimasel ajal, just eile mõtlesin, et peaks uued soetama ja täna olidki pakis. Järgmiseks sain ma veel ühe kingikoti, mis oli hunnikus paberit täis ja siis oli põhja peidetud kinkekaart Friday's restorani. Ja siis sain veel ühe pakitud kingituse, kus sees olid 100% šokolaadid, ameerika kaup, imehead, ühe proovisin juba ära ka.



Ma olin Joyce'le ja Terryle nii tänulik, nii armas, et nad minu peale ka mõtlesid. Ja nii kiftid kingitused ka minu meelest. Ameeriklased teevad palju kinke. Oi-oi-oi kui palju. Mul on kahju, et ma unustasin pilti teha hunnikutest, mis igal perel olid. Lapsed said täiesti reaalselt umbes 20 kinki näkku. Ulme, ma ei taha teada, kui palju need vanemad raha kinkide peale kulutasid.

Pärast kingitseremooniat algas täiskasvanute "Bar exchange game," mis siis tähendas, et igaüks pidi tooma kingituse summas 10$, kotti võis panna ükskõik mida, mis baariga seotud. Me Adamiga otsustasime, et see asi peaks olema jook ja nii ostsingi mina mäletatavasti šokolaadiveini. Selle sai Joyce endale, aga ma kavatsen selle endale ka osta ja ära proovida, nii et annan hiljem teada, kas oli siis hea kraam.

See mäng oli samasugune nagu kingitusemäng mu tugiisiku juures, kus sai kinke varastada. Meil oli 13 inimest, igaüks sai ühe numbri loosi teel ja järjest siis võisid võtta kas põrandalt uue kingituse või varastada kelleltki teiselt. Kui Sinu kink ära varastati, võisid võtta põrandalt uue või varastada veel kelleltki (aga mitte varastada seda, mis Sul juba oli olnud). Täiskasvanutega oli see mäng igal juhul tunduvalt põnevam kui plikadega, varastamist oli ikka korralikult ja keegi ei pidanud pikka viha.

Mina sain sealt kingituseks joogitopsi, väga vajalik asi ausalt öeldes, nüüd saab autosse kakaod kaasa võtta, kui külm on, siiamaani mul polnud siukest. Topsi sees oli tequila pudel ja rummipudel. YAY! Kas ma mitte pole mitu kuud rääkinud, kuidas mul on meeletu rummiisu? Ja kui Adam veel pärast Pepsi ka andis, oli selline tunne, et tavai, ma teen hotellis oma peo.



Pärast baarimängu korjasime kõik oma asjad kokku ja tulime tulema. Jõudsime hotelli, mina juba vaatasin, et oioioioi, kui ilus ja kui oma tuppa jõudsin, avastasin, et tegemist on viiele inimesele mõeldud toaga. Ja ma olen siin üksinda. Enam lahedamaks minna ei saanud.. kui just. Jah, telekast algas just minu saabudes film "Johnny English-reborn," niisiis oli mul veel väga mõnus filmiõhtu ka. Sõin piparkooke (otse Eestist) ja jõin pepsit, paradiis, jee-jee.. Eelmise öö neli tundi und aga annavad rängalt tunda ja nii keerangi end veel tänase kuupäeva sees mõnusalt teki all kerra.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar