laupäev, 10. november 2012

Uskumatud seiklused Ameerikas

Reedel pidi mul esialgu olema päris vaba päev, aga lõpuks pidin pisut siiski abis olema. Läksin Eviele kooli järgi ning Adamile autorenti samuti, seega siis mängisin tunnikese autojuhti. Kuna jälle hommikuni üleval sai oldud, tegime Joshiga lolle nalju ning ei saanud kuidagi magama haha, siis pärast autosõitu oli siuke tunne, et kukun kohe ümber.

Otsustasin ikkagi poodi minna, mõndasid asju oli vaja ja kui tagasi tulin, tegelesin korraks söömisega ja siis skaipisime emaga veidi, hoiab ikka kätt pulsil, et siin kõik töötaks. Haha, nagu täna rääkisime Eveliniga ja siis ta torkas mulle, et mis ema ütleb selle peale, haha.. Kõik arvavad, et mul mingi kunksmoor ema, tegelt ei ole. Hahaa.

Alguses olime Davudiga kokku leppinud, et lähme James Bondi vaatama, aga ta pidi õppima ja nii ajasin Zurile, et lähme lähme ja pärast minu väikest uinakut läksimegi. Seanss oli 19.05, me jõudsime 19.00 kohale, kusjuures oli James Bondi esilinastuse päev ning inimesi oli nii palju, et lihtsalt ulme. Ma olin täiesti kindel, et me pileteid ei saa. Siiski saime. Ja film oli ka super. Meeldis tunduvalt rohkem kui eelmine. Või oli see lausa üle-eelmine, mida Pärnus vaatamas käisime... Ei mäleta. Igal juhul lõpp oli päris kurb ja siis sai korraks nutta kah.

Pärast kino mõtles Zuri 20 korda ringi, kas ta tahab peole või koju ja lõpuks otsustasime peo kasuks, korjasime Madelene peale, käisime poes ning läksime. Ja selle kuti nimi oli Matt, mitte Max, eelmine kord läks pisut mööda minust. Jõudsime kohale umbes 11 ajal, seal oli mingi 15 inimest peale meie, oli täitsa tore alguses. Mingi hetk jõid kutid ennast täiesti segamini ja hakkasid ebameeldivaid asju tegema, seega me pisut pärast kella ühte läksime minema.

Viisin Madelene koju ja Zuri koju ja hakkasin siis mõtlema, kas lähen koju või Joshile külla nagu ta eelnevalt kutsunud oli. Otsustasin külla minna, sest mul oli lubatud kodus ööseks ära jääda. Sõitsin siis rõõmsalt sinnapoole, ühel hetkel politseivilkurid auto taga. Ja siit see ameerika seiklus algas.

Jätsin auto seisma, ilusti paremale poole teed. Teen siis juhiakna lahti, politseionu tuleb teise akna juurde. Tegin siis teise akna lahti. Teretab ilusti mind, vaatab oma taskulambiga, minul pulss 300+, käed-jalad värisevad.
Küsib juhilube. No näitan.
Küsib, mis need on. Ohhh issand. Seletan, et Eesti load, rahvusvahelised ja puha.
Küsib liikluskindlustuse pabereid. Meenub Adami lause, et need on autos. Otsin nagu lollakas, üles ei leia, lõpuks politseionu ütleb, et vaata seal. Oh super.
Läheb oma autosse, tuleb tagasi, küsib, kus mu rahvusvahelised load on. Vaatan teda, ütlen, et no tema käes on.
Küsib, kas mul social security number on.
-No ikka on.
No näita.
-No aga kodus on.
No aga pass on?
-No ikka on
No näita
-Aaaaga see on ka kodus

No siis kannis. Küsib, kas keegi mulle tuua saab. Kell on kolm öösel, ma kodust 20 minuti kaugusel.. Ütlen, et no on küll keegi kodus, aga nad magavad. Pakun, kas me äkki saaks sõita koju, et ma näitan? Läheb autosse tagasi, tuleb 5 minuti uuesti, ütleb, et ei saa, et pean helistama. Küsin, kas muud varianti ei ole? Ütleb, et siis peab mu vangi viima. OH ISSAND.

Helistan siis Adamile, ise mõtlen, et täiesti lõpp, ära ta mu tapab. Seletan ruttu, et jube jama on ja passi on vaja ja olen seal ja seal ja no kohe on vaja. Adam küsib, kus pass on. Ei tea ju, appi appi. Mõtlen rahulikult järgi, ütlen, et voodi kõrval sahtlis. Nii, leiab siis passi üles, kihutab sinna, näen, et tuli, aga autost välja minna ei julge, olin ju lugenud, et siis pannakse kohe käed raudu. Kuulen, kuidas Adam sõimab politseinikel näo täis. Tuleb mu auto juurde, ma ei julgenud otsagi vaadata.

Karjuvad siis natukene üksteise peale, politsei ütleb, et mul peab ameerika juhiluba olema. Seletame Adamiga koos, et me käisime tegemas ja meid saadeti ära, öeldi, et ei ole vaja. Politsei vastu, et ei ei ikka on vaja. Oh issand. Lõpuks politsei saatis Adami minema, sest see karjus nende peale seal, Adam ütles viimase lausena mulle "Don't worry about that." (-Ära muretse sellepärast) Nice, ma istun autos, kõik mu dokumendid on politsei käes, politsei ütleb, et kõik jama, vangi minek ja siis Adam ütleb, et don't worry?

Lõpuks siis saime asjad aetud. Mina mõtlesin, et no kõik plaanid untsus, koju minek. Adam tuleb mu juurde, ütleb, et mine nüüd, kuhu Sa minemas olid. Üle huulte tuli ainult "Seriously?" (-Tõsiselt?). Aga sõita ei saanudki esimese hooga, ülekere värisesin. Sure ära. Adam tuli uuesti rääkima minuga, kas olen kombes. No täiesti endast väljas. Palusin vabandust, et üles ajasin ja tänasin, et ta tuli. Meenutas mulle, et meil oli üks reegel sellega seoses ja ärgu ma muretsegu. Selgituseks siis, et meil oli reegel, et kui ma olen hädas, võin ükskõik mis kell helistada ja nad tulevad mulle appi.

Kuigi alguses tundus, et enam mitte mingit tuju ei ole, mõtlesin, et no vastupidi tegelikult, peaksin minema, saaks maha rahuneda ja lõbutseda. Niisiis kella nelja ajal hommikul saatsin Joshile sõnumi, et ma ikka tulen. Sõitsin siis sinna, alguses ei leidnud maja üles, aga pärast lisaselgitusi ikka leidsin ning ta tuli välja, sest ma pidin õues ikka maha rahunema. Kui sisse läksime, vaatasime Transformereid. Ma hullult naersin ta üle, sest see nii ebareaalne film. Küsis, mis mu lemmikfilm on, ütlesin, et Harry Potter, siis oli tema kord naerda, sest jah, see ju nii realistlik.

Mingi hetk hakkasime magama minema, aga rääkisime veel igasugustest asjadest, mu aktsent tegi talle nii nalja, kogu aeg mõnitas, kuidas ma üht või teist sõna teisiti ütlesin, aga see polnud mitte ebaviisakas teise üle naermine, vaid sõbralik mõnitamine. Küsis, mis keeli ma veel oskan ja siis pidin talle lollakaid lauseid eesti, vene ja saksa keeles ütlema. Kuidagi tuli vene-eesti suhted ka jutuks, sain siis jälle ilusti rääkida, kuidas eestlased ja venelased üldse läbi ei saa. Ta ütles, et vähemalt Venemaa ei korralda meile sõda (nagu Gruusiale, haha). Kella kuue ajal küsisin järsku, et kas ta hommikul kuskile minema ei pea ning ta vastas, et peab kell kaheksa tööle minema. Jeeebus. Äratus 7.10, mina ei maganudki, Josh ikka üritas. Kui äratuskell helises, ei teinud ta teist nägugi. Üritasin, mis ma üritasin, üles ma teda ei saanud. Haha. Mina panin endale jope selga ja saapad jalga ja sellepeale ta ikka ärkas ja saatis mu ära, loodan, et ta ise vähemalt tööle jõudis.

Kui ma siis koju jõudsin, olles endale poest puuvilju hankinud, oli kell pool üheksa ja mu pere just sättis minema. Ütlesin tere, kallistasin lapsi ja läksin magama. Ja magasin vist kella neljani. Nüüd on muidugi kõik režiimid sassis, ei siin aita enam miski. Homme on Madelene hüvastijätu lõunasöök, ei taha teada, kui nutuseks see kisub..

Arvas, et jube seksikas kõrvarõngas

Madelene ja Nick. Nick on see tüüp, kelle juures me lõkkeõhtul ka käisime

Kevin ja Zuri. Kevin on Iani väikevend.

Üritasid loomulikku pilti teha.

minu tüdruk

Trummar Nick

2 kommentaari:

  1. No oled nüüd jälle kogemuse võrra rikkam - nagu filmis kohe! Aga mis põhjusel pollar siis takistas?
    Aga kindlasti oleks sul lihtsam kui kasutaksid samu nippe nagu meie empsiga välismaal - enam vähem kõigist dokumentidest mida küsida võidakse tuleb koopiad kaasas kanda. Usu sellest on abi teinekord.

    VastaKustuta
  2. Anonüümne11/11/12 03:45

    hahahaha :)
    Vot see oli põnev lugemine- arvan, et ma oleksin sellises olukorras täiesti endast välja läinud :D
    Aga su hostisa tundub väga tore olevat!! ;)
    edu sulle seal edaspidi.

    VastaKustuta